Kes on lugenud sõdur Shvejki imelistest juhtumistest WW I ajal, siis seal eraldati sikud lammastest ehk simulandid haigetest väga lihtsal meetodil - kõigile määrati nädal aega järjest 3 korda päevas klistiiri külma veega. Seda suutsid vähesed taluda ja pöördusid elusalt ja täie tervise juures väeteenistusse tagasi. Kes aga kohe alla ei andnud, neid hoiti lisaks klistiirile ka jääkülmade märgade linade vahel. See oli märksa tõhusam ravimeetod - pooled said terveks ja ülejäänud kärvasid maha - selge, et sellistest poleks sõjas mingit kasu olnud ja suremine oligi neile parim, mis nendega juhtuda võis.
Jumal tänatud, ravimeetodid on tänapäeval palju humaansemad, kuigi võibolla mitte nii efektiivsed. Aga ütleb ju ka vanasõna, et haigus tuleb hobustega, aga ära läheb härgadega. Olen nüüd 7 päeva saanud ravimeid, peaaegu täielikult kohanenud haigla igapäevase ja -öise eluga, tutvunud oma uute voodinaabritega, koostanud listi inimestest, kes mind soovivad tulla külastama ja seda viimast täitsa asjata - just nüüd sain teada, et tänasega lõpeb minu ilus elu ja tuleb tagasi pöörduda karmi reaalsusesse - sinna, kus mind ootavad tööd ja tegemised. Ja loomulikult kurjad batsillid, kes ainult ootavad haigla ukse taga, et mind jälle rünnata. Aga ega arstide vastu ei saa, nende otsus on mulle seaduseks ja loodan, et ma ei pea enam kunagi haigemajja sattuma. Muide, minu aknapoolne voodinaaber, kes just hiljuti sai ühes teises suures haiglas endale südamestimulaatori, kirus sealset olemist ja personali kurjade sõnadega. Siin aga olevat puhta paradiis, kõik on viisakad, räägivad sõbralikult, ei riidle ja üleüldse on tunne nagu oleksid kodus. Seda on hea kuulda!
Ausalt öeldes olin ma ilmselt kõige parem patsient - iga arsti, õe ja hooldaja unistus. Ma käin oma jalgadega, söön ise, ei vaja pamperseid, olen vähenõudlik, ei protesteeri millegi ega kellegi vastu, öörahu ka ei riku. Vastupidiselt paarile delirium tremensi käes vaevlevale patsiendile, kes näevad ilmselt nii kohutavaid nägemusi, et nende ulgumist ja hirmukarjeid kuulates olen täiesti veendunud, et ei tarbi enam kunagi alkoholi. Võibolla.
Haiglas kehtib võrdse kohtlemise printsiip - kuigi olen nö oma inimene, siis mingit vahetegemist ma ei märganud - ei eraldatud vippidele mõeldud palatit, ei saanud pehmemat patja ega suuremat supiportsu. Ei mingit erikohtlemist. See annab kindluse, et siin ravitakse inimesed terveks sõltumata sinu poliitilistest vaadetest, nahavärvist, seksuaalsest sättumusest ja ametikohast.
Kui näen, kui haiged inimesed tegelikult on, siis tulevad hirmujudinad peale. Olen täiesti nõus sellega, et enamus haigusi on elustiilihaigused - sellised, mida saab inimene ise tervislikke eluviise harrastades vältida. Ära suitseta, ära kuritarvita alkoholi, söö rohkem köögivilja ja vähem pekki, söö mitu korda päevas ja joo vett. Käi rohkem jala. Ära mõtle teistest inimestest halvasti. Hoia oma suhted lähedastega korras. Ära maksa kellelegi kätte. Väldi telekast selliste saadete vaatamist nagu "Kaua võib?", "C komando" ja Tallinna TV "Meedia keskpunkt". Ole lihtsalt hea inimene - ja su tervis ei vea sind alt. Aitähh, hea Ida-Tallinna Keskhaigla pere! Tulge kõik siia ravile!
Jumal tänatud, ravimeetodid on tänapäeval palju humaansemad, kuigi võibolla mitte nii efektiivsed. Aga ütleb ju ka vanasõna, et haigus tuleb hobustega, aga ära läheb härgadega. Olen nüüd 7 päeva saanud ravimeid, peaaegu täielikult kohanenud haigla igapäevase ja -öise eluga, tutvunud oma uute voodinaabritega, koostanud listi inimestest, kes mind soovivad tulla külastama ja seda viimast täitsa asjata - just nüüd sain teada, et tänasega lõpeb minu ilus elu ja tuleb tagasi pöörduda karmi reaalsusesse - sinna, kus mind ootavad tööd ja tegemised. Ja loomulikult kurjad batsillid, kes ainult ootavad haigla ukse taga, et mind jälle rünnata. Aga ega arstide vastu ei saa, nende otsus on mulle seaduseks ja loodan, et ma ei pea enam kunagi haigemajja sattuma. Muide, minu aknapoolne voodinaaber, kes just hiljuti sai ühes teises suures haiglas endale südamestimulaatori, kirus sealset olemist ja personali kurjade sõnadega. Siin aga olevat puhta paradiis, kõik on viisakad, räägivad sõbralikult, ei riidle ja üleüldse on tunne nagu oleksid kodus. Seda on hea kuulda!
Ausalt öeldes olin ma ilmselt kõige parem patsient - iga arsti, õe ja hooldaja unistus. Ma käin oma jalgadega, söön ise, ei vaja pamperseid, olen vähenõudlik, ei protesteeri millegi ega kellegi vastu, öörahu ka ei riku. Vastupidiselt paarile delirium tremensi käes vaevlevale patsiendile, kes näevad ilmselt nii kohutavaid nägemusi, et nende ulgumist ja hirmukarjeid kuulates olen täiesti veendunud, et ei tarbi enam kunagi alkoholi. Võibolla.
Haiglas kehtib võrdse kohtlemise printsiip - kuigi olen nö oma inimene, siis mingit vahetegemist ma ei märganud - ei eraldatud vippidele mõeldud palatit, ei saanud pehmemat patja ega suuremat supiportsu. Ei mingit erikohtlemist. See annab kindluse, et siin ravitakse inimesed terveks sõltumata sinu poliitilistest vaadetest, nahavärvist, seksuaalsest sättumusest ja ametikohast.
Kui näen, kui haiged inimesed tegelikult on, siis tulevad hirmujudinad peale. Olen täiesti nõus sellega, et enamus haigusi on elustiilihaigused - sellised, mida saab inimene ise tervislikke eluviise harrastades vältida. Ära suitseta, ära kuritarvita alkoholi, söö rohkem köögivilja ja vähem pekki, söö mitu korda päevas ja joo vett. Käi rohkem jala. Ära mõtle teistest inimestest halvasti. Hoia oma suhted lähedastega korras. Ära maksa kellelegi kätte. Väldi telekast selliste saadete vaatamist nagu "Kaua võib?", "C komando" ja Tallinna TV "Meedia keskpunkt". Ole lihtsalt hea inimene - ja su tervis ei vea sind alt. Aitähh, hea Ida-Tallinna Keskhaigla pere! Tulge kõik siia ravile!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar