pühapäev, 3. märts 2019

Minu Puerto Rico

Pärast vapustavat dopinguskandaali oli tõesti viimane aeg Eestist põgeneda, enam ei ole olla eestlane  uhke ega hää. Lausa häbi on. Üldse on viimasel ajal liiga palju valetamist ja vassimist pinnale kerkinud, ja kõige hullem, et sellega käib kaasas hirmus eneseõigustamine, keerutamine ja pea liiva alla peitmine. Kuidagi uskumatu tundub noore suusaentusiasti Kareli aus ülestunnistus ja vabandamine, tänu millele on ta tõusnud lausa rahvuskangelaseks. Pole ime, kui juba järgmistel valimistel näeme teda pürgimas poliitikute ridadesse, sest sellise ausa inimese nägu sobiks iga erakonna välireklaami plakatile nagu rusikas silmaauku. Kui jutt juba valimistele läks, siis loodan väga, et minu hääl aitab tuua värsket tuult läppunud õhuga riigikogu saali. Seekord saan valimistulemusi jälgida teisel pool maakera ja ei pea seda mitte tegema pühapäeva hilisõhtul vaid tänu korralikule ajavahele näen seda kõike hoopis keset pühapäevast päeva. Ja ei pea järgmine päev tööle minema, vaid võin vabalt võtta - pikutada rannas ja nautida rummi, sest just rummi sünnimaal oleme otsustanud seekord oma traditsioonilise ema-tütre puhkuse veeta. Kuna kaks eelmist puhkust veetsime Tais, siis nüüd oli mõttes lennata üle teise ookeani lääne poole. Sihtkoha ja lendude  otsimise jätsin tütre hooleks, kes sai oma ülesandega väga hästi hakkama ja ühel päeval oligi selge, et meie marsruut saab olema Tallinn-Amsterdam-New York-San Juan. Ja kõik lennud ainult äriklassis, sest minu vanuses peab reisimisest ainult mõnu tundma. Ja see mõnu oli kõige suurem just lennul New Yorki. 7,5 tundi puhast mõnu - võid ise valida, kas sööd, jood, vaatad telekat või lihtsalt magad. Kõik sai läbi proovitud, mille kohta on olemas ka asitõndid juuresolevate piltide näol.

Kõige rohkem ärevust tekitas meile oma pagasi otsimine JFK lennujaamas pärast seda, kui olime seisnud ilmatu pikas maale sisenemise järjekorras, kus tõsine immigratsiooniametnik küsitles meid väga põhjalikult meie päritoluriigi ja reisi eesmärgi kohta. Kuna Innu suutis silmagi pilgutamata kõikidele küsimustele põhjalikult vastata, siis saime lõpuks templid passi ja läksime oma pagasit otsima, sest kord näeb ette, et kui sisened USA-sse ja pead veel edasi lendama, siis ikkagi tuleb sul oma pagas välja võtta ja uuesti kellelegi ettenäidata. See pagasi otsimine ajas meid hullult närvi, sest seda karusselli, kuhu meie kohvrid pidid maanduma, ei olnud kusagil. Jooksime nagu peata kanad sinna-tänna, aeg jooksis koos meiega ja järgmise lennu aeg lähenes katastroofiliselt. Lõpuks pöördus Innu kaotatud pagasi osakonda ning sealt saime selgust, et meie kohvrid tiirlevad karussellil nr 2, mis oli peidetud suure valgee kileseina taha - selles osas toimusid mingid renoveerimistööd ja mitte ükski viit ei näidanud, et selle seina taga võiks midagi olla. Kuid lõpp hea, kõik hea, saime oma kohvrid kätte ja kiirustasime järgmisele lennule. Jõudsime isegi lounges pool tunnikest lõõgastuda ja õlut juua - kogu närveldamise peale oli tekkinud kustutamatu janu. San Juanis ootas meid lennujaamas personaalne sohver hiigelsuure ameerika mikrobussiga ning öösel enne kella 1 jõudsime oma villasse Humacao linnakeses. Olime rampväsinud, aga õnnelikud. Lootsin, et uinun silmapilkselt. Aga see lootus oli täiesti õigustamata, sest just siis hakkas kuskil naaber villa rõdul  teismeliste tütarlaste sünnipäevapidu, mis kestis vähemalt kella 4-ni öösel. Ja kui on tüdrukute pidu, siis enamjaolt koosneb see heledahäälsetest kiljatustest ja rõkkavatest naerupahvakutest, millel pole otsa ega äärt. Ma olin ikka väga vihane. Kuid viimane kord, kui kella vaatasin, näitas see 4 ja järgmine kord oli see juba hommikul kell 8, olin ikkagi suutnud magama jääda.

Esimene käik pärast ärkamist oli basseini äärde, reeglid ei luba küll enne kella 11 ujuma minna, kuid kuna ühtegi inimest läheduses ei olnud, siis eirasime julmalt seda nõuet ja hiilisime vaikselt siiski ujuma. Küll oli mõnus, päike paitas soojalt ja vesi oli mõnusalt jahe. Olime ainsad  kuni kella 11-neni, siis saabusid mõned inimesed ja saime ka kohe aru, miks selline karm reegel on kehtestatud - hispaanlaste temperamendi juurde kuulub valjuhäälne jutt ja ilmselt sellepärast ei tohigi liiga vara tulla, et mitte häirida magavaid puhkajaid. Meie loomulikult olime väga vaikselt ja kedagi ei seganud. Üldse tundub, et siin ongi kombeks magada vähemalt kella 11-neni, sest enne seda kellaaega ühtegi inimest liikvel ei olnud, arvasime, et oleme ainsad elanikud. Koht, kus me elame, on suuremat sorti villade rajoon Palmas del Mar, ilus hoolitsetud ümbrus, palju järvekesi ja liikuda saab siin elektriautodega nagu golfirajal. Plaan on seekord mitte ainult lebotada, vaid ka ringi rallida, juhul, kui mul jätkub julgust siinsesse liiklusesse sukelduda. Nii hirmus see ei tundu siin olema, kui Tais ja õnneks on rool ka autos õigel pool.
Praegu peame siestat, pärastpoole läheme kuskile sööma ja siis läheb põnevaks - hakkan jälgima valimistulemusi ja loodan siiralt, et minu kandidaat teeb korraliku tulemuse. Ja kõige rohkem loodan, et Eesti rahvas ei ärka homme üles sellise tundega, nagu britid, kes hääletasi ennast Euroopa Liidust välja ja olid tulemuste tedasaamisejärgsel hommikul nagu puuga pähe saanud, et miks me seda tegime?  Edasi 200-ga!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar