Minu Türgi, forever

1. Pärast lõputut õudust, mida endast kujutas maandumine Istanbuli lennuväljale, õnnestus meil ennast smuugeldada õigele lennule, mis viis meid sihtkohta Antalyasse. Kõik lennud hilinesid seekord, ei tea, mis põhjusel, aga õnneks meie transfeeri poiss ei vedanud meid alt ja selle asemel, et meid toppida eelnevalt broneeritud Fiatti, istutati meid luksuslikku Mercedese minibussi ja sõidutati otse hotelli. Mul ei ole ühtegi etteheidet hotelli kohta, meid koheldakse hästi, hoolimata sellest, et räägime inglise keeles (arvustustest lugesin, et britid pahandasid personali puuduliku inglise keele oskuse pärast, kuid meie saame väga hästi hakkama), tuba on vaatega rikkurite villadele, süüa saab hästi ja mis seal salata, joovastavad joogid on täitsa joodavad, kuigi mitte eriti joovastavad. 
2. Tänane päev ongi kulunud avastamistele. Ikka ja jälle vaimustume hotelli ülisuure territooriumi üle, mis pakub igal pool privaatsust, keegi ei tülita sind, kõik ainult naeratavad, kui meid näevad, mis paneb mind veidi muretsema, et kas näeme nii naljakad välja, aga las olla, naeratame ise vastu ja see tekitab hea tunde. Et ei ole nii, nagu Eestis, kus kõik käivad kurbade nägudega ringi ja muretsevad korruptsiooni pärast. Ja nagu ma viimastest uudistest lugesin, käivad pealinlased nûüd ringi lausa ilma peata. Siin seda ohtu ei ole, kõik on kontrolli all ja altkäemaksu kellelegi andma ei pea, kui, siis ainult natukene tippi. 
3. Ilmaolud on siiamaani olnud päris head, eile hilisõhtul küll sadas, aga tänane päev on olnud armuline, kuni lõunani siras päike ja peale lõunat domineerivad pilved. Käisime meres ujumas, see oli esimene kord sellel suvel, kus tõepoolest nautisime sooja merevett. Kuu aega tagasi Pärnu rannas ka korra sukeldusime, põhimõtteliselt, et oleks märk maas, mis sest, et vees hulpisid jäätükid ülekantud tähenduses. Aga siin on ikka väga mõnus, väikesed kalakesed näksivad vahepeal kintsust, aga see on pigem nagu massaazi eest. Basseinid on siin nii suured, et ega teist kallast näha polegi. Ja vesi on mõnusalt soe. Animaatorid pinda ei käi, midagi pähe ei määrita, seega saab täies rahus nautida ilukirjandust, mida sai terve kohvritäis kaasa veetud. Praegu loen Ruitlast. Ootel on S. Larssoni reinkarnatsioon ja K.Raigi Georg Ots. Seega igav mul siin ei hakka. Ja Papale muidugi ostsime ristsõnad, need kergemad versioonid, et tal oleks ikka see ahhaaa efekt olemas, raskemad ma lahendan ise ära. 
4. Ega rohkem siit midagi edastada polegi, katsume ülejäänud 7 ööpäeva vastu pidada ja kui midagi olulist teada anda on, siis andke mulle teada.

Juba teine sportlik üritus selle hooajal!

Pärast täielikku treeninguvaba kuud sai läbikäidud SEB-i 10 kilomeetripikkune käimisvoor. Pikaajaline traditsioon (ikkagi 4. kord juba) sai alguse sellest, kui Risto kinkis kogu meie perele jõuludeks priipääsmed SEB-i maratoniüritusele - iga pereliige sai endale jõukohase distantsi, mille nimel juba varakult treenima hakata. Näiteks Papale ja Reijole oli eraldatud 10 kilomeetri pikkune jooksudistants, mina ja Ingrid pidime leppima sama pika maa käimisega ja Risto ise valis endale muidugi poolmaratoni. Minu teada ainuke, kes trenni tegi, oligi Risto ise, meie teised võtsime seda kohustust kuidagi lõdvemalt. Ja kui saabus kauaoodatud stardipäev, siis leidsimegi ennast tohutus rahvamassis, mis  haaras meid oma embusesse ja vedas  kuni võiduka lõpuni välja. Emotsioon oli hästi vahva ja järgmisele üritusele registreerimine läks juba kuidagi iseenesest. Ei saa ka ära unustada hinnalisi auhindu, mida igale osalejale jagatakse. Nagu näiteks kruiis Rootsi Kuningriigi pealinna, mis on igal aastal kujunenud toredaks sekeldamiseks koos äraeksimiste, ülesleidmiste ja kultuuri talletamisega oma mälestustesse.
Niisiis sai seegi kord see Kolgata tee jalge alla võetud, sihiks järjekordne rekordiparandus. Olgu siinkohal ära toodud kolme eelmise aasta tulemused: 2012 - 2:01:17, 2013 - 1:53:00 ja 2014 - 1:45:52. Areng on olnud pöörane! Ja selle aasta tulemuseks sain koostöös Endomondoga 1:39:51. Ausalt, ilma eelneva treeninguta, mida ma tänu www.fitlap.ee -le harrastanud olen, poleks sellist silmapaistvat tulemust mingil juhul saavutanud. Igatahes seljatasin sellise ajaga paljusid neid, kes läbisid sama raja joostes. Järgmisel aastal, kui ikka elu ja tervist jätkub, võtan ette jooksu, pole see asi nii hull midagi.
Pean ka ära märkima, et nende pikkade aastate jooksul on meil lausa oma tiim välja kujunenud - esirinnas kõnnivad alati Anu ja Maili, siis tuleme meie Jannega ja Üllega (meie uustulnuk!) ja kõige lõpus tulevad Papa ja Tibu, keda jalad viivad juba 9,7 km enne finishit otsejoones Karja Keldrisse. Nii oli see eelmisel aastal. See aasta mehed ei tulnud iseg mitte starti, vaid läksid otse Karja Keldrisse meile kaasa elama. 
Ilm oli rohkem kui suurepärane! Kuidas see korraldajatel õnnestub, jääb saladuseks. Rahvast tundus olevat vähem kui eelmisel aastal, kuid ikkagi oli rada inimestest tulvil. Palju on näha ettevõtete seltskondi - ühesugused särgid seljas. Maraton on üks hea võimalus oma kollektiivile ühisüritust korraldada lihtsa vaevaga :) Otsustasime ka, et järgmisel aastal teeme oma võistkonna ja vormisärgi, keda me esindame, seda ei ole veel kokku leppinud, kuid Ülle arvas, et me võiksime teha Soffa Inn tiimi. Igatahes ettepanekud on teretulnud!
Ega see kõndimine väga kergelt ka ei läinud. Kuskil 4-ndal kilomeetril tundsin, et reie piirkonnas miskit valutab. Ega ometi mitte pole mulle lihas tekkinud? Valu oli üsna tuim ja kestis kuni 8-nda kilomeetrini, siis lihtsalt hakkasid sääred valutama ja polnud enam aega reievalu tunda. Pärast distantsi jäid tegemata venitusharjutused - oli ju suur kiire minna mehi üles korjama - sestap olin järgmisel päeval kange nagu puunott ja vedasin vaevaliselt oma jalgu järel. Aga pole hullu midagi, mõni päev hiljem olen juba täiesti taastunud. Arvan, et oma vanuserühmas olin tublimate tegijate hulgas. Nii mõnestki nooremast sai mööda marsitud.
Enamus, kes kõndisid, olid nõrgema soo esindajad. Mehi jääb järjest vähemaks. Hiljem selgus, et mehed lihtsalt jooksevad naiste eest ära. Sest kõik, kes jooksid, olid üldjuhul mehed. Nii et naised, kui tahate  rajal mehi näha, registreeruge jooksule. Sama võib muidugi soovitada ka meestele, kes soovivad näha ilusaid naisi ja suurtes kogustes - tulge kõndima! Kohtume rajal!

Tehtud!

Eilne päev läheb minu saavutustevaese elu ajalukku. Sain joostud oma esimese jooksuvõistluse. Tegu polnud maratoniga, vaid koduvalla traditsioonilise Lauritsapäeva jooksuga, mille distants on umbes 5,2 km ja millel võivad kõik vallaelanikud osaleda, sõltumata usulistest vaadetest, rassilistest eelistustest, parteilisest kuuluvusest või seksuaalsättumustest, vanusest rääkimata.
Ma ei oleks ise mingil juhul ennast sinna tolaks läinud tegema, aga Risto käis nagu uni peale ja tegime diili, et jooksen ainult sel tingimusel, et ta ei jää minust sammugi taha ega ettepoole ja tempot dikteerin mina. Pärast sellist otsust hakkasin kohe närveerima, sest minu vorm oli vahepealse kuu aja jooksul tohutult langenud - olin pikalt põdenud traditsioonilist suvist bronhiiti ja haigus oli hea ettekääne trenni mitte tegemiseks. Risto küll organiseeris maja ette suure batuudi ja sain paar korda seal harjutada - 20 minutit hüppamist on praktiliselt sama mis 40 minutit jooksmist, kuid oli selge, et 10. augustiks ma oma tippvormi ei saavuta. Mitu ööd enne starti magasin üsna rahutult ja püüdsin leida võimalusi lepingust taganemiseks. Aga Risto oli kangekaelne, nagu nad kõik seal Rooside suguvõsas on, ja nii me starti läksime, võtsime veel Liisi ka toeks, et kui jääme viimaseks, siis vähemalt ei pea ma üksi seda häbi taluma. Sest Liis, kes meie juures suvitab ja on juhuslikult Risto tuttav, kinnitas mulle mitu korda, et ta ei tee üldse sporti ja jookseb esimest korda elus nii pikka distantsi.
Osalejaid oli stardis väidetavalt 103, mis viitas rekordiliselt suurele huvile jooksu vastu. Registreerimisel ei jätkunud esialgu isegi rinnanumbreid, kuid korraldajad olid usinad ja kõik laabus. Kui küsisin, mitu tundi finish avatud on, siis lubati suuremeelselt, et finish suletakse pärast viimast finisheerijat, kulugu selleks kasvõi tund aega. See kõlas lohutavalt.
Hoidsime kolmekesi kohe targu tagumisse ritta, et  mitte kellelegi jalgu jääda. Meiega samalt positsioonilt startis ka üks noor isa, kes kandis kukil nii umbes paari aastast last. See andis kindlust, et vähemalt päris viimaseks ma ei jää, sest sellise koormaga joosta üle 50 meetri on ju päris võimatu. Nii mulle tundus. Alguse tempo oli muidugi ülikiire ja ega seda mõtet ju esialgu pähe ei tulnud, et alustaks aeglasemalt, rahulikus tempos, küll pärast jõuan kiirust lisada. Ei, ikka täie auruga. Ja noh, pealtvaatajad ju ka ergutavad, kuidas sa seal siis longid. Nii olingi sisulselt pärast 300 meetrit nii võhmal, et vahetasin jooksmise kiirkõnni vastu. Liis jättis meid juba pärast poolt kilomeetrit maha, st ta jooksis nii kiiresti, et varsti me teda enam ei näinud. Mõne aja pärast möödus meist ka noor isa koos oma kukil oleva lapsega, nii jäimegi Ristoga kahekesi rajale, uhkesse üksindusse. Algul Risto  lohutas, et selja tagant tuleb veel palju jooksjaid ja küll varsti eestpoolt hakkavad esimesed kihutajad välja pudenema, aga mõne aja pärast jõudis minuni kurb teadmine, et oleme siiski viimased, kes täna selle jooksu lõpetavad. Kui lõpetavad.
Ja nii me muudkui jooksime ja jooksime, vahepeal kõndisime ka, ja rada ei lõppenud ega lõppenud. Kõige hullem oli see, et tee läks pidevalt üles mäkke. Muidugi mitte mingisse üüratusse kõrgusesse, vaid niimoodi tasapisi laugelt, aga ikkagi mäkke. Iga 200 meetri järel lubas Risto, et nüüd kohe saame hakata allamäge jooksma, see osutus paraku tõeks alles viimasel kilomeetril, siis võtsin oma viimased jõuvarud kokku ja jooksin Risto jälgedes, enne veel leppisime kokku, et kui finishisse jõuame, siis ta märkamatult aeglustab sammu ja mul õnnestub temast uhkelt mööduda. Tema näpunäidete järgi pidin veel ka ergutajatele kätega lehvitama ja õnnelikku nägu tegema. Õnnelik olemiseks oli ka põhjust - nägin juba kaugelt, et finishis seisab noormees, käed õieli ja kummaski käes on joogipudel. Janu oli meeletu ja aitas lõppu lähemale tuua. Rahvas ergutas nii mis jõudis, eks nad olid juba väsinud  meie ootamisest. Kaamerad surisesid ja mobiilid välkusid, kahjuks ei olnud küll ühtegi reporterit kohal, kes oleks küsinud tradistsioonilise küsimuse, et mis tunne on? Ütlen ausalt - tunne oli vägev, mis siis, et ma esisaja hulka ei pääsenud. Ikkagi oli mu aeg 5 minutit parem, kui minu trennis saavutatud tulemused. Ja kui ma poleks kohe alguses massipsühoosiga kaasa läinud, vaid omas tempos alustanud, oleks tulemus olnud võibolla isegi mõni minut parem. Igatahes on mul nüüd märk maas ja järgmisel aastal, kui jumal tervist annab, ehk võtan selle teekonna uuesti ette. Ristole ka suur tänu, et jaksas nii kaua joosta minu kõrval ja mind kogu aeg innustada. Ega see ju kerge ole oma ema aina sundida ja siis kiita, kui tubli ta ikka on.
Ahjaa, Liis, kellega koos alustasime, jõudis muidugi tunduvalt varem finishisse, mis oli ju sulaselge altvedamine, sest olime kokku leppinud, et lõpetame kõik koos. Õnneks ei mahtunud ka tema esimese saja lõpetanu hulka. Ühes võin ma küll kindel olla - oma vanusegrupis olin raudselt esimene! Tehke järgi või makse kinni!
P.S. Te ei kujuta ette, kui palju seeni metsa all on ja kuidas pohlad punetavad. Seda ma jõudsin silmanurgast fikseerida küll. Kõik metsa!
P.S.P.S. Lõpuks on avaldatud ka ametlikud tulemused. Selgub, et Liis ja Risto siiski pääsesid napilt esimese saja hulka ja mina olin ainuke, kes sinna seltskonda ei mahtunud. Väga ebaõiglane, sest mul oli ju Ristoga sama aeg, aga see pole ju mingi saladus, et Eestis diskrimineeritakse nii vanuseliselt kui ka sooliselt. Et kogu minu sportlasekarjäär tõele vastab, siis siin kinnituseks Lauritsapäevajooksu ametlikud tulemused: http://marathon100.com/est/tulemused/tulemused?f%5Bdate%5D%5Bdaterange%5D=01.01.2015+-+23.08.2015&f%5Bdate%5D%5Bfrom_date%5D%5Btext%5D=2015-01-01&f%5Bdate%5D%5Bto_date%5D%5Btext%5D=2015-08-23&f%5Bsex%5D=0&f%5Bdistance%5D=5.2&per_page=75&sortBy=time_asc&page=2

Uued saavutused

Peaaegu  kuu on möödunud viimasest postitusest. Ma ei tunneta, et oleks toimunud erilisi arenguid minu sportlikus vormis, kuid kas peakski? Olen tasapisi toiminud nii, nagu minu fitlap.ee programm ette näeb - 60 minutit nädalas rabelemist, kuigi tegelikult rabelen rohkem, sest 2 korda nädalas ca 5 km jooksmiseks ja lonkimiseks kulub mul kokku  90 minutit, pluss 30 minutit jõuharjutusi, seega kokku 2 tundi nädalas. See on täiesti piisav, et olen saavutanud stabiilse kehakaalu ja ei võta enam alla, aga juurde ka ei tule midagi. Liitusin ka Endomondos loodud salajase grupiga "Challenge:

Kaalustalla.ee JUULI! Jooksmine" ja 45 osaleja seas olen oma 12 läbitud kilomeetriga auväärsel 13.-ndal kohal. Juhib Stevo P, kes on silganud juba üle 60 km. Seega eeskujud on ees olemas ja see sunnib ennast kokku võtma. Ja juuli on ju alles esimeses kolmandikus. Küll ma veel jõuan kilomeetreid juurde joosta. Ilmselt olen selles jooksugrupis kõige vanem osaleja, vähemalt profiilipiltide järgi otsustades.

Suure saladuskatte all teatan, et ei ole kordagi kaalunud ühtegi toiduainet söögivalmistamisel, nii nagu nõuab fitlap.ee programm. Kuna olen oma esimese hariduse (TPI) järgi toiduvalmistamise tehnoloog, siis olen võimeline toiduainete kaalu hindama silma järgi ja seetõttu pole kunagi mitte midagi kaalunud :), mul pole kodus isegi kaalu olemas, välja arvatud see, mis on mu magamistoas. Olen peaaegu kindel, et minu toidud tulevad välja samasugused, kui need, mis on tehtud kaalu järgi. Nii et kallid fitlap.ee tegelased, ärge pahandage, aga oma tulemused olen saavutanud ilma köögikaaluta.

Pean möönma, et mõnedel jooksukordadel olen jäänud oma võimetele alla - ei ole suutnud joosta järjest 2 km, ilmselt on siin süü olnud vahepealsel kuumalainel ja teeäärsel maasikapeenral, mis on vähendanud minu huvi jooksmise vastu - jalad kohe iseenesest juhivad mind rajalt kõrvale, et maiustada metsaandidega. Üleüldse on selle sportimisega see hea asi juurde tulnud, et märkan 100 korda rohkem looduses toimuvaid protsesse. Millise mühinaga see kõik toimub! Alles olid puudel pungad, nüüd juba selline lopsakus, et annab metsast läbi murda! Kõige ilusam aeg oli, kui õitsesid tuhanded meelespead - see oli imeline vaatepilt, kui teeääred olid sinised. Ja veel imelisem on see, et kui mingid lilled on oma õitsemise lõpetanud, siis tulevad asemele kohe uued tegelased. Ja minu vana hea sõber rebane oskab iga kord oma junni minu jooksurajale sättida just nii, et ma pean jooksmist alustades rehkendama oma sammude pikkust nii nagu kaugushüppaja, et mitte astuda üle paku, st et mitte astuda junni sisse.
Midagi positiivset on veel jooksmise juures - lisaks ähkimisele on aega mõelda. Ühel päeval tulid sellised mõtted. Et miks vanasti ei kirjutatud ajalehtedes sellest, et on näiteks tore seeneaasta? Aga sellepärast, et siis olid palju tähtsamad uudised - viisaastaku plaani täitmised, partei kongressi direktiivid, edusammud kommunismi ülesehitamisel ja muud nõukogude propaganda viljastavad teavitused. Kui see kõik ajalehte topiti, siis ei jäänud ju enam ruumi avaldada nupukest kohalikult kirjasaatjalt, kes tõemeeli kirjeldas, millised enneolematult suured puravikud see aasta seenelisi on rõõmustanud. Mis ma tegelikult avastasin, on see, et me olime ikka meeletus infosulus nõuka ajal. Me ei teadnud midagi tolle aja superstaaride nagu Ada Lundver, Georg Ots, Artur Rinne, Alice Talvik jne eraelust. Ja nüüd saame söögi alla ja söögi peale lugeda Eesti kultuuri koorekihist, kes väisasid Õllesummerit. Jah, väärtushinnangud on kõvasti muutunud. Mul oli au kohtuda Ada Lundveriga umbes 23-24 aastat tagasi, ta oli imetlusväärne naine. Te teate ise ka ju seda tunnet - kohtud kellegagi, ja tunned nagu jumala puudutust. Adaga oli sama lugu. Ta tõmbas minu kabinetis suitsu, vaatas mind oma looritatud pilguga ja ma sain aru, et meelelahutaja elu ei ole meelakkumine. Ada oli filmistaar, kes oleks pidanud oma suurimad rollid tegema Hollywoodis, aga tema tegelik elu kulges Venemaa rongides ja närustes hotellides ning kultuurimajades konferansjeed etendades. Selle ajajärgu nahka läksid meie kõik tolleaegsed superstaarid. Õudsalt kahju... Aga noh, meil on nüüd uued kultuuritegelased, kes pole kunagi kuulanud Pärti ja nautinud Neeme Järvi või Tõnu Kaljuste dirigeerimist.

Uuemat minu uuest elust

Ilmatargad ennustasid, et just täna ongi selle suve kõige ilusam ja soojem päev, seega ei saanud seda lasta niisama raisku minna, vaid ärkasin koos kuke ja koiduga ning ruttasin metsajooksule. Mul on nüüd pulsikell (aitähh Risto!), mis peaks aitama mul märksa teadlikumalt treenida. Algebrat, trigonomeetriat, kõrgemat matemaatikat ja Googlit kasutades rehkendasin välja, et minu maksimaalne pulsisagedus võib olla 157 lööki minutis ja treenimiseks on sobiv vahemik 94-133. Tunnistan ausalt, et selliste numbrite juures on mul küll täitsa võimatu trenni teha. Kuna mul on väga madal vererõhk, siis arvan, et kui mu keskmine pulss jooksmise ajal on 145, siis on ok. Sest muidu ma ei saakski rohkem kui 100 meetrit korraga joosta. Igatahes võtan asja rahulikult, kõnnin ja jooksen vaheldumisi, keskmine kiirus tuleb 9,57 km/h, ja 4,86km läbimiseks kulutasin täna aega 48 minutit, 457 kcal ja kiireim kilomeeter oli 8,51 minutit. Professionaalse sportlase ajavad sellised tulemused muidugi muigama, aga mina ise olen rahul ja see on kõige tähtsam. Ja miks peaksingi nii hullult rabama? Metsas on praegu nii palju huvitavat, mida vaadata ja tähele panna. Näiteks kohtun pidevalt ühe rebasega, kellele meeldib oma junnikest teha just minu jooksurajale. Eelmine kord sain pikalt jänesega võidu joosta, sain 2. koha! Ja kui imeilusad lilled mind tervitavad - kõigepealt olid ülased, siis nurmenukud, kullerkupud, meelespead ja piibelehed. Lihtsalt imeline, kui ilus see Eestimaa loodus on!
Olen siin varem maininud, et liitusin ühe veebipõhise toitumis- ja liikumisprogrammiga. Kuna see on nii tõhus olnud, siis julgen selle nime ka välja öelda: fitlap.ee tuleb sisestada otsingumootorisse ja sealt edasi hakake juba ise tegutsema. Mis kõige toredam - neil on oma salajane FB toetusleht ja sealt saab lugeda imelisi edulugusid, kuidas väga lihtsalt - ainult süües - on võimalik oma kehakaalu mõistlikult langetada, ilma igasuguse nälgimiseta ja dieedipidamiseta. Lisaks veel 4 korda nädalas 15 minutit füüsilisi harjutusi. Ei pea minema hirmkallisse jõusaali või aeroobikatrenni, lihtsalt vaatad videot, kus treener teeb väga lihtsaid harjutusi ja teed jõudumööda kaasa. Mina alustasin algajate treeninguga ja olen nüüd umbes kuu aega kesktasemel harjutanud. Varsti võtan ette edasijõudnute harjutuskava. Sõbranna Janne küsis, kas mul on noor armuke. Vastan ausalt ja avameelselt - ei, mul ei ole ei noort ega vana armukest. Ma olen ise oma armuke. Mulle meeldib minu uus välimus, las mul olla pealegi nüüd natuke rohkem kortsusid, aga see eest ei ripu mu kõht enam üle püksirihma, trepist üles minnes ma enam ei hingelda ja öösel ei vähkere ma unetult küljelt küljele, vaid magan täiega, sest saan päeva jooksul piisavalt füüsilist koormust. Täna proovisin selga kleiti, mida olen ühe korra kandnud - oma 50-ndal sünnipäeval. Pärast juubelipidustusi see enam mulle kordagi selga pole mahtunud. Hea, et ma seda ära pole kinkinud - täna mahtus see mulle vabalt selga. Jehuuu! Kui mul vaid õnnestuks papa ka samale rajale meelitada - et ta loobuks ebatervislikust toidust ja teeks regulaarselt trenni (hm, ise vana sportlane) - siis oleks meil suur võimalus koos veel pikalt nautida helgeid vanaduspäevi. Töö selle nimel igatahes käib, pikapeale uuristab väike veetilk ka kõige kõvemasse kivisse augu.

Minu uus elu, vol 4

Muutumine ei ole üldse nii raske, kui ma alguses arvasin. Pole vaja muud teha, kui minna juuksurisse ja lasta oma juuksed ära värvida. Õigemini on need nüüd just seda värvi, nagu on minu loomulik juuksevärv. Vähemalt nad olid sellised ca 16 aastat tagasi. Loomulikult ei mäleta keegi, kui jube ma siis olin ja seepärast ei ole ma ka täna  ühtegi positiivset tagasisidet saanud. On julgemaid, kes ütlevad otse näkku, et see värv ei lähe kohe mitte, ja on vähem julgemad, nt minu allluvad, kes pilku kõrvale keerates kohmavad, et noh, vahelduseks käib kah. Aga ega ma ei ole mingi 2- eurone münt, et igaühele meeldima pean.
Tegelikult tahate te ju teada, millised on olnud minu sportlikud saavutused ja kas mulle on kõhu külge kasvanud 6-pack lihased pärast mitme nädala pikkust intensiivset treenimist. Või siis on minu õla-, käe- ja jalavarred omandanud ilusad kumerused, nagu näiteks sellel musklimehel siin:

Pean teid kurvastama - mingit muutust ei ole märgata. Lisaks sain teada valusa tõe, et nii vanadel inimestel enam lihased ei arene. Vähemalt väitis nii minu vanem õde, kui kurtsin talle, et lihaseid ei ole ikka näha. Täitsa nagu tühja oleks harjutanud! Kuigi muude tulemuste osas võin  kiidelda - suudan juba 8 minutit järjest joosta. See on ju lausa neljakordne tulemus võrreldes algusjärgus 2 minuti kaupa jooksmisega. Ja mõned kätekõverdused võin ka plusspoolele kanda. Nii et küll see sportlik vorm tuleb. Mis siis, et ilma nähtavate muskliteta.
Oluliselt olen muutnud ka oma toidusedelit. Teeme nüüd papaga kumbki omaette süüa. Papa on traditsioonilise eesti mehe toidusedeli austaja, tema lemmikud on saepurusardellid, segase koostisega erinevad supid, millele annavad maitse rasvas praetud singikuubikud, igasugused panniroad, millest on võimalik tuvastada hapukurki, kartulit, mingit sealiha ja tomatipastat ning mida ta ise asuuks nimetab. Kohustuslik lisand igale roale on muidugi sügavkülmast võetud männiseened ja rohelised aedoad, mis minu arust toidu maitseomadusi sugugi ei paranda. Ja muidugi praetud räimed, nende vastu ei saa isegi mina. Minu ninaesine on muutunud palju lahjemaks ja ärasöödud kogused väiksemaks. Ja mis peamine - söön regulaarselt, ei tee enam nii, et töö juures päev otsa nälgin ja siis koju jõudes olen nõus sööma igasugust papa keedust, peaasi et kõhu kähku täis saaks. Papa muidugi põhimõtteliselt minu toitu ei tarvita ja ega ma peale kah ei käi, hea, kui endalegi jätkub.
Ühel reede õhtul, mis tavapäraselt on minu jooksutrenniõhtu,  tulid meile külla Janne ja Tibu, loomulikult ei sobinud külalisi omapead jätta ja ise metsa putku panna. Selle asemel valmistasin kõigile tervislikke kanawrappe (mis kellelgi ei maitsenud vastupidiselt papa tehtud kartuli- ja seenesalatile, mis läksid nagu soojad saiad) ja jõime vahuveini. Nii kulus mingi tunnike või paar, kui Jannele äkki hiilgav idee pähe kargas - minna värske õhu kätte jalutama. Ilm oli ju suurepärane - päike polnud veel loojunud ja linnud häälitsesid  täiel rinnal. Ei lasknud seda endale 2 korda öelda, panin kähku dressid selga ja pistsin punuma. Teised lonkisid mulle tasahilju järgi. Seda pean küll ütlema, et ega see kerges shvipsis jooksmine päris õige tegu ei olnud. Jooksin ja häbenesin omaette. Aga ainult alguses, sest mida rohkem ma jooksin, seda paremaks läks, eks ole ju loetud kuulsate Nõukogude Eesti sportlaste elulugusid, kus nad tunnistavad, et on ka purjuspäi või pohmellis peaga trenni teinud, ja tulemused on pärast päris head olnud. Või siis mitte nii head. Kõigil meil on omad nõrkused, mis neist ikka varjata ja häbeneda. Igatahes sain ma oma treeningu kirja ja sportlik vorm sai veelgi parem. Jooksmisega on veel see hea asi, et kui juba silme eest päris mustaks kisub, siis ilmuvad nagu imeväel minu kujutlusse kaks populaarset teletähte  lapsepõlvest - Tipp ja Täpp:

Ja nad laulavad mulle otse kõrvade sisse: "Üks-kaks, üks-kaks, tee jääb ikka lühemaks!" Just sellise reipa laulukese saatel kulgesid Tipp ja Täpp alati punktist A punkti B, tavaliselt asus punktis B kommipood. Olen neid sõnu korranud oma treeningute ajal vist tuhandeid kordi, endal silme ees terendamas järgmine kasepuu või elektripost, milleni pean suutma joosta. Jah, sihukesed helged lapsepõlvemälestused teevad sportimise märksa talutavamaks.

Järgmine postitus minu eduloost tuleb kindlasti, kuid vaevalt, et sama pealkirja all. Minu uus elu ei ole enam nii uus, et sellega kiidelda. Pigem tuleb fakti konstateerida, et pigem on tegu õige elustiiliga. Seda soovitan kõigile, kes ei taha, et neid kimbutaksid elustiilihaigused nagu südame- ja veresoonkonnahaigused, kõrgvererõhutõbi, kolesterool, II tüübi diabeet, alkoholism,  narkomaania ja laiskus.    

P.S. Tõestuseks, et ma ikka päriselt ka trenni teen,  lisan siia Janne tehtud pildi reedeõhtusest jooksust:

Kes on Monet' loominguga tuttav, siis see märkab, et värvide mäng on üllatavalt sarnane!



Minu Suomenlinna

Pingutasime eelmise aasta SEB sügismaratonil ennast kõndimisega hingetuks, et saada priipääsmed Tallinki kruiisidele Stockholmi ja Helsingisse. Stocki planeerisime minna jaanuari alguses, sest just siis on seal suured READ, meil olid isegi reisikohvrid pakitud, kui tuli tormihoiatus - just 9. jaanuaril tabab Läänemerd ja eriti Rootsi lõunarannikut selle sajandi suurim taifuun. Loomulikult loobusime üksmeelselt ja vabatahtlikult laevareisist mässaval mere, mis oli muidugi viga, sest taifuun osutus tormiks veeklaasis. Aga polnud hullu midagi, meil oli olemas plaan B ja see nägi ette ühepäevast meeleolukat kruiisi Soome pealinna Helsingisse, täpsemalt Helsingi lähedal asuvale saarele nimega Suomenlinna, kus asub UNESCO maailmapärandisse kuuluv merekindlus, mille kohta saad täpsemat teavet ise uurida siit: http://www.suomenlinna.fi/
Sõjalise objekti valisid meile välja muidugi meie seltskonna ajaloohuvilised mehed, kelle mahitusel oleme viimase 3 aasta jooksul külastanud kõiki lähiriikide sõjaajalooga seonduvaid mälestisi, nagu Vaasa sõjalaeva, ABBA muuseumi ja midagi veel. Kõigil oli veel värskelt meeles meie eelmise aasta ekslemised Stockis Tarmo juhendava käe all, siis seekord me orienteerumist enam meestele ei usaldanud. Kuna mul elab lähisugulane Helsingi lähedal, palusin tal saata vajalikud instruktsioonid, kuidas kõige otsemat teed Tallinki sadamast Suomenlinna saab. Seekordne grupijuht Janne võttis asja tõsiselt ja printis kogu vajaliku info, kaasaarvatud isegi pardakaardid (mida keegi ei tahtnud näha, kui laeva peale siirdusime) eelnevalt välja ja nii tundsime ennast palju kindlamalt. Ega midagi keerulist ei olnud - sadama eest tuli võtta automaadist kertalippu (millega saab ühe tunni jooksul sõita nii trammi, trolli, bussi, rongi kui ka laevaga, ja meil oli just nii rihitud, et jõuame ilusti selle 1 tunniga oma sihtmärgini ja uut piletit ei pea ostma laevale), istuda trammi peale ja sõita peatuseni Kauppantori (no kes ei teaks Kauppantori - see asub Helsingi teise sadamas, seal, kuhu Tallinki laevad ei randu, ja mis on üks äge turg, kus kaubeldakse samade asjadega nagu meilgi igalpool käsitöö- ja talulaatadel, siiakala filee oli igatahes 30 eurot kg, mis on 2 x kallim, kui meil). Trammides on elektroonilised tablood, kust saad kenasti vaadata järgmise peatuse nime. Olime mingi pool tundi juba sõitnud, aga Kauppantori peatust ei tulnud ega tulnud. Sattusime ärevusse ja küsisime kohalike käest, et kas see tramm ikka sõidab sinna ja sinna. Kohalikud olid täiesti veendunud, et selle trammiga me küll Suomenlinna laeva peale ei saa. Pidime kähku tegema - laeva väljumiseni oli jäänud loetud minutid. Hüppasime teise trammi peale ja kui olime paar peatust sõitnud, küsisime uuesti, et kas oleme ikka õigel kursil. Seekord meil vedas, tramm oli õige. Aga aega jäi aina vähemaks. Terve trammitäis rahvast elas kaasa meie närvitsemisele - kas jõuame-ei jõua laeva peale. Lõpuks kui maha läksime, lehvitasid kõik meile sõbralikult ja soovisid  hyvää matkaa.
Jooksime mis me jooksime, aga laeva pealt jäime väga napilt maha, nägime ainult veel laeva ahtrit. Laev ise oli selline:

Mis tähendas seda, et  järgmine laev läks alles tunni aja pärast ja pidime uued piletid lunastama, mis ei olnud odav lõbu.
Aga õnneks aeg läks kiiresti ja jõudsime oma sihtkohta. Meie seltskond oli selline:

Selgus, et saare peal on kõva tuul ja ilmgi oli na vilu, olin ennast riidesse pannud üsna suviselt, õnneks oli Vellol tagavara kampsun kaasas ja nii sain ennast pikapeale jälle soojaks, kuid ainult kampsunist jäi väheks, õnneks oli meil kaasas ka sisemust soojendavaid jooke. Meie kogemus ütleb, et kui lähed põhjamaadesse, siis lihtsalt peab külmarohi käeulatuses olema. Ja siiamaani ei ole me kunagi alt läinud, kõik rohi on alati asja ette läinud.
Suomenlinna on sama populaarne koht nagu ABBA muuseum - rahvast oli väga palju ja neid toodi iga tunniga aina rohkem juurde. Oli ka mida vaadata - kahurid olid suuremad kui Vello:

Ja allveelaev oli nii suur, et ei mahtunud tervena pildi peale, pool laeva oli selline:

Kui Suomenlinna kõik kindlused, salakäigud, koopad ja  kahurid olid läbiuuritud, sõitsime tagasi pealinna, kust me oma sadamasse liikusime juba jala - ei saa usaldada võõra linna tramme, kes teab, kuhu oleksime jälle sõitnud. Kui palju me samme kokku seepäev astusime, jäi küsitavaks. Minul oli vöö peal mehhaaniline sammulugeja ja see näitas lõpptulemuseks 12 000 sammu. Mailil oli natuke peenem vidin - mobiiliäpp, mis loeb su samme, mõõdab läbitud kilomeetreid, näitab kulutatud kilokaloreid ja elatud eluaastaid, rinnaümbermõõdu kohta ma ei tea, seda Maili meile ei näidanud. Ühesõnaga - Maili vidin fikseeris, et tema sammude saagiks oli koguni 20 000 ja kilomeetreid mingi 13 tükki. Ometi me käisime enamvähem mööda üht ja sama trajektoori. Ma ei oska muud arvata, kui et kui mina teen ühe sammu, siis Maili teeb 1,6 sammu. Mis võib olla tõsi, sest ma olen Mailist peajagu pikem. Aga isegi mina ei käi meetripikkuste sammudega, seega kilomeetrite osas jäime lahkarvamusele.
Ühepäevane kruiis on täiesti piisav, et korralikult lõõgastuda ja ennast võõras linnas ära väsitada. Muidu oleks see laupäev niisama raisku läinud - oleksin puid ladunud, maja koristanud, süüa teinud, pesu pesnud ja peenraid rohinud - milline mõttetu tegevus! Tagasisõit kulges rahulikus tempos, peab aga mainima, et laevas oli üllatuslikult palju rahvast. Ja kõik ei olnud eestlased, oli palju muid turiste. Järelikult on Tallinn jätkuvalt populaarne sihtkoht ja kütuseaktsiisi ning turismisektori käibemaksu  tõstmine ei peleta siit kedagi eemale. Welcome to Estonia!