Obama lennuväli

2014 aasta augusti lõpus oli kogu Eestimaa suures ootusärevuses - tolleaegne USA president Barak Obama oli tulemas Tallinnasse enne NATO tippkohtumist Wales'is. Loomulikult olid kõik turvalisusega seotud institutsioonid tagajalgadele aetud, sealhulgas ka meditsiinitöötajad, sest on ju ka president samasugune inimene nagu me kõik, keda võib tabada ootamatu terviserike, olgu see siis pimesoole põletik või snaiperi kuuli tabamus, valmis tuli olla kõige hullemaks. Igal juhul oli Presidendile vajadusel meditsiinilise abi osutamise teema õhus ja nii mõnigi kuulus kirurg võis öösel üles ärgata, hirmuhigi otsaees, kui oli näinud unes, et just tema skalpelli hoidev käsi peab Presidendi kõhu lõhki lõikama. Muidugi midagi nii hirmsat ei juhtunud ja kogu visiit kulges turvaliselt. Küll aga tekitas haiglas väikese tormi ühe USA üliõpilase saadetud e-kiri sooviga teada saada, kas ITK territooriumile on võimalik transportida haigeid helikopteriga. Nimelt selgitas noor tudeng oma kirjas, et tegeleb uurimustööga, mille tulemusena peaks selguma, kui hästi on Ida-Euroopa haiglad varustatud helikopterite maandumisplatsidega. Meie haiglal sellist platsi ei olnud ja polnud ka vajadust, sest tollel hetkel oli üks teine suurem meditsiiniasutus kõrgema etapi haigla ja helikopterid suunati sinna. Aga Obama visiit muutis kõiki ärevaks ja nii tõlgendati tolle tudengi kirja ekslikult hoopis nõudmisena viivitamatult rajada haigla territooriumile helikopteri maandumisplats. Igatahes pandi asjaga tegelema üks mees tehnilisest teenistusest, kellega kohtusin sama päeva lõuna paiku haigla hoovi peal ja ta oli üsna ähmis näoga. Küsisin, et mis mureks. Selgus, et ülevalt poolt on tulnud karm käsk nii kiiresti kui võimalik, rajada haigla sisehoovile helikopteri maandumisplats juhuks, kui Obama oleks vaja helikopteriga haiglasse toimetada. Ma ei uskunud oma kõrvu - Vabaduse platsilt või Karla Katedraalist (st Nordea kontserdisaalist), kus Obama pidi kohtuma parima osaga Eesti inimestest, oleks kaks meest kanderaamiga ja sellel lamava patsiendiga jalgsi kiiremini meie haiglasse jõudnud kui helikopteriga. Lohutasin kolleegi ja ütlesin, et ärgu võtku seda tõsiselt, keegi ei nõua, et meie haigla juures oleks võimalik helikopteriga maanduda. Aga kolleeg oli korraliku nõukogudeaegse kasvatusega ja tema jaoks käsk oli täitmiseks, olgu see nii jabur kui tahes. Lõin käega ja lasin tal edasi toimetada, aidates isegi tal välja vaadeta tore maandumiskoht töötajate parklas. Ainukeseks takistuseks oli keset parklat asunud elektripost, mis oleks helikopteri maandumise võimatuks teinud. Seega tuli see post sealt kõrvaldada, koos kõigi juhtmetega, mis selle külge kuulusid. Jumal seda teab, mis imeväega suudeti saada kooskõlastused selle olulise taristu mahavõtmiseks, väga võimalik, et kasutati parooli "Obama", mis pühkis teelt kõik takistused, kuid paari päeva pärast, 2. septembril, kui Tallinnas maandus Presidendi lennuk, oli haiglal võimalik raporteerida, et helikopteri maandumisplats on valmis. Nojah, tegelikult ju polnudki kuhugi vaja raporteerida, sest uurimishimulist ameerika üliõpilast vaevalt meie jõupingutused huvitasid. Aga haigla töötajad olid küll tänulikud, et parklasse tekkis nagu imeväel juurde paar parkimiskohta sinna, kus varem oli seisnud elektripost. Ega nemad ei teadnud, et tänama oleks pidanud President Obamat. Oma lähemate kolleegidega aga hakkasime seda parklat nimetama Obama nimeliseks parklaks. Mõni aeg hiljem saadeti üliõpilasele tähtsa isiku poolt allkirjastatud kiri, et haiglal on olemas võimekus vastu võtta helikopteriga kohaletoimetatud haigeid. Ja lõppkokkuvõttes võitsid ju patsiendid, kellel ei ole vaja enam muretseda, kui nad helikopterisse topitakse, et kas neil ikka on koht, kus maanduda.