Minu Hua Hin, 3. osa

Meie Liina, kes meid igal hommikul masseerib varbaotstest pealaeni (Tai keeles on see nimi nii keeruline, et ei jää kuidagi meelde, aga tundub, et väga sarnane Liinale)

Ühel hommikul ärkasin hirmuga, et olen raudselt sisse maganud ja kõik paremad lamamistoolid on juba broneeritud. Teate küll seda toredat kommet, mis valitseb Türgi ja Egiptuse kuurortides - et saada paremat positsiooni päikese all, tuleb hommikul enne kukke ja koitu minna basseini äärde ja broneerida oma rannalinaga just sulle sobivaim lamats, ja siis tagasi hotellituppa minna ja edasi põõnata. Õnneks meie armsas villas on lamamistoole jalaga segada - neid on täpselt 2 tükki ja mingit kaklust nende pärast meil siin veel toimunud ei ole. Siin on veel palju muidki häid asju - näiteks ei ole siin inimesi. Me elame ühes villade rajoonis, kokku on siin paarkümmend villat ja me ei ole veel näinud siin ühtegi inimest peale iseenda.

Busaba Pool Villa

Ja muidugi peale turvameeste, taksojuhi ja meie armsa masseerija. Seepärast otsustasimegi ühel päeval minna randa, et inimesi näha. Valisime Takiapi biitši. See asub Hua Hini rannast paremat kätt ja siin on üks vägev mägi, mille jalamil seisab hiigelsuur kullast Buddha.

Tema kaitsva pilgu all on mõnus ujuda ja jälgida terve karja pärdikute tegemisi. Pärdikud on sõbralikud, hüppavad kivilt kivile ja siis hopsti vette. Nad ei ole siin nii agressiivsed, kui need tuntud Gibraltari pärdikud, kes sul banaani käest ära rebivad.

Rannas suutsime käia 2 päeva, siis sai meil inimestest villand. Leidsime, et meie oma armsa basseini ääres on palju lahedam olla, kui et iga minuti tagant viisakalt ei ütelda kohalikele kaubamüüjatele. Neid oli rannas umbes sama palju kui puhkajaid. Võibolla veidi vähem, aga nad olid väga järjekindlad ja ei kaotanud lootust, et me lõpuks alistume ja siiski ostame mõned Gucci päikseprillid ja Rolexi kellad. Kuid seekord me provokatsioonidele ei allunud ja midagi ei ostnud. Selle asemel saatsin Innu supermarketisse Bacardi järele, et lõpuks ometi lasta serveerida meile ammulubatud mojitot. Seekord sai pudel rummi pakitud turvaliselt seljakotti.

Ühel õhtul läksime populaarsesse kõrtsi sinnasamasse Takiapi randa. Oli kena soe olla, toidud olid maitsvad ja me ei lasknud hindadel ennast heidutada. 

Mai Tai

Papaia salat

Grillitud krevetid

Eile õhtul käisime ööturul.

Kes on Tais käinud, teab, et see pole mitte midagi muud, kui üks tavaline turg, ainult selle vahega, et kauplemine toimub pärast päikeseloojangut. Päeval on lihtsalt liiga palav ja enamus turistidest on rannas. Siinsel turul oli tähelepanuväärne, kui palju siin pakuti mereande - said ise valida omale meelepärase suuruse ja tegumoega tiigerkrevetid, lobsterid, kalmaarid või kalad ja osavad kokapoisid grillisid need kohapeal söödavaks. Rahvast oli jube palju, kuid mitte niipalju, et söögikohtades vabu kohti poleks olnud. Meie eesmärk oli osta grillitud searibisid, mille maitset mäletan eelmisest ja üleeelmisest visiidist Taisse. Lonkisime 2 korda edasi tagasi läbi terve turu, aga ribisid ei olnud. Õnneks päris nurga tagant leidsime grillitädi, kes oli just ametis kanatiibade ja -puusade grillimisega, ning avastasime, et ka sealiha vardad olid just valmis saanud. Ei olnud pikka mõtlemist - lasime suure kilekotitäie kaasa pakkida (kõik kokku 5 eurot) ja ruttasime koju. Maitse oli täpselt seesama, mida olin kaua otsinud! Ja jätkub meil seda toitu veel 2-ks päevaks. 

Muidugi kulub suurem osa meie vabast ajast lugemisele. Sai ju pool kohvrit raamatuid kaasa veetud. Kuigi Risto keelas mul osta vana tuntud võmmi Kalle. K. üllitist "Palgasõdur", kolmas osa, alapealkiri "Jaht tuumakohvritele", sai siiski kiusatus minust võitu, sest kui halb saab ikka olla üks raamat, mille tiraaž on peaaegu läbi müüdud. Lugesin läbi. Mõtlesin tükk aega, kuidas saab nii lihtsakoelist jama kirjutada ja isegi trükkida paberile. Aga välja mõtlesin. Pätid ju tahavad ka raamatuid lugeda, ja kindlasti ei eruta neid Mihkel Muti viimane raamat "Eesti ümberlõikaja", vaid nad tunnevad rõõmu, kui kohtavad raamatus oma vanu viha- ja sõbramehi. Kuigi raamatu käigus lasti kõik pätid tegelikult maha. K.K. ei ole  oma vanade kolleegide puhul erilist vaeva näinud varjunimede väljamõtlemisel, vaid mängib päris lahtiste kaartidega. Eks need tunnevad ennast nüüd ära, selles ei maksa kahelda. Enamus krigistab hambaid. Pärast selle lektüüri lugemist mõjus Muti raamat nagu värske tuulepuhang, mis paha haisu eemale viis. Seda peaks küll iga eestlane lugema, eriti aga need, kellel rusikad rulli tõmbuvad, kui Eestisse järjekordsed kvoodipõgenikud saabuvad. Aga ei hakka siin rohkem kirjandusest pajatama. Pool puhkust on tänaseks läbi ja teine pool ees ootamas. Reedel läheme väärkoheldud elevantside turvakodusse. Ja mõned plaanid on meil veel, mis ootavad realiseerimist. Nüüd aga hoplaa basseini! Õhk on 33 ja vesi 30. Kraadi. Celsiuse järgi.