Jõuluepistel II

Hiljuti oma kadunud ema paberites (ja neid on tal palju, ta kogus enamvähem kõike - postkaarte, üüriarveid, telefoniarveid, propuskeid Võidu väljaku tribüünile paraadi ajal, ajaleheväljalõikeid järelhüüetega Breznevile, Andropovile ja Tshernenkole, artikleid IME-st ja rahvarindest, tal olid talletatud kõikide nõukaajal populaarsetesse ühingutesse ja parteisse kuulumist tõendavad liikmepiletid ja mis kõige väärtuslikum - tema arhiivis on alles kõik kirjad, mis me talle oleme saatnud pioneerilaagrist, malevast, sünnitusmajast ja välismaalt) sobrades jäi näppu selline näärikaart:                                                                                                                                                                                                


Mis on pildil valesti?

Postitasin selle ka feissbuuki koos kommentaariga, et "Kui hoolega uurida, siis on pildil väga palju asju valesti, nii nagu kogu riigis tollel ajal!" Selle peale ilmus varsti vastukommentaar: "Kas täna on asjad õigesti?". Alguses mõtlesin, et mis inimestel viga on, mille üle nad nurisevad?
Aga nagu ütleb vanasõna - tark ei torma - ja hakkasin minagi mõtlema, et tõepoolest, asjad ei ole õigesti. Kui parteisekretäriks sokutatakse kriminaalkurjategija, kui ametist kõrvaldatud linnapea eirab kohtuotsust, kui Eestisse ei taha tulla ükski pagulane, kui rahvas vaevleb homofoobia küüsis ja ähvardab kirjastajat tappa, kui meie riigijuhtidel on oma rahva pärast häbi, aga oma tegude pärast mitte, siis on midagi valesti. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.
Vaid sellest, et on saabunud aasta oodatuim hetk - taas saavutab valgus pimedusest võitu, päevad lähevad pikemaks,  kolme kuu pärast algab kevad ja kaugel see jaanipäevgi enam on. Soovin kõigile armastust, hoolivust, tarkust ja tänulikku tunnet selle eest, et saate jõulud veeta koos oma lähedaste ja kallite inimestega. Häid Jõule!