Pildikesi haiglaelust, 2. osa

Ei käinud mul päkapikk sussi sisse kommi poetamas, kuigi olen olnud väga sõnakuulelik - olen ära tarbinud kõik mulle eraldatud tabletid, lasknud veeni kaudu oma organismi tilgutada igasugu vedelikke ja tagatipuks lubasin isegi bronhoskoopiat endale teha. See oli küll minu poolt suur vastutulek, sest mälestus eelmisest samalaadsest protseduurist eelmise sajandi lõpuaastatel on sööbinud minu mällu igaveseks ja see on ilmselt kõige halvem mälestus, mis mul siiamaani meeles on. Kui nüüd seekord arst nagu muuseas ütles, et teeme kindlasti ka bronhoskoopia, siis võtsin julguse kokku ja ütlesin, et ainult üle minu laiba, mispeale arst vastas, et okei, organiseerime. Mis tähendas seda, et andsin allkirja paberitele, et olen nõus üldnarkoosiga. See on üks kergeima südamega antud allkiri dokumendile, milliseid on mu käest elu jooksul loendamatul hulgal läbi käinud. Mäletan seda esimest bronhoskoopia tegemise protseduuri siiamaani detailselt. Oli ilus kevadine päev. Lõin ennast kenasti üles, sest samal päeval pidin minema ka töövestlusele. Nimelt olin kandideerinud ühte mainekasse kompaniisse mainekale ametikohale. Oli just see aeg, kus töökuulutuste kaudu otsiti 20 aastaseid, ilusaid, saledaid ja vähese töökogemusega beibesid.  Ma peaaegu mahtusin nendesse kriteeriumitesse, v.a. vanus. Igatahes mind kutsuti töövestlusele. Enne aga läksin pahaaimamatult bronhoskoopiat tegema, sest mul polnud õrna aimugi, mis mind ees ootab. Kõik see toimus Hiiul asuvas mingis kopsuhaigete haiglas. Istusin protseduuride toa ukse taga. Korraga kargas suurte kummikinnaste ja kummipõllega tegelane uksest välja, käskis mul suu pärani ajada, pritsis mulle miskit hingematvat ollust kurku ja kadus sama kähku kui ta välja oli ilmunud. Umbes minut aega ma ainult ahmisin õhku ja tundsin et hakkan kohe kohe surema,  pisarad voolasid ojadena mööda minu punaseks värvitud põski alla. Mingi hetkel tundsin, kuidas kogu mu kõri nagu tursus üles ja muutus tundetuks. Sain aru, et mind lihtsalt tuimastati. Samal ajal hakkasid ukse tagant kostuma kohtuvad hääled, mis sarnanesid sellele, nagu oleks kedagi seal tahetud tappa. Hääled varieerusid undamise, ulgumise, urisemise, mõmisemise  ja ruigamise vahepeale, igatahes ei olnud seda väga julgustav ukse taga kuulata. See inimkatse kestis üsna kaua. Lõpuks jäi kõik vaikseks ja uksest väljus väga räsitud moega meespatsient. Nüüd oli siis minu kord käes. Mind pandi istuma toolile ja tõmmati rihmadega käed kinni. Tundsin ennast nagu surmamõistetu, kellele kohe 220 volti sisse suristatakse. Pidin suu pärani ajama ja kahe mehega (vähemalt üks neist oli mees) hakati mulle mingit voolikut või juhet kõrist sisse ajama. Kästi rahulikult hingata. Keegi peaaegu istus mul süles, et ma jalgadega ei rabeleks. Oi sõbrad, see oli jube. Ilmselt tegin ma samasuguseid hääli nagu eelmine ohver. Mu silmist voolasid pisarad ja suust voolas sülge ja mu aju lakkas töötamast. Ja see oli tegelikult ikkagi väga valus ja ebameeldiv. Kui protseduur lõpuks läbi sai, pidin veel kohtuma ka oma arstiga, kes oli juba pikemat aega uurinud, miks ma ikkagi köhin ja terveks ei saa. Tohtriproua vaatas mu tulemusi, siis vaatas mulle sügavalt silma ja ütles, et lõpetagu ma oma simuleerimine ja ärgu enam siia tagasi tulgu. Bronhoskoopia oli näidanud, et mul pole häda kõige vähematki. Häbistatuna lahkusin haigemajast ja andsin endale lubaduse enam mitte kunagi arsti juurde minna. Aga ega see päev ei olnud veel lõppenud - pidin ju töövestlusele minema. Astusin uhkesse büroosse sisse ja lahke sekretär küsis, kes ma olen ja mis ma tahan. Püüdsin reipalt vastata, mis asjus ma tulin, aga oh õnnetust - häält mul enam ei olnud, suutsin vaevu ennast tutvustada. Sain siiski personalitibide juurde jutule, aga kujutage ise ette, kui teie ette ilmub nutust paistes silmade, punase nina ja kähiseva häälega kandidaat - te ju ei võtaks sellist kahtlast tüüpi tööle. Ega minuga ka pikka juttu polnud, nägemist ja küll me võtame teiega ühendust. Nii palju viisakad nad olid, et saatsid äraütleva vastuse. Tegelikult ma olin tugev kandidaat sellele kohale, ma tean!
Seekord läks kõik palju ilusamalt, mind sõidutati voodiga protseduurile, kogemata kombel küll sinna osakonda, kus tehakse koloskoopiat (kes ei tea, mis see on, palun guugeldage), kuid kuna mind seal registreeritute nimekirjas ei olnud, jäeti see protseduur õnneks vahele ja minu tungival nõudmisel veeretati mind voodiga lõpuks õigesse osakonda. Mul ei jätku kiidusõnu minu ümber askeldavate õdede ja protseduuri läbiviinud arsti kiitmiseks. Kõik käis nagu kellavärk, kui uinusin, oli kell 12.40 ja kui ärkasin, oli kell 13.25. Mis vahepeal toimus, pole mul õrna aimugi. Olin küll mingi aeg üsna uimane, aga see eest õnnelik!
See kõik toimus reedel. Nagu juba varem kirjutasin, on siin ööd üsna ärevad. Sellega on veidike raske harjuda, kui öövaikust lõhestab kohutav karjatus "ljuudi, pomogiite, ja umrjuu!" Ja nõnda tund aega järjest. Kuna patsientide andmed on rangelt salastatud, ei suuda ma kuidagi tuvastada, kellega tegu on kuid ilmselgelt ta veel niipea surema ei hakka, sest peab ikka tugev tervis olema, et ta niimoodi igal öösel lõuata jäksab.

Mõista mõista, mis on suuremas kausis?

Täna lubas lapselaps mammat vaatama tulla. Ootan juba õhtut! Janne tubli tüdruk varustab mind hommikuti kuuma kohviga, ka see aitab meeleolu hoida!
P.S. Nagu ma juba ammu sisimas kahtlustasin, et olen haigla kõige ebapopulaarsem töötaja, siis nii ongi - ainult 2 kolleegi on mind siin vaatamas käinud ja sedagi oma tööajast. Teine variant võib aga olla, et kõigil lihtsalt on palju tööd ja neil pole aega tilulilu jaoks. Loodan, et see viimane variant on tõesem :) Ilusat esimest adventi kõigile ja olge ikka terved!