Pildikesi haigemajast

Eilne päev algas kohe halvasti - tööle jõudes avastasin, et olen mobla koju jätnud. Teiseks ei töötanud tõkkepuud ja kujutasin ette, mitukümmend vastamata kõnet on mulle juba seoses sellega tehtud. Ja mida pidi papa kodus taluma, kuulates minu telefoni helinat järjepidevalt. Mind ajab küll närvi, kui tema mobla heliseb ja ta kohe vastu ei võta. Ja kõige selle jama otsa  pisteti mind lõpuks haigemajja. Põhjuseks küll mitte rikkis tõkkepuud ja kojuunustatud mobla, vaid pikalt põetud haigus,  kord kergemalt, kord raskemalt, kuid nüüd oli doktor väga otsusekindel - et kuna tabletiravi ei aita, siis hakkame süstima. Kohe käis peast mõte läbi, et okei, lasen siis ennast oma tuttaval õel need mõned korrad süstida. Järgmine lause aga purustas kõik minu head kavatsused - ma panen su haiglasse.  Mis on ka loomulik, sest kui oled juba 10 aastat haiglas töötanud, siis on ka viimane aeg ära proovida, mis tunne on ise olla haigevoodis, saada käsivarde kanüül, süüa haiglatoitu ja olla hoolisevate õdede ja hooldajate hoolealune. Nüüdseks olen vaikselt infiltreerunud palatisse ja kumbki mu kahest voodinaabrist ei aima, et olen kohalik. See ongi taotluslik - siis kuuled tõde selle kohta, kuidas meil tegelikult on lood arstiabiga. Ja mis seal salata - ainult kiidusõnu kuuleb siin! Kuigi patsiente on kõik kohad täis, ei jää neist keegi tähelepanuta ja ravita. Kõik õed ja hooldajad, keda on ju väga vähe, on lahked ja teevad oma tööd pühendumisega. Seega on siin väga turvaline olla.

Lõpuks saan terveks!

Ma oma haigusest pikemalt ei kirjuta, sest vaevalt, et see kellelegi huvi pakub peale arstide. Ainult niipalju võin rahustuseks öelda, et kui ma siit ükskord välja saan, siis peaksin olema tublisti paremas konditsioonis kui siia tulles. Arvestades, et aastalõpp koos pidustustega on kohe ukse ees, siis on ju ajastus väga hea - saan täiel rinnal hea tervise juures uuele aastale vastu minna!
Eile ei juhtunud suurt midagi, tavaline haigla elu. Öö see eest on märksa põnevam aeg. Võõras kohas mul tavaliselt und ei tule, nii ka siin. Keset ööd hakkas keegi mees hullumoodi soiguma, kuskil kõrvalpalatis. Imekombel kostab kõik väljaspool oma palatit toimuv tegevus nagu võimendatult siia. Kui mees oli oma soigumised ära soigunud, püüdsin uinuda, kuid üsna varsti see üritamine luhtus - sedakorda palus härdalt ja kõvahäälselt keegi proua, et bojuss, ne delaite, bojuss, ne delaite, ja nii paarkümmend korda järjest. Ma arvan, et küllap püüdis õde talle süsti teha, sest lõpuks kostus tema rahustav hääl - horoshoo, ne delajem. Siis oli jälle natuke aega vaikus majas. Aga eks ringijooksmist ja aparaatide veeretamist oli kuulda kogu öö. Alles vastu hommikut tuli tukastus peale.
Süüa saab siin korralikult, õhtuks oli kalasupp ja juustuviil leiva ja saia vahel ning keefir. Supi sõin korralikult ära ja juustu ka. Hommikuks riisipuder moosiga, saiaviil munavõiga ja kohvi. Kuna eilne supp oli soolane, siis pudru sisse enam soola ei jätkunud.

Haiglaburger

Tütar, kes on tõeline tujutõstja (kõik, kes te peaksite haiglasse sattuma, kutsuge Innu endale külla, saate hea tuju ja naerukrambid), tõi mulle eile õhtul tuttuued riided (mitte, et mulle haigla poolt eraldatud imeilus roosa öösärk poleks sobinud, aga päevasel ajal tahaks olla päeva riietuses) ja kaks raamatut - Jaak Joala ja kelner Jürka mälestused. Olin hingepõhjani vapustatud, kui nägin kelner Jürka raamatu hinda - see oli 11 eurot kallim kui Joala raamat, ehk siis kolmandiku võrra kallim ja kaks kolmandikku õhem. Pole julgenud nii kallist shedöövrit veel lugema hakatagi. Pealegi, nagu kirjutas Priit Hõbemägi oma arvustuses, pole enne 76. lehekülge sealt ka midagi lugeda. Kokku on Jürka raamatus ainult  159 lehekülge  Joala 400 vastu. Igatahes alustasin eile õhtul selle paksema raamatu lugemist ja et enne järgmist nädalat mul lootust siit välja pääseda ei ole, küllap jõuan ka Jürka hingeelu läbi uurida.
Kuna olen siin ju nagu tööl 24/7, siis vist pole vajadust haiguslehe järele, vaid panen hoopis ületunnid kirja - nii soovitas mu vanem poeg. Miks ma küll kunagi ise nii geniaalsetele mõtetele ei tule?
P.S. Papal viskas lõpuks nii üle, et ta tõi mulle mobla siia. Polnudki väga hull saldo - mingi 16 vastamata kõnet.