Premium klass õigustas ennast täielikult, juba pardale minnes oli sama tunne mis Mr. Beanil, kui ta sõitis Los Angelesesse äriklassi reisijana ja kekutas ökonoomse klassi piletiomanike ees. Saime esimestena pardale ja veendusime, et kõik vastas tõele, mida olime enne jutuubist uurinud - laiad istmed, laiad pingivahed, mõnus teenindus, maitsvad toidud ja peened napsud.
Ainuke segav faktor oli kõrvalreas istuv Norra meeskodanik, kes pidevalt luristas ninaga ja tegi sarnast heli, mis tavaliselt käib kaasas siis, kui keegi valmistub rögastama. Seda heli ei olnud võimalik ignoreerida. Innu väidab, et see on täiesti tüüpiline norrakatele - luristada nina, sest see pidi olema viisakam, kui avalikult nina nuusata. Eriti ebaviisakas on oma ninast tulevat ollust teiste nähes taskuräti sisse koguda ja siis see taskusse panna. Seega oli välistatud, et pakuksime talle taskurätikut. Kuna Innu istus temale lähemal, siis pidi tema kõik need lurisevad hääled vastu võtma, kuna minuni need enam eriti ei ulatunud, eks lennukimootori müra ka natuke summutas. Aga mis see 10 tundi lurinat ikka ära ei ole, on hullematki talutud. Ja eks peened napsid leevendasid veidike häirivaid helisid.
Üldiselt laabus kõik hästi, maandusime õigel ajal, umbes 6.30 kohaliku aja järgi ja 10.30 olime juba oma villas, kus meid ootas lahke peremees. Villa vastas täpselt sellele, mida kodulehelt juba varem näinud olime. Nimelt langes meie valik airbnb kasuks, ei mingeid hotelle! Kolm magamistuba, avar elutuba ja imemõnus bassein. Ja täiesti privaatne olemine, mitte keegi sind ei näe ega kuule, keegi sind ei sega ega päri liigseid küsimusi.
Esimene päev kuluski ajavahega kohanemisele - peamiselt seisnes see pikutamises ja basseinis sulistamises. Olime pikast reisist ikka nii väsinud, et õhtul linnapeale hulkuma ei viitsinud minna, heitsime varakult magama.
Järgmisel hommikul ärkasin kella poole 7 paiku, koos päikesega, ja tegin kohe hommikuse ujumise. Mis siin salata - kuna keegi meie aeda sisse ei näe, siis võib siin täitsa vabalt ilma bikiinideta supelda. Külm ei hakka mitte mingil juhul, sest siin on ikka nii mõnusalt soe! Viimati sai alasti ujutud palju palju aastaid tagasi suvel Andineeme rannas, ikka öisel ajal. Küll oli siis ilus aeg - kuu säras ja tähed sirasid ning lained loksutasid meie kehasid. Ainult et veest välja tulles oli külmavõitu, teadagi need Eestimaa suveööd. Aastad aga teevad oma töö ja enam ei tule pähegi keset ööd alasti ujuma minna. Vanadus, mis muud... või siis laiskus?
Eilne päev oli nagu tegelik esimene puhkepäev - ei vaadanud enam nii tihti oma telefonist e-posti ja ka sissetulevaid kõnesid oli ainult paar tükki. Õhtul otsustasime välja sööma minna. Siin meie villa kõrval seisab just meie jaoks takso ja ootab, et me teda sõitma viiks. Kõigepealt läksime uurisime, mida endast kujutab Hua Hini rand ja kas seal on ka mõni koht, kus saab keha kinnitada. Rand nagu rand ikka - liiv ja meri. Olid ka lauad ja toolid, istusime esimestele vabadele kohtadele ja tellisime süüa-juua. Loomulikult mojitod, Tom Yum'i supp ja krevetid ja miskit veel.
Kõhud saime täis ja liikusime linna poole. Tegime mõned ostud, muuhulgas ostis Innu ka terve suure pudeli rummi, sest mis puhkus see on, kui sa pead mojito pärast linna sõitma taksoga, selle asemel, et seda ise kodus kokku segada ja basseini ääres tinistada. Tagasi linnast sõitsime eriti ulja taksoga - oli selline 4-kohaline kabriolett, ega siin ju turvavöösid ei kasutata ja mida tugevamalt juht gaasipedaali vajutab, seda kõvem sell ta on. Aga jõudsime õnnelikult oma villasse, see asub kesklinnast paari kilomeetri kaugusel. Kahjuks me oma mojitosid nautida ei saanud, sest nutikas poemüüja pakkis meie ostud just nii, et suured veepudelid koos rummiga pakkis ta ühte kilekotti ja ülejäänud 10 kerget asjad kümnesse teise kilekotti. Mul oli juba poes tunne, et see rummi kilekott ei pea lõpuni vastu. Ja seekord mu tunne mind alt ei vedanud - just meie välisukse ees kärises kilekott lõhki ja rummipudel kolksatas heleda klirinaga vastu kiviterrassi põrandat. Ja pean ütlema, et jumal tänatud, et nii läks. Sest see lõhn, mis terrassi põrandalt ninna lõi, polnud küll rummi lõhna moodi. Pigem meenutas see tõeliselt karmi puskari lõhna. Ega me ju ei raatsinud osta kallist Bacardit, vaid tahtsime ikka kohalikku kraami proovida. Papa kogemus Tai komberuumis (ahh, mis tore väljendus) andis kindluse, et kannatab küll kohalikke jooke tarbida, kuid ilmselgelt minu ja Innu maitse eelistused erinevad tublisti Papa eelistustest. Ehk nagu ta ise ikka armastab korrata - heas lambis põleb igasugune õli. Meil jäi nüüd see kohaliku rummi põletamine oma lampides ära. Aga ega me ei kurvastanud - võtsime riided seljast ja tegime tubli öise suplemise. Kuu oli peaaegu täis, st on saabunud täiskuu, tähed särasid, ritsikad siristasid ja pisikesed gekod sibasid ringi.
Täna hommikuks kutsusime oma koju masseerija. No mida luksust! Oli ikka väga mõnus tund aega lasta oma lupjunud kere mudida. Homme kordame protseduuri uuesti. Ja kui juba selle kursi võtsime, et täna välja ei lähe, siis tellisime ka õhtusöögid kohapeale. Ikka tüüpilised Tai toidud - kana ja siga ja krevetid eriti vürtsikates kastmetes, nii et vahepeal ma lihtsalt ahmisin õhku, samal ajal kui Innu mulle arusaamatult otsa vaatas, et emme, mis sul viga on? No mis teha, ta on oma isa laps ja mingit piri-piri ja muid vürtse süüa ei paku talle küll mingit pinget - juba lapsest saati harjutanud!
Ilm on siin suurepärane - kogu aeg on soe! Ei taha mõeldagi, et .... jah, et taha tõesti nii kaugele ette mõelda! Nautigem seda, mis meil on!
Üldiselt laabus kõik hästi, maandusime õigel ajal, umbes 6.30 kohaliku aja järgi ja 10.30 olime juba oma villas, kus meid ootas lahke peremees. Villa vastas täpselt sellele, mida kodulehelt juba varem näinud olime. Nimelt langes meie valik airbnb kasuks, ei mingeid hotelle! Kolm magamistuba, avar elutuba ja imemõnus bassein. Ja täiesti privaatne olemine, mitte keegi sind ei näe ega kuule, keegi sind ei sega ega päri liigseid küsimusi.
Järgmisel hommikul ärkasin kella poole 7 paiku, koos päikesega, ja tegin kohe hommikuse ujumise. Mis siin salata - kuna keegi meie aeda sisse ei näe, siis võib siin täitsa vabalt ilma bikiinideta supelda. Külm ei hakka mitte mingil juhul, sest siin on ikka nii mõnusalt soe! Viimati sai alasti ujutud palju palju aastaid tagasi suvel Andineeme rannas, ikka öisel ajal. Küll oli siis ilus aeg - kuu säras ja tähed sirasid ning lained loksutasid meie kehasid. Ainult et veest välja tulles oli külmavõitu, teadagi need Eestimaa suveööd. Aastad aga teevad oma töö ja enam ei tule pähegi keset ööd alasti ujuma minna. Vanadus, mis muud... või siis laiskus?
Eilne päev oli nagu tegelik esimene puhkepäev - ei vaadanud enam nii tihti oma telefonist e-posti ja ka sissetulevaid kõnesid oli ainult paar tükki. Õhtul otsustasime välja sööma minna. Siin meie villa kõrval seisab just meie jaoks takso ja ootab, et me teda sõitma viiks. Kõigepealt läksime uurisime, mida endast kujutab Hua Hini rand ja kas seal on ka mõni koht, kus saab keha kinnitada. Rand nagu rand ikka - liiv ja meri. Olid ka lauad ja toolid, istusime esimestele vabadele kohtadele ja tellisime süüa-juua. Loomulikult mojitod, Tom Yum'i supp ja krevetid ja miskit veel.
Täna hommikuks kutsusime oma koju masseerija. No mida luksust! Oli ikka väga mõnus tund aega lasta oma lupjunud kere mudida. Homme kordame protseduuri uuesti. Ja kui juba selle kursi võtsime, et täna välja ei lähe, siis tellisime ka õhtusöögid kohapeale. Ikka tüüpilised Tai toidud - kana ja siga ja krevetid eriti vürtsikates kastmetes, nii et vahepeal ma lihtsalt ahmisin õhku, samal ajal kui Innu mulle arusaamatult otsa vaatas, et emme, mis sul viga on? No mis teha, ta on oma isa laps ja mingit piri-piri ja muid vürtse süüa ei paku talle küll mingit pinget - juba lapsest saati harjutanud!
Ilm on siin suurepärane - kogu aeg on soe! Ei taha mõeldagi, et .... jah, et taha tõesti nii kaugele ette mõelda! Nautigem seda, mis meil on!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar