Muutumine ei ole üldse nii raske, kui ma alguses arvasin. Pole vaja muud teha, kui minna juuksurisse ja lasta oma juuksed ära värvida. Õigemini on need nüüd just seda värvi, nagu on minu loomulik juuksevärv. Vähemalt nad olid sellised ca 16 aastat tagasi. Loomulikult ei mäleta keegi, kui jube ma siis olin ja seepärast ei ole ma ka täna ühtegi positiivset tagasisidet saanud. On julgemaid, kes ütlevad otse näkku, et see värv ei lähe kohe mitte, ja on vähem julgemad, nt minu allluvad, kes pilku kõrvale keerates kohmavad, et noh, vahelduseks käib kah. Aga ega ma ei ole mingi 2- eurone münt, et igaühele meeldima pean.
Tegelikult tahate te ju teada, millised on olnud minu sportlikud saavutused ja kas mulle on kõhu külge kasvanud 6-pack lihased pärast mitme nädala pikkust intensiivset treenimist. Või siis on minu õla-, käe- ja jalavarred omandanud ilusad kumerused, nagu näiteks sellel musklimehel siin:
Pean teid kurvastama - mingit muutust ei ole märgata. Lisaks sain teada valusa tõe, et nii vanadel inimestel enam lihased ei arene. Vähemalt väitis nii minu vanem õde, kui kurtsin talle, et lihaseid ei ole ikka näha. Täitsa nagu tühja oleks harjutanud! Kuigi muude tulemuste osas võin kiidelda - suudan juba 8 minutit järjest joosta. See on ju lausa neljakordne tulemus võrreldes algusjärgus 2 minuti kaupa jooksmisega. Ja mõned kätekõverdused võin ka plusspoolele kanda. Nii et küll see sportlik vorm tuleb. Mis siis, et ilma nähtavate muskliteta.
Oluliselt olen muutnud ka oma toidusedelit. Teeme nüüd papaga kumbki omaette süüa. Papa on traditsioonilise eesti mehe toidusedeli austaja, tema lemmikud on saepurusardellid, segase koostisega erinevad supid, millele annavad maitse rasvas praetud singikuubikud, igasugused panniroad, millest on võimalik tuvastada hapukurki, kartulit, mingit sealiha ja tomatipastat ning mida ta ise asuuks nimetab. Kohustuslik lisand igale roale on muidugi sügavkülmast võetud männiseened ja rohelised aedoad, mis minu arust toidu maitseomadusi sugugi ei paranda. Ja muidugi praetud räimed, nende vastu ei saa isegi mina. Minu ninaesine on muutunud palju lahjemaks ja ärasöödud kogused väiksemaks. Ja mis peamine - söön regulaarselt, ei tee enam nii, et töö juures päev otsa nälgin ja siis koju jõudes olen nõus sööma igasugust papa keedust, peaasi et kõhu kähku täis saaks. Papa muidugi põhimõtteliselt minu toitu ei tarvita ja ega ma peale kah ei käi, hea, kui endalegi jätkub.
Ühel reede õhtul, mis tavapäraselt on minu jooksutrenniõhtu, tulid meile külla Janne ja Tibu, loomulikult ei sobinud külalisi omapead jätta ja ise metsa putku panna. Selle asemel valmistasin kõigile tervislikke kanawrappe (mis kellelgi ei maitsenud vastupidiselt papa tehtud kartuli- ja seenesalatile, mis läksid nagu soojad saiad) ja jõime vahuveini. Nii kulus mingi tunnike või paar, kui Jannele äkki hiilgav idee pähe kargas - minna värske õhu kätte jalutama. Ilm oli ju suurepärane - päike polnud veel loojunud ja linnud häälitsesid täiel rinnal. Ei lasknud seda endale 2 korda öelda, panin kähku dressid selga ja pistsin punuma. Teised lonkisid mulle tasahilju järgi. Seda pean küll ütlema, et ega see kerges shvipsis jooksmine päris õige tegu ei olnud. Jooksin ja häbenesin omaette. Aga ainult alguses, sest mida rohkem ma jooksin, seda paremaks läks, eks ole ju loetud kuulsate Nõukogude Eesti sportlaste elulugusid, kus nad tunnistavad, et on ka purjuspäi või pohmellis peaga trenni teinud, ja tulemused on pärast päris head olnud. Või siis mitte nii head. Kõigil meil on omad nõrkused, mis neist ikka varjata ja häbeneda. Igatahes sain ma oma treeningu kirja ja sportlik vorm sai veelgi parem. Jooksmisega on veel see hea asi, et kui juba silme eest päris mustaks kisub, siis ilmuvad nagu imeväel minu kujutlusse kaks populaarset teletähte lapsepõlvest - Tipp ja Täpp:
Tegelikult tahate te ju teada, millised on olnud minu sportlikud saavutused ja kas mulle on kõhu külge kasvanud 6-pack lihased pärast mitme nädala pikkust intensiivset treenimist. Või siis on minu õla-, käe- ja jalavarred omandanud ilusad kumerused, nagu näiteks sellel musklimehel siin:
Oluliselt olen muutnud ka oma toidusedelit. Teeme nüüd papaga kumbki omaette süüa. Papa on traditsioonilise eesti mehe toidusedeli austaja, tema lemmikud on saepurusardellid, segase koostisega erinevad supid, millele annavad maitse rasvas praetud singikuubikud, igasugused panniroad, millest on võimalik tuvastada hapukurki, kartulit, mingit sealiha ja tomatipastat ning mida ta ise asuuks nimetab. Kohustuslik lisand igale roale on muidugi sügavkülmast võetud männiseened ja rohelised aedoad, mis minu arust toidu maitseomadusi sugugi ei paranda. Ja muidugi praetud räimed, nende vastu ei saa isegi mina. Minu ninaesine on muutunud palju lahjemaks ja ärasöödud kogused väiksemaks. Ja mis peamine - söön regulaarselt, ei tee enam nii, et töö juures päev otsa nälgin ja siis koju jõudes olen nõus sööma igasugust papa keedust, peaasi et kõhu kähku täis saaks. Papa muidugi põhimõtteliselt minu toitu ei tarvita ja ega ma peale kah ei käi, hea, kui endalegi jätkub.
Ühel reede õhtul, mis tavapäraselt on minu jooksutrenniõhtu, tulid meile külla Janne ja Tibu, loomulikult ei sobinud külalisi omapead jätta ja ise metsa putku panna. Selle asemel valmistasin kõigile tervislikke kanawrappe (mis kellelgi ei maitsenud vastupidiselt papa tehtud kartuli- ja seenesalatile, mis läksid nagu soojad saiad) ja jõime vahuveini. Nii kulus mingi tunnike või paar, kui Jannele äkki hiilgav idee pähe kargas - minna värske õhu kätte jalutama. Ilm oli ju suurepärane - päike polnud veel loojunud ja linnud häälitsesid täiel rinnal. Ei lasknud seda endale 2 korda öelda, panin kähku dressid selga ja pistsin punuma. Teised lonkisid mulle tasahilju järgi. Seda pean küll ütlema, et ega see kerges shvipsis jooksmine päris õige tegu ei olnud. Jooksin ja häbenesin omaette. Aga ainult alguses, sest mida rohkem ma jooksin, seda paremaks läks, eks ole ju loetud kuulsate Nõukogude Eesti sportlaste elulugusid, kus nad tunnistavad, et on ka purjuspäi või pohmellis peaga trenni teinud, ja tulemused on pärast päris head olnud. Või siis mitte nii head. Kõigil meil on omad nõrkused, mis neist ikka varjata ja häbeneda. Igatahes sain ma oma treeningu kirja ja sportlik vorm sai veelgi parem. Jooksmisega on veel see hea asi, et kui juba silme eest päris mustaks kisub, siis ilmuvad nagu imeväel minu kujutlusse kaks populaarset teletähte lapsepõlvest - Tipp ja Täpp:
Ja nad laulavad mulle otse kõrvade sisse: "Üks-kaks, üks-kaks, tee jääb ikka lühemaks!" Just sellise reipa laulukese saatel kulgesid Tipp ja Täpp alati punktist A punkti B, tavaliselt asus punktis B kommipood. Olen neid sõnu korranud oma treeningute ajal vist tuhandeid kordi, endal silme ees terendamas järgmine kasepuu või elektripost, milleni pean suutma joosta. Jah, sihukesed helged lapsepõlvemälestused teevad sportimise märksa talutavamaks.
Järgmine postitus minu eduloost tuleb kindlasti, kuid vaevalt, et sama pealkirja all. Minu uus elu ei ole enam nii uus, et sellega kiidelda. Pigem tuleb fakti konstateerida, et pigem on tegu õige elustiiliga. Seda soovitan kõigile, kes ei taha, et neid kimbutaksid elustiilihaigused nagu südame- ja veresoonkonnahaigused, kõrgvererõhutõbi, kolesterool, II tüübi diabeet, alkoholism, narkomaania ja laiskus.
P.S. Tõestuseks, et ma ikka päriselt ka trenni teen, lisan siia Janne tehtud pildi reedeõhtusest jooksust:
Kes on Monet' loominguga tuttav, siis see märkab, et värvide mäng on üllatavalt sarnane!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar