Täna sai nädal siia saabumisest. Ilm on olnud imeilus, kuid kõik märgid viitavad sellele, et otsi tõmmatakse kokku - rahvast on vähevõitu, restoranid promenaadil on inimtühjad ja müügikohtade müüjad on maailma kõige tüdinumate nägudega, sest neil on villanud turistidest, kes käpivad nende kaupa, aga mitte midagi ei osta.
Aga hea külg selle asja juures on see, et kui maandud kuhugi söögikohta, siis ei pea oma tellimust ootama mitte kauem, kui roa valmistamiseks aega kulub, kelner teenindab ainult sind. Kui juhtumisi on ka keegi teine seltskond samas kõrtsis, siis selle teenindamiseks on teine kelner. Nii et klient on siin kuningas. Ja muidugi oskavad siin kõik eesti keelt, üks õhtu ajasime pikad jutud maha mehega, kelle sõber elab Mustamäel, palju tervisi talle! Kuigi mees rääkis meiega puhtas soome keeles, siis ega ju vahet pole, ega meiegi suuda eristada vene ja bulgaaria keelt.
Samas, hooajalõpu halvem külg on see, et pakutav toit pole just enam oma esimeses nooruses, realiseeritakse viimaseid jäänuseid, mis külmkappides veel alles on. Seega tasub serveeritavasse väikese reservatsiooniga suhtuda. Eile just nägin, kuidas üks kunde isukalt oma steiki hakkas sööma, kuid pärast paari suutäit kutsus kohale kelneri ja sundis teda oma lihatükki nuusutama. Lõppes see lugu sellega, et tema toit pakiti plastikkarbi sisse ja kunde võttis selle kaasa, ei saanudki aru, kas ta viis selle oma koerale, naisele või saatis testimisele veterinaar- ja toiduametile. Meie sõime oma toidu nurisemata ära. Aga kuna oleme nüüd nädal aega erinevaid söögikohti testinud, siis oleme lõpuks taibanud, et igas kohas on täpselt üks ja seesama menüü - pildid ja roogade nimed menüüs on identsed, kuigi restorani nimi on erinev.
Üksnes hinnad erinevad nii 1-2 levi ulatuses. Ainuke vaheldus on olnud Gruusia restorani külastamine, kus tõepoolest pakutakse enamvähem ehedat gruusia kööki, ilmselt läheme sinna veelkord sööma.
Eile kohtasime promenaadil ka mitut käratsevat jõuku, kes rääkisid eesti keeles. Tore, kui kaasmaalased ennast vabalt tunnevad ja ei käi tagasihoidlikult nohistades mööda seina ääri, nii nagu meie kunagi nõukaaja turistidena tegime, kui välismaale sattusime. Ei tahtnud ju kuidagi kellelegi märku anda, et oled sealt raudse eesriide tagant tulnud. Nüüd on uus, iseseisvusaja põlvkond peale kasvanud ja jumal tänatud, oskavad nad maailmas ringi käies ennast vabalt tunda - lärmata, purjutada, kõvahäälselt kohalikke kombeid kritiseerida ja muudki teha, mis meiesuguseid vana kooli inimesi pisut häirib. Aga nagu öeldakse - tark inimene kohaneb kõigega, nii ka meie. Laseme vabaks!
Homseks lubatakse pilveid ja vihma, paras päev minna tutvuma pealinna eluga.
P.S. Pildid on alla laetud internetist.
Aga hea külg selle asja juures on see, et kui maandud kuhugi söögikohta, siis ei pea oma tellimust ootama mitte kauem, kui roa valmistamiseks aega kulub, kelner teenindab ainult sind. Kui juhtumisi on ka keegi teine seltskond samas kõrtsis, siis selle teenindamiseks on teine kelner. Nii et klient on siin kuningas. Ja muidugi oskavad siin kõik eesti keelt, üks õhtu ajasime pikad jutud maha mehega, kelle sõber elab Mustamäel, palju tervisi talle! Kuigi mees rääkis meiega puhtas soome keeles, siis ega ju vahet pole, ega meiegi suuda eristada vene ja bulgaaria keelt.
Samas, hooajalõpu halvem külg on see, et pakutav toit pole just enam oma esimeses nooruses, realiseeritakse viimaseid jäänuseid, mis külmkappides veel alles on. Seega tasub serveeritavasse väikese reservatsiooniga suhtuda. Eile just nägin, kuidas üks kunde isukalt oma steiki hakkas sööma, kuid pärast paari suutäit kutsus kohale kelneri ja sundis teda oma lihatükki nuusutama. Lõppes see lugu sellega, et tema toit pakiti plastikkarbi sisse ja kunde võttis selle kaasa, ei saanudki aru, kas ta viis selle oma koerale, naisele või saatis testimisele veterinaar- ja toiduametile. Meie sõime oma toidu nurisemata ära. Aga kuna oleme nüüd nädal aega erinevaid söögikohti testinud, siis oleme lõpuks taibanud, et igas kohas on täpselt üks ja seesama menüü - pildid ja roogade nimed menüüs on identsed, kuigi restorani nimi on erinev.
 | |
| Vana Tamme kõrts, kohe meie elamise kõrval |
 | |
| Menüü on igal pool ühesugune |
Eile kohtasime promenaadil ka mitut käratsevat jõuku, kes rääkisid eesti keeles. Tore, kui kaasmaalased ennast vabalt tunnevad ja ei käi tagasihoidlikult nohistades mööda seina ääri, nii nagu meie kunagi nõukaaja turistidena tegime, kui välismaale sattusime. Ei tahtnud ju kuidagi kellelegi märku anda, et oled sealt raudse eesriide tagant tulnud. Nüüd on uus, iseseisvusaja põlvkond peale kasvanud ja jumal tänatud, oskavad nad maailmas ringi käies ennast vabalt tunda - lärmata, purjutada, kõvahäälselt kohalikke kombeid kritiseerida ja muudki teha, mis meiesuguseid vana kooli inimesi pisut häirib. Aga nagu öeldakse - tark inimene kohaneb kõigega, nii ka meie. Laseme vabaks!
Homseks lubatakse pilveid ja vihma, paras päev minna tutvuma pealinna eluga.
P.S. Pildid on alla laetud internetist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar