Jõulujutt

Minu lapsepõlvekodus jõule ei tähistatud. Esimest korda sain aimu jõuludest siis, kui algkooli pinginaaber suure saladuskatte all mulle kõrva sosistas, et neil on täna kodus jõulud. Mis see tähendab, küsisin. See on see, kui tuleb jõuluvana ja toob uisud. Olgu, aga kas sulle siis näärivana ei toogi enam midagi, küsisin vastu. Lollakas, näärivana pole olemas, vihastas pinginaaber ja nii me tülli läksimegi.
Kuskil 70-ndate algul hakkasin jõuludest rohkem kuulma, oli trend, et keskkoolilapsed kippusid 24-ndal detsembril kirikusse ja õpsid käisid neid kiriku ukse peal püüdmas. Nii räägiti, ma ise ei käinud kuskil. Minul olid näärid ja jõulud jätsid mind külmaks. Siiski on meeles, et kuskil 7-ndas klassis levis õpilaste seas käest kätte trükitud kujul "Püha öö" sõnad. Ma sain ka selle paberi ja ma polnud kade, kirjutasin vahetunni ajal laulusõnad tahvlile, et kõik saaksid lugeda. Tund algas, õpetaja tuli klassi, vaatas tahvlit, võttis tahvlilapi ja nühkis tahvli puhtaks. Kui ta jälle näo meie poole pööras, siis ütles ta rahuliku häälega: "Nii, kus me eelmine kord oma järjega jäime?" Tund jätkus, nagu poleks midagi olnud. Alles palju aastaid hiljem mõistsin, milline jama sellest oleks tulnud, kui ta oleks algatanud juurdluse. Oli tõeline Õpetaja.
Päriselt tulid jõulud minu ellu alles 79-ndal aastal, kui olin juba abielus ja pidasime neid ämma juures maal. Oli täitsa teistmoodi, kui meie näärid linnas. Oli ise metsast toodud kuusk, oli ämma tehtud praad ja jõulusai, äia tehtud koduõlu ja suur perekond. Ja isegi Püha ööd sai lauldud. Kõige tähtsam siiski oli kingituste jagamine. Küll oli raske neid hankida vene ajal, aga ikka olid nad olemas seal kuuse all. Minu jaoks ongi jõulude tegelik tähendus olnud lastele kingituste tegemine. No muidugi on ise ka tore kinki saada, aga näha laste põnevusest säravaid silmi, kui nad kuusepuu all kingitusi uurivad, on väärt kogu seda rahmeldamist enne jõule. Nüüd on lapsed juba vanaks saanud ja põnevust pole enam üldse, aga kõik jätkub vanaviisi. Isegi luuletus, mida pakisaajad loevad, on aastaid ja aastaid üks ja seesama - "Jõuluvana kullapai, kingi mulle suhkrusai. Ära minult salmi küsi, olen alles pisi-pisi."
Mis ma tegelikult öelda tahtsin? Ei midagi muud, kui et olge kodus koos oma perega, sööge korralikult kõhud täis ja nautige seda jõuluaega, mis toob meile pikemad päevad ja  kevadeootuse. Võtke rahulikult paar kilo juurde, sest siis saate anda uue aasta lubaduse - hakkan tervislikult toituma, sporti tegema ja üleüldse muutun veelgi paremaks inimeseks!