Minu andunud blogilugejad on teinud mulle etteheiteid, et ma ei ole midagi kirjutanud elust ja olust siin Türgis. Kui te tahate teada, mis elu siin on, siis lugege läbi Hille Hanso raamat Minu Türgi ja saate põhjaliku ülevaate sellest riigist ja tema elanikest, eriti aga suhtumisest moslemitesse ja ma olen igatepidi Hille Hansoga nõus, et me ei pea kartma islamiusulasi, vastupidi, kõik need tobedad hirmud, mis on seotud pagulaste suure sisserändega Euroopasse, tuleb alla suruda ja mõelda hoopis sellele, kuidas me suudame selles vananevas Euroopas, kus iive on juba palju aastakümneid olnud negatiivne, oma elu ja kultuuri säilitada, kui meil ei ole järglaseid, kellele pühenduda. Jah, täpselt nii see ongi - taome endale rusikaga rinnale, et me oleme need tõelised eestlased, aga ei tee midagi selle nimel, et meid tublisti rohkem oleks. Ja ärge tulge mulle rääkima,et elu Eestis on nii halb, et siia ei taha ükski normaalne Eesti naine last sünnitada.
Kui me räägime järglastest, siis siin Türgis on see koht, kus enamik lapsi tunneb ennast turvaliselt ja hoitud. Välja arvatud koleda jõehobuse lapselaps ja veel ühe noore vene ema laps, kes samuti sai täna füüsilise noomituse osaliseks, kui ta julges viriseda kuumade ilmastikuolude üle. Mida ma olen siin tähele pannud, et moslemitest vanemad jumaldavad oma lapsi, niisamuti ka muudest riikidest emmed, issid. Riielda saavad põhiliselt idanaabrite lapsed. Ma ei taha teha mingeid järeldusi, kuid mingitmoodi on nõukogudeaegne pedagoogika siiski pärandunud tänapäeva noortesse. Niipalju siis andragoogikast.
Igal õhtul toimub siin mingi programm. Esinemas käivad tõelised profid. Täna õhtul näiteks esines trupp Mother of Afrika, kes näitas tõelist taset steptantsus, mida ei anna kuidagi võrrelda Lord of the Dance steppijatega. Pole midagi parata, mustanahalised tantsijad on meie rahvatantsijatest mitu taset kõrgemal ja on täiesti arusaadav, miks nende tantsud on elujaatavad ja meie omad kergelt depressiivsed - nad lihtsalt võtavad elu täie rinnaga ja ei muretse naabri suurema maja ja ägedama autoo pärast.
Süüa saab siin mehemoodi. Kardan, et olen 3 kilo juurde võtnud. Valin küll enamjaolt tomatit ja kurki liha juurde, aga siin on enneolematult hea pizzavabrik, mille toodangust on mul raske keelduda. Samuti olen ma patustanud koogikestega, mis viivad keele alla. No miks peaksin endale seda keelama?
Ühesõnaga, siin on mõnus olla ja soovitan teilegi siia tulla ja aeg maha võtta. Te ei kahetse!
P.S. see milleniumi raamat läks põnevaks pärast 136-ndat lehekülge. Kes ei täi raamatut osta, võib minu käest sümboolse tasu (pudel head konjakit) eest seda laenata.
Kui me räägime järglastest, siis siin Türgis on see koht, kus enamik lapsi tunneb ennast turvaliselt ja hoitud. Välja arvatud koleda jõehobuse lapselaps ja veel ühe noore vene ema laps, kes samuti sai täna füüsilise noomituse osaliseks, kui ta julges viriseda kuumade ilmastikuolude üle. Mida ma olen siin tähele pannud, et moslemitest vanemad jumaldavad oma lapsi, niisamuti ka muudest riikidest emmed, issid. Riielda saavad põhiliselt idanaabrite lapsed. Ma ei taha teha mingeid järeldusi, kuid mingitmoodi on nõukogudeaegne pedagoogika siiski pärandunud tänapäeva noortesse. Niipalju siis andragoogikast.
Igal õhtul toimub siin mingi programm. Esinemas käivad tõelised profid. Täna õhtul näiteks esines trupp Mother of Afrika, kes näitas tõelist taset steptantsus, mida ei anna kuidagi võrrelda Lord of the Dance steppijatega. Pole midagi parata, mustanahalised tantsijad on meie rahvatantsijatest mitu taset kõrgemal ja on täiesti arusaadav, miks nende tantsud on elujaatavad ja meie omad kergelt depressiivsed - nad lihtsalt võtavad elu täie rinnaga ja ei muretse naabri suurema maja ja ägedama autoo pärast.
Süüa saab siin mehemoodi. Kardan, et olen 3 kilo juurde võtnud. Valin küll enamjaolt tomatit ja kurki liha juurde, aga siin on enneolematult hea pizzavabrik, mille toodangust on mul raske keelduda. Samuti olen ma patustanud koogikestega, mis viivad keele alla. No miks peaksin endale seda keelama?
Ühesõnaga, siin on mõnus olla ja soovitan teilegi siia tulla ja aeg maha võtta. Te ei kahetse!
P.S. see milleniumi raamat läks põnevaks pärast 136-ndat lehekülge. Kes ei täi raamatut osta, võib minu käest sümboolse tasu (pudel head konjakit) eest seda laenata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar