Pühapäev, 3. oktoober 2021

Minu Mijas

 Ei läinud kolmveerandteist aastatki, kui jälle kohvri pakkisin ja puhkusele lendasin. Vahepealne aeg on tänu covidile nagu maha visatud, kuid õnneks hakkab vist elu normaliseeruma ja maailm avanema. Seekord otsustasime tütrega nädalakese veeta Andaluusias väikeses Mijase linnas või külas, täpsemalt ei oskagi veel määratleda, sest saabumisest on vaid mõni tund möödas ja õues on pime. Me pole seekord kahekesi, vaid meiega liitus seekord ka Johan, kes on edukalt läbinud väimehe kandidaadi kursused ja pretendeerib nüüd Innu abikaasa kohale. Tore ongi, üks meesterahvas kulub seltskonda alati ära.

Lennureis Tallinn-Malaga pidi kestma 4 tundi, tegelikult aga olime lennukis mingi 6 tundi, sest kui kõik reisijad olid ennast juba mõnusalt turvavöödega kinnitanud ja mootorid undasid täistuuridel, saabus ootamatult vaikus ja kõlarist teatas meeldiv naishääl, et tehniliste probleemide tõttu lend lükatakse edasi... teadmata ajaks. Minna polnud kuhugi, istusime ja ootasime. Kahjuks me seekord äriklassis ei reisinud, kuna piletite broneerimise ajal netis surfates ja pilte vaadates see ei erinenud visuaalselt millegi poolest ökonoomklassist ja lennu aeg ju ka nii lühike, hind seejuures megakallis. Aga võta näpust - sel ajal, kui lihtrahvas rahutult oma istmetel niheles, pakuti äriklassi kolmele reisijale mitusetu korda peeneid napse ja suupisteid. Lõpuks siiski suudeti lennuk lennukõlblikuks muuta ja 1 tund ja 20 minutit hiljem tõusime õhku. Lennuki kapten lubas, et ta ei tõuse kõrgemale kui 10 kilomeetrit ja ei sõida kiiremini kui 800 km tunnis ja jõuab kohale õigel ajal. Kõrguse ja kiiruse osas ma ei ole kindel, aga kohalejõudmise osas vedas ta meid ikka kõvasti alt, jõudsime täpselt 1 tund ja 20 minutit hiljem ettenähtud ajast kohale. Aga pole hullu, õnneks pakuti pardal võimalust kalli raha eest jooke ja sööke osta ja seda võimalust ei saanud ju käest lasta. Mis lendamine see ilma naudinguteta ikka on? Tellisin endale väikese valge veini, ühe pudelikese konjakit ja topsitäie kohvi. Pean tunnistama, et koroona viirus ei ole oma laastamistööd teinud  ainult inimeste hulgas. Ka pardateenindusele on see kuri viirus oma jälje jätnud. Kui enne taudi oli konjaki pudeli maht 4 cl ja veinipudeli maht 25cl, siis nüüd oli konjak surutud 3 cl suurusesse pudelikesesse ja veini kogus oli kõigest 18,7cl.  Kõige masendavam oli muidugi see, et hinnad olid vastupidi suisa kahekordistunud. Kogu see nali koos kohviga maksis 16,5 eurot. Konjaki Camus vsop 1 liitri hinnaks rehkendasin 200 eurot. Poes on see 3 x odavam. Aga mis siin nuriseda, mu vanal heal sõbral on selle kohta ütlus, et välismaal olles on ainult kaks esimest õlut kallid, edasi on kõik juba ükstapuha.

Kohvitops oli hiiglaslik võrreldes
 teiste joogianumatega

Et muretult oma villasse jõuda, rentisime auto, st Mercedese. See oli ikka nii udupeen mudel, et kui väimees selle rooli istus, siis tükk aega otsisime, kus asub käigukang, meil oli automaatkäigukastiga auto. No ei ole kangi, mida tõmmata või kasvõi vajutada. Lõpuks tuvastasime, et rooli küljes on mingi kang, sarnane suunatulede kangile. Ma täpsemalt ei teagi, kuidas see töötas, aga auto hakkas siiski ühel hetkel liikuma. Igatahes oli tagaistmel päris turvaline olla ja õnnelikult me oma villasse ka saabusime. Noored sukeldusid kohe basseini, mina pidasin targemaks villa  perenaise poolt meile tervituseks jäetud punaveini tarbima hakata, ikkagi pikk reis selja taga ja kõik ilus ees ootamas. Ilusa all ma mõtlen seda, et lihtsalt mõnuleda, nautida ilusat ilma ja kui aega üle jääb, siis ka mõned golfirajad läbi käia, võtsin piisavalt palle kaasa. On ju Costa del Sol väidetavalt golfarite paradiis ja just oktoobris hakkab golfi kõrghooaeg. Aga kõigepealt tuleb lihtsalt aklimatiseeruda ja julgust koguda, ega see pole algajale golfarile mingi lihtne asi, nõuab ikka suurt eneseületust, et minna võõras kohas mängima. Kuidas ja kas see mul õnnestub, saate lugeda järgmine kord. Seniks adiós!

Väidetavalt oli vesi soe. 
Homme päeval kontrollin üle

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar