I'll be back,
ütles vist Shwartseneger või Stallone. Vahet pole, ma olen tagasi, selles toredas kohas Belekis, kus ma olin 2 aastat tagasi, puruhaigena ja millest ma suurt midagi ei mäleta. Seekord valmistusin põhjalikult, juba augustis alustasin antibiootikumi kuuridega, et saada oma köhimine kontrolli alla, mille lõppvaatus oli ränk üleelamine bronhoskoopia protseduuriga, millest ma ei taha teile midagi rääkida, sest see oli lihtsalt järjekordne kohutav elamus. Oot, see tuli nüüd nii pikk lause, et pean väikese pausi tegema. Ühesõnaga, minuga on nüüd kõik korras ja tulin tagasi siia Letoonia Golf Resort hotelli, et nautida seda kõike head kogu raha eest, mis eelmine kord jäi tegemata. Reis ise algas suure üllatusega, sest parafraseerides klassikuid - kui me lennujaama jõudsime, olid istekohad tagavaraväljapääsude juurde välja müüdud. See tähendab, et me jäime ainult 10 minutit hiljaks ja chek in käis täie hooga, olime täitsa saba lõpus ja ma olin valmis mürki võtma, et seekord meil ei õnnestu saada head positsiooni varuväljapääsu ukse juures, kus on jalgadele 2 meetrit sirutamise ruumi, Aga võta näpust - kui jõudsin leti teenindaja juurde ja tegin haledat nägu, sain nigu naksti kaks kohta sinna kuhu vaja. See on puhkuse õnnestumise juures väga oluline faktor, et saad seda alustada piisavalt suure jalasirutamise ruumiga lennukis. Ma ei peatu siin pikemalt sellel, et kui me maandusime ja suundusime oma vastutellitud limusiini juurde, siis ei pannud ma esimese hooga tähele, et Taadu jäi maha. Kui lõpuks märkasin, et ta väga aeglaselt liigub , siis sain aru, et temaga on mingi teema. Autos oli tunne, et nüüd ongi lõpp - Taadu oli näost lubivalge ja tegi imelikke häälitsusi. Ketrasin peast läbi kogu oma esmaabi ja elustamise tarkused ja sundisin teda köhima, abi sellest suurt ei olnud, sest köhimisest ta keeldus. Mõne minuti pärast siiski ta toibus ja tundus, et suust suhu hingamist ma seekord tegema ei pea, õnneks. Arvan, et tervisehäire põhjuseks oli väga varane ärkamine ja hommikusöögi vahelejätmine, mis põhjustas madala veresuhkru näidu. Teie kõigi rahustuseks kinnitan, et Taadu on vähemalt praegu täie elu ja tervise juures ja ei kurda millegi üle. Seega, kokkuvõttes on meie puhkus hästi alanud, me oleme elus, ilm on siin suurepärane, toidud ülimaitsvad ja mis seal salata, isegi dzinn toonikuga kõlbab juua. Ja see on alles esimene päev. Seepärast ei kirjuta ka pikemalt, sest muidu te ei viitsi järgmisi osi lugeda. Olge terved ja käige regulaarselt tervisekontrollis, uskuge mind, see ei ole kena vaatepilt, kui keegi sinu lähedastest kavatseb otsad anda sinu silmade all.
ütles vist Shwartseneger või Stallone. Vahet pole, ma olen tagasi, selles toredas kohas Belekis, kus ma olin 2 aastat tagasi, puruhaigena ja millest ma suurt midagi ei mäleta. Seekord valmistusin põhjalikult, juba augustis alustasin antibiootikumi kuuridega, et saada oma köhimine kontrolli alla, mille lõppvaatus oli ränk üleelamine bronhoskoopia protseduuriga, millest ma ei taha teile midagi rääkida, sest see oli lihtsalt järjekordne kohutav elamus. Oot, see tuli nüüd nii pikk lause, et pean väikese pausi tegema. Ühesõnaga, minuga on nüüd kõik korras ja tulin tagasi siia Letoonia Golf Resort hotelli, et nautida seda kõike head kogu raha eest, mis eelmine kord jäi tegemata. Reis ise algas suure üllatusega, sest parafraseerides klassikuid - kui me lennujaama jõudsime, olid istekohad tagavaraväljapääsude juurde välja müüdud. See tähendab, et me jäime ainult 10 minutit hiljaks ja chek in käis täie hooga, olime täitsa saba lõpus ja ma olin valmis mürki võtma, et seekord meil ei õnnestu saada head positsiooni varuväljapääsu ukse juures, kus on jalgadele 2 meetrit sirutamise ruumi, Aga võta näpust - kui jõudsin leti teenindaja juurde ja tegin haledat nägu, sain nigu naksti kaks kohta sinna kuhu vaja. See on puhkuse õnnestumise juures väga oluline faktor, et saad seda alustada piisavalt suure jalasirutamise ruumiga lennukis. Ma ei peatu siin pikemalt sellel, et kui me maandusime ja suundusime oma vastutellitud limusiini juurde, siis ei pannud ma esimese hooga tähele, et Taadu jäi maha. Kui lõpuks märkasin, et ta väga aeglaselt liigub , siis sain aru, et temaga on mingi teema. Autos oli tunne, et nüüd ongi lõpp - Taadu oli näost lubivalge ja tegi imelikke häälitsusi. Ketrasin peast läbi kogu oma esmaabi ja elustamise tarkused ja sundisin teda köhima, abi sellest suurt ei olnud, sest köhimisest ta keeldus. Mõne minuti pärast siiski ta toibus ja tundus, et suust suhu hingamist ma seekord tegema ei pea, õnneks. Arvan, et tervisehäire põhjuseks oli väga varane ärkamine ja hommikusöögi vahelejätmine, mis põhjustas madala veresuhkru näidu. Teie kõigi rahustuseks kinnitan, et Taadu on vähemalt praegu täie elu ja tervise juures ja ei kurda millegi üle. Seega, kokkuvõttes on meie puhkus hästi alanud, me oleme elus, ilm on siin suurepärane, toidud ülimaitsvad ja mis seal salata, isegi dzinn toonikuga kõlbab juua. Ja see on alles esimene päev. Seepärast ei kirjuta ka pikemalt, sest muidu te ei viitsi järgmisi osi lugeda. Olge terved ja käige regulaarselt tervisekontrollis, uskuge mind, see ei ole kena vaatepilt, kui keegi sinu lähedastest kavatseb otsad anda sinu silmade all.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar