Minu Suomenlinna

Pingutasime eelmise aasta SEB sügismaratonil ennast kõndimisega hingetuks, et saada priipääsmed Tallinki kruiisidele Stockholmi ja Helsingisse. Stocki planeerisime minna jaanuari alguses, sest just siis on seal suured READ, meil olid isegi reisikohvrid pakitud, kui tuli tormihoiatus - just 9. jaanuaril tabab Läänemerd ja eriti Rootsi lõunarannikut selle sajandi suurim taifuun. Loomulikult loobusime üksmeelselt ja vabatahtlikult laevareisist mässaval mere, mis oli muidugi viga, sest taifuun osutus tormiks veeklaasis. Aga polnud hullu midagi, meil oli olemas plaan B ja see nägi ette ühepäevast meeleolukat kruiisi Soome pealinna Helsingisse, täpsemalt Helsingi lähedal asuvale saarele nimega Suomenlinna, kus asub UNESCO maailmapärandisse kuuluv merekindlus, mille kohta saad täpsemat teavet ise uurida siit: http://www.suomenlinna.fi/
Sõjalise objekti valisid meile välja muidugi meie seltskonna ajaloohuvilised mehed, kelle mahitusel oleme viimase 3 aasta jooksul külastanud kõiki lähiriikide sõjaajalooga seonduvaid mälestisi, nagu Vaasa sõjalaeva, ABBA muuseumi ja midagi veel. Kõigil oli veel värskelt meeles meie eelmise aasta ekslemised Stockis Tarmo juhendava käe all, siis seekord me orienteerumist enam meestele ei usaldanud. Kuna mul elab lähisugulane Helsingi lähedal, palusin tal saata vajalikud instruktsioonid, kuidas kõige otsemat teed Tallinki sadamast Suomenlinna saab. Seekordne grupijuht Janne võttis asja tõsiselt ja printis kogu vajaliku info, kaasaarvatud isegi pardakaardid (mida keegi ei tahtnud näha, kui laeva peale siirdusime) eelnevalt välja ja nii tundsime ennast palju kindlamalt. Ega midagi keerulist ei olnud - sadama eest tuli võtta automaadist kertalippu (millega saab ühe tunni jooksul sõita nii trammi, trolli, bussi, rongi kui ka laevaga, ja meil oli just nii rihitud, et jõuame ilusti selle 1 tunniga oma sihtmärgini ja uut piletit ei pea ostma laevale), istuda trammi peale ja sõita peatuseni Kauppantori (no kes ei teaks Kauppantori - see asub Helsingi teise sadamas, seal, kuhu Tallinki laevad ei randu, ja mis on üks äge turg, kus kaubeldakse samade asjadega nagu meilgi igalpool käsitöö- ja talulaatadel, siiakala filee oli igatahes 30 eurot kg, mis on 2 x kallim, kui meil). Trammides on elektroonilised tablood, kust saad kenasti vaadata järgmise peatuse nime. Olime mingi pool tundi juba sõitnud, aga Kauppantori peatust ei tulnud ega tulnud. Sattusime ärevusse ja küsisime kohalike käest, et kas see tramm ikka sõidab sinna ja sinna. Kohalikud olid täiesti veendunud, et selle trammiga me küll Suomenlinna laeva peale ei saa. Pidime kähku tegema - laeva väljumiseni oli jäänud loetud minutid. Hüppasime teise trammi peale ja kui olime paar peatust sõitnud, küsisime uuesti, et kas oleme ikka õigel kursil. Seekord meil vedas, tramm oli õige. Aga aega jäi aina vähemaks. Terve trammitäis rahvast elas kaasa meie närvitsemisele - kas jõuame-ei jõua laeva peale. Lõpuks kui maha läksime, lehvitasid kõik meile sõbralikult ja soovisid  hyvää matkaa.
Jooksime mis me jooksime, aga laeva pealt jäime väga napilt maha, nägime ainult veel laeva ahtrit. Laev ise oli selline:

Mis tähendas seda, et  järgmine laev läks alles tunni aja pärast ja pidime uued piletid lunastama, mis ei olnud odav lõbu.
Aga õnneks aeg läks kiiresti ja jõudsime oma sihtkohta. Meie seltskond oli selline:

Selgus, et saare peal on kõva tuul ja ilmgi oli na vilu, olin ennast riidesse pannud üsna suviselt, õnneks oli Vellol tagavara kampsun kaasas ja nii sain ennast pikapeale jälle soojaks, kuid ainult kampsunist jäi väheks, õnneks oli meil kaasas ka sisemust soojendavaid jooke. Meie kogemus ütleb, et kui lähed põhjamaadesse, siis lihtsalt peab külmarohi käeulatuses olema. Ja siiamaani ei ole me kunagi alt läinud, kõik rohi on alati asja ette läinud.
Suomenlinna on sama populaarne koht nagu ABBA muuseum - rahvast oli väga palju ja neid toodi iga tunniga aina rohkem juurde. Oli ka mida vaadata - kahurid olid suuremad kui Vello:

Ja allveelaev oli nii suur, et ei mahtunud tervena pildi peale, pool laeva oli selline:

Kui Suomenlinna kõik kindlused, salakäigud, koopad ja  kahurid olid läbiuuritud, sõitsime tagasi pealinna, kust me oma sadamasse liikusime juba jala - ei saa usaldada võõra linna tramme, kes teab, kuhu oleksime jälle sõitnud. Kui palju me samme kokku seepäev astusime, jäi küsitavaks. Minul oli vöö peal mehhaaniline sammulugeja ja see näitas lõpptulemuseks 12 000 sammu. Mailil oli natuke peenem vidin - mobiiliäpp, mis loeb su samme, mõõdab läbitud kilomeetreid, näitab kulutatud kilokaloreid ja elatud eluaastaid, rinnaümbermõõdu kohta ma ei tea, seda Maili meile ei näidanud. Ühesõnaga - Maili vidin fikseeris, et tema sammude saagiks oli koguni 20 000 ja kilomeetreid mingi 13 tükki. Ometi me käisime enamvähem mööda üht ja sama trajektoori. Ma ei oska muud arvata, kui et kui mina teen ühe sammu, siis Maili teeb 1,6 sammu. Mis võib olla tõsi, sest ma olen Mailist peajagu pikem. Aga isegi mina ei käi meetripikkuste sammudega, seega kilomeetrite osas jäime lahkarvamusele.
Ühepäevane kruiis on täiesti piisav, et korralikult lõõgastuda ja ennast võõras linnas ära väsitada. Muidu oleks see laupäev niisama raisku läinud - oleksin puid ladunud, maja koristanud, süüa teinud, pesu pesnud ja peenraid rohinud - milline mõttetu tegevus! Tagasisõit kulges rahulikus tempos, peab aga mainima, et laevas oli üllatuslikult palju rahvast. Ja kõik ei olnud eestlased, oli palju muid turiste. Järelikult on Tallinn jätkuvalt populaarne sihtkoht ja kütuseaktsiisi ning turismisektori käibemaksu  tõstmine ei peleta siit kedagi eemale. Welcome to Estonia!

Minu uus elu, vol 3

Blogi pidamise juures on üks hea asi see, et kui seda juhtuvad lugema targemad inimesed, nagu näiteks Art ja Risto, siis ei ole nad kadedad tasuta nõu jagama. Sain teada, et oluline pole mitte joostud sammude arv, vaid hoopis vastupidavus ehk siis see, kas suudan teatud ajaühiku jooksul füüsiliselt aktiivsena toimetada. Risto arvas isegi, et usina treenimise korral võiksin juba augustis Komeeti minna. Mida kõike ei suudeta ridade vahelt välja lugeda...
Niisiis, viskasin sammulugeja nurka, liitusin ühe veebipõhise treening- ja toitumisprogrammiga ja alustasin treeninguid täiesti uuel meetodil. Nädala programm näeb välja selline: esmaspäeval 15 minutit harjutused lihastele, teisipäeval 15 minutit jooksmist kohapeal, kordamööda väga intensiivselt ja poolintensiivselt, kolmapäev on puhkepäev, neljapäeval lihastreening (sama mis esmaspäeval), reedel jooksutreening nagu teisipäeval ja laupäev-pühapäev on treeninguvabad. Niimoodi mõned nädalad harjutades peaksin juba saavutama sellise vormi, et võin edasi liikuda kesktaseme harjutustele. Igatahes pärast esimest lihastreeningut tundsin juba poole tunni aja pärast, et mul siiski on lihased olemas, sest mis need muud asjad said nii kohutavalt valutada, et igasugune liikumine ajas mind vanainimese kombel puhkima, ähkima ja ohkima. Tselluliit ja rasv ju ei valuta? Igatahes Denise Austini tempokas aeroobika, millega olin oma hommikuid siiamaani sisustanud, tundus pärast esimest lihastreeningut kukepeana.
Kõige hullem oli järgmisel päeval töö juures - kui istusin laua taha, siis oli okei, aga püstitõusmisega oli tükk tegu. Kõige raskem oli treppe väisata. Kui veel kuidagimoodi trepist üles komberdasin, siis allatulek oli väga vaevanõudev ja valulik protsess. Liikusin umbes selliselt:

Midagi nii hullu ei mäleta juba ammusest ajast, isegi mõneaastatagused mäesuusatamise tagajärjed polnud nii jubedad. Aga kes on öelnud, et hea tervis ja sportlik vorm kergelt tulevad, kui oled aastaid seanahka vedanud. Nüüd lihtsalt tuleb lõivu maksta.
Kartsin, et järgmisel päeval pärast lihastega pingutamist ma  jooksutrenni ei suuda teha, aga võta näpust - 15 minti jooksmist ei võtnud isegi hingeldama. Lihasvalu jäi küll alles, aga see õnneks ei avaldunud jooksmise ajal. Ja pärast jooksmist oli täielikuks lõõgastumiseks TV3 otsustanud näidata jällegi minu armsat seriaali Südameasi, nii et mõneks ajaks oli kogu valu nagu peoga pühitud.
Kolmapäev oli puhkepäev ja ausalt öeldes ma poleks vist suutnud eriti harjutusi teha ka, sest lihasvalu polnud sugugi järele andnud, tundus, et  hoopis hullemaks on läinud. Neljapäevased harjutused vahetasin reedese jooksmise vastu ja tuleb tõele au anda, reedel lihaseid pumbates hakkas valu tasapisi järgi andma. Laupäevaks oli planeeritud jalgsimatk Suomenlinnas ja Helsingis, nii et 12000 sammu tulid välja ilma igasuguse pingutuseta ja tänahommikuks olen oma hirmsad valud unustanud.
Kokkuvõtteks - iga algus on raske, isegi valus, aga võtmesõna on kohanemine. Võid kohaneda teleka, diivani ja ajuvabadusega, aga võid kohaneda ka füüsilise  pingutusega. Ja füüsiline pingutus aitab kaasa ka vaimule - jooksmise ajal tuleb igasuguseid häid mõtteid pähe, vastupidiselt levinud arvamusele, et kui Jumal inimestele mõistust jagas, olid sportlased parajasti trennis. Järgmist postitust sportlikest edusammudest peate nüüd väheke kauem ootama, sest liiga sageli oma pingutamistest raporteerides jääb teil ja ka minul endal minu suur areng, juhul, kui see peaks siiski toimuma, äkitselt  märkamata.

Minu uus elu, vol 2

Parafraseerides tuntud vanasõna - enne mõtle ja siis postita! Mina ei mõelnud, vaid panin kogu ilmarahvale lugemiseks üles suurejoonelise lubaduse muuta oma elu ja hakata tubliks jooksjaks. Veelgi enam - hakata lausa maratoonariks. Nüüd oma lubadusest taganeda on päris võimatu. Mis on alustatud, see tuleb lõpuni viia. Lubasin, et tänaseks peab mu jookstud sammude arv ulatuma 2000-ni. Selle plaani sain tegelikult täis juba eilseks, tänaseks saagiks jäi kõigest 1300 jooksusammu.
Algus oli väga innustav - iga päevaga tundsin, et suudan aina rohkem sibada. Minu sibamine tähendab kerget sörkimist. Neljapäeval sattusin lugema ühe jooksuharrastaja blogi ja sain aru, et mu treeningu metoodika on täitsa vale. Tolles blogis oli kirjas, et jooksma peab üle päeva, ja üle päeva tuleb teha jõuharjutusi. Kohe sain motivatsiooni reede hommikul mitte jooksma minna, sest vahepeal peab ju taastuma ka. Eilne päev see eest kujunes väga rängaks - hommikul 2000 sammu sörkimist, siis paar tundi puude ladumist - see läks jõutreeningu ette, ja õhtul tund aega saunas higistamist ja vihtlemist. Kõige selle tagajärg oli see, et täna hommikul ei suutnud teha rohkem kui need hädised 1300 jooksusammu ja sedagi hambad ristis. Järelikult olen üle treeninud ja pean natuke vist tempot maha võtma. Probleemiks on mulle ka jooksu tehnika. Ilmselgelt ma seda ei valda, sest kuskilt lugesin (http://www.tlu.ee/opmat/tp/harrastused_treening/varustus_ja_jooksutehnika.html ), et Tuleb jälgida õiget kehaasendit, jalgade ja käte tööd. Jalgade töö vahetub jooksul pidevalt, kui äratõuge on lõppenud ja algab lennufaas, muutub äsjane tõukejalg hoojalaks ja vastupidi - mahaasetatud hoojalg muutub tõukejalaks. Jalg peaks tervisesportlasel maanduma enamasti nö. täistallale, kogu raskus peaks olema jaotatud võrdselt kõigile varvastele, mitte üksi suurele varbale. Maapinda puudutab esmalt pöia eesmine osa, seejärel laskutakse kogu tallale. Jne jne. Seda on minusugusel amatööril jooksmise ajal väga raske meeles pidada, mul on tunne, et ma ise jooksen nagu karu, jalad teevad põnta põnta ja mingist lennufaasist pole juttugi. Raskelt, väga raskelt tuleb see kõik. Aga pole hullu, harjutamine teeb meistriks ja küllap toimub ka minuga pikapeale sama imeline muutus nagu Eveliniga, kes ka alustas oma presidendiproua karjääri kohmaka karuna:

 ja on seda nüüd lõpetamas totaalselt muutununa:

 

Seega on mul veel pikk tee ees ja loota, et muutus tuleb paari kuuga, on utoopiline. Tegelikult peaksin endast ka laskma paar ülesvõtet teha, et oleks hiljem võrdlusmaterjali. Kust ma muidu aru saan, et minu pingutused vilja kannavad?

Lubadus järgmiseks pühapäevaks - 2500 jooksusammu.

Minu uus elu

13. aprill 2015
Aitab! Juba mitu aastat ei ole minu elus mitte midagi toimunud. Sest mul on kõik olemas - 6 aastat tagasi juba üsna eakana kättevõideldud magistrikraad, 4 aasta tagune ESF-i poolt rahastatud vanemaealiste tööhõive projektiga maadlemise kogemus ja 2 a ja 3 kuu vanune lapselaps. Tunnen, kuidas hakkan vaikselt ära vajuma. Mitte midagi uut ei juhtu enam. Isegi viimased riigikogu valimised ei muutnud ei minu ega ka kellegi teise elus mõhkugi. Sellised stagnatsioonihõngulised mõtted ei valmista mulle sugugi rõõmu. Seepärast otsustasin, et kui elu minu ümber ei muutu, siis hakkan parem iseennast muutma.
Nagu ikka, on alati uuenduste elluviimiseks parim aeg uue aasta algus. Sest siis tavaliselt on kehakaal kahekordistunud ja motivatsioon uut elu alustada kordades suurem kui näiteks kõledal kaamose ajal. Parimaks eneseületuse proovikiviks on tavaliselt just kõige ebameeldivamate asjadega tegelema hakkamine. Kuna ma ei ole väga sportlik inimene, siis näiteks hommikuti veerand tundi varem ärkamine ja aktiivne rasvapõletamine on minu jaoks enneolematult vastik tegevus. Juba õhtul voodisse  heites sisendan endale, et ma pean seda tegema, et see on väga vahva ja see meeldib mulle. Kuigi tegelikult kuskil kuklas vaidleb keegi mulle väga ägedalt vastu ja püüab mulle tõestada, kui mõnus on hommikul kauem pikutada ja miks peaksin ennast mingi karglemisega hingetuks ja higiseks ajama. Vähemalt 2 korda nädalas jääb see kuklas taguja võidumeheks, aga ülejäänud korrad olen suutnud oma tahtejõu riismed kokku koguda ja tõepoolest olen tänaseks juba järjest ligi 3 kuud ja 10 päeva  andunult Denise Austini video Cardio Fat Blast Workout ( https://www.youtube.com/watch?v=LEqja3bPU4Q ) järgi oma rasvu väristanud. Papa on sellest päris närvis juba, sest mõned harjutused nõuavad ka hüplemist ja väidetavalt pidi maja minu kargamise peale ohtlikult värisema. Papa väidab ka seda, et kui näiteks hommikul on päike pilve taga peidus, siis see tuleneb kõik sellest, et päike lihtsalt ei suuda nii koledat vaatepilti, nagu ma oma võimlemisega pakun,  taluda.
Kuid mida päev edasi, seda kergemaks on mul läinud. Esiteks olen juba peaaegu kolm kilo (+-1 kg) alla võtnud, teiseks jõuan juba kõiki harjutusi Denise tempos järgi teha ja ma peaaegu enam ei hingelda. Kolmandaks avastasin, et mulle on tekkinud vöökoht. Eks see oli varem ka olemas, aga oli peidus mingi kummalise "päästerõnga" all, mis ajapikku minu keskkoha ümber kasvanud oli. Nüüd seda enam pole ja ma tahan kõigile minuvanustele daamidele öelda, et ärge uskuge seda juttu, et päästerõngas tuleb aastatega, see on paratamatus ja sellega tuleb leppida. See on puhas demagoogia, mille on välja mõelnud just minusugused laiskvorstid. Neljandaks, ja mis on tegelikult väga oluline faktor - minu riided ei pigista mind enam. Mis tähendab, et saan oma vanu riideid edasi kanda. Mis  ei tähenda seda, et mulle uued riided ei meeldi, ja veel kuidas meeldivad! Aga nagu ma ka varem väljendanud olen, vihkan ma igasugust shoppamist, isegi rohkem kui rasvade põletamist.
Kuid nüüd kõige tähtsamast! Kolm päeva tagasi püstitasin enda jaoks ilmvõimatuna  näiva eesmärgi - juba sellel aastal osaleda mingil maratonil. Kui mitte suurte inimeste omal, siis kasvõi mingil tillumaratonil. Jooksmisega alustasin laupäeva hommikul. Jätsin tubased harjutused kus seda ja teist, panin tossud jalga, sammulugeja vööle ja hakkasin jooksma. Vaevalt, et minust nii tubli jooksja tuleb, nagu Forrest Gump omal ajal, aga 1000 sammu joosta esimese korraga oli minu jaoks ülisuur pingutus.

Vahepeal puhkasin ka. Tegin endaga diili, et iga päevaga lisan jooksusamme nii 200-300 tk juurde. Ega siis tark ei torma! Ikka tasa ja targu. Asi ei tohi minna vastikuks. Mäletan, kui piinarikkad olid kooli ajal need maratoni päevad, kus tuli terve kooliga minna Glehni lossi parki ja vastavalt vanusele joosta kas 300 või 500 meetrit. Oma jooksus olin alati viimane, ja mis seal salata, juhtisin tagumiste lõpetajate edetabelit ka kogu kooli arvestuses. Ma ei tea miks, aga olin kooliajal üsna kehvake oma sportlike saavutuste osas. Võibolla oli mul vilets tervis, sest mäletan, et kaeblesin järjepidevalt kõhuvalu üle ja ema jooksis minuga mööda arste ja polikliinikuid. Kõhuvalust sain lõpuks lahti pärast seda, kui üks nutikas arstitädi taipas mind sondi neelama saata. See rõve kummivooliku neelamine on mul siiamaani meeles ja kõht üldiselt pole pärast seda enam valutanud. Teine häda oli mul südamega, tundsin pidevalt pisteid südames, ka seda tõbe sai korduvalt arstide juures kontrollitud, kuid iga kord laiutasid arstid ainult käsi ja panid mulle lõpuks diagnoosi - liiga kiiresti kasvav laps, kelle süda ei jõua lihtsalt kasvule järgi. Niimoodi tõbede käes aastaid vaevelnuna läks ilmselt kaduma minu kaasasündinud spordianne, mis hiljem enam ei avaldunudki täiel määral. Kuskil trennis ma ei käinud, kui mängisime kulli või rahvastepalli, siis olin alati esimene, kes kinni püüti või palliga vastu pead sai ja platsilt eemaldati. Ja kui moodustati mingeid võistkondi, ükstapuha kas luuremänguks või Ali-Babaa jaoks, siis mina jäin tavaliselt üle, sest kaptenid teadsid, et olen nõrgim lüli meeskonnas.
Niisiis - laupäeval 1000 sammu jooksmist koos puhkustega, eile 1300 koos puhkustega (tegelikult kogunes samme pea 2000, sest käisin postkastist, mis on meie elamisest umbes 700 meetri kaugusel, lehti ära toomas) ja täna hommikul 1000 sammu juba peaaegu ilma puhkusteta. Nii see läheb. 1000 sammu tuleb kokku, kui jooksen 4 korda ümber oma maja. Homme hommikul üritan siis juba 5 ringi lipata. Ja te ei kujuta ette, kui ilus päikesetõus ja lindude laul mind saadavad kogu jooksu vältel. Lisaks veel tuhandete hanede kisa, kes mind nähes ehmunult  tiibu lehvitavad ja hädakisa tehes põllult põgenevad. See kõik on nii imeline ja innustav. Järgmiseks esmaspäevaks pean suutma joosta juba vähemalt 2000 sammu ilma puhkepausideta. Ja kui ma seda suudan, siis annan sellest ka oma blogis märku. Kirjutangi ainult sellepärast, et kuskil koolitusel õpetati, et kui tahad midagi elus saavutada, siis pane oma eesmärk paberile kirja, et see sul kogu aeg silma ees oleks. Seniks hoidke mulle pöialt ja innustage takka, et ma mingil juhul oma eesmärgist ei taganeks. Nii et kui oled viitsinud tänase jutu läbi lugeda, siis - kõik toetusavaldused FB lehel on teretulnud!