teisipäev, 11. märts 2014

Oli tore puhkus!

On aeg teha kokkuvõtteid. 
Sedapuhku vedas ilmaga pööraselt. Kõik need päevad olid päikeselised, sooja üle 30 kraadi ja kõik see on väga talutav veebruaris ja märtsis. Ei ole sellist niiskust, mida kogesin eelmine kord Taimaal novembrikuus. Päikesekreem nr 30 on täiesti piisav - kui seda esimesel 10-el päeval aktiivselt peale määrida, siis võid viimased 4 päeva päris muretu olla, ei mingit põletusohtu ja ühtlane pruun jume on tagatud. Mitte nii nagu papal, kes ainult esimesel päeval oli nõus natuke kreemitama ja ülejäänud ajal käis ringi nagu koorega keedetud peet, millelt nahk on pärast mitmetunnist keetmist kenasti lahti löönud. Aga ega temaga ei ole mõtet vaielda. Inimesel peab olema vabadus olla ära kõrbenud.
Seekord läks nii, et käisin kokku 6 korda massaažis, ei tea, kuhu see aeg küll kadus! Ja nii juhtus, et sattusin iga kord erineva masseerija käpa alla. Hea külg asjal oli see, et igaüks suutis leida täiesti erinevad nõrgad kohad üles minu lubjastunud keres ja seega said seekord kõik kohad nii läbi töötatud, et kogu lubi minu organismist on lahkunud, asemele on jäänud ainult sinised plekid, mis kaunistavd minu sääri ja reisi. Ja mis eriti tähelepanuväärne - siin ei pea keegi sind pidalitõbiseks ja ei tõmba masseerimise ajaks kummikindaid kätte - trend, mis on hakanud levima Eesti spaades. Viimastel kordadel Eesti erinevates spaades olen tundnud ennast üsna ebamugavalt, kui masseerija topib mind masseerima hakates ühekordsed kindad kätte. Miks?
Motorolleritest - need on siin asendamatud liiklusvahendid, kui tahad rohkem näha kui oma majutuse koht. Hoiatus  - sul peab olema  A kategooria juhiluba, kui ei ole ja jääd politseile vahele, maksad trahvi, nii nagu Leena ja Toomas. Esimest korda said nad trahvi selle eest, et neil polnud juhilube kaasas, ja kui me need Eestist neile kätte toimetasime, said nad kohe järgmine päev trahvi selle eest, et neil polnud mootorratta juhtimise õigust ehk A - kategooriat. Mõtlesin mitu päeva, et mis see siis ära ei ole see roller rentida ja tuul kõrvus vilistamas kihutama hakata, aga võta näpust, see enese alalhoiuinstinkt on ikka nii vägev, et ei saanud meist rolleri rentijat. Praktiliselt sama raha eest kasutasime tuk-tuki ja takso teenust.  Soovitan seda kõigile minuealistele ja vanematele - üsna turvaline ja sugugi mitte kallis. Jah, tuul ei vilista kõrvus ja ei saa nautida ehk seda vabaduse tunnet, aga kindel värk, et jõuad punktist A punkti B ilma igasuguste riskideta, on ka midagi väärt!
Söömine on omaette teema. Siin saad nautida kõiki variante - odavat kilekoti toitu, kallist euroopa rämpstoitu ja hõrgutavaid mereande. Kõik on maitsev, kui oled avatud meeltega ja ei virise veidikese ebameeldivate lõhnade üle, mis tänavaäärsetest söögikohtadest ehk kohati ninna tungib. Vürtsikad toidud on tervislikud, isegi sitikad ja satikad kõlbavad hädapârast süüa. Kõige tähtsam on see, et teenindajad on nii armsad ja viisakad, tänavad sind ette ja taha ja see lausa sunnib ennast ka vastu tänama - käed nagu palves kokku panema ja pead noogutama. Nii hea tunne jääb sellest.
Rannaelu on väga kirev! Erinevate keelte paabel paitab kõrvu, on keeli, millest saad aru ja keeli, milest midagi ei taipa. Palju on lastega peresid, enamus Venemaalt. On häid lapsi ja on pahuraid lapsi. Pahurate laste vanemad on üldjuhul ükskõiksed ja lasevad lastel röökida nii palju, kui kõri võtab. Heade laste vanemad hoolivad oma lastest, lapsed on üldjuhul kaetud riietega ja mütsikestega ja neil ei lasta päikese käes kõrbeda. Õnneks on pahurad lapsed vähemuses. Meie papa muidugi näeb igas alla meetrimehes oma lapselast. Iga kord mõne põnniga kohtudes avaldab ta arvamust - meie Robi on sellest põnnist suurem! Või siis vastupidi - meie Robi on sellest põnnist väiksem. Kolmas versioon on ka- meie Robi on sma suur kui see põnn. Jah, mis seal salata, igatsus lapselapse järele on iga päevaga  süvenenud, nii et lahkumine siit soojalt maalt tagasi Eestisse ei ole üldse raske - peaasi, et saakisme jälle oma Põnni näha!
Puhkus kulus nii kiiresti, et ei olnud aega mõelda, mida iseendaga peale hakata. Tuleb vist ikka vanaviisi  järgmine esmaspäev tööle tagasi minna ja mitte Ansipi eeskuju järgida. Pealegi - pole mul tuttavat Siimu Brüsselis, kes oma sooja koha mulle pärandaks, seega katsun oma praegusest kohast kümne küünega kinni hoida. (See oli nali!)
Kohtume järgmine kord, kõike head, armasad blogisõbrad!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar