Minu Ao Nang

Ei kulunud palju aega, kui pärast Puerto Rico reisi küpses meil plaan naasta tagasi oma juurte juurde, st veeta oma järgmine puhkus taas Tai kuningriigis. Juba augustis said broneeritud äriklassi lennupiletid (et mitte kadedust külvata, siis pea sama raha eest, mis tavaklassipiletid – tänu tütrele, kellel on hiiglama hea vaist tabada soodsaid pakkumisi) ja privaatne villa, et kui siin Eestimaal saab lumest ja miinuskraadidest villand (tavaliselt see juhtub veebruaris), siis on paras aeg saapad lumest puhtaks kloppida, plätud varvaste otsa toppida, lennata kuuma päikese alla ja heita ennast laintesse. Kõik on käinud siiamaani stsenaariumi järgi, v.a. lumi, mida ei olegi õnnestunud sellel hooajal näha. Ja jumal tänatud, niikaua kui ma pean vastutama lumerookimise eest, on see lausa õnnistus, et seda pole alla sadanud. Aga mitte lumest ei taha ma täna rääkida. Vaid sellest, kui tore oli nautida äriklassi teenindust lennureisil. Helsinki Vantaa lennujaama business lounges oli ikka väga privaatne olemine – suure saali peale olime praktiliselt ainukesed, kes siin pakutavaid mõnusid nautisid.

Vantaa business lounge, inimtühi reede õhtul.

Reede õhtul ju õiged bisnesmenid mitte ei lenda ringi vaid istuvad kodus, joovad viskit ja puhkavad pingelisest äritegemise nädalast. Oma pikaajalise äriklassis reisija kogemuse põhjal panime seekord maksimumpunktid Finnairi loungele – super interjöör, maitsvad toidud, korralik alkoholivalik, lisaks väga viisakad teenindajad. Veetsime siin  mõnusad hetked enne Qatar Airwaysi lennule minekut. Ja mis siin salata – Qatar Airways äriklassi teenindus oli samuti kõrgemast klassist, tundub, nagu stjuuardess oleks olemas  ainult sinu jaoks. Kõigepealt ta tutvustas ennast, mis sest et see nimi ei jää kunagi meelde, sest see kõlas nagu Nimhawuangee või vastupidi Geevinhauanmin. Seejärel uuris ta , kas ma sooviksin mingit värskendavat jooki. Loomulikult ma soovisin shampanjat.

Tervitusjoogiks oli shampanja, kahjuks ma ei jõudnudki
klaasi tühjaks juua, sest  kohe algas õhkutõus
 ja kõik ilma turvavööta kinnitatud asjad korjati kokku.

Söögid, mida pardal pakuti, olid maitsvad ja kõhu sai kenasti täis. Kuna meil oli öine lend, siis pikka pidu ei saanud pidada, väsimus raskest töönädalast puges varakult kontidesse. Meeldiva üllatusena eraldas lennufirma meile ka pidžaamad, nii et ei jäänudki muud üle, kui põhku pugeda. Sest äratus oli juba kuskil kella 4-5 vahel hommikul. Küll oleks tahtnud kauem magada, ikkagi laupäeva hommik. Aga polnud hullu midagi, terve päev Katari pealinnas Dohas koos päiksepaistega ootas meid ees. Doha üllatas igal sammul – asfalttee lennujaamast linna oli palju paremas seisundis kui Lasnamäe kanal - sile nagu peegel, linn asub praktiliselt kõrbes, aga mingit kõrbeliiva siin kuskil tuiskamas ei ole, ainult mingi sudu oli linna kohal. Kõik on piinlikult puhas. Peatusime 8-ks tunniks ühes armsas hotellis, mis asus otse vanalinna südames – soukis, kus omakorda on 500 poodi ja   poekest, enamus peidetud salapärastesse käikudesse, mis moodustasid hiigellabürindi, kuhu oli kerge ära eksida.

Tuhanded letid ja kaubad, mida turistidel
on kindlasti vaja osta

Rikkust on siin palju, kullast sõrmekuju on palju
ägedam kui Tauno Kangro Korstnapühkija Karja tänaval

Meie mõnus hotellituba keset souki melu

Kui plaanid soukis suuremaid sisseoste teha, siis
saad sellise käru laenutada 

Vaade cityle

Ettevaatust, jalakäijad!

Pärlid on siin ka palju suuremad kui Eestis

Labürindid turistide eksitamiseks

Kus vaba ruumi leidub, seal on söögikoht

kohalik arhitektuur on ilus, kõik on puhas ja korras.

 City oma uhkete pilvelõhkujatega jäi silmanägemise kaugusele, aga tundus, et tõeline elu kihas siiski siinsamas meie ümber. Araabia mehed kandsid maani ulatuvaid valgeid triiksärke ja  peas toredaid rõngastatud rätikuid, naised aga olid riietatud musta värvi  hidžaabidesse. Selline riietumisstiil teeb lausa kadedaks – jääb ära igasugune vaev igal hommikul oma pead valutada mõttega, mida ometi täna selga panna. Muidugi austasime kohalike inimeste tundeid ja olime samuti väga sündsalt riietatud – pikad püksid, pikad varrukad ning igaks juhuks ka sall ümber kaela. Alguses me pelgasime, et kui jääme kellegi leti äärde pikemalt seisma, siis tuleb meil hakata hullu moodi kauplema, kuid tegelikult keegi sulle siin pähe midagi ei määri. Tahtsin küll osta ühte pisikest kalliskividega kaunistatud kullast Aladdini lambikest, kuid Innu laitis selle mõtte kohe maha – milleks koguda koju mõttetuid asju, mis ainult tolmu korjavad. Sest on ju nii, et enamus suveniire, mida sa kuskilt kaugelt maalt kaasa oled toonud, leiavad lõpuks koha kuskil kapinurgas või mis veel hullem – prügikastis. Meie pere liikmed on igast riigist kaasa toonud õllekannu, neid on meil vist oma 50 tk juba söögitoa seinariiulitel tolmumas, harva, kui keegi neid õllejoomiseks tarvitab. Aga kollektsioonina on neil kannudel päris kenake väärtus ja silmale ka ilus vaadata. Kahjuks Kataris õlut ei jooda ja kannusid müügil ei olnud. Kõik kauplejad olid väga viisakad, üleüldse oli Dohas väga turvaline olla, hoolimata turistide hordidest. Meie lend Doha-Krabi väljus alles kell 8 õhtul, seega oli meil piisavalt aega veeta  mõnusad tunnid hotelli basseini ääres, süüa lõunat tänavakohvikus ja veidi ka tukastada, kuna lennureisil jäi uni liiga lühikeseks.

Maailma suurim karu tervitas meid Doha
lennujaamas

Doha äriklassi lounges oli palju rohkem
rahvast - ilmselt teevad ärimehed Araabia riikides tõhusamalt tööd,
kasutades selleks ka puhkepäevi. Sellepärast kuulubki Katar
maailma 5 rikkaima riigi hulka, peaaegu nagu Eestigi.

Äriklassi hamburgerid on poole väiksemad :)

Tekk, padi, pidzaama, telekas, kosmeetikakott
pehme voodi ja hooliv stjuuardess - see kuulub
puhkuse juurde

Söögiisu tekitaja

Järelroog

Eelroog

Eile, s.o. siis pühapäeva varahommikul maandusime õnnelikult Krabi lennuväljal, kogu lend möödus kenasti, äriklassis ei olnud tunda kordagi turbulentsi, võib-olla seda ei olnudki. Ilm on siin palju soojem kui Eestis - +33°C. Ja siin on päike! Imelik, et see maakera peab ka nii ebaõiglaselt erineva ilmastikuga olema. Kui meil Eestis ka igapäev päike säraks, oleksid inimesed sama rõõmsad ja lahked kui siin Tais. Ma usun, et kellelgi ei tuleks pähe mõtet moodustada parteid nimega EKRE või kadestada oma naabrit tema suurema auto pärast. Väga võimalik, et presidendi vastuvõtule tuleksid naised sama kleidiga, mis eelmine kordki ja noormehed ajaksid oma koledad habemetuustid maha. Jah, see oleks kõik võimalik siis, kui meil paistaks päike iga päev. Nagu täna – ilmajaama uudiseid vaadates näen, et meie armsa kodumaa kohal särab sünnipäeva auks taevas ehtne päike ja polegi vaja tõrvikuid süüdata. Elagu Eesti!

Väike ülevaade meie külmkapi sisust. Et pärast puhkust ei oleks piinavalt kahju asjatult veedetud päevadest.