Minu põlvkonna inimesed mäletavad kirkalt seda päeva, kui meile tulid külla ehtne kuningas ja kuninganna. Rootsist. See juhtus peaaegu täpselt 24 aastat tagasi, 22. aprillil. Ja oh seda ohhetamist ja ahhetamist, kui ilusad riided olid Silvial seljas ning kui kentsakalt mõjus tema kõrval proua Rüütel. Terve Eesti tõusis tagajalgadele ja kritiseeris tema kostüümide valikut. Isegi mina virisesin. Aga täna vanu pilte vaadates näen, et Ingrid on jumala stiilselt riides: http://www.ra.ee/fotis/index.php?type=2&id=457145
Ja pidulikul kontserdil oli ka proua Rüütel väga kena, aga meie ikka kritiseerisime:
Mis meil eestlastel küll viga on, et muudkui viriseme? Mäletan, et kui Arnold sai palju aastaid hiljem presidendiks, siis kuulsin raadiost saatejuhtide õpetust, millist soengut peab Ingrid nüüdsest kandma hakkama - ta peab oma pikad mustad lokid maha ajama ja allesjäänud juuksed heledaks triibutama - see olevat väga trendikas. Ingridil õnneks oli mõistus peas.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida! Palju proosalisem põhjus oli sule haaramiseks - me pidime järjekordselt realiseerima meile ettenähtud reisivaucherid SEB-i maratonil osalemise eest. Valik oli silma eest kirjuks võttev - Rootsi Kuningriik või Soome Vabariik, kuid konsensuslikult valisime seekord Rootsi. Polnud seal juba 2 aastat käinud. Grupijuhiks palkasime suure ajaloohuvilise Vello, kes lubas kogu raha eest maksimaalse tulemuse nimel pingutada. Ja tõepoolest - meie reis kujunes seekord väga kuninglikuks. Kuna laupäeval tähistas kuningas Carl XVI Gustaf oma 70. sünnipäeva, siis oli kogu Stockholm piduehteis, Kuninga pilte võis leida igalt poolt, isegi poe vaateakendelt:
Aga seekord me ei keskendunud mitte shoppamisele, vaid meid huvitas kõik see, mis on seotud Rootsi kuningaga. Sestap suundusime otsejoones lossi juurde ja saime osa vaatemängust, milles osales 50-pealine hambuni relvastatud sõjavägi. Sõduritel olid hõbedased torniga kiivrid peas, sinised mundrid seljas ja täägiga pikad püssid õlal. Kuna rahvast oli palju, siis väga hästi näha ei olnud, mida platsil tehakse, kuid mingi marssimine seal toimus. Korraga olin ümbritsetud lärmakate nunnade poolt, kes ka kangesti tahtsid näha, mis platsil toimub. Kasutasin juhust ja tegin salajase selfie nunnaga:
Nunnad olid varustatud viimase peal nutiseadmetega, kõigil olid Apple firmamärki kandvad I-phoned ja I-padid, ja üleüldse pakatasid nad elurõõmust ning tundus, et mitte millegi ees nad risti ette ei löö.
Kui vaatemäng läbi sai, siirdusime lossi peaukse ette. Kahjuks lossi sisse ei pääsenud, sest millegipärast oli see suletud kuni 4. maini. Õnneks oli aga avatud nn kuninglik relvapalat, mis on selline koht, kuhu on kogutud kokku viimase 500 aasta kuningate rõivad, kroonid, relvad, hobuste tekid, tõllad ja muu selline kraam, ilma milleta ühtegi korralikku kuningaperet ette ei kujuta.
Paistab, et Rootsi rahvas armastab oma kuninglikku perekonda ja neil ei tule pähegi hakata monarhiat kukutama. Sest siis tuleb ju nii või naa leida mingi muu aseaine kuningale ja hoidku jumal selle eest, et rahval tuleb hakata otsima presidendi kandidaati. On ju meie riigi näitel näha, et sellest ei tule midagi välja, üks luukere asendub teisega. Meile ei kõlba mitte keegi, ainult aru ma ei saa, kes siis kõlbaks? Või kas meile teda üldse vaja on?
