Pingutasime eelmise aasta SEB sügismaratonil ennast kõndimisega hingetuks, et saada priipääsmed Tallinki kruiisidele Stockholmi ja Helsingisse. Stocki planeerisime minna jaanuari alguses, sest just siis on seal suured READ, meil olid isegi reisikohvrid pakitud, kui tuli tormihoiatus - just 9. jaanuaril tabab Läänemerd ja eriti Rootsi lõunarannikut selle sajandi suurim taifuun. Loomulikult loobusime üksmeelselt ja vabatahtlikult laevareisist mässaval mere, mis oli muidugi viga, sest taifuun osutus tormiks veeklaasis. Aga polnud hullu midagi, meil oli olemas plaan B ja see nägi ette ühepäevast meeleolukat kruiisi Soome pealinna Helsingisse, täpsemalt Helsingi lähedal asuvale saarele nimega Suomenlinna, kus asub UNESCO maailmapärandisse kuuluv merekindlus, mille kohta saad täpsemat teavet ise uurida siit: http://www.suomenlinna.fi/
Sõjalise objekti valisid meile välja muidugi meie seltskonna ajaloohuvilised mehed, kelle mahitusel oleme viimase 3 aasta jooksul külastanud kõiki lähiriikide sõjaajalooga seonduvaid mälestisi, nagu Vaasa sõjalaeva, ABBA muuseumi ja midagi veel. Kõigil oli veel värskelt meeles meie eelmise aasta ekslemised Stockis Tarmo juhendava käe all, siis seekord me orienteerumist enam meestele ei usaldanud. Kuna mul elab lähisugulane Helsingi lähedal, palusin tal saata vajalikud instruktsioonid, kuidas kõige otsemat teed Tallinki sadamast Suomenlinna saab. Seekordne grupijuht Janne võttis asja tõsiselt ja printis kogu vajaliku info, kaasaarvatud isegi pardakaardid (mida keegi ei tahtnud näha, kui laeva peale siirdusime) eelnevalt välja ja nii tundsime ennast palju kindlamalt. Ega midagi keerulist ei olnud - sadama eest tuli võtta automaadist kertalippu (millega saab ühe tunni jooksul sõita nii trammi, trolli, bussi, rongi kui ka laevaga, ja meil oli just nii rihitud, et jõuame ilusti selle 1 tunniga oma sihtmärgini ja uut piletit ei pea ostma laevale), istuda trammi peale ja sõita peatuseni Kauppantori (no kes ei teaks Kauppantori - see asub Helsingi teise sadamas, seal, kuhu Tallinki laevad ei randu, ja mis on üks äge turg, kus kaubeldakse samade asjadega nagu meilgi igalpool käsitöö- ja talulaatadel, siiakala filee oli igatahes 30 eurot kg, mis on 2 x kallim, kui meil). Trammides on elektroonilised tablood, kust saad kenasti vaadata järgmise peatuse nime. Olime mingi pool tundi juba sõitnud, aga Kauppantori peatust ei tulnud ega tulnud. Sattusime ärevusse ja küsisime kohalike käest, et kas see tramm ikka sõidab sinna ja sinna. Kohalikud olid täiesti veendunud, et selle trammiga me küll Suomenlinna laeva peale ei saa. Pidime kähku tegema - laeva väljumiseni oli jäänud loetud minutid. Hüppasime teise trammi peale ja kui olime paar peatust sõitnud, küsisime uuesti, et kas oleme ikka õigel kursil. Seekord meil vedas, tramm oli õige. Aga aega jäi aina vähemaks. Terve trammitäis rahvast elas kaasa meie närvitsemisele - kas jõuame-ei jõua laeva peale. Lõpuks kui maha läksime, lehvitasid kõik meile sõbralikult ja soovisid hyvää matkaa.
Jooksime mis me jooksime, aga laeva pealt jäime väga napilt maha, nägime ainult veel laeva ahtrit. Laev ise oli selline:
Mis tähendas seda, et järgmine laev läks alles tunni aja pärast ja pidime uued piletid lunastama, mis ei olnud odav lõbu.
Aga õnneks aeg läks kiiresti ja jõudsime oma sihtkohta. Meie seltskond oli selline:
Selgus, et saare peal on kõva tuul ja ilmgi oli na vilu, olin ennast riidesse pannud üsna suviselt, õnneks oli Vellol tagavara kampsun kaasas ja nii sain ennast pikapeale jälle soojaks, kuid ainult kampsunist jäi väheks, õnneks oli meil kaasas ka sisemust soojendavaid jooke. Meie kogemus ütleb, et kui lähed põhjamaadesse, siis lihtsalt peab külmarohi käeulatuses olema. Ja siiamaani ei ole me kunagi alt läinud, kõik rohi on alati asja ette läinud.
Suomenlinna on sama populaarne koht nagu ABBA muuseum - rahvast oli väga palju ja neid toodi iga tunniga aina rohkem juurde. Oli ka mida vaadata - kahurid olid suuremad kui Vello:
Ja allveelaev oli nii suur, et ei mahtunud tervena pildi peale, pool laeva oli selline:
Kui Suomenlinna kõik kindlused, salakäigud, koopad ja kahurid olid läbiuuritud, sõitsime tagasi pealinna, kust me oma sadamasse liikusime juba jala - ei saa usaldada võõra linna tramme, kes teab, kuhu oleksime jälle sõitnud. Kui palju me samme kokku seepäev astusime, jäi küsitavaks. Minul oli vöö peal mehhaaniline sammulugeja ja see näitas lõpptulemuseks 12 000 sammu. Mailil oli natuke peenem vidin - mobiiliäpp, mis loeb su samme, mõõdab läbitud kilomeetreid, näitab kulutatud kilokaloreid ja elatud eluaastaid, rinnaümbermõõdu kohta ma ei tea, seda Maili meile ei näidanud. Ühesõnaga - Maili vidin fikseeris, et tema sammude saagiks oli koguni 20 000 ja kilomeetreid mingi 13 tükki. Ometi me käisime enamvähem mööda üht ja sama trajektoori. Ma ei oska muud arvata, kui et kui mina teen ühe sammu, siis Maili teeb 1,6 sammu. Mis võib olla tõsi, sest ma olen Mailist peajagu pikem. Aga isegi mina ei käi meetripikkuste sammudega, seega kilomeetrite osas jäime lahkarvamusele.
Ühepäevane kruiis on täiesti piisav, et korralikult lõõgastuda ja ennast võõras linnas ära väsitada. Muidu oleks see laupäev niisama raisku läinud - oleksin puid ladunud, maja koristanud, süüa teinud, pesu pesnud ja peenraid rohinud - milline mõttetu tegevus! Tagasisõit kulges rahulikus tempos, peab aga mainima, et laevas oli üllatuslikult palju rahvast. Ja kõik ei olnud eestlased, oli palju muid turiste. Järelikult on Tallinn jätkuvalt populaarne sihtkoht ja kütuseaktsiisi ning turismisektori käibemaksu tõstmine ei peleta siit kedagi eemale. Welcome to Estonia!
Sõjalise objekti valisid meile välja muidugi meie seltskonna ajaloohuvilised mehed, kelle mahitusel oleme viimase 3 aasta jooksul külastanud kõiki lähiriikide sõjaajalooga seonduvaid mälestisi, nagu Vaasa sõjalaeva, ABBA muuseumi ja midagi veel. Kõigil oli veel värskelt meeles meie eelmise aasta ekslemised Stockis Tarmo juhendava käe all, siis seekord me orienteerumist enam meestele ei usaldanud. Kuna mul elab lähisugulane Helsingi lähedal, palusin tal saata vajalikud instruktsioonid, kuidas kõige otsemat teed Tallinki sadamast Suomenlinna saab. Seekordne grupijuht Janne võttis asja tõsiselt ja printis kogu vajaliku info, kaasaarvatud isegi pardakaardid (mida keegi ei tahtnud näha, kui laeva peale siirdusime) eelnevalt välja ja nii tundsime ennast palju kindlamalt. Ega midagi keerulist ei olnud - sadama eest tuli võtta automaadist kertalippu (millega saab ühe tunni jooksul sõita nii trammi, trolli, bussi, rongi kui ka laevaga, ja meil oli just nii rihitud, et jõuame ilusti selle 1 tunniga oma sihtmärgini ja uut piletit ei pea ostma laevale), istuda trammi peale ja sõita peatuseni Kauppantori (no kes ei teaks Kauppantori - see asub Helsingi teise sadamas, seal, kuhu Tallinki laevad ei randu, ja mis on üks äge turg, kus kaubeldakse samade asjadega nagu meilgi igalpool käsitöö- ja talulaatadel, siiakala filee oli igatahes 30 eurot kg, mis on 2 x kallim, kui meil). Trammides on elektroonilised tablood, kust saad kenasti vaadata järgmise peatuse nime. Olime mingi pool tundi juba sõitnud, aga Kauppantori peatust ei tulnud ega tulnud. Sattusime ärevusse ja küsisime kohalike käest, et kas see tramm ikka sõidab sinna ja sinna. Kohalikud olid täiesti veendunud, et selle trammiga me küll Suomenlinna laeva peale ei saa. Pidime kähku tegema - laeva väljumiseni oli jäänud loetud minutid. Hüppasime teise trammi peale ja kui olime paar peatust sõitnud, küsisime uuesti, et kas oleme ikka õigel kursil. Seekord meil vedas, tramm oli õige. Aga aega jäi aina vähemaks. Terve trammitäis rahvast elas kaasa meie närvitsemisele - kas jõuame-ei jõua laeva peale. Lõpuks kui maha läksime, lehvitasid kõik meile sõbralikult ja soovisid hyvää matkaa.
Jooksime mis me jooksime, aga laeva pealt jäime väga napilt maha, nägime ainult veel laeva ahtrit. Laev ise oli selline:
Aga õnneks aeg läks kiiresti ja jõudsime oma sihtkohta. Meie seltskond oli selline:
Suomenlinna on sama populaarne koht nagu ABBA muuseum - rahvast oli väga palju ja neid toodi iga tunniga aina rohkem juurde. Oli ka mida vaadata - kahurid olid suuremad kui Vello:
Ühepäevane kruiis on täiesti piisav, et korralikult lõõgastuda ja ennast võõras linnas ära väsitada. Muidu oleks see laupäev niisama raisku läinud - oleksin puid ladunud, maja koristanud, süüa teinud, pesu pesnud ja peenraid rohinud - milline mõttetu tegevus! Tagasisõit kulges rahulikus tempos, peab aga mainima, et laevas oli üllatuslikult palju rahvast. Ja kõik ei olnud eestlased, oli palju muid turiste. Järelikult on Tallinn jätkuvalt populaarne sihtkoht ja kütuseaktsiisi ning turismisektori käibemaksu tõstmine ei peleta siit kedagi eemale. Welcome to Estonia!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar