Turumajandus

Andsin endale tõotuse, et ei kirjuta enne blogisse ühtegi rida, kui ma ei ole kirjutanud vähemalt 3000 tähemärki oma uude raamatusse. Täna siis punnitasin kõvasti ja sain plaani täis. Seega võin rahus jätkata blogimist. Mis siis vahepeal toimunud on? Suurt mitte midagi. Oleme päeval rannas lebotanud ja õhtul kohalikke söögikohti läbi kamminud. Oluline on söögikoha valikul olnud asjaolu, et lauad oleks kaetud vakstuga. Siis on kindel värk, et tegemist on kohaliku ja odava söögikohaga. Kõhu saad täis tiba üle euroga. Õlled pead küll kõrvalt poest ostma, aga see pole väga suur vaev. Täna organiseerisid Leena ja Toomas meile prii mopeedisõidu kohalikule turule, mis asub meie elukohast umbes 4-6 kilomeetri kaugusel. Mina istusin Leena selja taga ja sain jälle targemaks. Nimelt, kui kurvi läbida, siis tuleb ennast kallutada ikka kurvi tsentrumisse, mitte väljapoole, nagu mina instinktiivselt tegin. Siiamaani on meeles lapsepõlves kogetud heinavankri kummuli kukkumise tragöödia, kui lendasime koos õega heinakoorma otsast kraavi ja ma vähemalt paari minuti jooksul ei suutnud kuidagi hingamist taastada. Aastaid hiljem ei suutnud ma sõita bussiga ega rongiga - iga vähimagi pöörde korral tundsin surmahirmu ja kallutasin oma keret vastaspoole. Peaasi, et mitte kraavi kukkuda. Aga nüüd olen juba täitsa professionaalne motosõitja ja kallutan ennast sinna kuhu vaja!  Turg oli selle poolest vahva, et sai osta kõiksugu erinevaid sööke kilekotiga koju kaasa ja nii me haarasimegi vähemalt seitse erinevat rooga  kaasa ja korraldasime korraliku söögiorgia meie juures. 

Kahjuks ei suuda kaamera haarata kogu pidulauda, aga see oli rikkalik ja väga maitsev. Kusjuures ma ei kahtle, et see oli ka tervislik. Papa muidugi ei saanud ilma rohutirtsude, prussakate, põrnikate ja ussikesteta turult tulema. Maitsesime siis need elukad kah ära. Ärge seda kodus järele tehke. Ühe prussaka jalg jäi mulle kurku kinni ja oli tükk tegu, et seda sealt õllega alla loputada. Arutasime Leenaga, et miks meie esivanemate toidulauale ei ole kunagi kuulunud grillitud vihmaussid, mesilased, kärbsed, sipelgad, rohutirtsud ja muud mutukad. Ega meil ju neist puudust pole. Aga me ei suutnud vastust leida. Ja ometi ei saa siin olla põhjuseks mingi näljahäda, sest siin kliimas on kõige tähtsam õigel ajal saak ära korjata, siin kasvab kõik ise, ei pea  hullumoodi vaeva nägema, nagu meil Eestis. Olen kuskilt lugenud, et taid on ühed kõige tervemad Inimesed maakeral, neid ei vaeva südame ja veresoonkonna haigused. Ja nähes, kui rõõmsameelsed ja rahulikud nad oma olemuselt on, siis on küll üks põhjus tervislikus toidus. Võibolla, et ka prussakate ja ussikeste söömine aitab kaasa meelerahu loomisele. Äkki peaks seda meiegi rohkem harrastama alkoholipruukimise asemel? Mõtteainet on, ja et mõtted erksamalt liiguksid, tuleb vist üks väike kokteil endale segada?

Tegemised

Nai Harn on väiksem rannakuurort Phuketi saare lõunatipus. Allas paaril  kolmel viimasel aastal on siin turism suuremat võimust saanu ja kohalike elu mõjutama hakanud. Rand ise jääb linnakese keskusest 2,5 km kaugusele ja on mõnusa lahesopi kaldal, pikkust nii umbes 700 meetrit. kuna see tundub olevat väikseim randadest, siis pole see ka ülerahvastatud ja olemine on üsna rahulik. Ei taha mitte meenutadagi Pattayal asuvat Jomtieni randa, mis oli nagu õudusunenägu võrreldes Nai Harniga. kuid turistide teenindamiseks on siin olemas kõik vajalik ja eile õhtul käisime põnevas kohas. Leena ja Toomas hoolitsevad selle eest, et me siin igavuse kätte ära ei sureks. Nende mahitusel oleme käinud juba 2 korda kõige paremas massaažisalongis, kus tai tütarlapsed on meid masseerinud ja väänanud nii, et võin ilmselt vabalt oma jalad kaela taha painutada. Ja kuna neil mõlemil on roller, siis on nad meid vedanud sinna ja tänna, nii et me pole pidanud palju oma jalgu kulutama. Meie seltskonnaga on liitunud ka Liina - keegi salapärane tütarlaps, kes on tulnud siia ühele põnavale sukeldumise tuurile ja on juhtumisi ka Leena ja Tomi tuttav. Seega on meid kokku 5hinge ja kahe rolleri peale mahume me vabalt ära. Rolleriga on äge sõita, muidugi ainult juhul, kui sa istud juhi selja taga. Paned silmad kinni ja kihutad ja pole üldsegi hirmus. Õnneks Leena ja Tom hoiavad oma silmad lahti ja seepärast on nende kaitsva selja taga väga turvaline istuda. Eile võtsid nad vaevaks meid Rawai beachile sõidutada pärast rasket päevatööd. Rawai on selline koht, kus asub paadisadam, siit väljuvad tuhanded kaatrid ja aerupaadid pisikestele lähiümbruse saarekestele. Ja siin asub ka enneolematult pikk värskete mereandide lett, kust saab hea raha eest osta hiidkrevette, värvilisi kalu, igas mõõdus kalmaare ja kohutavalt pikkade sarvedega (või on need tundlad?) lobstereid.lettide vastas on restoranid, kus sinu ostetud mereannid kohe ära grillitakse või keedetakse, küpsetatakse - just nii, nagu sulle meeldib. Lasime meiegi oma krevetid, kalmaarid ja kala ära küpsetada ja oh seda maitseelamust! Papa andis kindla lubaduse, et tuleme siia veelkord tagasi lobsteritega maiustama. Elame, näeme.

Rannas on väga kuum, beachboy jutu järgi üle 40 kraadi, varju all on veidi jahedam, nii 35 kraadi. Üle 4 tunni on ränk olla. Meenub, kuidas me lapsepõlves kogu perega Kloogaranda läksime. Kuna sinna sai ainult rongiga, siis oli see kogu päeva ettevõtmine. Hommikul kuskil enne 10 olime juba rongis, puhkepäevadel olid rongid nii paksult inimesi täis, et olime nagu silgud pütis, usun, et Elroni rongid pole sellist rahvamassi uneski näinud. Kui rong randa jõudis, valgus see jõuk laiali ja me ei kohtunud enne kui jälle õhtul Nõmme poole tagasi sõitvas silgupütis. Aeg kulus rannas ikka väga kiiresti - kõige rohkem meeldis meile, lastele olla vees, aga just seda keelati meile kõige rohkem. Vees saime olla väga limiteeritud aja jooksul ja sedagi valvsa ema pilgu all. Sügavamale kui nabani ei tohtinud minna ja ujuda võisime ainult näoga maa poole. Üiejäänud aeg kulus limonaadi järjekorras seismisele, kui oli hea päev, siis sai rannast ka jäätist osta. Ja kui veel aega üle jäi, siis ehitasime õega kalda ääres vee piiril liivalosse, üks uhkem kui teine. Kõige tüütum oli lihtsalt päevitamine, aegajalt olime sunnitud ka lihtsalt linal pikutama ja päevitama. Olid alles ajad. Elu on ikka kõvasti edasi läinud, ujun mis pidi tahan, keegi ei keela! Aga jah, nii pikalt kui lapsepõlves, enam rannas olla ei jäksa, aastad teevad oma töö! Keset päeva on päike peaaegu seniidis:

Ja liiv on nii kuum, et võiks vabalt muna praadida. Aga seda kuumust me siia nautima tulimegi ja täna on alles neljas päev. 

Ja siin on Leena, Tom ja Liina meie juures puhkehetke veetmas.

Pikad päevad

Täna on vist reede? Ajarvamine on päris sassi läinud, aga see polegi oluline, kui sul on puhkus Puuduvad igasugused kohustused, näiteks ei pea siin hommikuti make up'i tegema - keegi mind siin ei tunne ja ei ehmata ennast poolsurnuks, kui mind ilma tavapärase krohvikorrata näeb. Teiseks loobusin oma töömeilide lugemisest, sest sain just viimasel päeval enne puhkust koolitusel teada, et olen e-maili sōltlne. On täiesti olemas selline sôltuvas - näppida iga 5 minuti tagant oma nutitelefoni ja lugeda sissetulnud kirju. Niisiis sain hoopis kõrvalisi teid pidi teada, et pean jälle 3 aastat närveerima, nagu sellest vähe oleks, et viimase 3,7 aastat olen mures olnud ühe tüübi pärast, kes on pidevas lähetuses küll Gruusias, küll Kabulis ja varsti Kairos. Aga mis teha, see juba on kord emmede saatus... Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Meie esimene missioon - toimetada Leenale ja Toomasele kätte juhiload - möödus väga edukalt! Sai seda yritust lausa pidulikult tähistatud vahuveini ja kohaliku rummiga ning meil oli väga lōbus. Enne veel aga läksime papaga sööma minu lemmiksuppi Tom Yami, see on yks imeline taipärane vyrtsikas ja toitev supp, no nii nagu Eestis pakutakse igas söögikohas seljankat, on Tom Yamil sin samasugune tähendus. Ilm oli kum - oli ikkagi sydapäev, ja supp oli ka kuum, pōlesime seest ja väljast, papal higi voolas, aga kōik see oli väärt seda pisikest raha, mis selle eest välja tuli käia. Samasse söögikohta istusid meie kõrvallauda 5 valget briti kodanikku ja hakkasid menyyd uurima. Ytlesin papale, et pane tähele, need tellivad kindla peale hamburgereid ja friikaid. Täpselt ni oligi. Ja need olid väga suured hamburgerid ja friikartulid. Kummaline, sa sõidad 10 000 km kaugusele, piinled 10 tundi lennukis ja siis tuled siia rämpstoitu sööma. Inimesed on imelikud.... eile kõmpisime ka ookeani äärde. Kaks kilomeetrit on paras käia meiesugustel paksukestel, et pōletada kaloreid. Rand on kena ja kui silmad kinni paned, on tunne et oled Musta mere äärses kuurordis. Vesi on küll imepuhas, lained suured ja vesi 29 kraadi soe. Ei saa salata, on mōnus olla. Täna on siis kolmas päev alanud ja sätime ennast jälle randa. töö tahab tegemist, ei ole siin aega viilida midagi!

aga elame me sellises majakeses

Nai Harn 2014

Millest see kõneleb, kui juba viimasel järjestikusel kolmel hommikul on mul uni läinud kell neli ja mitte mingi valemiga see enam tagasi ei tule, vedele ükskõik mis asendis, keera külge vasakule või paremale? Õige - mul on puhkus alanud! Kes siis puhkuse ajal magab? Ei, tuleb kohver üles otsida ja asju pakkima hakata. Kuigi - mida on vaja kaasa võtta Taisse? Kui ainukesed asjad, mis sind seal ähvardavad, on kuum ilm, soe meri ja palmipuud. Aga kuna sai ühe pagasikoha eest ekstra makstud, siis ei saa ju 20 eurot niisama mööda külgi lasta maha joosta, midagi tuleb ikka kaasa pakkida. Näiteks mõned Mihkel Muti viimased mälestused. Ülejäänud raamatud võtan kaasa iPadiga. Ei jõua ennast ära kiita selle eest, et küsisin tuttavalt itimehelt, ega tal pole kuskil koluhunnikus tolmumas ühte iPadi. Loomulikult tal oli ja nii olen kaks viimast päeva selle vahva vidinaga, mille põhja kaunistab näritud õuna pilt, tutvust teinud. Innu, hea laps, tegi mulle põhjaliku koolituse, tõmbas sisse vajalikud äpid (nüüd ma isegi tean, mis peitub selle sõna - äpp - taga!), et mul oleks lennukis piisavalt meelelahutamise võimalusi, sest 11 tunnine lennureis tundub tegelikult nagu 14 tunnine. Õppisin isegi paari arvutimängu mängima! Käsi südamele, see on mu esimene kokkupuude arvutimänguga, kui mitte arvata seda solitare mängu, mida sai mõned korrad mängitud eelmisel sajandil. Mängud, mis minu iPadis on, on väga primitiivsed, aga üsna hasartsed ja ma saan nüüd aru, miks miljonid inimesed istuvad silmad punnis ekraani ees ja unustavad päris elu enda kõrval. Loodan, et minust siiski mängurit ei saa. Aga mis koht on Nai Harn? Pole õrna aimugi! Seekord ei planeerinud me oma reisi ette! Kurvad kogemused pikalt ettevalmistatud puhkusest on teinud mind väga ettevaatlikuks. Siiani on meeles eelmise aasta alguse talvitumine Egiptimaal, kus tuli külma kaitseks lausa jope selga tõmmata, ja sügisene purgaa kogemus Türgis, kus tuul oli nii äge, et targem oli varjuda kaitsvate hotellimüüride taha mõneks päevaks, st kuni puhkuse lõpuni. Ei, sellist puhkust ei ole mulle vaja! Nii nagu tõeliselt äge pidu on spontaanselt tekkinud pidu, nii sai seekord ka hoolega otsitud viimase hetke pakkumisi ja ühel päeval oligi see pakkumine olemas! Lihtsalt lennupiletid Phuketile ja sealt edasi juba vaatame ise, mis edasi saab. Tegelikult on meil majutus kah olemas, tuttavate kaudu sebisime majakese Nai Harni rannas (st ca 2 km kaugusel merest). Ja seda kohta - Nai Harni - soovitasid kah needsamad tuttavad, olgu nad siin ka nimeliselt ära märgitud - Leena ja Toomas, kes on juba pea nädalake seal kohal olnud ja ootavad meie saabumist pikisilmi, sest meieni jõudnud info kohaselt unustasid nad maha oma juhiload ja on juhiloata rolleriga kihutamisel rangele Tai liikluspolitseile vahele jäänud ja pokri pistetud. Või said nad ainult trahvi - infoallikas ei avaldanud täpsemalt. Igatahes peame me neile juhiload kätte toimetama ja siis nad saavad vabaks. On tore tunda, et seal kaugel maal keegi meid juba ootab! Ja tuleb tunnistada, et ongi viimane aeg siit pahurast Eestist minna nende inimeste hulka, kes ei kritiseeri pidevalt, kui palju raha raiskas Venemaa olümpiamängude korraldamisele, kui viletsalt esinesid meie sportlased ja et Ansipi tagasiastumine ei muuda mitte midagi - elu on ikka halb. Ma olen ikka öelnud - sa saad selle, mida sa mõtled. Kui meie ajakirjanikud oleksid pannud ajalehtedesse pealkirjad nagu "Tuult tiibadesse, noored talisportlased!" või "Me hoiame teile pöialt, kallid Eesti sportlased!", siis oleksime me osanud rõõmustada iga tulemuse üle, isegi viimase koha üle. Aga mida meie lugesime lehest? "Ei mingit lootust medalitele!", "Kõige viletsam olümpiakoondis, mis Eestil kunagi on olnud!" ja muud depresiivsed hõisked. Loomulikult on raske loota pärast sellist "innustamist" mingisuguseidki tulemusi. Me kohe ei oska näha midagi head, mida halvem, seda parem! Ja lõpetuseks - Ansipi tunnistus, et ta on väsinud, pani mind mõtlema, et ka mina olen varsti juba 9 aastat järjest ühel ametipostil töötanud. Ka mul on tuline õigus öelda, et ma olen väsinud, ammendunud ja kolleegid on minust nagu Eesti rahvas Ansipist, tüdinenud. Pole enam need ajad, kust töölt lahkuti jalad ees või soojendati ennast mugavalt ühe koha peal pinsini välja. Said isegi aukirja ja ordeni, kui ära läksid. Küllap mul on kahe nädala jooksul aega mõelda, mida oma ülejäänud eluaastatega ette võtta. Igatahes midagi on vaja muuta, muidu hakkab sammal selga kasvama. Head Eesti Vabariigi aastapäeva!

Lõpp hea, kõik hea!

Selline vaade avanes meie toa aknast. Kui pilti tegin, oli ilm veel täiesti tuulevaikne.  Puhkuse lõpp kujunes aga peaaegu lõputuks õuduseks. Maruline tuul, mis oma esimesi märke ilmutas juba kolmapäeval, paisus nii võimsaks, et viimased kaks ööpäeva oli tunne, nagu sooja lõunamaa asemel asuksime keset talvist siberi purgaad, mida ma ise muidugi kogenud ei ole, kuid nii mõneski filmis on kujutatud lõputuid lumevälju ja möirgavat tuisku. Oleks siin lumi maas olnud, oleks me ilmselt paksu lumekorra alla maetud olnud. Õnneks siiski suvesoojus ei kadunud kuhugi ja hotellitoas oli päris turvaline olla. Muidugi oli laupäeva hommikuks maru vaibunud ja ilm jälle imeilus - seega meie hommikune lend väljus õigeaegselt - ei mingit edasilükkumist! Minu soovitus kõigile, kel plaan soojale maale sõita - alla 10 päevast reisi ärge ette võtke, eriti oktoobri kuus, sest ilmad võivad siin tõesti heitlikud olla. Sama kogesime ka talvel Egiptuses olles. Pool ajast lihtsalt külmetasime.
Aga milleks nuriseda - lõppkokkuvõttes oli ju kõik hästi! Puhata saime nii hästi, et ei mäletagi, millal nii palju magada oleks saanud. Ja on ju hea puhkus just see, mille lõppedes saab tõdeda - olen puhkamisest väsinud!
Õnnestus ka mõned pildid teha ja panen nad siisa üles ka:

Selline vaade avanes meile merereisilt. Kogu rannikuala on täis hotelle. Minu järjekordne soovitus, kui sa ei tea, millist hotelli valida. Kui kavatsed koos väikeste lastega minna, siis vali suurem kompleks, kus on lastele olemas omad basseinid ja meelelahutus. Meie hotell oli väike ja siin lastel midagi teha ei olnud, ka mere ääres oli neile ruumi vähe ja rand oli kivine, nii et liivast siin koogikesi küpsetada ei saa.

Aga kui oled pensionieelik ja tahad lihtsalt rannas raamatut lugeda ja aegajalt supelda, ja sind ei häiri, et oled koos teiste puhkajatega nagu silgud pütis, siis sobib sulle just selline hotell, mis asub otse mere ääres - ei pea võtma ette pikka retke, vaid astud otse toast merre, nagu meie:

Kui hotellis on õhtuti ägedad showprogrammid (mis on tegelikult lihtsalt nagu kabareeõhtu koos hotelli missi ja misteri valimisega ja üldjuhul vene keeles) ja sa pole ka huvitatud ostlemisest, siis sobib sulle hotell, mis asub keskusest kilomeetreid eemal - oled seal nagu paradiisis ja ei teki mõtetki kuhugi põgeneda. Meie aga teadagi oleme Riinaga tuntud turufännid ja kauplejad, seega piisas meil hotellist ainult 50 meetrit vasakule jalutada, kui sattusime Pikale tänavale, mis oli ääristatud tuhandete poodidega koos meeletu kaubaküllusega. Kõrvuti uhkete firmapoodiga on kohalike oma Puma, Louis Vuittoni, Lacoste ja paljude teiste tuntud brändide poed. Vahe tõelise ja kohaliku firmapoe vahel on märgatav - originaalpoes ei ilmuta müüja su vastu mingit huvi, võltsinguga kaupleja aga poeb või nahast välja, et sa ostaksid 10 euro eest 3 pudelit "ehtsat" Paco Rabanne lõhnaõli või 2 Rolexi kella ühe hinnaga. Aga mida tõesti tasub osta - see on voodipesu ja ööpesu ja käterätikud ja bashmiinad. Need on ilusad, kvaliteetsed ja valik on rikkalik. Ja muidugi kuulus Türgi õunatee (mis on selline lahustuv pulber) ja granaatõunatee (meenutab hibiskuse teed). Kui sul veel pole nahkjopet või kasukat, aga sa oled sellest ammu unistanud, siis võid Türgis oma unistuse ellu viia. Mis peaasi - kauple hind alla - kui pakutakse 400 euro eest, siis kohe löö hind 200-le ja ära sellest eriti tagane. Ole kangekaelne. Lõpuks jookseb sulle kaupmees järgi ja ütleb, et ainult sinu jaoks teeb ta extra hinna ja siis võta pakkumine vastu. Nahktooted on neil kvaliteetsed. Aga pead hoolega otsima, sest nad on orienteerunud slaavi maitsele ja meelepärast toodet on raske üles leida. Söögist joogist ka mõni sõna. Meie nälga ei jäänud, vastupidi, mina võtsin kaalus juurde. Sõin palju rohelist ja värsket, mida oli nii hommikul, lõunal kui ka õhtusöögil erinevalt serveerituna üllatuslikult palju. Iga päev olid menüüs eelmisest päevast järelejäänud road, mis olid oskuslikult transformeeritud uuteks ahvatlevateks ühepajatoitudeks, vormiroogadeks ja hautisteks. Lisaks grilliti igal õhtul ka kala, kana või hakk-kotletikesi. Mõnel õhtul töötas baaris George Clooney täielik kloon, kes serveeris silmipimestavalt kauni naeratuse saatel kõiki jooke, mida hing ihaldas. Ka teised baarmanid olid kenad, kuid George oli vähemalt aus - kui küsisin Cuba Libret (see on siis Vabaduse saarel leiutatud kokteil, mis koosneb rummist ja CocaColast + ohtralt jääd), siis ta ütles, et rummi saab ainult raha eest, sest see on importjook ja ei kuulu paketi hinna sisse. Ajasin silmad suureks ja ütlesin, et teised baarmanid on mulle sellist vahvat kokteili seganud ilma lisatasuta. Ja mis selgus - ühes pudelis oli tegelikul peidus 3 erinevat jooki! Kui küsisid brändit, valati sulle sellest brändit, kui tahtsid viskit, moondus brändipudelis olev jook võluväel viskiks. Ja kui oli isu rummi nautida, siis said samast pudelist rummi. Oi, mulle meeldivad türklased - Eesti baariomanikud, võtke õppust, kuidas lihtsate nippidega klientide erinevaid soove rahuldada! Olen kindel, et ka viin ja dzinn olid tegelikult üks ja see sama jook. Sest kui nüüd järele mõelda, siis oligi nii, et ühes pudelis oli läbipaistev vedelik ja teises selline kollakam vedelik. Ainult raki oli neil ehtne! Sellised pisiasjad lisavad puhkusele ainult vürtsi juurde ja ei mõjuta kuidagi minu suhtumist türgi inimestesse - kõik, kellega kohtusin ja suhtlesin, olid ülimalt sõbralikud ja heatahtlikud. Kindlasti on oluline, et kui ise oled avatud ja viisakas, siis saad ka ise sellise kohtlemise osaliseks. Ainuke, mille kallal võiks nuriseda, on reisibüroode tahtmine suruda lennukisse kolmandiku võrra rohkem reisijaid, kui lennukis tegelikult kohti ette nähtud on. Meie lennuki norm oli ca 150 kohta, aga ära mahutati üle 180 istme. Selline ahnus muudab istmete vahed nii kitsaks, et minusugusel (ja ilmselt paljudel keskmisest pikemat kasvu reisijatel) pikakoivalisel on lihtsalt kohutav piin istuda. Jalad ei mahu kuidagi ära ja küll siis saab ennast väänata ja keerata, et kuidagigi see lend üle elada. Maandumisel muidugi unustad kõik ebameeldivused ja oled õnnelik, et jõudsid elusalt ja tervelt (mina küll olen tõsises külmetushaiguses) koju tagasi. Ja mis eriti tähelepanuväärne - äraoldud nädala jooksul õppis meie lapselapsuke roomama, ja seda ilma vanavanaemate targa juhendamiseta!

Head uudised kodustele

Tegelikult midagi head edastada ei ole - ilm on täiesti ära pööranud. Juba terve ööpäev on siin selline tormituul möllanud, mida minuvanused ei mäleta pärast eelmise sajandi augustitormi. Tuule kiirus on vähemalt 40 m/sekundis, kõik, mis ei ole kruvidega kinni keeratud, lendab siin vabalt ringi. Meie rannakese pontoonsild on tükkidena hulpimas Vahemeres, sama teed on läinud ka mõned madratsid ja lohakate puhkajate raamatud, bikiinid ja plätud. See on kirjeldamatu, mis siin toimub. Ka kohalikud on ähmis ja kui küsida nende käest, mis toimub, siis näitavad nad tähenduslikult nimetissõrmega taevasse ja ütlevad, et kõik on Allahi kätes. Eks me peame seda uskuma, mis meil üle jääb. Ühesõnaga - minu sõnum kõigile, kes kiruvad Eesti ilma - olge rahul sellega, mis teil on, sest mujal on ikka palju, palju hullem! Muide, tänu kehvale ilmale sain täna nautida telekast sellist põnevat Venemaa telekanalit nagu Pervõi Moskovskii kanal. Ja täna oli erisaade Pribaltika kohta. Oi, see oli nii nostalgiline ja emotsionaalne saade. Ma ei salga, et iga kord, kui satun välismaale, vaatan huviga Vene TV kanaleid. Need on vapustavalt head saated, mis sealt tulevad. Tahtmatult kipun neid võrdlema meie kohalike kanalitega ja iga kord pean tõdema, et professionaalsuselt ületavad vene kanalid meie omi mitmekordselt. Saatejuhid on tõesti tasemel, kuskilt ei paista läbi diletantlikkust ja juhmakust, keegi ei tee kordagi ekraanil mää ega möö, ei nämmuta, ei korruta sõnu. Kõik käib ladusalt ja nauditavalt, ei pea kordagi piinlikkust tundma. Tahes tahtmata meenuvad ETV 70-80-ndate saadete tase, mäletate Karemäed, Panti, Eesmaad? Tädi Ruthist rääkimata. Ja Alice Talvik! No jah, rohi oli siis ka rohelisem jne. Aga see tänane nostalgiasaade Pribaltikumist oli ikka viimase peal!! Nii plju häid sõnu kuulda Vene TV-st meie - eestlaste, lätlaste ja leedukate kohta oli väga südantsoojendav. Esimene küsimus, mis publikule esitati, oli selline: Öelge, kuhu välisriiki sai minna nõukogude ajal ilma viisata ja välispassita? Õige vastus: Pribaltika! Ja tõepoolest, kõik stuudiokülalised tunnistasid, et see kant oli midagi väga erilist. Iga korraliku nõukogude inimese unistus oli sattuda kord elus Baltikumi. Mehed unistasid blondidest tüdrukutest ja naised unistasid PIKKADEST meestest. Meenutati seda, kui puhas oli linn, keegi ei sülitanud tänavale ja järjekorras seistes kunagi ei trügitud! Oi, seda oli magus kuulata! Ja mida siit siis alati kingituseks kaasa viidi? Loomulikult Riia Balsamit ja Vana Tallinnat, viinereid ja sinki, sprotte ja merevaiku. Kummastav oli kuulda, et meie 3 väikest riigikest koondnimetusega Pribaltika peetigi päriselt ka välismaaks. Ja tänases saates tunnistas üks osaleja, et tegelikult me ju teadsime, et need riigid on okupeeritud, ja just sellepärast oligi alati tunne, et lähed välismaale, mitte Venemaale. No vot, selline õppetund siis mulle tänu tormile siin Kemeris. Eks me ikka teadsime seda ise ka, et me oleme nagu välismaa, aga tore, et seda nüüd ka avalikult tunnistatud on. Ma ei jäta rõhutamata, et venelaste suhtumine meisse, pribaltikumi elanikesse, oli ülisoe! See teeb ainult rõõmu! Rääkigu poliitikud mis tahes. P.S. Kõik, kes te ootate vapustavaid pilte imeilusast puhkusest - kannatage veel! Pildid on olemas, aga juhe jäi koju!

Elu-olu

Tahaks ju öelda, et aeg oleks justkui peatunud, aga paraku läheb ta ülihelikiirusel kuhugi, kust ta enam kunagi tagasi ei tule. Nii on ka meie aeg siin poolenisti juba otsa saanud. Aga eks oleme ka toimetanud siin tõsiselt ja mitmed ettevõtmised on ka korda läinud. Näiteks oleme kaks korda turul käinud. Esmaspäeval oli turg meie hotellist paremat kätt ja teisipäeval vasakut kätt. Esmaspäevane turg oli rohkem selline toiduturg - puu- ja juurviljad, maitseained, pähklid, kuulus türgi õunatee jms. Tegime seal mõned ostud ka, aga et ilm oli põrgukuum, siis tõmbas meid vägisi hotelli poole tagasi, et saaksime kiiresti oma dehüdreerunud keresid külma õllega toibutada. Turul kauplemiseks kõlbasid nii kohalikud lirad, dollarid kui ka eurod. Kuskilt oli meelde jäänud et 4 lirat võrdub 1 euroga. Aga eks igal kaupmehel on oma kurss ja mida rohkem me kauplesime, seda viletsamaks kurss läks. Lõpuks, kui olime taksoga ennast hotelli lasknud viia, küsis taksojuht 8 lirat. Pakkusime 2 eurot ja saime kurja pilgu osaliseks - taksojuhi kurss oli 1/2-le ja meil tuli loovutada 4 eurot. Polnud hullu. Igatahes minu soovitus kõigile shopahoolikutele - vahetage kohapeal oma eurod liradeks ja te ei saa tünga. Ja ostlemisvõimalused on ju Türgis teadupärast väga soodsad, pealegi annab hindades kõvasti kaubelda - 45 eurone asi muutub pärast tingimist nagu naksti 20 euroseks. Nii et olge hoolsad tingima! Eile tabas meid õhtul kohutav äikesevihm - see ei jäänud millegi poolest alla augustikuisele Eestimaa kuulsale äikesehoole. Õnneks jõudsime ikka ära näha siinse hotelli poolt korraldatud türgi õhtu, mis koosnes kahest kõhutantsu numbrist ja kogu hotelli teenindava meespersonali poolt esitatava ringtantsu etteastest. Nii vähe on vaja vaeva näha, et tavalisel eurooplasel tekiks meeletult hea ettekujutus Türgi kultuurist. Aga mis seal salata - enamuse siinviibijatest moodustavad vanemaealised puhkajad, kellele olulisem igasugusest ajaloost ja kultuurist on soe päike ja merevesi koos hõrgutavate toitudega ja karastava õllega. Kes tahab kultuuri tarbida, võtku ette reis Istanbuli või Ankarasse. Tänaseks broneerisime endale reisi jahil. st laevareisi. Turismibüroo Ginza tours pakkus kaks korda odavamat reisi kui meie enda reisibüroo, nii otsustasime siis võtta selle odavama reisi. Oleks küll viimane aeg meiesugustel ükskord ometi selgeks saada tõsiasi, et ega odava raha eest head asja ei saa. Nii oli ka meie laevasõiduga. Tutvustavas bukletis oli kirjas, et külastame 3 erinevat saarekest, saame pikutada liivarannal ja kõige lõpuks näha ka ajaloolisi piraadikoopaid ja Olümpose mäge (ma ei teadnudki, et see asub Türgis). Okei, leidsime laeva lael mõnusad kohad pikutamiseks ja tuur algas. Täna juhtus olema üsna pilvine ja tuuline ilm, saime kõvasti kõikuda ja nii mõnigi oli näost lubivalge. Ühtegi lubatud atraktsioonist me muidugi ei näinud. Üks kord lubati meid ühele kaljusele maanukile randuda, kus ei olnud absoluutselt mitte midagi teha, ja teinekord enne sadamasse tagasijõudmist võis laevalt vette ujuma minna. Mitte kordagi ei kuulnud, kuhu me üldse teel oleme ja mida põnevat võiks vaadata. Samal ajal möödus meist üks teine laev, kus käis selline möll ja pidu, et hoia ja keela! Ilmselgelt oli see korrraliku turismifirma (ja kindlasti kallima) poolt korraldatud. Ja kindlasti rääkis nende giid ka palju huvitavat reisi vältel. Meie giid piirdus ainult sellise olulise info edastamisega, et para kuushat! st et on aeg sööma hakata. Tagasiteel kodusadamasse leidis Vello endale meie lähedusest tänuliku vestluskaaslase, kes juhtumisi oli üks kesk-Eesti mees ja kes oli samasugune ajaloohuviline kui Vellogi. Nende omavaheline keskustelu militaarsetel teemadel oli nii huvitav, et juba pärast esimesi lauseid vajusin kergesse uinakusse ja leidsin, et Vello võiks oma lood lindistada ja neid võiks Vikerraadios õhtuti lastele unejutuna ette mängida - usun, et kõik Eestimaa lapsed uinuvad silmapilkselt ilma igasuguse nutujorinata. Kokkuvõttes minu hinnang sellisele merereisile - kaaluge tõsiselt, enne kui te selle ette võtate. Nägime küll Kemerit ja lähiümbrust mere pealt, kuid kaua sa ikka viitsid vaadata neid sadu hotelle, mis on ennast laiali laotanud mere kaldale ja mis ei erine üksteisest mitte millegi poolest. Ilusaid mägesid muidugi nägime, ja see oli ka kõik. Aga olgu peale, ega siis see ei ole kuidagi meie puhkamise nautimist seganud, jäänud on ju veel kaks imelist päikest ja soojust täis päeva ja neid me kavatsema nautida täiega!