Pool puhkust on seljataga ja ma olen juba nii väsinud. Tänane päev on kulunud magamisele. Ilmselt alles täna said mu aju ja kere aru, et lõpuks ometi tuleb ennast töölainelt välja lülitada ja hakata tegelema normaalsete asjadega. Üks väga normaalne asi on tukastamine. Sellele aitab kaasa Milleniumi triloogia 4. Osa lugemine. Nii kui olen kaks lehekülge lugenud, tuleb uni peale. Ometigi lubati arvustustes, et see raamat on neelatav ühe korraga. No ei ole. Ruitlase Vee peal oli palju huvitavam.
Eile külastasime Mehhiko restorani. Kelner torkas meile menüüd pihku, kuid ilma prillideta ei suutnud me sealt mitte midagi välja valida, sestap lasime endale serveerida head ja paremat vastavalt kelneri maitsele. No ma ei ole kindel, kas need just olid väga mehhikopärased road, aga ega nad hamba all karjunud ja eks tequila aitas Mehhiko tunde tekkimisele tublisti kaasa, nii et restost lahkudes olime päris parajad mehhiklased.
Tundub, et tänasest on hotell puupüsti rahvast täis - siin toimub mingi pidulik üritus, mis sarnaneb pulmadele. Aeda on kaetud pidulikud lauad, lahti on rullitud punane vaip ja kõik palmid on õhupallidega kaunistatud. No näeme, Papa lubas korraldada pruudi röövimise.
Täna lõunasöögi lauas juhtusin nägema koledat intsidenti, kus kuri jõehobu, kes oli kehastunud vanaemaks, andis oma lapselapsele, kes vist ei käitunud kõige paremini, koleda lopsu vastu vahtimist, nii et laps suure häälega nutma hakkas. Olin sellisest vaatepildist koledasti jahmunud, ma ei suutnud muud teha, kui sisistasin jõehobusele vene keeles "kuradi babulja, ei löö last", kuid babulja ei teinud mind mitte märkamagi. Papa, kes jäi veel pärast minu lahkumist lauda, ütles, et pärast nutuhoogu läks lapselaps jõehobu juurde ja kallistas teda tänutäheks. Vot niimoodi need naisepeksjad kasvavadki - maast madalast on lapsele selge, et kes lööb, seda tuleb armastada.
No õnneks on siin ka normaalseid vanavanemaid, kes oma kullatükikeste eest hoolitsevad ja me tunneme papaga suurt süümepiina, et miks ei ole me oma lapselast kaasa võtnud, vaid jätnud ta koju maha ja nagu ma tänastest kodustest uudistest lugesin, käib ta mööda meie maja ja hoovi ringi ja otsib, kuhu põrgu päralt on Mamma ja Taadu ennast ära peitnud. See teeb kohe südame haigeks, aga katsume need 4 päeva veel vastu pidada, eks ju Robi?
Eile külastasime Mehhiko restorani. Kelner torkas meile menüüd pihku, kuid ilma prillideta ei suutnud me sealt mitte midagi välja valida, sestap lasime endale serveerida head ja paremat vastavalt kelneri maitsele. No ma ei ole kindel, kas need just olid väga mehhikopärased road, aga ega nad hamba all karjunud ja eks tequila aitas Mehhiko tunde tekkimisele tublisti kaasa, nii et restost lahkudes olime päris parajad mehhiklased.
Tundub, et tänasest on hotell puupüsti rahvast täis - siin toimub mingi pidulik üritus, mis sarnaneb pulmadele. Aeda on kaetud pidulikud lauad, lahti on rullitud punane vaip ja kõik palmid on õhupallidega kaunistatud. No näeme, Papa lubas korraldada pruudi röövimise.
Täna lõunasöögi lauas juhtusin nägema koledat intsidenti, kus kuri jõehobu, kes oli kehastunud vanaemaks, andis oma lapselapsele, kes vist ei käitunud kõige paremini, koleda lopsu vastu vahtimist, nii et laps suure häälega nutma hakkas. Olin sellisest vaatepildist koledasti jahmunud, ma ei suutnud muud teha, kui sisistasin jõehobusele vene keeles "kuradi babulja, ei löö last", kuid babulja ei teinud mind mitte märkamagi. Papa, kes jäi veel pärast minu lahkumist lauda, ütles, et pärast nutuhoogu läks lapselaps jõehobu juurde ja kallistas teda tänutäheks. Vot niimoodi need naisepeksjad kasvavadki - maast madalast on lapsele selge, et kes lööb, seda tuleb armastada.
No õnneks on siin ka normaalseid vanavanemaid, kes oma kullatükikeste eest hoolitsevad ja me tunneme papaga suurt süümepiina, et miks ei ole me oma lapselast kaasa võtnud, vaid jätnud ta koju maha ja nagu ma tänastest kodustest uudistest lugesin, käib ta mööda meie maja ja hoovi ringi ja otsib, kuhu põrgu päralt on Mamma ja Taadu ennast ära peitnud. See teeb kohe südame haigeks, aga katsume need 4 päeva veel vastu pidada, eks ju Robi?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar