Minu Hurtigruten, vol 3

Täna sain ametliku tunnistuse, et olen ületanud põhja polaarjoone. Kuna ma kooliajast enam suurt ei mäletanud, millepoolest see polaarjoon nii oluline on, siis Vikipeedia aitas hädast välja ja andis järgmise seletuse: Polaarjoon on kujutletav joon maakera pinnal, millest alates pooluse suunas esinevad polaaröö ja polaarpäev. Põhjapolaarjoon asub põhjalaiusel 66°33'38" ja lõunapolaarjoon lõunalaiusel 66°33'38". Nii et ei midagi erilist, aga Hurtigruteni laeval on polaarjoone ületamisest  tehtud meeleolukas sündmus koos  kohtumisega vetejumal Neptunusega, kellega mul õnnestus isegi selfi teha vahetult enne seda, kui kopsikutäis jääkuubikuid mulle kraevahele kallati.

Ja jääkuubikuid kallati kraevahele ja püksivärvli vahele mitte ainult mulle, vaid kõigile, kes kohal olid ja neid oli ikka pea sada reisijat, nalja sai kui palju! Kõik lasid seda teha endale vabatahtlikult ja tänu ülimalt kuumale ilmale oli see täiesti värskendav vaheldus. Kuumus ei piina teid ainult Eestis, vaid ka siin, põhjas on ilgelt palav ja näiteks eile eksisin ma kolm korda laevas ära, sest igakord, kui oli vaja minna näiteks paar korrust kõrgemale, marssisin mina just vastupidi treppidest alla. Lõpuks ajas see mind juba naerma, sest imelik on olla väheke segi peast.
Täna on reisi 5. päev ning liigume järjekindlalt põhja poole. Ööd on siin tõepoolest valged ja väga ilus on öösel keset und silmad avada ja vaadata aknast möödalibisevaid mägesid ja  kaljuseid saarekesi, mida siin jätkub ikka kilomeetrite kaupa. Vahepeal teeb laev mõnes sadamas peatuse ja võtab peale nii reisijaid kui ka hulgaliselt igasugust kaupa, sest see laev ei ole mitte ainult lõbusõiduks mõeldud, vaid ta on ka üks osa  suurest logistilisest kaubaahelast, toimetades oma trümmides tonnide viisi eluks vajalikku kraami lõunast põhja poole ja vastupidi. Kui meie oleme harjunud, et pakid toob meile koju Omniva kulleriauto, siis siin toob pakid koju Hurtigruteni laev. Ja sadamaid, kus me peatume Bergenist kuni Kirkenesini, on kokku oma 34.
Muidugi olen ma jõudsasti kasvatanud oma vööümbermõõtu, sest süüa saab siin väga hästi. Ma ei hakka siia pilte panema kõigist nendest gurmee toitudest, kuid mõned siiski.

Toorjuustuvaht kohalike ploomidega

Seene kotlett ja mingi imelik moodustis selle peal

Magustoit, mis oli magus

Unustasin pilti teha, kuna nii ruttu läks toit kõhtu, aga tegu oli beebiforelliga ilmselt

Soe sokolaadikooki jätsuga

Seapraad, ülipehme ja mahlane

Lõhevärk

Karamelliõunad

Need on siis pildid õhtusöökidest, mis on eranditult valmistatud just selle piirkonna toorainest, kus me parajasti viibime. Hommiku- ja lõunasöök on buffee lauas ja valik on rikkalik, olen ennast silmini täis toppinud lõhekalast, tursast ja heeringast, kõik erinevates variantides. Ja ahjus küpsetatud juurikad ning veel igasugused asjad, millele mina ei suuda kunagi ei öelda. See maitsmise värk on mul vist  natuke  tingitud ka professionaalsest kretinismist, sest kui oled ikka 5 aastat ülikoolis toiduvalmistamist õppinud vahelduseks teadusliku kommunismi, polliitökonoomia,  soojusenergeetika, füüsikalise ja kolloidkeemia ning raamatupidamise ning veel 1000 muu eriala loengu vahele, siis midagi sellest jääb külge ja tahad teada, kuidas need toidud ikkagi maitsevad. Ja siin Hurtigruteni laeva kokkade käe all valminutena pean ütlema, et hästi maitsevad, liigagi hästi. Hea, et siin kaalu pole, oleksin kindlasti sügavas masenduses, kui näeksin oma kaalunumbreid. 
Täna oli pikem peatus Tromsø linnakeses, tegin seal väikese tiiru eesmärgiga osta mingit põnevat kohalikku toitu (põhjapõdra vorsti, murakamoosi, aquaviti). Käisin nagu loll ühe poe ukse tagant teise taha, kõik olid suletud. Alles mõne aja pärast taipasin, et on ju pühapäev ning õiged ristiinimesed ju puhkavad. Millal küll meil Eestis selleni jõutakse, et poed pühapäeviti kinni oleksid ja pereemad saaksid oma perega olla? Vastupidi, nüüd on poed ka ööseti lahti. Eriti jabur.
Homme on viimane päev ja ees ootamas kohtumine saamidega.