Enamusele kangastub paradiis silme ette kui roheline palmisalu valgel liival sinise laguuni ääres. Aga ka väike basseiniga villa eemal käratsevatest turistilõksudest võib olla paradiisiks, kui tahad saada eemale külmast talvest, poliitkähmlustest ja kõrgetest kütusehindadest. Eemale Eestist, et rahus ja vaikuses tähistada isamaa väärikat juubelit. Tegelikult veedame 24. veebruari 10 kilomeetri kõrgusel maakera kohal ja tervitame sealt oma kallist Eestimaad. Jääb küll nägemata enneolematu uhke pidu ja valamata nii mitmedki härdusepisarad, aga eks siis hiljem saab lugeda arvustusi, kui tore see kõik oli ja kui rõõmsad kõik Eesti elanikud olid. Terve see juubelinädal on olnud nii enneolematult südamlik, et iga asja peale tuleb pisar silma - kogu aeg saan kinnitust, et ei ole maailmas paremat paika elamiseks, kui Eesti! Meie aga kõlistame siis lennukis oma šampanjaklaase ja lehvitame trikoloori.
Esialgsed reisiplaanid koos tütrega olid tehtud erinevatesse sihtkohtadesse - valikus olid Mauritius, Sri Lanka, Bali, Maldiivid ja Vietnam. Kuid mida suuremaks meie haare läks, seda kahtlevamaks me muutusime ja ühel hetkel otsustasime, et kõige kindlam on minna tagasi sinna, kus olime ka eelmisel aastal - Taisse. Hua Hini, oma armsasse villasse. Ehk nagu Innu ütles - oleme nagu Norra pensionärid, kes alati ühes ja samas kohas suvitavad. Eesti Ekspressis oli selle kohta kirjutis, et kui inimene väldib muutusi ja ei otsi enam midagi uut oma ellu, siis ta järelikult on vanamehestunud. Kas ma nüüd just mehemaks muutunud olen, aga vastab tõele, et kindla peale minek tundub palju turvalisem, kui sukelduda pea ees uude tundmatusse kohta. Isegi lennufirma valisime sama mis eelmine kord, ikka selleks, et oleks täpselt teada, mis meid ees ootab - palju ruumi pikkadele jalgadele, imeilusad Tai päritolu stjuardessid, kes loevad su soove silmadest, maitsvad söögid ja joogid. Ainult selle vahega, et start antakse seekord Stockholmist, mitte Oslost. Ühed Põhjamaad kõik! Ka kohvrit pakkida on seekord palju lihtsam - poole vähem riideid ja poole rohkem raamatuid. Eelmine kord sai mu lugemisvara mõni päev enne puhkust otsa, seekord loodan lõpuni välja vedada.
Seega, ees on ootamas 2 nädalat päris suve, mille järgi on kohutav igatsus olnud juba terve aasta. Ainuke asi, mis teeb murelikuks - nagu viimasel ajal kombeks, õnnestus mul just enne reisi haigeks jääda. Tavaline külmetushaigus, mis minu jaoks alati lõpeb mingi jamaga. Aga tuleb loota Tai tervendavasse kliimasse, peaasi, et sinna ikka kohale jõuame!
Esialgsed reisiplaanid koos tütrega olid tehtud erinevatesse sihtkohtadesse - valikus olid Mauritius, Sri Lanka, Bali, Maldiivid ja Vietnam. Kuid mida suuremaks meie haare läks, seda kahtlevamaks me muutusime ja ühel hetkel otsustasime, et kõige kindlam on minna tagasi sinna, kus olime ka eelmisel aastal - Taisse. Hua Hini, oma armsasse villasse. Ehk nagu Innu ütles - oleme nagu Norra pensionärid, kes alati ühes ja samas kohas suvitavad. Eesti Ekspressis oli selle kohta kirjutis, et kui inimene väldib muutusi ja ei otsi enam midagi uut oma ellu, siis ta järelikult on vanamehestunud. Kas ma nüüd just mehemaks muutunud olen, aga vastab tõele, et kindla peale minek tundub palju turvalisem, kui sukelduda pea ees uude tundmatusse kohta. Isegi lennufirma valisime sama mis eelmine kord, ikka selleks, et oleks täpselt teada, mis meid ees ootab - palju ruumi pikkadele jalgadele, imeilusad Tai päritolu stjuardessid, kes loevad su soove silmadest, maitsvad söögid ja joogid. Ainult selle vahega, et start antakse seekord Stockholmist, mitte Oslost. Ühed Põhjamaad kõik! Ka kohvrit pakkida on seekord palju lihtsam - poole vähem riideid ja poole rohkem raamatuid. Eelmine kord sai mu lugemisvara mõni päev enne puhkust otsa, seekord loodan lõpuni välja vedada.
Seega, ees on ootamas 2 nädalat päris suve, mille järgi on kohutav igatsus olnud juba terve aasta. Ainuke asi, mis teeb murelikuks - nagu viimasel ajal kombeks, õnnestus mul just enne reisi haigeks jääda. Tavaline külmetushaigus, mis minu jaoks alati lõpeb mingi jamaga. Aga tuleb loota Tai tervendavasse kliimasse, peaasi, et sinna ikka kohale jõuame!
Reisi alguspunkt oli Tallinna sadam - laevaga Rootsi ja sealt lennukiga otse Bangkokki. Laeval pidime kohtume miljonite lemmikuga Ott Leplandiga, kes oleks aidanud mööda saata meie esimese puhkusepäeva õhtu oma imeliste lauludega (programmis oli ta kirjas), aga me ei suutnud teda kuskilt üles leida ja lõpuks olime juba nii väsinud, et läksime magama. Aga küllap nägime teda unes. Praegu istume Arlanda lennuväljal, lounges, kus ootame pardaleminekut Norwegiani õhusõidukile. Lennuk stardib varsti ja 10 tunni jooksul püüame igati väärikalt tähistada oma armsa Eesti juubelit. Ja südamest tunnen kaasa neile õnnetutele, kes täna võtsid ette sõidu Lätti - pole vist väga mõnus istuda tundide pikkuses ummikus nii kaunil päeval ja kiruda oma rumalust. Selle asemel oleks võinud veeta toreda päeva oma pere seltsis. Elagu Eesti!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar