Kõik on uus märtsikuus

Oleks võinud olla, aga nagu ma ennustasin, sõltumata valimistulemustest jätkub elu Eestis oma vana rada ja mitte midagi muutu, ei paremaks, ei kehvemaks. Ja kui midagi ei muutu, siis on tegu seisakuga. Midagi sarnast toimus ka eelmise sajandi 80ndate keskpaigast alates, kuni Eesti taasiseseisvumiseni. Ajalugu kordub. Aga mitte sellest ei taha ma kirjutada, ikka sellest, et pärast 3 tunnist hilinemist tõusis meie lennuk taevasse ja tõi kogu seltskonna turvaliselt Hurghadasse. Jumal oli meie vastu armuline ja nii saime järjekordselt laiutada varuväljapääsu juures. Muidugi kaasneb sellega ka lisavastutus,sest kui miskit peaks juhtuma, pean just mina see olema, kes avab varuukse ja viskab selle suure hooga lennukist välja. Loomulikult on seda pinget kogu reisi jooksul raske taluda, aga lisaruum jalgadele korvab muud üleelamised.Kui rääkida hotellist, siis on meid, eestlasi siin kokku 40 hinge - terve bussitäis. Täitsa uskumatu, et vene keele asemel kõlab igal pool eesti keel. Elame Sindbad beach club resordis, hotell on otse mere ääres, astu toast kohe randa. Kuigi hotelli see osa, kus meie elame, ja ka tuba ise meenutab mulle kunagist tipi ühikat, leppisime papaga kokku, et vähem virisemist ja rohkem nautimist. Nii et ei virise selle üle, et tuul on vahel väga tugev, et pakutav söök on yksluine ja jook on nibin nabin joodav - ymberringi on teenindav personal nahast välja pugemas, et meil siin mõnus oleks olla ja see teeb meele rõõmsaks.
Eile käisime nn Tai restoranis õhtustamas. Tellisime kuulsat Tom Yami suppi - mälestus sellest imemaitsvast tai supist on elavalt veel keele peal eelmisest korrast Tai kuningriiki. Mis seal salata - ei olnud siin seekord sellist maitseelamust ja selle kogemuse valguses sai yksmeelselt otsustatud, et järgmisel aastal samal ajal oleme jälle Tais. Või Vietnamis. Igaljuhul kuskil seal kandis. Muidu kulgeb siin kõik rahulikult. Ärge meie pärat muretsege. Vaadake, et selleks ajaks, kui me tagasioleme, oleksid koalitsoonikõnelused peetud jaWoodoo minister paigas!