kolmapäev, 4. oktoober 2017

Minu Belek, vol 1.

Alles täna hommikul suutsin ennast niipalju kokkuvõtta, et teha väike ülevaade kauaoodatud puhkusest kuuma päikese all. Siiamaani on kõik läinud vastu igasuguseid ootusi, jäin haigeks juba 1 päev enne äralendu, ja kui esmaspäeva varahommikul lennukile koperdasin, tundsin, et asi läheb vägisi käest ära. Esimest puhkusepäeva suurt ei mäleta, olin kõrge palavikuga voodis ja kogu aeg oli tunne, et keegi kraabib terasharjastest pudeliharjaga minu kõri, nina oleks nagu pesupulgaga kinni pigistatud ja ainuke hääl, mida ma suutsin endast välja pigistada, oli rägisev ja piinarikas köha. Nüüd on puhkuse kolmas päev ja tasapisi hakkan elule tagasi pöörduma. Naabrid kõrvaltoas on vist minu köhimise peale maruvihased, aga midagi pole parata, ega tulijat ei saa keelata. Aga aitab haigusest heietamisest, see ei huvita ju kedagi.
Hotell on tipp topp, kuigi meil oli tehtud broneering bungalosse, upgreiditi meid peamajja, suuremasse tuppa vaatega merele. Kuna olin saabumisel suhteliselt ebaadekvaatne, ei hakanud ma vastu vaidlema ja ega vist polnudki väga paha valik, asume otse sündmuste keskel, peamine baar ja restoran on ca 10 meetri kaugusel. Kuigi minu jaoks see suurt tähtsust ei oma, sest ei ole minust suurt sööjat ega joojat, vegeteerin niisama värske õhu peal. Vegeteerin ja vaatlen ning teen tähelepanekuid. Hotell on pilgeni täis, aga rahvarohkus ei häiri. Külastajad Venemaalt on tulnud perekonniti - vanaema, vanaisa (juhul, kui on veel elus), tütred väimeestega ja pojad miniatega ning lapselapsed. Nemad moodustavad siin väikeseid kolooniaid, elavad sõbralikult omaette. Teine grupp külastajaid on saabunud Suur-Britanniast, nemad on tulnud kahekesi - mees ja naine vanuses 50 pluss, kuid nad on väga vennastumisaltid ja moodustavad kohapeal väikseid lärmakaid briti kolooniaid ning nende tüüpiline valjuhäälne naerulagin paneb ennastki vaikselt muigama. Kolmanda grupi moodustavad paarikesed Saksamaalt, samuti vanemaealised, nemad hoiavad rangelt omaette ja kellegagi ei soovi assimileeruda. Neljanda grupi moodustab väikesearvuline seltskond (2 inimest) Eestist, kellest
üks pool on aktiivne baaride külastaja ja teine pool passiivne puhkaja. Üldiselt on siin vist päris mõnus olla, kui seda va haigust kimbutamas poleks. Aga 5 päeva on veel ees, küllap jõuan veel tegusid korda saata.
Eile istusin natuke ka basseini ääres ja kuna mu tabletivarud olid otsakorral, siis püüdsin ravimist alustada vanade heade võtetega, teate küll seda Eesti vanasõna, et kui ei ole surmatõbi, siis... Tervitasin viisakalt baarmani ja tellisin ühe mohiito. Baarman kohe küsima, et kust ma pärit olen. Ei hakanud saladust tegema, et olen from Estonia. Baarmani suu venis kõrvuni ja ta ütles mulle vandeseltslaslikult, et ohhoo, ma olen Vilniuses käinud, very nice city! Kuna mul ju häält suurt ei ole, siis noogutasin lihtsalt peaga oma nõusoleku märgiks. Igatahes mingi side meil omavahel on loodud. Mohiito aga ei maitsenud mitte üks põrm, see on muidugi minu haiguse tagajärg, et enam suurt maitseid ei tunne. Olen rohkem teejoomisele ennast reguleerinud.
Kõige suuremat puudust tunnen ma kammist. Kuidas see küll maha jäi? Käin siin ringi nagu võsaneeger, juuksed peas püsti ja hirmutan inimesi oma välimusega. Kui küsisin papalt, et laena mulle oma kammi, siis vaatas ta mind solvunud näoga ja ütles, et  viimased 20 aastat pole tal seda vaja olnud. Päris kohatu küsimus minu poolt, sorri. Siin on mingi minimarket ka, aga papa väitel seal kamme ei müüda. Täna lähen kontrollin ise üle, papat ei saa selles osas usaldada, võibolla ta tahab mulle lihtsalt kätte maksta.
Ega mul  rohkem polegi midagi suurt juurde lisada, oluline info on kirjas - et olen tasapisi paranemas ja võibolla isegi saan oma puhkust millalgi nautima ka hakata, siiamaani on see olnud küll puhas piin. Aga parem piinelda siin kuuma päikese all, kui seal kõledal põhjamaal, kus ma ju tegelikult selle viiruse omale külge korjasin. Hoidke ennast nendest kurjadest viirustest!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar