13. aprill 2015
Aitab! Juba mitu aastat ei ole minu elus mitte midagi toimunud. Sest mul on kõik olemas - 6 aastat tagasi juba üsna eakana kättevõideldud magistrikraad, 4 aasta tagune ESF-i poolt rahastatud vanemaealiste tööhõive projektiga maadlemise kogemus ja 2 a ja 3 kuu vanune lapselaps. Tunnen, kuidas hakkan vaikselt ära vajuma. Mitte midagi uut ei juhtu enam. Isegi viimased riigikogu valimised ei muutnud ei minu ega ka kellegi teise elus mõhkugi. Sellised stagnatsioonihõngulised mõtted ei valmista mulle sugugi rõõmu. Seepärast otsustasin, et kui elu minu ümber ei muutu, siis hakkan parem iseennast muutma.
Nagu ikka, on alati uuenduste elluviimiseks parim aeg uue aasta algus. Sest siis tavaliselt on kehakaal kahekordistunud ja motivatsioon uut elu alustada kordades suurem kui näiteks kõledal kaamose ajal. Parimaks eneseületuse proovikiviks on tavaliselt just kõige ebameeldivamate asjadega tegelema hakkamine. Kuna ma ei ole väga sportlik inimene, siis näiteks hommikuti veerand tundi varem ärkamine ja aktiivne rasvapõletamine on minu jaoks enneolematult vastik tegevus. Juba õhtul voodisse heites sisendan endale, et ma pean seda tegema, et see on väga vahva ja see meeldib mulle. Kuigi tegelikult kuskil kuklas vaidleb keegi mulle väga ägedalt vastu ja püüab mulle tõestada, kui mõnus on hommikul kauem pikutada ja miks peaksin ennast mingi karglemisega hingetuks ja higiseks ajama. Vähemalt 2 korda nädalas jääb see kuklas taguja võidumeheks, aga ülejäänud korrad olen suutnud oma tahtejõu riismed kokku koguda ja tõepoolest olen tänaseks juba järjest ligi 3 kuud ja 10 päeva andunult Denise Austini video Cardio Fat Blast Workout ( https://www.youtube.com/watch?v=LEqja3bPU4Q ) järgi oma rasvu väristanud. Papa on sellest päris närvis juba, sest mõned harjutused nõuavad ka hüplemist ja väidetavalt pidi maja minu kargamise peale ohtlikult värisema. Papa väidab ka seda, et kui näiteks hommikul on päike pilve taga peidus, siis see tuleneb kõik sellest, et päike lihtsalt ei suuda nii koledat vaatepilti, nagu ma oma võimlemisega pakun, taluda.
Kuid mida päev edasi, seda kergemaks on mul läinud. Esiteks olen juba peaaegu kolm kilo (+-1 kg) alla võtnud, teiseks jõuan juba kõiki harjutusi Denise tempos järgi teha ja ma peaaegu enam ei hingelda. Kolmandaks avastasin, et mulle on tekkinud vöökoht. Eks see oli varem ka olemas, aga oli peidus mingi kummalise "päästerõnga" all, mis ajapikku minu keskkoha ümber kasvanud oli. Nüüd seda enam pole ja ma tahan kõigile minuvanustele daamidele öelda, et ärge uskuge seda juttu, et päästerõngas tuleb aastatega, see on paratamatus ja sellega tuleb leppida. See on puhas demagoogia, mille on välja mõelnud just minusugused laiskvorstid. Neljandaks, ja mis on tegelikult väga oluline faktor - minu riided ei pigista mind enam. Mis tähendab, et saan oma vanu riideid edasi kanda. Mis ei tähenda seda, et mulle uued riided ei meeldi, ja veel kuidas meeldivad! Aga nagu ma ka varem väljendanud olen, vihkan ma igasugust shoppamist, isegi rohkem kui rasvade põletamist.
Kuid nüüd kõige tähtsamast! Kolm päeva tagasi püstitasin enda jaoks ilmvõimatuna näiva eesmärgi - juba sellel aastal osaleda mingil maratonil. Kui mitte suurte inimeste omal, siis kasvõi mingil tillumaratonil. Jooksmisega alustasin laupäeva hommikul. Jätsin tubased harjutused kus seda ja teist, panin tossud jalga, sammulugeja vööle ja hakkasin jooksma. Vaevalt, et minust nii tubli jooksja tuleb, nagu Forrest Gump omal ajal, aga 1000 sammu joosta esimese korraga oli minu jaoks ülisuur pingutus.
Vahepeal puhkasin ka. Tegin endaga diili, et iga päevaga lisan jooksusamme nii 200-300 tk juurde. Ega siis tark ei torma! Ikka tasa ja targu. Asi ei tohi minna vastikuks. Mäletan, kui piinarikkad olid kooli ajal need maratoni päevad, kus tuli terve kooliga minna Glehni lossi parki ja vastavalt vanusele joosta kas 300 või 500 meetrit. Oma jooksus olin alati viimane, ja mis seal salata, juhtisin tagumiste lõpetajate edetabelit ka kogu kooli arvestuses. Ma ei tea miks, aga olin kooliajal üsna kehvake oma sportlike saavutuste osas. Võibolla oli mul vilets tervis, sest mäletan, et kaeblesin järjepidevalt kõhuvalu üle ja ema jooksis minuga mööda arste ja polikliinikuid. Kõhuvalust sain lõpuks lahti pärast seda, kui üks nutikas arstitädi taipas mind sondi neelama saata. See rõve kummivooliku neelamine on mul siiamaani meeles ja kõht üldiselt pole pärast seda enam valutanud. Teine häda oli mul südamega, tundsin pidevalt pisteid südames, ka seda tõbe sai korduvalt arstide juures kontrollitud, kuid iga kord laiutasid arstid ainult käsi ja panid mulle lõpuks diagnoosi - liiga kiiresti kasvav laps, kelle süda ei jõua lihtsalt kasvule järgi. Niimoodi tõbede käes aastaid vaevelnuna läks ilmselt kaduma minu kaasasündinud spordianne, mis hiljem enam ei avaldunudki täiel määral. Kuskil trennis ma ei käinud, kui mängisime kulli või rahvastepalli, siis olin alati esimene, kes kinni püüti või palliga vastu pead sai ja platsilt eemaldati. Ja kui moodustati mingeid võistkondi, ükstapuha kas luuremänguks või Ali-Babaa jaoks, siis mina jäin tavaliselt üle, sest kaptenid teadsid, et olen nõrgim lüli meeskonnas.
Niisiis - laupäeval 1000 sammu jooksmist koos puhkustega, eile 1300 koos puhkustega (tegelikult kogunes samme pea 2000, sest käisin postkastist, mis on meie elamisest umbes 700 meetri kaugusel, lehti ära toomas) ja täna hommikul 1000 sammu juba peaaegu ilma puhkusteta. Nii see läheb. 1000 sammu tuleb kokku, kui jooksen 4 korda ümber oma maja. Homme hommikul üritan siis juba 5 ringi lipata. Ja te ei kujuta ette, kui ilus päikesetõus ja lindude laul mind saadavad kogu jooksu vältel. Lisaks veel tuhandete hanede kisa, kes mind nähes ehmunult tiibu lehvitavad ja hädakisa tehes põllult põgenevad. See kõik on nii imeline ja innustav. Järgmiseks esmaspäevaks pean suutma joosta juba vähemalt 2000 sammu ilma puhkepausideta. Ja kui ma seda suudan, siis annan sellest ka oma blogis märku. Kirjutangi ainult sellepärast, et kuskil koolitusel õpetati, et kui tahad midagi elus saavutada, siis pane oma eesmärk paberile kirja, et see sul kogu aeg silma ees oleks. Seniks hoidke mulle pöialt ja innustage takka, et ma mingil juhul oma eesmärgist ei taganeks. Nii et kui oled viitsinud tänase jutu läbi lugeda, siis - kõik toetusavaldused FB lehel on teretulnud!
Aitab! Juba mitu aastat ei ole minu elus mitte midagi toimunud. Sest mul on kõik olemas - 6 aastat tagasi juba üsna eakana kättevõideldud magistrikraad, 4 aasta tagune ESF-i poolt rahastatud vanemaealiste tööhõive projektiga maadlemise kogemus ja 2 a ja 3 kuu vanune lapselaps. Tunnen, kuidas hakkan vaikselt ära vajuma. Mitte midagi uut ei juhtu enam. Isegi viimased riigikogu valimised ei muutnud ei minu ega ka kellegi teise elus mõhkugi. Sellised stagnatsioonihõngulised mõtted ei valmista mulle sugugi rõõmu. Seepärast otsustasin, et kui elu minu ümber ei muutu, siis hakkan parem iseennast muutma.
Nagu ikka, on alati uuenduste elluviimiseks parim aeg uue aasta algus. Sest siis tavaliselt on kehakaal kahekordistunud ja motivatsioon uut elu alustada kordades suurem kui näiteks kõledal kaamose ajal. Parimaks eneseületuse proovikiviks on tavaliselt just kõige ebameeldivamate asjadega tegelema hakkamine. Kuna ma ei ole väga sportlik inimene, siis näiteks hommikuti veerand tundi varem ärkamine ja aktiivne rasvapõletamine on minu jaoks enneolematult vastik tegevus. Juba õhtul voodisse heites sisendan endale, et ma pean seda tegema, et see on väga vahva ja see meeldib mulle. Kuigi tegelikult kuskil kuklas vaidleb keegi mulle väga ägedalt vastu ja püüab mulle tõestada, kui mõnus on hommikul kauem pikutada ja miks peaksin ennast mingi karglemisega hingetuks ja higiseks ajama. Vähemalt 2 korda nädalas jääb see kuklas taguja võidumeheks, aga ülejäänud korrad olen suutnud oma tahtejõu riismed kokku koguda ja tõepoolest olen tänaseks juba järjest ligi 3 kuud ja 10 päeva andunult Denise Austini video Cardio Fat Blast Workout ( https://www.youtube.com/watch?v=LEqja3bPU4Q ) järgi oma rasvu väristanud. Papa on sellest päris närvis juba, sest mõned harjutused nõuavad ka hüplemist ja väidetavalt pidi maja minu kargamise peale ohtlikult värisema. Papa väidab ka seda, et kui näiteks hommikul on päike pilve taga peidus, siis see tuleneb kõik sellest, et päike lihtsalt ei suuda nii koledat vaatepilti, nagu ma oma võimlemisega pakun, taluda.
Kuid mida päev edasi, seda kergemaks on mul läinud. Esiteks olen juba peaaegu kolm kilo (+-1 kg) alla võtnud, teiseks jõuan juba kõiki harjutusi Denise tempos järgi teha ja ma peaaegu enam ei hingelda. Kolmandaks avastasin, et mulle on tekkinud vöökoht. Eks see oli varem ka olemas, aga oli peidus mingi kummalise "päästerõnga" all, mis ajapikku minu keskkoha ümber kasvanud oli. Nüüd seda enam pole ja ma tahan kõigile minuvanustele daamidele öelda, et ärge uskuge seda juttu, et päästerõngas tuleb aastatega, see on paratamatus ja sellega tuleb leppida. See on puhas demagoogia, mille on välja mõelnud just minusugused laiskvorstid. Neljandaks, ja mis on tegelikult väga oluline faktor - minu riided ei pigista mind enam. Mis tähendab, et saan oma vanu riideid edasi kanda. Mis ei tähenda seda, et mulle uued riided ei meeldi, ja veel kuidas meeldivad! Aga nagu ma ka varem väljendanud olen, vihkan ma igasugust shoppamist, isegi rohkem kui rasvade põletamist.
Kuid nüüd kõige tähtsamast! Kolm päeva tagasi püstitasin enda jaoks ilmvõimatuna näiva eesmärgi - juba sellel aastal osaleda mingil maratonil. Kui mitte suurte inimeste omal, siis kasvõi mingil tillumaratonil. Jooksmisega alustasin laupäeva hommikul. Jätsin tubased harjutused kus seda ja teist, panin tossud jalga, sammulugeja vööle ja hakkasin jooksma. Vaevalt, et minust nii tubli jooksja tuleb, nagu Forrest Gump omal ajal, aga 1000 sammu joosta esimese korraga oli minu jaoks ülisuur pingutus.
Niisiis - laupäeval 1000 sammu jooksmist koos puhkustega, eile 1300 koos puhkustega (tegelikult kogunes samme pea 2000, sest käisin postkastist, mis on meie elamisest umbes 700 meetri kaugusel, lehti ära toomas) ja täna hommikul 1000 sammu juba peaaegu ilma puhkusteta. Nii see läheb. 1000 sammu tuleb kokku, kui jooksen 4 korda ümber oma maja. Homme hommikul üritan siis juba 5 ringi lipata. Ja te ei kujuta ette, kui ilus päikesetõus ja lindude laul mind saadavad kogu jooksu vältel. Lisaks veel tuhandete hanede kisa, kes mind nähes ehmunult tiibu lehvitavad ja hädakisa tehes põllult põgenevad. See kõik on nii imeline ja innustav. Järgmiseks esmaspäevaks pean suutma joosta juba vähemalt 2000 sammu ilma puhkepausideta. Ja kui ma seda suudan, siis annan sellest ka oma blogis märku. Kirjutangi ainult sellepärast, et kuskil koolitusel õpetati, et kui tahad midagi elus saavutada, siis pane oma eesmärk paberile kirja, et see sul kogu aeg silma ees oleks. Seniks hoidke mulle pöialt ja innustage takka, et ma mingil juhul oma eesmärgist ei taganeks. Nii et kui oled viitsinud tänase jutu läbi lugeda, siis - kõik toetusavaldused FB lehel on teretulnud!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar