Kui meie naiskond stardipaika jõudis, oli Ekströmi marss juba alanud. Tegemist ei ole mingi lihtlabase rahvamatkaga, mida nooruspõlves sai tihtipeale läbitud, kui oli saabumas 9. mai või Tallinna "saksa okupantidest vabastamise päev". Ekströmi marss on 30 km pikk ja tähistab Soome ohvitseri Martin Ekströmi vabatahtlike soomlaste rügemendi lahinguteed Vabadussõja suurpealetungil alates Valkla positsioonist kuni Hara lahe dessandipaigani.
Matka kodulehelt võis lugeda, et see on täiesti sobilik läbimiseks ka ilma igasuguse ettevalmistuseta tugitooli- ja diivanisportlastele, seega ei kõhelnud ma sekunditki, kui saatsin tuntud matkasellidele nagu Janne, Raina ja Ülle, läbi facebooki kutse matkal osalemiseks. Kuna osa matkarajast kulges otsejoones läbi Maidu karjamõisa maade, siis oleks patt olnud mitte kasutada süllekukkunud võimalust matka käigus inspekteerida ka oma mõisavaldusi. Muutsin omavoliliselt ka matka marsruuti - teades oma võimeid, olin ma surmkindel, et 30 km läbimine pole mulle jõukohane ja sestap joonistasin kaardile oma raja:
http://kaart.delfi.ee/?bookmark=d4013b2d156c9e003db3304e67df115b#
Kes viitsib kaarti lähemalt uurida, see näeb, et Andineeme kandis enne Loo silda on esimene teejoomise punkt - just seal kavatsesime teha kannapöörde ja suunduda läbi Sõitme küla tagasi koju, kaardi peal mõõtsin teekonna pikkuseks 16 km. Mis see siis ära ei ole, kui hea seltskond ja nutikalt pakitud seljakott kaasa on võetud. Hiljem Endomondo rakendust lähemalt uurides selgus, et läbitud raja pikkus kokku oli 19 km hoopis.
Niisiis - algus läks päris kenasti, tempo oli meil hea, esimesed 4 kilomeetrit läbisime keskmise kiirusega 10 km/tunnis. Tee viis aga muudkui allamäge ja tuul puhus seljatagant - ideaalsed tingimused matkamiseks. Kuna olime viimased startijad, siis tagantpoolt meid keegi ei ohustanud ja saime matkata täitsa pingevabalt. Mis tähendas seda, et aegajalt tegime väikese pausi ja uurisime, mida head ja paremat keegi oma seljakotti pakkinud oli. Ühtäkki lõppes asfalt ja edasi tuli liikuda juba märksa raskemates tingimustes - metsavaheline tee oli kohati üleujutatud, kohati jäine ja libe, nii et tuli olla tähelepanelik, et mitte libastuda või sukelduda põhjatutesse porilompidesse. Tasapisi langes ka tempo, kuid mitte meie meeleolu. Seda aitas kõrgel hoida kogu Eestimaad vapustanud tore uudis Kelly Sildaru võidukast esinemisest X-mängudel. Kui selline väike tüdruk suudab nii palju, kuidas siis meiegi kehvemad saame olla. Sellise optimistliku tujuga jõudsime Loo silla juurde, kus matkakorraldajate lubaduse järgi pidi asuma esimene joogipunkt. Otsisime mis me otsisime, aga ilmselt olime nii aeglaselt liikunud, et joogipunkti töötajate kannatus oli otsa saanud ja meid ära ootamata olid nad positsioonidelt lahkunud. Kuid selline pisiasi meid rivist välja ei löönud - Loo bussipeatus oli nagu loodud pruukosti võtmiseks ja meeleolukate piltide tegemiseks.
See oli ka koht, kus pidime otsustama - kas liikuda edasi Hara laheni (sinna jäi veel 17 km kõndida) või võtta suund Maidu Karjamõisa peale - sellest lahutas meid 6 kilomeetrit. Konsensuslikult võtsime vastu otsuse 6 km pikkuse teekonna kasuks. Üheks argumendiks oli see, et järgmisel aastal kindlasti läbime distantsi täies pikkuses, esimesel korral tark ei torma. Pealegi vähemalt minul valutasid kõik jalad ja need ei oleks mitte mingi hinna eest suutnud enam kaugemale kui otseteed koju minna. Matka korraldajate auks peab ütlema, et matkajatel hoiti kogu aeg silma peal - ühel hetkel peatus meie söögipeatuse juures must Mercedese buss ja kaitseliitlase vormis imekaunis neiu uuris, kas oleme ikka elu ja tervise juures ja kas meile on vaja kiirabi kutsuda. Tänasime teda ja kinnitasime, et suudame iseseisvalt oma lõpppunkti suunduda.
Viimased kilomeetrid muutsid meid aina töntsimaks, erakordselt tugev tuul puhus vastu ja üleüldse tundus mulle, et kogu aeg rühkisime me ülesmäge. Ainult Kelly saavutustele mõtlemine innustas mind hambad risti suruma ja mitte alla vanduma. Heaks motivaatoriks oli ka teadmine, et finishis ootab meid kuumaks köetud saun ja mulgipuder. Viimase peatuse tegime 800 meetrit enne finishit:
Koju jõudes aga üllatas papa meid kenasti kaunistatud lauaga ja pärast sellist üliinimlikku pingutust kulus pudel vahuveini nagu rusikas silmaauku
Täna, peaaegu päev hiljem olen ma veendunud, et pean taotlema raske liikumispuude tõttu invaliidsuspensioni. No sellist valu pole ammuilma tundnud, kõik kohad, millest minu keha koosneb, valutavad hullupööra. Pole ka imestada, sest minu viimane suurem jõupingutus jäi septembri kuusse, kui mängleva kergusega suutsin läbida Tallina Maratoni 10 km pikkuse raja kõndides. Igatahes polnud tagajärjed tookord nii hullud, olin ju eelnevalt kõvasti treeninud. Vahepeal aga olen täielikult aktiivsest sportlasekarjäärist taganenud ja nüüd on tagajärjed käes. On viimane aeg taas treeningutega alustada - kaugel see uus maratongi enam on. Ja ega seda mõtet ei ole me ka maha matnud, et aasta pärast võtame 30 kilomeetrit igal juhul ette. 19 kilomeetrit läks ju üsna kenasti?
http://kaart.delfi.ee/?bookmark=d4013b2d156c9e003db3304e67df115b#
Kes viitsib kaarti lähemalt uurida, see näeb, et Andineeme kandis enne Loo silda on esimene teejoomise punkt - just seal kavatsesime teha kannapöörde ja suunduda läbi Sõitme küla tagasi koju, kaardi peal mõõtsin teekonna pikkuseks 16 km. Mis see siis ära ei ole, kui hea seltskond ja nutikalt pakitud seljakott kaasa on võetud. Hiljem Endomondo rakendust lähemalt uurides selgus, et läbitud raja pikkus kokku oli 19 km hoopis.
Niisiis - algus läks päris kenasti, tempo oli meil hea, esimesed 4 kilomeetrit läbisime keskmise kiirusega 10 km/tunnis. Tee viis aga muudkui allamäge ja tuul puhus seljatagant - ideaalsed tingimused matkamiseks. Kuna olime viimased startijad, siis tagantpoolt meid keegi ei ohustanud ja saime matkata täitsa pingevabalt. Mis tähendas seda, et aegajalt tegime väikese pausi ja uurisime, mida head ja paremat keegi oma seljakotti pakkinud oli. Ühtäkki lõppes asfalt ja edasi tuli liikuda juba märksa raskemates tingimustes - metsavaheline tee oli kohati üleujutatud, kohati jäine ja libe, nii et tuli olla tähelepanelik, et mitte libastuda või sukelduda põhjatutesse porilompidesse. Tasapisi langes ka tempo, kuid mitte meie meeleolu. Seda aitas kõrgel hoida kogu Eestimaad vapustanud tore uudis Kelly Sildaru võidukast esinemisest X-mängudel. Kui selline väike tüdruk suudab nii palju, kuidas siis meiegi kehvemad saame olla. Sellise optimistliku tujuga jõudsime Loo silla juurde, kus matkakorraldajate lubaduse järgi pidi asuma esimene joogipunkt. Otsisime mis me otsisime, aga ilmselt olime nii aeglaselt liikunud, et joogipunkti töötajate kannatus oli otsa saanud ja meid ära ootamata olid nad positsioonidelt lahkunud. Kuid selline pisiasi meid rivist välja ei löönud - Loo bussipeatus oli nagu loodud pruukosti võtmiseks ja meeleolukate piltide tegemiseks.
Viimased kilomeetrid muutsid meid aina töntsimaks, erakordselt tugev tuul puhus vastu ja üleüldse tundus mulle, et kogu aeg rühkisime me ülesmäge. Ainult Kelly saavutustele mõtlemine innustas mind hambad risti suruma ja mitte alla vanduma. Heaks motivaatoriks oli ka teadmine, et finishis ootab meid kuumaks köetud saun ja mulgipuder. Viimase peatuse tegime 800 meetrit enne finishit:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar