Sain täna oma Norra fännilt etteheitva sisuga sõnumi, et ei ole sugugi usin olnud blogimisel. Aga pole ju aega, kogu aeg käed-jalad tööd täis! Te ei kujuta ette, kui raske on ennast isegi selleks kokku võtta, et astuda lamamistoolilt basseinini 3 sammu. Ja kui juba oled vees, siis on jälle nii raske sealt välja tulla. Ühesõnaga, puhkamine on väsitav. Vaata et väsitavam, kui tööl käia.
Mis siis on vahepeal, sel ajal, kui Eestis koroona viirus murrab uksest ja aknast sisse, meil põnevat juhtunud? Kolmapäeva õhtul kadus kogu linnast äkitselt elekter ära. Kuigi kogu linn mattus pimedusse, jätkasid kõik ärid ja söögikohad oma tegevust, nagu oleks tegemist täiesti tavapärase olukorraga. Välja otsiti küünlad ja arvelauad, toitu valmistati priimustel ja tihe liiklus peatänaval ei katkenud hetkekski. Ainukesed, kes ei teinud tööd, olid konditsioneerid. Isegi panga automaatidest sai raha võtta. Nii et ei olnud hullu midagi, elu jätkus ja eriolukorda välja ei kuulutatud. Kui meie cityst tagasi koju jõudsime, siis avastasime oma rõõmuks, et meie elamises oli olemas avariivalgustus ja mäekünkal elav Suur Buddha oli ka täies tuledemeres, nii et päris kottpimedas meil olla ei tulnud. Ja lõpuks tuli ka vool tagasi ning elu läks jälle vanadesse rööbastesse tagasi.
Ühel päeval sirvisime lauale jäetud buklette, mis juhatasid, kuhu minna ekskursioonile või millist atraktsiooni külastada. Kohe jäi meile silma, et üks reisibüroo kutsub inimesi elevantidega ratsutama. Nagu ma ühes oma varsemas blogis olen kirjutanud, et ole see hea mõte, et valged inimesed üldse elevantide selga roniksid. Miks see halb mõte on, loe
siit: Nii võttiski Innu kätte ja rebis selle bukletti tükkideks ja viskas prügikasti. Et järgmistel külalistel ei tuleks mingit kiusatust sellisele tuurile minna. Alles hiljem lugesin villa kodukorrast, et omaniku vara lõhkumise eest tuleb tasuda kahjutasu 5000 baati. No loodan, et omanik ei pane tähele meie hävitustööd.
 |
| Innu hävitustöö viljad |
Kahjuks muidugi kõik reisibürood, mida siin on tuhandeid, siiski pakuvad jätkuvalt selliseid reise ja loomulikult on nõudlus nende järgi suur. Meie aga soovitame selle asemel minna elevantide varjupaika - ka Ao Nangis on selline koht olemas ja hoopis sinna tasub oma lastega minna ja elevanti lähemalt vaadata, ilma et tema kukile peaks ronima.
Kuna homme on meie viimane päev siinkandis, siis käisime eile väikestviisi shoppamas, et mitte päris kaks kätt taskus koju tagasi tulla. Kõige absurdsemad asjad, mida nägime, nägid välja sellised:
 |
| Mõttetu kräpp |
No kelle jaoks küll sellist p...a küll toodetakse??? Pärast sellise jama nägemist kadus isu igasuguste ostutehingute järele. Nii et ärge pahandage, kallid kodused, kuid seekord teile suveniire ei too. Pole ka mingit muret kohvri pakkimisega. Raamatud on meil ka läbi loetud - Innu loeb juba minu lektüüri, sest tema 8 raamatut said eile otsa, mina pusin viimase (5-nda) kallal. Siin on kuidagi palju rohkem aega lugemiseks, kodus jõuan vaevu õhtul voodisse minnes raamatu kätte võtta, kui juba silm kinni vajub ja nii loengi ühte raamatut vaata et kuu aega. Nüüd aga kahe nädalaga nagu naksti 5 paksu raamatud läbi loetud.
Kõik märgid viitavad sellele, et meil ongi aeg hakata siit ära minema. Hommikul leidsin elutoa põrandalt suure surnud prussaka, hea, et ma ise selle kõrvale surnult maha ei kukkunud. Varsti pärast seda hakkas vihma sadama ning viimaseks piisaks karikas oli järjekordne voolukatkestus. Kõik, aitab, aeg koju minna!
 |
| See pilt on tehtud küll 2 aastat tagasi Hua Hinis, kuid tänane prussakas oli sama jõle. Ei tahtnud oma telefoni temaga hirmutada. |
