MinuTürgi, jälle.

Keset imekaunist juulikuud, kui termomeeter näitas Eestis 30 plusskraadi ja nautisin puhkust täiel rinnal, leppisime papaga kokku, et see aasta ei ole mingit põhjust minna sügisel soojale maale. Eriti veel Türgimaale, kui siin kodus on sama soe ja merevesi hellitab sind oma soojade lainete embuses. Paraku jätkus sooja merevett Andineeme rannas ainult mõneks päevaks, ühel hetkel pöördus tuul täiesti valesse suunda ja randa tulvas jääkülm vesi. Just siis tärkas esimene mõtteidu, et ainuüksi sooja supluselamuse pärast tasub mõelda sooduspakkumistele Türgi puhkusereisidele, kui need kunagi peaksid ilmuma internetiavarustesse. Hoidsin seda mõtet tagataskus just niikaua, kuni vihmased ilmad nii augustis kui septembris viisid mind selleni, et hakkasin otsima põgenemisvõimalusi soojale maale. Seekord panustasin tõepoolest viimase hetke pakkumisele. Ajavahemik oli meil ka limiteeritud - 3-12 oktoobrini, kui meil on võimalik meie hiiglaslik majapidamine usaldada vanema poja kätesse, kes täiesti juhuslikult just sel ajal viibib lähetuses Eestis.
Jälgisin aeg ajalt internetis leiduvaid pakkumisi, ja ühel päeval see tuli - kui x reisibüroo teatas, et y kuupäeval on saadaval 5* hotell UAI paketiga, siis võtsin nendega kohe ühendust, mille peale tuli kohe vabandav meil, et tegemist oli trükiveaga ja tegelik hind on ikkagi tunduvalt kõrgem. Aga ega mina ei jätnud jonni, leidsin sellise vahva veebi lehe nagu delfiin.eu ja sealt saab valida reise söögi alla ja söögi peale. Väga hea ülesehitusega reisipakkumiste keskkond. Saatsin sinna päringu, ja mõne aja pärast võttiski telefoni teel minuga agent ühendust. Tegin talle selgeks, et minu eesmärk on olematu raha eest saada maksimaalselt hea pakkumine ja minu üllatuseks ei visatud telefonitoru pahaselt ära vaid vastupidi, mõne aja pärast potsatas minu postkasti hindamatu sooduspakkumine sellesama 5* hotelli kohta.  Ma ei lasknud seda endale 2 korda saata, ütlesin selge  häälega "jah" ja nüüd ongi nii, et pühapäeva öösel istume lennukisse ja lendame lõunasse. Aga kui juhtub nii, et me saame head kohad lennukis (st varuväljapääsu juurde), siis ma raudselt avaldan agendi nime, et te kõik teaksite tema poole pöörduda, kui teil vähegi peaks soovi olema saada head reisipakkumist. Sest just tema käsi on mängus, et lennukompanii on meile eraldanud parimad istekohad. Õudusega meenub viimane tagasilend Türgist eelmisel aastal samal ajal, kui lennuki istmetevahe oli praktiliselt olematu. See oli ikka meiesugustele pikakoivalistele täielik piin hoida jalgu lõua all ja kui toitu serveeriti, siis papal, kellel on peale pikkade jalgade ka keskmisest suurem kõhuümbermõõt, ei õnnestunudki lauakest, mis kargab välja eesistuja seljatoest, horisontaalasendisse väänata.
Kuna väljalennuni on jäänud veel loetud tunnid, siis mõtlesin, et jagan teiega oma emotsioone seoses sellega, et nüüd näitabTV3  argipäeva õhtuti minu lemmiksarja "Südameasi", mida ma olen varem vaadanud ETV-st 2,5 korda ja ma ütlen, et nüüd, kus ma näen seda juba 3,5 korda, siis minu vaimustus selle sarja osas ainult suureneb. Mis seal salata, see sari on täis ülimat positiivsust, peenikest huumorit ja ma ei tea, mida veel, ja nüüd, kui ma seda uuesti vaatan, siis on mu suunurgad kogu aeg ülespidi ja ma peaaegu tean juba ette, mida üks või teine tegelane teeb/ütleb ja ma vaimustun sellest nagu mingi kohtlane ullike. Kui kunagi peaks keegi andma välja Nobeli preemia meelelahutusbisnesi kategoorias, siis mina esitan "Südameasja" raudselt nominendiks. Mis on veel eriti lahe ja mida ma varem ei märganud - kõik näitlejad on sarja esimestel hooaegadel nii noored! Eriti Gina, keda ma viimastest osadest mäletan päris keskealise mutina, siis siin alguse osades on ta ikka päris lapsuke alles. Teistest osalistest rääkimata. Minu lemmik on muidugi Mr. Greengrass koos oma Alfrediga. Jah, see briti huumor, kes selle vastu saab. Ise kahetsen nüüd tagantjärgi seda, et kui oli võimalus olla 2010. aastal Inglismaal kuu aega, siis pidasin liiga tülikaks reisi Goathlandi, kus seriaal üles võeti. Väidetavalt oleks kulunud rongide ja bussidega sinna jõudmiseks terve päev. Lõin põnnama, sest oleksin pidanud selle reisi ette võtma  üksinda. Tagantjärgi tark olles oleks võinud siiski seal ära käia. Teadupärast on nad seal kogu olustiku kujundanud seriaalipäraseks ja eks ta ole turismimagnetiks ka samal ajal. Aga jah, õnneks saab seda vahvat seriaali tänu TV 3-le ikka ja jälle nautida, nii et sorry, dr Martin from ETV - you lost!
Aga jääme siis ootama minu uusi elamusi selles imepärases Türgi kuurordis, mille kohta olen Trip Advisorist lugenud sadu positiivseid kommentaare. Ja panen siia ühe pildi ka üles, mis on väidetavalt võetud üles selles hotelli restoranis, kuhu me peaksime homme hommikuks maanduma.

 

Minu ABBA

Ei ole vist ühtegi minu põlvkonna inimest, kes poleks kuulnud ansamblist ABBA. Maailma kõige ilusamad tantsulood ja hingepaitavamad, otse südamesse minevad laulud on vähemalt minuni jõudnud just tänu ABBA nelikule. Seepärast ei olnud üldse küsimustki, kui tuli kõne alla, millise sihtkoha me käesoleval aastal ette võtame oma Stockholmi tuuril. Igakevadine Rootsi metropoli külastamine on juba kujunenud meie jaoks traditsiooniks, teadaolevalt oli see nüüd kolmas kord, kui sama kambaga merereisi jalge alla võtsime. Oma osa mängib siin ka asjaolu, et sõidu eest ei pea midagi muud tegema, kui igal sügisel SEB-i maratonil 10 kilomeetrit vähemalt nelja tunniga maha kõndima. Suure saladuskatte all võin öelda, et isegi seda ei pea tegema, piisab, kui regad ennast maratonile, maksad sümboolse osalemistasu ja enne maratoni oma kingikoti lahkete näitsikute käest Vabaduse platsi all olevast staabist vastu võtad. Aga meie nii nahhaalsed ei ole, meile meeldib kümnete tuhandete rõõmsate kõndijatega vantsida läbi kesklinna Piritale, vaadata merel seilavaid valgeid laevu ja tagasitulles vanalinnast läbi põigates väsinult kuid õnnelikuna läbida finišijoon. Kõik selle nimel, et tasuta Rootsi saada. Noh, mitte nii, et see ainus eesmärk oleks, suuremat rolli ikka mängib see, et saame koos sõpradega kultuurselt aega veeta.
Esimene kord kaks aastat tagasi me käisime Vaasa muuseumis. See oli üks vahva koht ja mina sain sealt suure elamuse. Ma polnudki varem sellest õnnetust laevast, mis kohe ära uppus, kui ta vette lasti, eriti midagi kuulnud, aga kuna meie seltskonnas on väga ajaloohuvilised mehed, siis tänu neile on minu silmaring oluliselt avardunud.
Eelmisel aastal külastasime Stockholmi vabaõhumuuseumit, mis jällegi oli üks vahva koht, sest seal sai näha peaaegu samu asju, mida meie vabaõhumuuseumis Rocca al Mares. Aga kõik oli natuke teistmoodi, nii et põnevust ja avastamisrõõmu jätkus.
Kuna me kõik oleme väga sportlikud, siis me liigume sadamast sihtpunkti alati jala, nii ka seekord - sihtpunktiks oli ABBA muuseum ja mis see 5 kilomeetrit visata pole. Pealegi otsustasime kaasa minna Tarmo avantüüriga seekord mitte käia juba sissetallatud rada mööda (kõik meie varasemad (ja ka seekordne) sihtkohad asuvad enam-vähem ühes ja samas kohas kesklinnast paari kilomeetri kaugusel), vaid läheneda sihtpunktile täiesti uue nurga alt. Mis tähendas seda, et pärast mitmekordseid eksimisi jõudsime me muuseumisse läbimärgade ja läbikülmunutena, sest millegipärast see teiselt poolt lähenemine tegi meie teekonna kolm kilomeetrit pikemaks, vastupidi Tarmo lubadusele, et meil tuleb kõigest 300 meetrit rohkem kõndida. Ühel hetkel leidsime ennast isegi kuskilt hobusekasvandusest ja hea hulk maad saime  hobuste valvsate pilkude all traavida. Sellest ei tasu rääkida, et vahepeal kadus grupijuht Tarmo koos Riivo ja Velloga meil täiesti silmist ja kui me nad lõpuks üles leidsime, siis olid nad üsna äraseletatud nägudega, mis andis selget tunnistust sellest, et mustadeks päevadeks varutud lapikpudelist oli vahepeal tublisti julgust kogutud. 
Õnneks me siiski muuseumisse jõudsime ja sõber Jägermeister, kes meil täiesti juhuslikult kaasas oli, leidis oma õnneliku lõpu, soojendades  meie hangunud vereringe üles ja nii võisimegi minna kohtuma oma noorpõlveiidolitega. Siinkohal soe soovitus - tehke nii nagu meie - ostke internetist eelnevalt piletid ära, sest seda rahvamassi, kes piletijärjekorras seisis, ei oleks me suutnud seljatada - niivõrd populaarne on see koht! Kuigi svenssonitel oli see reede vaba päev (30.mai), oli rohkem siiski välismaalasi kohale tulnud. Väga paljud olid just meieealised nostalgitsejad. Ja õige koht kah, kus oma noorust meenutada. Ma ei suuda kõike siia kirja panna, mida ma nägin, paljut pole meeleski, aga see tunne oli palju olulisem, mida ma seal olles tundsin. Näha seda glamuuri, kuulata neid laule, meenutada nende etteastet, ah, mis etteastet, see oli tõeline triumf, mis neid saatis Eurovisioonil! Oma esimest Eurovisioni mäletan aastast 1971, kui olin 11-ne. Küll olid ilusad laulud ja ilusad inimesed! Kui 1973-ndal aastal Cliff Richard (nii ilus mees!) teiseks jäi, olin kohutavalt õnnetu.  Aga kõige kõige kõige oli ikka 1974. aasta lauluvõistlus. Oli see alles elamus!

Millised ilusad tädid! Ja kui kiftid kutid, armusin esimesest silmapilgust neisse mõlemisse. Ja laul ise! Ainult Johnny Logan on suutnud mulle veel unustamatuma mulje jätta 1987 aastal, pärast seda pole see enam see Eurovisoon mis ta oli. Kõik asjad muutuvad ja arenevad edasi, mõnikord isegi kehvemaks.
Väga palju oli eksponeeritud bändi esinemiskostüüme. Mind hämmastas, kui peenikesed pidid nad elusast peast olema, sest tänapäeva keskmisele modellile mõõtudega 86-60-86 need rõivad ilmselgelt selga ei mahuks. Või olidki vanasti inimesed peenemad? Ma ise kindlasti olin, seda ma veel mäletan... Kostüümid olid tõelised meistriteosed, nende valmistamiseks oli olemas lausa spetsiaalne töökoda. Tikandid, volangid, pitsid, satsid, kalliskivid, litrid - töö ja vaev, mis nende valmistamiseks kulus, oli üüratu. Aga kas keegi kujutaks ABBA-t ette ilma nende originaalsete riieteta, mingis labases ülikonnas või T-särgis?
Kui ma lõpuks muuseumist väljusin, olid ülejäänud reisikaaslased juba tüdinenud minu ootamisest, kuid nad ei olnud aega niisama raisanud. Kuna juhtumisi oli Anul sünnipäev, siis oli tal harukordne võimalus oma sünnipäeva kingitus ise välja valida ABBA suveniiride poest. Ja kingitus oli tõesti väärikas - roosa ABBA kirjaga T-särk, kusjuures kiri oli puhtast hõbedast peale trükitud. Särk sobis Anule selga nagu valatult, ta nägi selles välja nagu üks tõeline ABBA fänn nägema peab. Kahju, et ma pilti ei taibanud teha.
Seltskond jälle kenasti koos, suundusime üksmeelselt kesklinna poole, sest meie  reisil oli ju ka märksa tõsisem eesmärk - osta Riivole uued kesähousud, mõned pikeepaitad ja tuulejope. Me kõik oleme ju kuulnud, et Eestist pole võimalik normaalse hinnaga normaalseid riideid osta, aga Rootsi on kuulus oma supersoodsate ALE-dega. Seega sai suund võetud Tsentraaleni metroojaama suunas, kuhu on kokku kogunenud kõik suuremad ja soodsamad kaubanduspinnad. Tarmol õnnestus meid jälle veenda selles, et kesklinna saab ka ühte teist teed mööda ja meie kergeusklikult muidugi järgnesime talle pimesi. Ma vist ei maininud, et ilm oli sellel päeval täiesti meie vastu - sadas vihma ja sooja oli vast 12-13 kraadi. Oli ka vähesid hetki, mil võis vihmavarju korraks kinni panna, kuid ega see niiskust ja külmatunnet ei vähendanud.  Aga meie oleme karastatud ja ei virisenud, tuju aitasid üleval hoida joovastavad joogid, mis seekord täitsid pigem soojendavate jookide ülesannet. Kui olime tund aega reipalt marssinud, hakkas meid tasapisi närima kahtlus, et ka seekord on Tarmo tahtnud meid ilmselgelt rappa vedada. Igatahes olime me kõvasti kursist kõrvale kaldunud ja pikapeale tekkis kõigil soov laeva peale tagsi minna. Tühja neist kesähousudest. Küsisime esimeselt vastutulijalt, kus on metroo peatus ja seekord oli õnn meie pool - metroojaam oli siinsamas! See oli selle päeva ilusaim hetk, kui saime väsinutena lõpuks pardale astuda. Oli tunne, nagu oleksime pärast pikka ja rasket reisi koju jõudnud! Ja  laevas olles taastusime päris kiiresti, nii et tublimad meist lõid tantsu varavalgeni. Järgmisel hommikul tervitas meid natuke vähem sombuse ilmaga armas Tallinn. Jalad olid päris valusad ja veel mitu päeva hiljemgi lõid päkad tuld välja. Oli tore reis!

Ja siin osa meie seltskonnast!

Erialaspetsialistidele.

Eilne hommik algas erakordselt halvasti. Ärkasin halva eelaimdusega, et olen haigeks jäänud. Selleks andsid põhjust valutavad kondid, lakkamatud köhahood, peavalu ja üdini uimane olek. Eks see poolpaljalt tuule ja vihma käes ringitraavimine hakkas lõpuks mõju avaldama. Terve eilse päeva ja tänase öö lebasin lihtsalt uimaselt voodis, tänan küsimast - täna on juba poole parem olla ja olen isegi jõudnud ringi liikuda. Aga messile enam ei jõudnud. See eest sain kahe esimese päevaga nii palju muljeid koguda, et kui need kõik siia kirja panna, jõuab issanda päike enne looja minna. Aga mõned vahvad tähelepanekud siiski.
Näiteks käteräti- ja wc paberi hoidikud. Need täiesti tavalised valged või halli/musta värvi. Seisavad igavalt iga tualettruumi seinal ja tõmbavad alles siis sinu tähelepanu, kui avastad, et seal pole paberiraasugi sees. Siis aga on hilja midagi ette võtta. Messil demonstreeriti hoopis põnevamaid hoidikuid. Need olid ära dekoreeritud! Igasuguse mustriga - leopardimuster, lilled, triibud, täpid ja mida kõike veel. Ühel wc-pabrihoidikul oli tõeline koletise nägu ette maalitud, usun, et kuskil ühiskäimlas (näiteks Õllesummeril) võib sellise lõusta jõllitamine küll kiirendada potitoiminguid ja järjekorrad lähevad hulga kiiremini. Üks käterätihoidik oli rüütatud roosadesse sulgedesse, kindlasti sobib selline kaunistama bordellide tualettruume. Ühesõnaga - ka selline labane toiming nagu käte jmt pühkimine võib ootamatult muutuda lõbusalt naljakaks toiminguks.

Ühes boksis demonstreeriti intensiivravipalati voodi puhastamist aurumasinaga. Voodi juures askeldasid noormees ja neiu. Kõigepealt puhastasid nad mingi desoaine ja lapiga kõik pinnad ja torud üle. Siis võttis neiu kätte aurupuhasti otsiku ja käis kõik torud auruga üle, misjärel noormees tõmbas kõik aurutatud kohad lapiga kuivaks. Lõpuks tuli veel kolmas neiu ja käis veel korra selle voodi üle.  Seda oli liiga palju, ma mõtlen tööd oli liiga palju. Võib-olla on selline meetod õigustatud kuskil eriti nakkusohtlikus osakonnas, tavalises haiglas on see selge ülepingutamine.

Üks pehmepaberi tarnija, kelle külalisteks oli meil au olla, kostitas meid ehtsa shampanjaga - oli ju tegu Prantsuse firmaga ja mingi vahuveiniga nad oma kliente narrima juba ei hakka. Siiamaani on Bollingeri maitse suus - sellised asjad ei lähe meelest!

Igaüks soovib, et teda märgataks, mis mõtet siis muidu on üle maailma kokku tulla ja 4 päeva niisama tühja raisata. Wetroki firma tõmbas tähelepanu Mullimehega, kes puhus nii vägevaid mulle, et sinna sisse oleks inimene ära mahtunud. Mina pole küll varem nii suurt mulli ajamist näinud:)

Vähemalt Urmasel, Marikal ja Taavil, kellega ma koos seda messi väisasin, on siin küll käed-jalad tööd täis. Neil muidugi on siin palju tuttavaid partnereid, kellega on äri aetud ligi paarkümmend aastat, ja sellised kohtumised on suur väärtus, seda enam, et perefirmas annab tooni juba uus generatsioon Taavi näol. Igatahes palju edu neile!

P.S. Kuna tegin pilte oma telefoniga ja millegipärast ei õnnestu neid arvutisse tõmmata, panin siia illustreerimiseks pildid, mis on kättesaadavad guugli ammendamatutest avarustest. Neil ei ole mingit seost ISSA Interclean 2014 messiga!

Minu Armsterdam

Kui te arvate, et mind tõmbavad  Amsterdami muffinid, mis on täidetud kanepiga, siis te eksite. Tegelik põhjus on palju proosalisem. Siin toimub iga kahe aasta tagant ülemaailmne puhastusmess ISSA Interclean, mille võlusid ja valusid olen nautinud ka 2004 ja 2010-ndal aastal, seega 10 aastat väikeste vaheaegadega. Messi ajaks paneb Estonin Air ka otselennu Tallinnast Amsterdami lendama - terve lennukitäis on Eestis inimesi, kes tulevad siia uudistama uusi puhastusimesid ja sõlmima kasulikke lepinguid.
Juba 10 aastat tagasi olin üllatunud, kui mehelik ala tegelikult see puhastusvaldkond on. Olime ju harjunud sellega, et koristaja on naine, vanem naine. Selline tõre, ülekaaluline, sinises kitlis ja tsinkplekkpangega kolistav mammi. Ja siis äkki kohtad hordide kaupa ilusaid silutud soenguga ja ülikonnastatud mehi ja saad aru, et puhastusala on midagi sellist, ilma milleta ei kujuta oma turvalist elu ette. Olgu riigikord milline tahes, puhtust hindame igal ajal ja igas kohas. 10 aastaga ei ole suuri muudatusi toimunud - puhastus on jätkuvalt väga mehine ala, juurde on tulnud uued trendid nagu aurupuhastus, meeletult palju põrandahooldusmasinaid ja lõputult suur Aasia turg. Eesti distribjuutoritel on raske ennast hinges hoida, on ju meie turg sadu ja tuhandeid kordi väiksem võrreldes suurte Euroopa ja Aasia turgudega. Samas on eestlased suutnud suurte tegijate silmis tõestada oma tugevust ja usaldusväärsust, mille kinnituseks on sõbralikud kallistused ja käepigistused, mis päädivad südamest südamesse minevate päringutega üksteise eluolu kohta. Jah, seda on kõrvaltvaatajana väga südantsoojendav kogeda.
Saabusin siia Amsterdami juba eile ja terve päev kulus messil traalivaalitamisele, nii et õhtuks olid jalatallad ümmargused ja suurim elu eesmärk oli jõuda hotelli ning osaleda Eurovisioonil. Ma ei häbene tunnistada, et see tobe lauluvõistlus mulle hinge läheb. Minu helgemad mälestused on seotud ABBA võiduga eelmisel sajandil ja sellest ajast saadik olen ikka huvi tundnud selle asja vastu. Ja kui Eesti ka sai õiguse osalemiseks, siis seda enam. Mulle on alati meeldinud meie laulud, isegi siis kui need on viimaseks jäänud. Tanja laul ja tants olid ka väga kenad. Kahjuks oli just Tanja esinemise ajal siin hotellis internetiühendusega suured probleemid, nii et seda, et me edasi ei pääsenud, kuulsin läbi une Kivirähu ja Juure kommentaaridest. Sellise uudise peale polnud muud teha kui uuesti magama jääda.
Tänane päev on taas kulunud messil. Siinkohal tahan õiendada väikese valeinformatsiooni oma kontskingade osas - ei ole mul 11 cm kontsad all, on 10 x madalamad kontsad. See ei tuleks kõne allagi, et sa tuled messile kontskingadega. Sammulugeja  koostööpartneri aparaadil andis eilseks tulemuseks ca 12 000  sammu, ehk siis minu arvestuses 10 000. Normaalne tulemus. Aru ma ei saa, miks see jalad nii hullusti valutama paneb.
Õhtupooliku veetsime teadagi kus - Old Sailoris. On üks vahva pubi kanali ääres, kus oma korda ootavad  punaste laternate valguses nägusad tütarlapsed võrgutavas aluspesus. Teatavasti on Holland üks liberaalsemaid riike nii prostitutsiooni kui ka kanepi tarvitamise suhtes. Prostitutsioon ei ole siin mingi häbiväärne tegevus. Naised, kes tegelevad oma keha müümisega, on samaväärsed maksumaksjad, nagu muud riigiametnikud. Seda olen ma lugenud Hollandit tutvustavatest broshüüridest. Kui mõelda, millised summad lähevad endistes sovjetiriikides mööda riigikassast otse prostitutsiooni vahendajate taskutesse, siis pole midagi imestada, et me veel niipeagi ei jõua Euroopa 5 rikkama riigi hulka.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Vaid hoopis sellest imetlustväärivast messi õhkkonnast, kus kohtuvad oma ala proffessionaalid ja kus igale sinu küsimusele leitakse vastus. Siin saad praktiseerida kõiki keeli, mida oskad - inglise, soome, itaalia ja prantsuse keel domineerivad, sekka läti, leeedu ja vene keel. Oli au ka kohtuda Ukraina neiuga, kellega muljeid vahetades ei saanud üle ega ümber sündmustest Ukrainas. Minu lubadus, et Eesti toetab Ukrainat, oli Annale väga oluline, selle kinnituseks olid vastastikused pisarad ja tugevad käepigistused.
Amsterdam on imeline linn oma rohkete kanalitega ja isemoodi majadega. Ükski maja ei olevat sarnane. Ja üsna palju on neid, kes elavad omas paadis (või on need laevad?) kanali ääres. Meenub mingi Mel Gibsoni ja Jessica Parkeri ühisfilm. Just sellised need kanaliäärsed elamised ongi. Vabaduse hõng hõljub iga ruutsentimeetri kohal. Inimesed on siin lahked ja tolerantsed, naha värvusel ei ole tähtsust. Kõige tähtsam, mida sa pead teadma ja austama, see on jalgratta teel mitte siiberdamine. Jalgrattur on siin A ja O. Mitte nagu meil, et kui näed jalgratturit, siis tahaks teda auto uksega lüüa (tüüpiline eestlaslik anekdoot). Üleüldse on siin kõik inimesed väga olulised, vahet ei ole, kas oled bisnesman või lihtne teenindaja, kõigisse suhtutakse hästi, tänan ja palun on elementaarsed väljendid suhtlemisel.
Homme jälle raske tööpäev ees!

Oli tore puhkus!

On aeg teha kokkuvõtteid. 

Sedapuhku vedas ilmaga pööraselt. Kõik need päevad olid päikeselised, sooja üle 30 kraadi ja kõik see on väga talutav veebruaris ja märtsis. Ei ole sellist niiskust, mida kogesin eelmine kord Taimaal novembrikuus. Päikesekreem nr 30 on täiesti piisav - kui seda esimesel 10-el päeval aktiivselt peale määrida, siis võid viimased 4 päeva päris muretu olla, ei mingit põletusohtu ja ühtlane pruun jume on tagatud. Mitte nii nagu papal, kes ainult esimesel päeval oli nõus natuke kreemitama ja ülejäänud ajal käis ringi nagu koorega keedetud peet, millelt nahk on pärast mitmetunnist keetmist kenasti lahti löönud. Aga ega temaga ei ole mõtet vaielda. Inimesel peab olema vabadus olla ära kõrbenud.

Seekord läks nii, et käisin kokku 6 korda massaažis, ei tea, kuhu see aeg küll kadus! Ja nii juhtus, et sattusin iga kord erineva masseerija käpa alla. Hea külg asjal oli see, et igaüks suutis leida täiesti erinevad nõrgad kohad üles minu lubjastunud keres ja seega said seekord kõik kohad nii läbi töötatud, et kogu lubi minu organismist on lahkunud, asemele on jäänud ainult sinised plekid, mis kaunistavd minu sääri ja reisi. Ja mis eriti tähelepanuväärne - siin ei pea keegi sind pidalitõbiseks ja ei tõmba masseerimise ajaks kummikindaid kätte - trend, mis on hakanud levima Eesti spaades. Viimastel kordadel Eesti erinevates spaades olen tundnud ennast üsna ebamugavalt, kui masseerija topib mind masseerima hakates ühekordsed kindad kätte. Miks?

Motorolleritest - need on siin asendamatud liiklusvahendid, kui tahad rohkem näha kui oma majutuse koht. Hoiatus  - sul peab olema  A kategooria juhiluba, kui ei ole ja jääd politseile vahele, maksad trahvi, nii nagu Leena ja Toomas. Esimest korda said nad trahvi selle eest, et neil polnud juhilube kaasas, ja kui me need Eestist neile kätte toimetasime, said nad kohe järgmine päev trahvi selle eest, et neil polnud mootorratta juhtimise õigust ehk A - kategooriat. Mõtlesin mitu päeva, et mis see siis ära ei ole see roller rentida ja tuul kõrvus vilistamas kihutama hakata, aga võta näpust, see enese alalhoiuinstinkt on ikka nii vägev, et ei saanud meist rolleri rentijat. Praktiliselt sama raha eest kasutasime tuk-tuki ja takso teenust.  Soovitan seda kõigile minuealistele ja vanematele - üsna turvaline ja sugugi mitte kallis. Jah, tuul ei vilista kõrvus ja ei saa nautida ehk seda vabaduse tunnet, aga kindel värk, et jõuad punktist A punkti B ilma igasuguste riskideta, on ka midagi väärt!

Söömine on omaette teema. Siin saad nautida kõiki variante - odavat kilekoti toitu, kallist euroopa rämpstoitu ja hõrgutavaid mereande. Kõik on maitsev, kui oled avatud meeltega ja ei virise veidikese ebameeldivate lõhnade üle, mis tänavaäärsetest söögikohtadest ehk kohati ninna tungib. Vürtsikad toidud on tervislikud, isegi sitikad ja satikad kõlbavad hädapârast süüa. Kõige tähtsam on see, et teenindajad on nii armsad ja viisakad, tänavad sind ette ja taha ja see lausa sunnib ennast ka vastu tänama - käed nagu palves kokku panema ja pead noogutama. Nii hea tunne jääb sellest.

Rannaelu on väga kirev! Erinevate keelte paabel paitab kõrvu, on keeli, millest saad aru ja keeli, milest midagi ei taipa. Palju on lastega peresid, enamus Venemaalt. On häid lapsi ja on pahuraid lapsi. Pahurate laste vanemad on üldjuhul ükskõiksed ja lasevad lastel röökida nii palju, kui kõri võtab. Heade laste vanemad hoolivad oma lastest, lapsed on üldjuhul kaetud riietega ja mütsikestega ja neil ei lasta päikese käes kõrbeda. Õnneks on pahurad lapsed vähemuses. Meie papa muidugi näeb igas alla meetrimehes oma lapselast. Iga kord mõne põnniga kohtudes avaldab ta arvamust - meie Robi on sellest põnnist suurem! Või siis vastupidi - meie Robi on sellest põnnist väiksem. Kolmas versioon on ka- meie Robi on sma suur kui see põnn. Jah, mis seal salata, igatsus lapselapse järele on iga päevaga  süvenenud, nii et lahkumine siit soojalt maalt tagasi Eestisse ei ole üldse raske - peaasi, et saakisme jälle oma Põnni näha!

Puhkus kulus nii kiiresti, et ei olnud aega mõelda, mida iseendaga peale hakata. Tuleb vist ikka vanaviisi  järgmine esmaspäev tööle tagasi minna ja mitte Ansipi eeskuju järgida. Pealegi - pole mul tuttavat Siimu Brüsselis, kes oma sooja koha mulle pärandaks, seega katsun oma praegusest kohast kümne küünega kinni hoida. (See oli nali!)

Kohtume järgmine kord, kõike head, armasad blogisõbrad!

Naistepäev, ühe meduusi lõpuheitlused ja eelviimane päev

Viimasest postitusest on nii palju aega möödas, et pean pingutama  sündmuste täpsemaks fikseerimiseks möödunud aja jooksul. Naistepäev algas imeliselt - papa oli tellinud mulle kukelaulu kella 5-ks . Oli nii tore ärgata kuke kiremise saatel ja teadvustada, et naised on väärt kuulama hommikust kukelaulu. Aitähh, papa!

Päev ise kulges tavalises rutiinis - lõunaks randa ja mône tunni pärast tagasi. Randa minek ei ole üldse lihtne - ligi kolm kilomeetrit jalgsimatka ilma kõnniteedeta ala polegi nii lihtne. Õnneks on kuskil poole tee peal väike pood, kus me saame teha avariipeatuse ja täiendada oma joogivarusid. Aga kui lõpuks päästva mere kaldale jõuame, siis on esimene toiming vette sukeldumine. Ohh seda mõnu siis, see on kirjeldamatu. Nüüd ruttan ajas ette ja räägin sellest, mis kole hetk tuli täna üle elada. Suplesime mõnusalt oma lainetes ja jälgisime ühe suure meduusi heitlusi lainetega. Meduus oli hiiglama suur - oma poolemeetrise läbimõõduga ja värvuselt selline lillakas sinine sültjas tegelane. Ujus teine seal rahulikult. Tulime veest välja ja natukese aja pärast märkasime suurte rahvamasside voogamist kalda äärde - meie meduus oli kaldale visatud suure laine poolt. Ja loomulikult tahtsid kõik inimesed seda meduusi katsuda, patsutada, pildistada ja muud moodi tema tähelepanu võita. Kui mina meduusi juurde jõudsin, et aidata teda tagasi vette, siis just sel hetkel mingi mees suutis temast teha kaks meduusi  - temast eraldus see pea ja jalad jäid eraldi lebama liiva peale. Ohh, see oli kole hetk, aga millegipärast kutsus see rahvahulgas esile lausa vaimustust.Sellist laiba mõnitamist ei ole mina varem üle elanud ja ma ei soovita seda teile ka. Seda vaest meduusi, kes oli nüüd nagu pooleks kistud, katsuti ja näpiti, pildistati ja kombati oma plätudega, vahepeal lohistas laine need osad meduusist vette ja siis nägi üks mees vaeva, et teda ikka jälle kaldale tagsi tarida. Pikapeale kaotas rahvahulk meduusi vastu huvi ja nii ta sinna kaldale vedelema jäi. Lõpuks ei tundnud tema vastu enam mitte keegi huvi.

Aga tagasi naistepäeva ürituste juurde. Enne päikese loojangut maandusime After Beach Bar'is, mis asub poolel teel Kata beachi teel, ja kus ma kohtusin elevantidega. Ma säästan teid sellest, et ei kirjelda, kuidas neid õnnetuid loomi kinniseotult hoitakse mingites hoiukohtades ja kust neid ilmselt vabastatakse köidikutest, kui meiesugune valge inimene tahaks elevandiga natuke sòitu teha. Meil vedas, et ellu jäime, sest poolel teel sinna baari, kuhu me hakkasime jala koos papaga vantsima, ilmusid nagu maa alt kaks uhket ja suurt elevanti, ühe seljas istumas noormees, kes innukalt näppis oma nutitelefoni ja meiesuguseid väikseid jalakäijaid üldse tähele ei pannid. Alles minu meeeleheitlik vile suutis tema tähelepanu köita ja viimasel hetkel elevandid peatada. Marssisime neist majesteetlikest loomadest suure aupaklikkusega mööda. Poole tee peal õnnestus meil hääletada motorollerite peale ja täiesti juhuslikult olid nende juhtideks Leena ja Toomas. Kes viisid meid sinna eelpool nimetaud baari, kus jällegi täiesti juhuslikult Liina oli meile laua reserveerinud. Nautisime õnnelikult päikeseloojangut, mille kohta ma võin mereäärse elanikuna öelda, et Andineeme rannas saab sama ilusat vaatepilti nautida! Aga loomulikult oli ka siinne päikeseloojang nautimist väärt, seda enam, et meie seiklused jätkusid Rawai Beachil Sunseti baaris, kus naised võisid endale nii palju jooke tellida, kui ainult soovisid ja mehed maksid need kinni. Kuigi mulle ähmaselt meenub, et oma viimased Tai Maid maksin ma ise kinni. Aga vahet pole, pidu oli äge ja me lòime naistega baari leti taga tantsu ja kõik kohalikud kaunid naised, kes kunagi olid olnud mehed, lõid meiega kampa ja nautisid naistepäeva täie rinnaga. Ja rinnad olid neil palju suuremad kui meil.

Ja tänane õhtu on natuke kurb,sest meie reisikaaslased sätivad enast homme minekule ja ülehomme oleme meiegi juba kodu poole rändamas. Käisime õhtut veetmas jällegi Rawai beachil, seal, kus saab osta värskeid mereande ja neid siis koha peal küpsetada. Kõik kaunimad pildid on mu nutitelefonis ja siia postitada pole midagi, 

Panen ühe meenutuse meie coral beachi külastusest ja teise pildi sellest, millised majad asuvad meie imelise majutuskoha vahetus läheduses

Et tegelikult ei ole vaja ei tea mida õnnelik olemiseks, sellised väikesed pilpamajad on täiesti piisavad äraelamiseks, kui sa elad Tai kuningriigis, sa ei pea muretsema talvekütuse ega talverehvide pärast, sul on kogu aeg soe ja turistid on sinu elatusallikaks. 

Öö- ja päevaelust

Ööelu on meie kandis väga aktiivne. Pimeduse saabudes ärkavad mitmed ööelukad, keda küll näha ei ole, aga see eest on vägagi hästi kuulda. Paar ööd tagasi lasi keegi isand Konn, kes elab meie aiakese tiigis, lahti kõrvalukustava pulmalaulu. Kes on kuulnud kevaditi konnade armuhüüdeid, see teab, millest ma räägin. See ei ole mingi labane krooksumine, vaid ilus harmooniline kurin, mis kestab perioodiliselt terve öö. Ja kuna isand Konna esimese öö kutsungitele ükski Konnaemand ei reageerinud, siis kordas ta seda armuvalu hüüdu veel järgmiselgi ööl ja tundub, et tulemuslikult, sest täna öösel sain juba rahulikumalt magada. Öösel siristavad muidugi ka ritsikad, ja nende koibade hõõrumisest tekkiv ilus melodiline sirin pole mingi mahe muusika, vaid forte fortissimo kõlav viiulikontsert. On veel hulgaliselt kohalikke ööbikuid, kelle lummav laksutamine ei lase sul niisama tukkuda. Võikad kiljatused vihjavad sellele, et jagame oma tuba gekodega, keda olen oma silmaga isegi mööda seina ringi sibamas näinud.  Rahu ja vaikus saabub alles enne kukke ja koitu, kui naabermajade kuked oma kõrid puhtaks köhivad ja kordamööda kirema hakkavad. Selle kena kiremise saatel uinun  lõpuks ka mina.

Eile võtsime ette Koralli saare vallutamise. Soov oli minna hoopis Racha saarele, kuid ootamatult tormine meri sundis meid plaane muutma. Kuid tundub, et enamus siinseid väikesaari on üsna ühesugused, seega plaanimuutus meid rivist välja ei löönud. Meresõit ise juba oli vapustav elamus. Kuna oli paras torm, siis käisid lained meil pidevalt üle pea. Paat hulpis nagu pähklikoor keset ookeani.

Paat ise nägi välja selline. Muidugi meiega ei juhtunud midagi hullu peale selle, et olime läbimärjad ja silmad olid soolasest veest väheke aega pimedad ja vähemalt mina suutsin ka piisavalt merevett suhu ahmida. Aga meie paadijuhid olid kaks kohalikku tublit tai poissi ja tundsid oma tööd hästi, seega pärast ca kolmveerand tunnist kiiret sõitu maabusime Korallisaare lumivalgel rannal. Võttis natuke aega, et sisikond oma õigesse asendisse tagasi vajuks, õnneks oli Leenal kaasas tervistav jook, mille põhikomponent oli pomelo mahl ja selle hulka oli lisatud džinni. See kulus nüüd tõesti marjaks ära meile kõigile. Kui tasakaal jälle paika sai, oli aega ümbrusega tutvuda. Ega väga suurt ei üllatanud, et antud saareke on tavaline turistilõks. Ka pildilt on näha, kui paljud laevad on kohale toonud suured grupid turiste.

Ja loomulikult tuleb turistidele programmi pakkuda. Programmis on kaks kohustuslikku aktraktsiooni - kõik  peavad snorgeldama ja kõik peavad langevarjuga lendama. Kogu tegevus käis lausa vile peale. Nii naljakas oli vaadata tervet turismigruppi korraga koos päästevestide ja snorgeldamisvarustusega vees hulpimas. Mõni vanem proua keeldus maski ette panemast ja hulpis niisama veepinnal. Aga langevarjulennust ei pääsenud keegi. Kõik võtsid ilusti ritta, esimesele pandi traksid külge, mootorpaat hakkas kihutama ja hoplaa, lendaski turist taevasse. Mootorpaat tegi kohustuslikus korras turistile ka väikese vettekastmise, siis tõstis tuurid jälle üles, turist sai uuesti veekohal lennelda ja juba oligi ta tagasi kalda kohal, kus osavad tai poisid ta kinni püüdsid, traksidest vabastasid ja need järgmisele õnnetule selga toppisid. Selline rutiinne tegevus toimus mitu tundi järjest. Ma ei teagi, kellest mul rohkem kahju oli, kas turistidest või nendest tai poistest. Kui nende käte vahele sattus kena näitsik, siis isegi võiks see töö olla täitsa okei. Aga kui pead seal hirmunult siputavaid ülekaalulisi memmesid püüdma? Noh, töö on töö.

Meil olid ka maskid kaasas ja Liina, kes on professionaalne sukelduja, võttis ka lestad ja saapad kaasa. Kuigi ta seekord ise snorgeldama ei hakanud, laenas ta lahkelt oma varustust Leenale ja kui me siis koos vette läksime, liugles Leena oma lestadega nagu näkineid suurel kiirusel minust mööda mereavarustele avastama salapärast veealust maailma. Aga nagu kohe selgus, olid kõik värvilised kalad  siit ammu vehkat teinud, küllap olid nad tüdinud neid  tuhandetest maski tagant jõllitavatest silmapaaridest. Seega pärast mõningast paadimeestega kauplemist ronisime uuesti pardale ja nad viisid meid saare nuka taha, kus oli palju palju ilusam rand ja 100 korda vähem turiste. Ja siin ujusid värvilised  kalakesed juba su varvaste vahelt läbi. Panime uuesti maskid ette ja snorgeldasime mõnuga. Vesi oli kristallpuhas, iga liivaterake oli selgelt näha ka suuremas sügavuses. Ja kalakesed olid ka toredad, mõni isegi näksis kintsust. Nägin isegi tuulehauge, Liina selgitas, et neid kutsutakse pipefishideks ehk piibukaladeks. Aga nad peaaegu paistsid läbi ja nende luukere helendas rohekalt läbi naha. 

Tagasisõit kodusaarele oli tunduvalt kenam, laine enam ei loopinud ja saime ümbrust ka jälgida. Ja kogu see lõbu läks meile näo pealt maksma 400 bahti, ehk ca 10 eurot. Turismifirma oleks sult röövinud vähemalt 5 korda rohkem. Nagu öeldud, on Phuketi lõunatipus mitmeid saarekesi ja kuskil siin asub ka maaliline Phi Phi saar, mille avastamisrõõmu jätame järgmiseks korraks. Ega siis kõike head saa ühekorraga ära tarvitada!

Koju jõudes olid kõik nii väsinud, et  ühise õhtu veetmisest loobusid kõik vabatahtlikult ja tänane päev sai lausa vabaks päevaks kuulutatud. Sest homme on ju naistepäev ja nagu ma kuluaaridest kuulsin, plaanivad mehed meile mingit üllatust. Jääme siis põnevusega ootama!