Kui kuninga varandus oli ülevaadatud, suundusime Stockholmi Centrumisse. Oli märgata, et linn valmistub Eurovisioni lauluvõistluseks, mitmesse kohta püstitatakse mingeid vabaõhulavasid, linn on täis politseinikke ja taevas tiirutavad helikopterid. Ilm oli erakordselt ilus, nii et oli täiesti arusaadav ja põhjendatud meie soov istuda kuhugi vabaõhukohvikusse. Leidsime üles oma vana katusekohviku ja veetsime seal tunnikese värske õhu käes. Ja oligi aeg tagasi laevale suunduda. Laev oli muidugi täis maratoonlasi, sest oli ju vaucherite viimane kehtivuseaeg kätte jõudnud. Igatahes tänu maratonil osalemisele olen veidikene avardanud oma teadmisi nii Rootsi kui Soome ajaloost ja kultuurist, millest oleksin puhta ilma jäänud. Niisama ju ei lähe teise riiki hulkuma.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida! Palju proosalisem põhjus oli sule haaramiseks - me pidime järjekordselt realiseerima meile ettenähtud reisivaucherid SEB-i maratonil osalemise eest. Valik oli silma eest kirjuks võttev - Rootsi Kuningriik või Soome Vabariik, kuid konsensuslikult valisime seekord Rootsi. Polnud seal juba 2 aastat käinud. Grupijuhiks palkasime suure ajaloohuvilise Vello, kes lubas kogu raha eest maksimaalse tulemuse nimel pingutada. Ja tõepoolest - meie reis kujunes seekord väga kuninglikuks. Kuna laupäeval tähistas kuningas Carl XVI Gustaf oma 70. sünnipäeva, siis oli kogu Stockholm piduehteis, Kuninga pilte võis leida igalt poolt, isegi poe vaateakendelt:
Ja väikseid suveniiripoekesi juba jätkub, kui kõndida kuningalossi läheduses.
Kui vaatemäng läbi sai, siirdusime lossi peaukse ette. Kahjuks lossi sisse ei pääsenud, sest millegipärast oli see suletud kuni 4. maini. Õnneks oli aga avatud nn kuninglik relvapalat, mis on selline koht, kuhu on kogutud kokku viimase 500 aasta kuningate rõivad, kroonid, relvad, hobuste tekid, tõllad ja muu selline kraam, ilma milleta ühtegi korralikku kuningaperet ette ei kujuta.
Tundus, et Rootsi kuningad on olnud väga sõjakad, igasuguseid raudrüüsid oli päris arvukalt näitusele pandud, korralik varustus pandi isegi kuninglikule hiirele selga:
Muidugi avaldasid muljet kuninglikud rõivad, küll olid need peenelt valmistatud, kuipalju näputööd ja vaeva nende valmistamiseks nähtud oli:
Rojalistlikud hobused nägid veel kõige uhkemad välja, nende tekid ja sadulad olid nii peenelt kullaga tikitud, et võttis lausa ahhetama. Tänapäeval sellist käsitööd enam ei kohta. Ja millised olid vanal ajal tõllad! Ükski tänapäevane Rolls Royce ei suuda tolle aja kaunitaridega võistelda:
Kui kuninga varandus oli ülevaadatud, suundusime Stockholmi Centrumisse. Oli märgata, et linn valmistub Eurovisioni lauluvõistluseks, mitmesse kohta püstitatakse mingeid vabaõhulavasid, linn on täis politseinikke ja taevas tiirutavad helikopterid. Ilm oli erakordselt ilus, nii et oli täiesti arusaadav ja põhjendatud meie soov istuda kuhugi vabaõhukohvikusse. Leidsime üles oma vana katusekohviku ja veetsime seal tunnikese värske õhu käes. Ja oligi aeg tagasi laevale suunduda. Laev oli muidugi täis maratoonlasi, sest oli ju vaucherite viimane kehtivuseaeg kätte jõudnud. Igatahes tänu maratonil osalemisele olen veidikene avardanud oma teadmisi nii Rootsi kui Soome ajaloost ja kultuurist, millest oleksin puhta ilma jäänud. Niisama ju ei lähe teise riiki hulkuma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar