Lasin siis ka ennast testida. Tundsin juba ammu survet nii perekonna kui kolleegide poolt, sest professionaalse köhijana suutsin neile jätta mulje endast nagu oleks mul koroona viirus. Ja mis veel hullem - et olen selle kaasa toonud Tai Kuningriigist. Olgu siis kõigile rahustuseks siin maha hõigatud, et testi tulemus oli negatiivne.
Kui mu puhkus lõppes ja naasin tagasi tööpostile, siis veel ei olnud seda eriolukorda kehtestatud ja mingit sundust mul kaheks nädalaks koju pikutama jääda ei olnud, sest Tai ei kuulunud sellel ajal ohupiirkonda, vastupidiselt Hiinale ja Itaaliale. Seega läksin rõõmsalt ja väljapuhanuna tööle. Ja siis alles hakkas juhtuma. Esimene kriisikoosolek minu jaoks toimus haiglas 12.03, aga usun, et neid oli juba ka varem toimunud, kuid olin puhkusel ja polnud veel üldse kursis päris eluga. Jah, see koosolek tõi mind maa peale, olin olnud ka seda usku, et mis see koroona nüüd siis ära ei ole, väike köha, nohu ja ega see gripist hullem ei saa olla. Ma ei suutnud uskuda oma noorema poja juttu, kes juba veebruari keskel hirmutas mind juttudega ülemaailmsest pandeemiast ja keelitas meid mitte Taisse sõitma, sest muidu me jääme sinna lõksu, sest kõik riigid pannakse kinni ja ükski lennuk varsti enam ei lenda. Tal oli kuradima õigus juba siis selle pandeemia osas. No aga kesse siis uskus, et midagi sellist juhtub, nagu me täna näeme. Üle miljoni haigusjuhu ja seda üle maailma! Õnneks saime sealt siiski õigel ajal tulema, aga see tagasilend oli ka väga väga eriline - olime Innuga äriklassis kahekesi. Suures äriklassis kahekesi - see oli väga kõnekas, järelikult juba selleks ajaks olid ärimehed olukorra tõsidust teadvustanud ja kodukontoritesse ennast sulgenud. Aga tagasi töö juurde. Vaadates seda, mis toimub täna Saaremaal, siis ma ausalt olen uhke meie haigla üle, et nii kiiresti suudeti töö ümber korraldada ja haigla valmis panna covidi haigete vastuvõtuks. See on olnud meeletu pingutus, aga kui seda poleks tehtud, oleksime täna silmitsi Saaremaa vol 2-ga. Kui ma pärast plaanilise töö peatamise otsust kohtasin koridoris ühte ämmaemandat, teatas ta peaaegu rõõmsa näoga, et ta pole pärast seda, kui anti teada, et issid ei saa sünnitavate emmede kätt hoida, oma elu jooksul ka niipalju sõimata ja pehmesse kohta saatmise soovitusi saanud kui selle ühe päeva jooksul. Ma arvan, et ma oleks ammu nutma hakanud. Ma ei kujuta ette, mida võisid kuulata meie klienditeenindajad läbi telefonitoru, kui pidid kõik patsiendid läbi helistama ja teatama, et nende vastuvõtt on tühistatud. Sest on ju nii raske aru saada, et kui me ei hoia oma arste nakatumise eest, siis ei ole meil kedagi, kes abi annavad, kui hakkavad saabuma haiglasse Covidi haiged. Sest mis muud meie hooldekodudes ikka toimus, kui viiruse laialitassimine tänu külastuskeeldude eiramisele ja hügieeninõuete mittetäitmisele. Kuidas sa ikka naabrinaisele ütled, et ära tule täna oma vana ema või isa vaatama, see oleks ju nii julm. Ja käte antiseptika - kas ja kuidas seda üldse hooldekodudes tehti? Ka riigis eriolukorra kehtestamine tuli täitsa viimasel sekundil, kuid esitlema oleks seda pidanud palju jõulisemalt, sest miks muidu tormasid tuhanded inimesed rabadesse loodust nautima. Puudus sõnum, et inimesed ärge kogunege koosviibimisteks. Õnneks on nüüd see 2+2 toimima hakanud ja loodetavast Eesti riik ei jäänud selle reegliga hiljaks, aga ullikesi, kes eelmisel nädalavahetusel sauna- ja grillipidusid korraldasid, on Facebookis nähtud postituste põhjal ikka jätkuvalt. Et kuidas on see võimalik, et inimesed ei saa elada ilma südame, maksa või kopsudeta, aga vot ilma ajudeta saab (naljalugu internetist). Sa nagu näed vaeva, et see viirus ei leviks ja siis mingid tolad tahavad pidu panna. Sama tunne, nagu Sportlandi kampaania ajal. Tule taevas appi!
Ma südamest soovin, et see praegune olukord ei läheks üle käte ja et Eesti riik oleks varsti maailma kaardil selles võtmes, et olime üks vähestest riikidest, kes suutis koroona pandeemia võita ilma suuremate kaotusteta ja kõik tänu sellele, et eesti rahvas lihtsalt on maailma targem, alalhoidlikum ja üksteisest hooliv rahvas. Et kui on ajutised piirangud, siis need on täitmiseks. Püsime kodus, hoiame distantsi ja suhtleme oma lähedastega virtuaalselt - oleme ju e-riik. Ärme tee eesliinil töötajate elu oma hoolimatusega raskeks. Ja eesliin on meil uskumatult lai - lasteaiaõpetajad, kaubandustöötajad, politseinikud ja piirivalvurid, päästeametnikud ja 112 töötajad, kriisitelefonide vastuvõtjad, toitlustajad, postitöötajad, kaubaautode juhid, bussi ja rongijuhid, meditsiinitöötajad, apteekrid, prügivedajad ja jumal teab veel kes kõik, kellel ei ole võimalik teha kodukontori tööd, vaid kes peavad päriselt oma töökohal olema selleks, et riik toimiks. Maailm ei ole enam endine. Uue eluga tuleb meil alles õppida kohanema.
P.S. Greta Thunberg vist on õnnega koos - lennukid ei lenda, autod ei sõida - maailm on roheline. Tal pole meile enam mitte midagi ette heita, me täitsime kõik tema nõudmised.
Kui mu puhkus lõppes ja naasin tagasi tööpostile, siis veel ei olnud seda eriolukorda kehtestatud ja mingit sundust mul kaheks nädalaks koju pikutama jääda ei olnud, sest Tai ei kuulunud sellel ajal ohupiirkonda, vastupidiselt Hiinale ja Itaaliale. Seega läksin rõõmsalt ja väljapuhanuna tööle. Ja siis alles hakkas juhtuma. Esimene kriisikoosolek minu jaoks toimus haiglas 12.03, aga usun, et neid oli juba ka varem toimunud, kuid olin puhkusel ja polnud veel üldse kursis päris eluga. Jah, see koosolek tõi mind maa peale, olin olnud ka seda usku, et mis see koroona nüüd siis ära ei ole, väike köha, nohu ja ega see gripist hullem ei saa olla. Ma ei suutnud uskuda oma noorema poja juttu, kes juba veebruari keskel hirmutas mind juttudega ülemaailmsest pandeemiast ja keelitas meid mitte Taisse sõitma, sest muidu me jääme sinna lõksu, sest kõik riigid pannakse kinni ja ükski lennuk varsti enam ei lenda. Tal oli kuradima õigus juba siis selle pandeemia osas. No aga kesse siis uskus, et midagi sellist juhtub, nagu me täna näeme. Üle miljoni haigusjuhu ja seda üle maailma! Õnneks saime sealt siiski õigel ajal tulema, aga see tagasilend oli ka väga väga eriline - olime Innuga äriklassis kahekesi. Suures äriklassis kahekesi - see oli väga kõnekas, järelikult juba selleks ajaks olid ärimehed olukorra tõsidust teadvustanud ja kodukontoritesse ennast sulgenud. Aga tagasi töö juurde. Vaadates seda, mis toimub täna Saaremaal, siis ma ausalt olen uhke meie haigla üle, et nii kiiresti suudeti töö ümber korraldada ja haigla valmis panna covidi haigete vastuvõtuks. See on olnud meeletu pingutus, aga kui seda poleks tehtud, oleksime täna silmitsi Saaremaa vol 2-ga. Kui ma pärast plaanilise töö peatamise otsust kohtasin koridoris ühte ämmaemandat, teatas ta peaaegu rõõmsa näoga, et ta pole pärast seda, kui anti teada, et issid ei saa sünnitavate emmede kätt hoida, oma elu jooksul ka niipalju sõimata ja pehmesse kohta saatmise soovitusi saanud kui selle ühe päeva jooksul. Ma arvan, et ma oleks ammu nutma hakanud. Ma ei kujuta ette, mida võisid kuulata meie klienditeenindajad läbi telefonitoru, kui pidid kõik patsiendid läbi helistama ja teatama, et nende vastuvõtt on tühistatud. Sest on ju nii raske aru saada, et kui me ei hoia oma arste nakatumise eest, siis ei ole meil kedagi, kes abi annavad, kui hakkavad saabuma haiglasse Covidi haiged. Sest mis muud meie hooldekodudes ikka toimus, kui viiruse laialitassimine tänu külastuskeeldude eiramisele ja hügieeninõuete mittetäitmisele. Kuidas sa ikka naabrinaisele ütled, et ära tule täna oma vana ema või isa vaatama, see oleks ju nii julm. Ja käte antiseptika - kas ja kuidas seda üldse hooldekodudes tehti? Ka riigis eriolukorra kehtestamine tuli täitsa viimasel sekundil, kuid esitlema oleks seda pidanud palju jõulisemalt, sest miks muidu tormasid tuhanded inimesed rabadesse loodust nautima. Puudus sõnum, et inimesed ärge kogunege koosviibimisteks. Õnneks on nüüd see 2+2 toimima hakanud ja loodetavast Eesti riik ei jäänud selle reegliga hiljaks, aga ullikesi, kes eelmisel nädalavahetusel sauna- ja grillipidusid korraldasid, on Facebookis nähtud postituste põhjal ikka jätkuvalt. Et kuidas on see võimalik, et inimesed ei saa elada ilma südame, maksa või kopsudeta, aga vot ilma ajudeta saab (naljalugu internetist). Sa nagu näed vaeva, et see viirus ei leviks ja siis mingid tolad tahavad pidu panna. Sama tunne, nagu Sportlandi kampaania ajal. Tule taevas appi!
Ma südamest soovin, et see praegune olukord ei läheks üle käte ja et Eesti riik oleks varsti maailma kaardil selles võtmes, et olime üks vähestest riikidest, kes suutis koroona pandeemia võita ilma suuremate kaotusteta ja kõik tänu sellele, et eesti rahvas lihtsalt on maailma targem, alalhoidlikum ja üksteisest hooliv rahvas. Et kui on ajutised piirangud, siis need on täitmiseks. Püsime kodus, hoiame distantsi ja suhtleme oma lähedastega virtuaalselt - oleme ju e-riik. Ärme tee eesliinil töötajate elu oma hoolimatusega raskeks. Ja eesliin on meil uskumatult lai - lasteaiaõpetajad, kaubandustöötajad, politseinikud ja piirivalvurid, päästeametnikud ja 112 töötajad, kriisitelefonide vastuvõtjad, toitlustajad, postitöötajad, kaubaautode juhid, bussi ja rongijuhid, meditsiinitöötajad, apteekrid, prügivedajad ja jumal teab veel kes kõik, kellel ei ole võimalik teha kodukontori tööd, vaid kes peavad päriselt oma töökohal olema selleks, et riik toimiks. Maailm ei ole enam endine. Uue eluga tuleb meil alles õppida kohanema.
P.S. Greta Thunberg vist on õnnega koos - lennukid ei lenda, autod ei sõida - maailm on roheline. Tal pole meile enam mitte midagi ette heita, me täitsime kõik tema nõudmised.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar