Kuna sain viimase postituse eest kaks kirjalikku noomitust oma alalistelt lugejatelt, keda ei huvita mitte minu syvaanalyys Eesti poliitmaastikul toimuvast, vaid hoopiski minu seiklused Hurghadas, siis ei saa ma oma fänne alt vedada. Niigi avastasin, et blogi loetavus vähenes katastroofiliselt pärast viimast postitust.Poliitikast on kõigil siiber!
Millest alustada? Kui millestki eriti rääkida ei ole, siis on asendamatuks teemaks ilm. Puhkuse esimeses pooles kimbutas meid tugev tuul ja vahelduv pilvisus, mis alles eile asendus sooja briisiga ja selge taevaga. Seega nurisemiseks põhjust pole, vähemalt ei ole papa jõudnud transformeeruda keedetud peedi taoliseks olendiks. Kuigi mine sa tea, tänane terve päev kõrvetava päikese all on veel ees ja kõike võib juhtuda.
Ühel päeval pikutasime basseini ääres. Seal käib aktiivsem seltsielu, muusika möirgab ja animaatorid kutsuvad üles tegudele. Üks kaunis noormees suutis kümmekond daami meelitada vesiaeroobikale. Oleksin isegi nendega liitunud, aga mind tegi valvsaks asjaolu, et daamid sunniti aeroobikat tegema lastebasseinis, kus vesi oli nii tibake üle põlve. No mis vesivõimlemisest me siin räägime? Midagi oli valesti, nii mulle tundus. Ja tunne ei petnud mind, kui pärast mõningaid venitusharjutusi sundis noormees daame niipalju ennast ettepoole painutama, et nad oma rindadega vett ulataksid puudutama. Noh, mis seal salata, noormees nautis täiega vaatepilti, mis nüüd avanes! Vähegi suurema rinnapartii omanikel vupsasid rinnad bikiinidest välja. Oh neid kilkeid, mis kostusid nii basseini poolt kui ka pealtvaatajate poolt. Hiljem suutis noormees veel muidki siivutuid harjutusi daamidega teha ja näis, et daamid olid päris õhinas. Vähemalt ei olnud kellelgi igav.
Mere ääres on aga palju rahulikum, siin ümbritsevad meid eestlastest sõpruskonnad ja eestlane teadagi on tagasihoidliku loomuga, v.a. juhul, kui ta saab piiramatult alkoholi tarbida. Aga midagi hullu pole juhtunud ja ainult kaks Kalevipoega on veidi valjema jutuga silma paistnud, nii oleme päris kursis nende eluga Soomes.
ühel päeval lasin ennast Spaa myygimehel pehmeks rääkida ja võtsin vastu pakkumise 100 minutiga saada 100 korda ilusamaks. Seda trikki ma tahtsin tõesti näha, aga pean teie rahustuseks kohe ytlema, et olen samasugune nagu varemgi, ainult veidi vaesem. Aga seda ma pean kyll ytlema, et see kena egiptlanna, kes minu eest spaas hoolitses - kooris mult naha maha, masseeris mind pealaest varbaotsteni, aurutas mind aurusaunas, kypsetas mind kuumal lavatsil, nii et ma tundsin, kuidas hommikune pooltoores omlett mu kõhus korralikult ära hyybis, ja kõige lõpuks mind mingi kliistritaolise möksiga kokku määris - jah, see tydruk oli nii armas, ta hoidis mul igakord käest kinni, kui mind järjekordsele protseduurile talutas, ja oli nii lahke ja sõbralik et sellist teenindust tahaks Eesti spaades ka kohata. Meil on veel selles osas arenguruumi.
Eile õhtul väisasime lähedalasuvaid ostukeskusi. Oh neid miljoneid kassikujusid, pyramiidikesi ja T-särke, mis kannatamatult oma uut peremeest ootavad! Ka meie ei tahtnud nende omanikeks hakata. Hotelli ees on hiigelsuur promenaad ja siin ootavad ka mõned kurvad kaamelid, et keegi nende selga roniks ja nad saaksid mõned minutid ringi patseerida ja oma peremehele raha teenida. Vaatasin lähedalt pealt, kuidas see kaamli selga ronimine käib. Kaamel on madalas asendis, st ta on oma koivad kerinud kõhu alla. Samal ajal kui turist hakkab tema turjale ronima, torkab peremees oma sõrmed vaese looma ninasõõrmetesse, mis on ilmselt väga valus ja sunnib kaamlit olema vagusi. Kui nyyd turist kindlalt kahe kyyru vahele on ennast istutanud, siis laseb peremees kaamli yhe esijala mingi kavala nipiga köidikust lahti (vaese looma yks esimene jalg on kuidagimoodi kere kylge kinni seotud) ja võtab oma sõrmed Kaamli ninast välja, mis on talle märguandeks, et nyyd lôpuks võib ta pysti tõusta ja turisti sõidutada. Kõik see loomapiinamine toimub nii märkamatult, et turist ei saa ise arugi, millist kannatust ta vaesele kaamlile põhjustab. Jah, peab neil loomadel ikka eesli kannatus olema...
Seekord oleme jõudnud selles osas papaga konsensusele, et Egiptusesse me enam ei tule, v.a. juhul, kui Risto peaks meid endale Kairosse kylla kutsuma. Aga jah, talviseks puhkuseks on vist siiski mõttekam lennata kaugemale ja pikemaks ajaks. Mitte et meile siin ei meeldiks, aga kolmest korrast on piisav, et ära tydineda. Õnneks ongi täna viimane päev ja öösel alustame tagasilendu. Ning ma ei jõua ennast ära kiruda, et ma unustasin Innu käest laenata lennupatja. Kuidas ma kyll tänase öö ilma padjata yle elan? See selgub juba homme, aga siis on juba hoopis teised jutud. Elame veel!
Millest alustada? Kui millestki eriti rääkida ei ole, siis on asendamatuks teemaks ilm. Puhkuse esimeses pooles kimbutas meid tugev tuul ja vahelduv pilvisus, mis alles eile asendus sooja briisiga ja selge taevaga. Seega nurisemiseks põhjust pole, vähemalt ei ole papa jõudnud transformeeruda keedetud peedi taoliseks olendiks. Kuigi mine sa tea, tänane terve päev kõrvetava päikese all on veel ees ja kõike võib juhtuda.
Ühel päeval pikutasime basseini ääres. Seal käib aktiivsem seltsielu, muusika möirgab ja animaatorid kutsuvad üles tegudele. Üks kaunis noormees suutis kümmekond daami meelitada vesiaeroobikale. Oleksin isegi nendega liitunud, aga mind tegi valvsaks asjaolu, et daamid sunniti aeroobikat tegema lastebasseinis, kus vesi oli nii tibake üle põlve. No mis vesivõimlemisest me siin räägime? Midagi oli valesti, nii mulle tundus. Ja tunne ei petnud mind, kui pärast mõningaid venitusharjutusi sundis noormees daame niipalju ennast ettepoole painutama, et nad oma rindadega vett ulataksid puudutama. Noh, mis seal salata, noormees nautis täiega vaatepilti, mis nüüd avanes! Vähegi suurema rinnapartii omanikel vupsasid rinnad bikiinidest välja. Oh neid kilkeid, mis kostusid nii basseini poolt kui ka pealtvaatajate poolt. Hiljem suutis noormees veel muidki siivutuid harjutusi daamidega teha ja näis, et daamid olid päris õhinas. Vähemalt ei olnud kellelgi igav.
Mere ääres on aga palju rahulikum, siin ümbritsevad meid eestlastest sõpruskonnad ja eestlane teadagi on tagasihoidliku loomuga, v.a. juhul, kui ta saab piiramatult alkoholi tarbida. Aga midagi hullu pole juhtunud ja ainult kaks Kalevipoega on veidi valjema jutuga silma paistnud, nii oleme päris kursis nende eluga Soomes.
ühel päeval lasin ennast Spaa myygimehel pehmeks rääkida ja võtsin vastu pakkumise 100 minutiga saada 100 korda ilusamaks. Seda trikki ma tahtsin tõesti näha, aga pean teie rahustuseks kohe ytlema, et olen samasugune nagu varemgi, ainult veidi vaesem. Aga seda ma pean kyll ytlema, et see kena egiptlanna, kes minu eest spaas hoolitses - kooris mult naha maha, masseeris mind pealaest varbaotsteni, aurutas mind aurusaunas, kypsetas mind kuumal lavatsil, nii et ma tundsin, kuidas hommikune pooltoores omlett mu kõhus korralikult ära hyybis, ja kõige lõpuks mind mingi kliistritaolise möksiga kokku määris - jah, see tydruk oli nii armas, ta hoidis mul igakord käest kinni, kui mind järjekordsele protseduurile talutas, ja oli nii lahke ja sõbralik et sellist teenindust tahaks Eesti spaades ka kohata. Meil on veel selles osas arenguruumi.
Eile õhtul väisasime lähedalasuvaid ostukeskusi. Oh neid miljoneid kassikujusid, pyramiidikesi ja T-särke, mis kannatamatult oma uut peremeest ootavad! Ka meie ei tahtnud nende omanikeks hakata. Hotelli ees on hiigelsuur promenaad ja siin ootavad ka mõned kurvad kaamelid, et keegi nende selga roniks ja nad saaksid mõned minutid ringi patseerida ja oma peremehele raha teenida. Vaatasin lähedalt pealt, kuidas see kaamli selga ronimine käib. Kaamel on madalas asendis, st ta on oma koivad kerinud kõhu alla. Samal ajal kui turist hakkab tema turjale ronima, torkab peremees oma sõrmed vaese looma ninasõõrmetesse, mis on ilmselt väga valus ja sunnib kaamlit olema vagusi. Kui nyyd turist kindlalt kahe kyyru vahele on ennast istutanud, siis laseb peremees kaamli yhe esijala mingi kavala nipiga köidikust lahti (vaese looma yks esimene jalg on kuidagimoodi kere kylge kinni seotud) ja võtab oma sõrmed Kaamli ninast välja, mis on talle märguandeks, et nyyd lôpuks võib ta pysti tõusta ja turisti sõidutada. Kõik see loomapiinamine toimub nii märkamatult, et turist ei saa ise arugi, millist kannatust ta vaesele kaamlile põhjustab. Jah, peab neil loomadel ikka eesli kannatus olema...
Seekord oleme jõudnud selles osas papaga konsensusele, et Egiptusesse me enam ei tule, v.a. juhul, kui Risto peaks meid endale Kairosse kylla kutsuma. Aga jah, talviseks puhkuseks on vist siiski mõttekam lennata kaugemale ja pikemaks ajaks. Mitte et meile siin ei meeldiks, aga kolmest korrast on piisav, et ära tydineda. Õnneks ongi täna viimane päev ja öösel alustame tagasilendu. Ning ma ei jõua ennast ära kiruda, et ma unustasin Innu käest laenata lennupatja. Kuidas ma kyll tänase öö ilma padjata yle elan? See selgub juba homme, aga siis on juba hoopis teised jutud. Elame veel!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar