kolmapäev, 28. september 2016

Minu Kuldsed Liivad, vol 6

Oleme tagasi kodus, juba 5 päeva. Puhkuse lõpp kujunes meeleolukaks - neljapäeva õhtul väisasime koos Eesti sõpradega mitmeid kohalikke lõbustusasutusi, meeleolu oli nostalgiline ja raha ei omanud mingit väärtust. Nagu üks  vana hea sõber ikka tavatseb öelda, on välismaal ainult 2 esimest õlut kallid, edasi tellides ei oma hind enam mingit tähtsust. See on jumala õige tähelepanek. Igatahes tänu toredale seltskonnale saime oma pikaksveninud puhkusele väärika punkti panna. Siinjuures tervitan Reeta ja Georgi!
Viimane päev kulus shoppamisele, oleks päris nõme olnud ostuparadiisist tühjade kätega tagasi tulla. Mõned paarid nahkkindaid, üks ridikül, paar dzemprit ja kolm käevõru - selle ostmiseks kulus kõigest tund aega ja mõnikümmend eurot. Ja kui kohvri kaalu peale panin, siis kaalus see täpselt 15 kilo - just nii palju, kui eeskirjad ette näevad. Üllatavam  pilt avanes, kui ise kaalule astusin - + 3 kilo 12 päevaga - ei teagi, kas rõõmustada või kurvastada. Imelik, et seatakse pagasile piirang, aga inimeste kehakaal nagu üldse pole oluline lennuki pardal. Siit võib teha ainult ühe järelduse - pagasi kaalu piirang on absurdne piirang. Nagunii keegi rohkem kaasa ei võta, kui kohvrisse mahub. Minu arust tuleks hoopis piirata vaeste väikeste imikute lennutamine - ilmselgelt on mõnede imikute jaoks lennureis äärmiselt piinarikas. Meie ees istus 4 liikmeline perekond, üks neist oli paari kuune imik, kes  kogu reisi vältel lihtsalt kiljus. Paar istet edasi istus 3-kuune beebike, kes samamoodi vahetpidamata nuttis. Kas tõesti on soojamaa ihalus väärt oma lapsukese piinamist? Emmed, võtke aru pähe. Ahjaa, suur tänu Anastassiale Novatoursist, kes hoolitses selle eest, et ka tagasilennul olime vastutavad avariiväljapääsu valvamise eest.
Koju jõudes oli ka presidendi valimispäev kätte jõudnud. Millega see lõppes, teame kõik. Aga ma ei ole lootust kaotanud, et siiski me saame naispresidendi. Muidugi on kahju kõigist nendest, kes nägid hullusti vaeva oma kampaaniaga, aga eks see oli neile suur õppimise võimalus ja kes ütles, et koolitus peab odav olema?
Lõpetuseks - oli rahulik puhkus, lugesin läbi 3 raamatut, mis on enneolematult palju, sest tavaliselt kulub mul ühe raamatu läbitöötamiseks mitu kuud, viimane neist oli Donna Tarti Ohakalind, mida lugesin pool aastat. Küll oli keeruline lugemine, ei ole kerge mõista katkise hingeeluga ja pidevas narkouimas viibiva  peategelase mõttekäike, eriti siis, kui loed seda enne uinumist (see oli mu öökapiraamat), silm vajub looja, ja kui kustutad lambi ära, siis hakkad asja olemuse üle sügavamalt juurdlema ja uni on läinud nagu niuhti. Sestap võtsingi kaasa kaks krimkat ja Ilmar Taska Pobeda 46. Aga olid needki head ja haaravad lugemised, Katrin Pautsi krimkat lugesin isegi 2 korda, et ikka kindel olla, kas sain õigesti aru, kes siis see mõrtsukas oli. Muidugi aitasid kõledatel päevadel aega tappa ristsõnad, milledest papa jagu polnud saanud. Neid ikka oli.
Möönasime, et Türgis ikkagi oli parem. Kui saaks sinna järgmisel sügisel uuesti minna. Kuigi praegu tundub sinna minek üsnagi küsitav olema. Mis seal küll tegelikult toimub?
Aga kui kõik läheb plaanipäraselt, siis talvine-kevadreisi sihtkoht on hoopis teiselpool maakera ja reisikaaslaseks juba hoopis teine inimene. Püsige onlain!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar