Blogi pidamise juures on üks hea asi see, et kui seda juhtuvad lugema targemad inimesed, nagu näiteks Art ja Risto, siis ei ole nad kadedad tasuta nõu jagama. Sain teada, et oluline pole mitte joostud sammude arv, vaid hoopis vastupidavus ehk siis see, kas suudan teatud ajaühiku jooksul füüsiliselt aktiivsena toimetada. Risto arvas isegi, et usina treenimise korral võiksin juba augustis Komeeti minna. Mida kõike ei suudeta ridade vahelt välja lugeda...
Niisiis, viskasin sammulugeja nurka, liitusin ühe veebipõhise treening- ja toitumisprogrammiga ja alustasin treeninguid täiesti uuel meetodil. Nädala programm näeb välja selline: esmaspäeval 15 minutit harjutused lihastele, teisipäeval 15 minutit jooksmist kohapeal, kordamööda väga intensiivselt ja poolintensiivselt, kolmapäev on puhkepäev, neljapäeval lihastreening (sama mis esmaspäeval), reedel jooksutreening nagu teisipäeval ja laupäev-pühapäev on treeninguvabad. Niimoodi mõned nädalad harjutades peaksin juba saavutama sellise vormi, et võin edasi liikuda kesktaseme harjutustele. Igatahes pärast esimest lihastreeningut tundsin juba poole tunni aja pärast, et mul siiski on lihased olemas, sest mis need muud asjad said nii kohutavalt valutada, et igasugune liikumine ajas mind vanainimese kombel puhkima, ähkima ja ohkima. Tselluliit ja rasv ju ei valuta? Igatahes Denise Austini tempokas aeroobika, millega olin oma hommikuid siiamaani sisustanud, tundus pärast esimest lihastreeningut kukepeana.
Kõige hullem oli järgmisel päeval töö juures - kui istusin laua taha, siis oli okei, aga püstitõusmisega oli tükk tegu. Kõige raskem oli treppe väisata. Kui veel kuidagimoodi trepist üles komberdasin, siis allatulek oli väga vaevanõudev ja valulik protsess. Liikusin umbes selliselt:
Midagi nii hullu ei mäleta juba ammusest ajast, isegi mõneaastatagused mäesuusatamise tagajärjed polnud nii jubedad. Aga kes on öelnud, et hea tervis ja sportlik vorm kergelt tulevad, kui oled aastaid seanahka vedanud. Nüüd lihtsalt tuleb lõivu maksta.
Kartsin, et järgmisel päeval pärast lihastega pingutamist ma jooksutrenni ei suuda teha, aga võta näpust - 15 minti jooksmist ei võtnud isegi hingeldama. Lihasvalu jäi küll alles, aga see õnneks ei avaldunud jooksmise ajal. Ja pärast jooksmist oli täielikuks lõõgastumiseks TV3 otsustanud näidata jällegi minu armsat seriaali Südameasi, nii et mõneks ajaks oli kogu valu nagu peoga pühitud.
Kolmapäev oli puhkepäev ja ausalt öeldes ma poleks vist suutnud eriti harjutusi teha ka, sest lihasvalu polnud sugugi järele andnud, tundus, et hoopis hullemaks on läinud. Neljapäevased harjutused vahetasin reedese jooksmise vastu ja tuleb tõele au anda, reedel lihaseid pumbates hakkas valu tasapisi järgi andma. Laupäevaks oli planeeritud jalgsimatk Suomenlinnas ja Helsingis, nii et 12000 sammu tulid välja ilma igasuguse pingutuseta ja tänahommikuks olen oma hirmsad valud unustanud.
Kokkuvõtteks - iga algus on raske, isegi valus, aga võtmesõna on kohanemine. Võid kohaneda teleka, diivani ja ajuvabadusega, aga võid kohaneda ka füüsilise pingutusega. Ja füüsiline pingutus aitab kaasa ka vaimule - jooksmise ajal tuleb igasuguseid häid mõtteid pähe, vastupidiselt levinud arvamusele, et kui Jumal inimestele mõistust jagas, olid sportlased parajasti trennis. Järgmist postitust sportlikest edusammudest peate nüüd väheke kauem ootama, sest liiga sageli oma pingutamistest raporteerides jääb teil ja ka minul endal minu suur areng, juhul, kui see peaks siiski toimuma, äkitselt märkamata.
Niisiis, viskasin sammulugeja nurka, liitusin ühe veebipõhise treening- ja toitumisprogrammiga ja alustasin treeninguid täiesti uuel meetodil. Nädala programm näeb välja selline: esmaspäeval 15 minutit harjutused lihastele, teisipäeval 15 minutit jooksmist kohapeal, kordamööda väga intensiivselt ja poolintensiivselt, kolmapäev on puhkepäev, neljapäeval lihastreening (sama mis esmaspäeval), reedel jooksutreening nagu teisipäeval ja laupäev-pühapäev on treeninguvabad. Niimoodi mõned nädalad harjutades peaksin juba saavutama sellise vormi, et võin edasi liikuda kesktaseme harjutustele. Igatahes pärast esimest lihastreeningut tundsin juba poole tunni aja pärast, et mul siiski on lihased olemas, sest mis need muud asjad said nii kohutavalt valutada, et igasugune liikumine ajas mind vanainimese kombel puhkima, ähkima ja ohkima. Tselluliit ja rasv ju ei valuta? Igatahes Denise Austini tempokas aeroobika, millega olin oma hommikuid siiamaani sisustanud, tundus pärast esimest lihastreeningut kukepeana.
Kõige hullem oli järgmisel päeval töö juures - kui istusin laua taha, siis oli okei, aga püstitõusmisega oli tükk tegu. Kõige raskem oli treppe väisata. Kui veel kuidagimoodi trepist üles komberdasin, siis allatulek oli väga vaevanõudev ja valulik protsess. Liikusin umbes selliselt:
Kartsin, et järgmisel päeval pärast lihastega pingutamist ma jooksutrenni ei suuda teha, aga võta näpust - 15 minti jooksmist ei võtnud isegi hingeldama. Lihasvalu jäi küll alles, aga see õnneks ei avaldunud jooksmise ajal. Ja pärast jooksmist oli täielikuks lõõgastumiseks TV3 otsustanud näidata jällegi minu armsat seriaali Südameasi, nii et mõneks ajaks oli kogu valu nagu peoga pühitud.
Kolmapäev oli puhkepäev ja ausalt öeldes ma poleks vist suutnud eriti harjutusi teha ka, sest lihasvalu polnud sugugi järele andnud, tundus, et hoopis hullemaks on läinud. Neljapäevased harjutused vahetasin reedese jooksmise vastu ja tuleb tõele au anda, reedel lihaseid pumbates hakkas valu tasapisi järgi andma. Laupäevaks oli planeeritud jalgsimatk Suomenlinnas ja Helsingis, nii et 12000 sammu tulid välja ilma igasuguse pingutuseta ja tänahommikuks olen oma hirmsad valud unustanud.
Kokkuvõtteks - iga algus on raske, isegi valus, aga võtmesõna on kohanemine. Võid kohaneda teleka, diivani ja ajuvabadusega, aga võid kohaneda ka füüsilise pingutusega. Ja füüsiline pingutus aitab kaasa ka vaimule - jooksmise ajal tuleb igasuguseid häid mõtteid pähe, vastupidiselt levinud arvamusele, et kui Jumal inimestele mõistust jagas, olid sportlased parajasti trennis. Järgmist postitust sportlikest edusammudest peate nüüd väheke kauem ootama, sest liiga sageli oma pingutamistest raporteerides jääb teil ja ka minul endal minu suur areng, juhul, kui see peaks siiski toimuma, äkitselt märkamata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar