Minu Ao Nang, Vol 2

Täna sain ühele poole sinise sarvedega loomaga. Küll oli hea lugemine Kiviräha poolt. Kuidas tema küll oskab niimood mõtelda ja kirja panna? Näiteks, et üks õige Eesti mees peab olema  nagu puulusikas, sama igav. Ja küll mulle meeldis see ridade vahelt pidevalt välja tungiv tõdemus selle üle, kui nõme on tööd teha, nii nagu tegid seda peategelane ise (kunstnik Oskar Kallis) kui ka tema ema, vend, Nirgi mamma ja selle tütred, kes muudkui toimetasid ja õmblesid ja kellel kunagi ei olnud aega patseerimiseks ja elu nautimiseks. Igatahes jälle üks väert raamat meie armsalt rahvakirjanikult ja minusugusele hedonistile kulus see lugemine ära nagu rusikas silmaauku. Sain selle raamatu jõuluks Innult ja suutsin niikaua ennast tagasi hoida, et mitte enne lugeda, kui puhkus käes. Nüüd tasus see kannatamine ennast ära.
Õnneks on enamus puhkust alles ees, aga eks me oleme siin ikka ka toimetanud ühte ja teist. Näiteks tellisime omale villasse masseerijad, ühed toredad neiud, kelle nimed on Tim ja Kim. Selleks me ju siia tulime, et lasta ennast igast otsast mudida. Neiud teevad oma tööd väga hästi. Tunnen, et pooled lubjatükid minu keres on juba lahustunud, igatahes väga mõnus on see värk ja samas ka väga odav- 1 tund natuke vähem kui 12 eurot (tarbijahinnaindeks on muidugi drastiliselt tõusnud, 2012. aastal sai tunniajalise massaazi kätte 7,5 euro eest). Katsu sa selle raha eest Eestis midagi saada.
Õhtuti käime väljas elu nautimas, st söömas. Me ei asu just väga keskuse lähedal, praktiliselt Ao Nangi külakese alguses ja siit rannani on mingi 2-3 kilomeetrit. Esimesed õhtud luusisime siinsamas oma kodu ümbruses ringi, 100 meetri kaugusel meie villast vasakut kätt on otse mäekünkal hiiglaslik Buddha kuju, mille juurde viib hiiglama pikk trepp ja kogu  see teekond on kaunistatud ilusate kujudega. 100 meetrit paremale aga jääb suur kohalik turg, kust saab osta nii süüa kui ka muud eluks vajalikku tarbekaupa nagu riided, kaabud, käekellad, päikseprillid ja nii edasi. Turg on avatud ainult kolm päeva nädalas, seepärast on see ka üsna rahvarohke, aga enamus ostjaid on siiski kohalikud. Meie tahtsime osta mangosid - need on siin Tais ikka vääga magusad. Aga kuidas sa oskad leti peal tuhandete mangode hulgast leida üles need kõige paremad? Müüjad on ju kavalad - annavad sulle kilekoti, et ole lahke ja vali ise. Aga ise valides võid kindel olla, et astud ämbrisse. Minul on teine taktika - annan kilekoti müüjale ja palun, et ta ise valiks kõige paremad välja. Siis võid kindel olla, et saad kõige küpsemad viljad. Ja nii oligi - kodus sõime ja kiitsime :) Ostsime ka muud söödavat. Pärast väisasime ühte imelikku söögikohta, mis kujutas endast natuke nagu mingit haiglat. Interjöör oli ikka väga meditsiiniline, aga samas ka natuke naljaks.

NaCl lahuse asemel saad sinist ja kollast vedelikku
manustada veresoontesse

Laes on opisaali valgustid, kui toit kurku läheb, saab koha peal
opereerida

Ratastool ja tilgahoidja tagavad turvatunde

Täna läksime siis citysse, st ranna promenaadile patseerima. Ao Nangi rand ei ole just kõige parem rand päevitamiseks, aga siit väljuvad tuhanded paadid päevatrippideks läheduses asuvatele saartele. Küllap meiegi plaanidesse üks paadisõit mahub, aga täna oli eesmärk lihtsalt tutvuda kohaliku linnaeluga. Avastasime, et siin on tegelikult päris palju turiste ja turistilõkse - pood poes kinni ja söögikohtadest siin puudust pole. Iga kümne meetri tagant püüab sind oma võrku keegi imekaunis kohalik neidis, kellega peaks nagu pilti tegema. Neidised tegelikult on varasema elus olnud noormehed, aga nad on leidnud oma kutsumuse teha modellitööd naisterahvana. Ilusad on nad tõepoolest -brokaadist kleidid seljas ja perfektne make up. Ja lahked on nad ka, ei pahanda, kui sa ei taha nendega pilti teha. Ühtegi Go-Go baari mulle ka silma ei hakanud, ega asjata ei öelda, et Krabi on rohkem pensionäride kuurort ja Pattaia ja Phuket noorte oma. Aga on siin ka palju noori, just peredega. Seega, kui teed plaane oma järgmiseks puhkusereisiks, siis vali Krabi - siin on soe, rahulik, sõbralik ja relax atmosfäär. 

 Kui olime kõik vajalikud toimetamised citys ära teinud ja tahtsime tuk-tukiga tagasi oma villasse sõita, siis oli tükk tegu seletamisega, et kuhu see meie villa ikkagi jääb. Villa nime peale kehitasid kõik tuk-tuki juhid õlgu, isegi google mapsi pildi näitamine ei aidanud - keegi ei olnud nõus meid sõidutama. Ka kätega vehkimisest polnud mingit kasu. Siis tuli mulle meelde, et elame suure Buddha kuju kõrval - piisas ainult öelda võlusõna Big Buddha, kui kõik olid valmis meid koju sõidutama, lausa järjekord tekkis meie ümber. Nii suur austus on siin Buddha vastu, et kõik teavad, kus tema kodu on. Muide, siit oma villa terrassilt näen kogu aeg teda ja tunnen, et ka tema kaitsev pilk on minu peal. Väga turvaline on siin olla! 

Minu Ao Nang

Ei kulunud palju aega, kui pärast Puerto Rico reisi küpses meil plaan naasta tagasi oma juurte juurde, st veeta oma järgmine puhkus taas Tai kuningriigis. Juba augustis said broneeritud äriklassi lennupiletid (et mitte kadedust külvata, siis pea sama raha eest, mis tavaklassipiletid – tänu tütrele, kellel on hiiglama hea vaist tabada soodsaid pakkumisi) ja privaatne villa, et kui siin Eestimaal saab lumest ja miinuskraadidest villand (tavaliselt see juhtub veebruaris), siis on paras aeg saapad lumest puhtaks kloppida, plätud varvaste otsa toppida, lennata kuuma päikese alla ja heita ennast laintesse. Kõik on käinud siiamaani stsenaariumi järgi, v.a. lumi, mida ei olegi õnnestunud sellel hooajal näha. Ja jumal tänatud, niikaua kui ma pean vastutama lumerookimise eest, on see lausa õnnistus, et seda pole alla sadanud. Aga mitte lumest ei taha ma täna rääkida. Vaid sellest, kui tore oli nautida äriklassi teenindust lennureisil. Helsinki Vantaa lennujaama business lounges oli ikka väga privaatne olemine – suure saali peale olime praktiliselt ainukesed, kes siin pakutavaid mõnusid nautisid.

Vantaa business lounge, inimtühi reede õhtul.

Reede õhtul ju õiged bisnesmenid mitte ei lenda ringi vaid istuvad kodus, joovad viskit ja puhkavad pingelisest äritegemise nädalast. Oma pikaajalise äriklassis reisija kogemuse põhjal panime seekord maksimumpunktid Finnairi loungele – super interjöör, maitsvad toidud, korralik alkoholivalik, lisaks väga viisakad teenindajad. Veetsime siin  mõnusad hetked enne Qatar Airwaysi lennule minekut. Ja mis siin salata – Qatar Airways äriklassi teenindus oli samuti kõrgemast klassist, tundub, nagu stjuuardess oleks olemas  ainult sinu jaoks. Kõigepealt ta tutvustas ennast, mis sest et see nimi ei jää kunagi meelde, sest see kõlas nagu Nimhawuangee või vastupidi Geevinhauanmin. Seejärel uuris ta , kas ma sooviksin mingit värskendavat jooki. Loomulikult ma soovisin shampanjat.

Tervitusjoogiks oli shampanja, kahjuks ma ei jõudnudki
klaasi tühjaks juua, sest  kohe algas õhkutõus
 ja kõik ilma turvavööta kinnitatud asjad korjati kokku.

Söögid, mida pardal pakuti, olid maitsvad ja kõhu sai kenasti täis. Kuna meil oli öine lend, siis pikka pidu ei saanud pidada, väsimus raskest töönädalast puges varakult kontidesse. Meeldiva üllatusena eraldas lennufirma meile ka pidžaamad, nii et ei jäänudki muud üle, kui põhku pugeda. Sest äratus oli juba kuskil kella 4-5 vahel hommikul. Küll oleks tahtnud kauem magada, ikkagi laupäeva hommik. Aga polnud hullu midagi, terve päev Katari pealinnas Dohas koos päiksepaistega ootas meid ees. Doha üllatas igal sammul – asfalttee lennujaamast linna oli palju paremas seisundis kui Lasnamäe kanal - sile nagu peegel, linn asub praktiliselt kõrbes, aga mingit kõrbeliiva siin kuskil tuiskamas ei ole, ainult mingi sudu oli linna kohal. Kõik on piinlikult puhas. Peatusime 8-ks tunniks ühes armsas hotellis, mis asus otse vanalinna südames – soukis, kus omakorda on 500 poodi ja   poekest, enamus peidetud salapärastesse käikudesse, mis moodustasid hiigellabürindi, kuhu oli kerge ära eksida.

Tuhanded letid ja kaubad, mida turistidel
on kindlasti vaja osta

Rikkust on siin palju, kullast sõrmekuju on palju
ägedam kui Tauno Kangro Korstnapühkija Karja tänaval

Meie mõnus hotellituba keset souki melu

Kui plaanid soukis suuremaid sisseoste teha, siis
saad sellise käru laenutada 

Vaade cityle

Ettevaatust, jalakäijad!

Pärlid on siin ka palju suuremad kui Eestis

Labürindid turistide eksitamiseks

Kus vaba ruumi leidub, seal on söögikoht

kohalik arhitektuur on ilus, kõik on puhas ja korras.

 City oma uhkete pilvelõhkujatega jäi silmanägemise kaugusele, aga tundus, et tõeline elu kihas siiski siinsamas meie ümber. Araabia mehed kandsid maani ulatuvaid valgeid triiksärke ja  peas toredaid rõngastatud rätikuid, naised aga olid riietatud musta värvi  hidžaabidesse. Selline riietumisstiil teeb lausa kadedaks – jääb ära igasugune vaev igal hommikul oma pead valutada mõttega, mida ometi täna selga panna. Muidugi austasime kohalike inimeste tundeid ja olime samuti väga sündsalt riietatud – pikad püksid, pikad varrukad ning igaks juhuks ka sall ümber kaela. Alguses me pelgasime, et kui jääme kellegi leti äärde pikemalt seisma, siis tuleb meil hakata hullu moodi kauplema, kuid tegelikult keegi sulle siin pähe midagi ei määri. Tahtsin küll osta ühte pisikest kalliskividega kaunistatud kullast Aladdini lambikest, kuid Innu laitis selle mõtte kohe maha – milleks koguda koju mõttetuid asju, mis ainult tolmu korjavad. Sest on ju nii, et enamus suveniire, mida sa kuskilt kaugelt maalt kaasa oled toonud, leiavad lõpuks koha kuskil kapinurgas või mis veel hullem – prügikastis. Meie pere liikmed on igast riigist kaasa toonud õllekannu, neid on meil vist oma 50 tk juba söögitoa seinariiulitel tolmumas, harva, kui keegi neid õllejoomiseks tarvitab. Aga kollektsioonina on neil kannudel päris kenake väärtus ja silmale ka ilus vaadata. Kahjuks Kataris õlut ei jooda ja kannusid müügil ei olnud. Kõik kauplejad olid väga viisakad, üleüldse oli Dohas väga turvaline olla, hoolimata turistide hordidest. Meie lend Doha-Krabi väljus alles kell 8 õhtul, seega oli meil piisavalt aega veeta  mõnusad tunnid hotelli basseini ääres, süüa lõunat tänavakohvikus ja veidi ka tukastada, kuna lennureisil jäi uni liiga lühikeseks.

Maailma suurim karu tervitas meid Doha
lennujaamas

Doha äriklassi lounges oli palju rohkem
rahvast - ilmselt teevad ärimehed Araabia riikides tõhusamalt tööd,
kasutades selleks ka puhkepäevi. Sellepärast kuulubki Katar
maailma 5 rikkaima riigi hulka, peaaegu nagu Eestigi.

Äriklassi hamburgerid on poole väiksemad :)

Tekk, padi, pidzaama, telekas, kosmeetikakott
pehme voodi ja hooliv stjuuardess - see kuulub
puhkuse juurde

Söögiisu tekitaja

Järelroog

Eelroog

Eile, s.o. siis pühapäeva varahommikul maandusime õnnelikult Krabi lennuväljal, kogu lend möödus kenasti, äriklassis ei olnud tunda kordagi turbulentsi, võib-olla seda ei olnudki. Ilm on siin palju soojem kui Eestis - +33°C. Ja siin on päike! Imelik, et see maakera peab ka nii ebaõiglaselt erineva ilmastikuga olema. Kui meil Eestis ka igapäev päike säraks, oleksid inimesed sama rõõmsad ja lahked kui siin Tais. Ma usun, et kellelgi ei tuleks pähe mõtet moodustada parteid nimega EKRE või kadestada oma naabrit tema suurema auto pärast. Väga võimalik, et presidendi vastuvõtule tuleksid naised sama kleidiga, mis eelmine kordki ja noormehed ajaksid oma koledad habemetuustid maha. Jah, see oleks kõik võimalik siis, kui meil paistaks päike iga päev. Nagu täna – ilmajaama uudiseid vaadates näen, et meie armsa kodumaa kohal särab sünnipäeva auks taevas ehtne päike ja polegi vaja tõrvikuid süüdata. Elagu Eesti!

Väike ülevaade meie külmkapi sisust. Et pärast puhkust ei oleks piinavalt kahju asjatult veedetud päevadest.

Minu Türgi, vol 4

Minuga juhtub pidevalt nii, et alles viimasel päeval avastan ma selle, mida olen hoolega otsinud. Seekord otsisin tulutult seda head Türgi jooki nimega airan. Igal söögikorral käisin ümber kõikide toidulettide, kus vähegi seisid joogianumad, aga airani need ei sisaldanud. Ja nüüd, üks tund enne ärasõitu tulime oma lemmikbaari nö reispassi tegema, ja mis ma näen - võlujook on kogu aeg mu silme all olnud, ainult ei osanud seda kuidagi mahlapüttide vahelt märgata. Aga hea, et niigi läks ja saan rahulikult koju lennata. Lisaks suurendab rahulolu seegi, et kõik need päevad säras päike ja ilm oli lihtsalt parim, mida oktoobris soovida. Ja just täna hakkas siin sadama. Seega ajastus  oli igati täkkesse.
Eile sain ka oma antistressi massaaži kätte. Loomulikult oli masseerijaks jälle see iluz meez. Aga oma tööd ta tegi hästi.  Minu nõrk koht on puusakondid ja kui ta neid mudis, siis tegin ikka hirmsaid oigamise hääli, sest oli ikka kole valus küll. Jah, vanadus on tore iga, aga ainult siis, kui oled hea tervise juures. Tuleb rohkem käia masseerija juures, et tervena püsida, sest õige massaaž paneb su lubjatükid liikuma ja viib kehast kõik mürgid ja kurjad mõtted.
Kokkuvõtteks, kui tahate ka aja maha võtta, siis siin saab seda teha, eriti, kui teile meeldivad röökivad ja jonnivad lapsed, keda siin on suurtes kogustes. Samas on siin ka vaikseid nurgataguseid kohti, mis on ainult 18+ vanustele mõeldud ja kus keegi kedagi ei häiri. Ja ümbrus on siin ka väga ilus. Aga järgmine reis viib mind hoopis teise kohta!

Airan on vasakul pool

Linnupesadepuu

Minu Türgi, vol 3

Mida ometi sisaldavad kõik need suured kohvrid, mis soojamaa reisidele kaasa veetakse? Minu pikaajaline kogemus ütleb, et täiesti tarbetu on kaasa vedada kontskingi, peokleite, sooje kampsuneid, pikki pükse, täispuhutavaid madratseid, õlgkübaraid, 7 paari aluspesu, magneetofoni ja vererõhuaparaati. Aga enamjaolt just sellisest kolast koosneb enamike reisijate pagas, pluss veel tonnide viisi mänguasju, lutipudeleid ja vankreid lastega reisijatel. Nii see süsinikust jalajälg aina suureneb, kui koormata lennukit tarbetu koliga, mis tõstab lennuki kaalu ja nõuab rohkema kütuse kulutamist. Miks ei võiks hotellid laenutada kohapeal titekärusid ja mänguasju? Ja vajadusel vererõhuaparaati? Igatahes kui seisime  Tallinnas lennukile regamise järjekorras, seisis meie ees ontlik noorpere 2 väikese lapsega ja nende pagas koosnes 5st ülisuurest kohvrist + iga reisija seljakotist ja kõige lõpuks oli suurel pakikärul ka pirakas piklik neljakandiline pakend, mis või sisaldada endas a) kokkupandavat imikuvoodit või b) kokkupandud titekäru. Kirsiks tordil oli veel see, et vahepeal järjekorras seistes sukeldus pereisa ühte kohvrisse, õngitses sealt välja sandaalid, võttis jalast oma korralikud tänavakingad ja vahetas need sandaalide vastu. Issversussver, Lasnamäelt taksoga lennujaama on nii lühike maa,  miks neid kingi sõidutada nii kuradi kaugele kodumaalt? Ja no siin ei pea iga issanda söögikorra ajaks uut tualetti selga sikutama ja kontskingi jalga toppima. Aga mite sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid hoopis eilsest tehnoülevaatusest. Kõik see kestis tund aega ja selle sisse mahtus kokku 5 protseduuri. Kõigepealt 5 minutit soome saunas soojenemist, siis hamam ehk türgi saunas terasnuustikuga ihu hõõrumist tugevate kätega mammi poolt (see hõõrumine meenutas mulle minu esimest saunaskäiku oma ämmaga, kes tugeva saunaharjaga - mäletate küll seda puuharja, millel olid kõvad harjased ja millele sai varre külge "keevitada", et saaks selga küürida - mu selga nii hoolega nühkis, et mul oli tunne, et mul pole enam nahka selja peal olemaski, aga ma ei julgenud isegi mitte iitsatada, et mul on jube valus, ei saa ju ämma ees vedelaks lüüa), seejärel üle kogu kere seebivahuga kokku mätserdamist ja nö seebimassaži tegemine. Siis tonnide viisi veega ülekallamist ning seejärel mingis hämaras ruumis pikutamist koos kortse triikiva näomaskiga. Ja siis tuleb sinu juurde iluz meez, umbes nagu George Cloony, ja ütleb, ta nimi on Ali ja ta hakkab mulle massaaži tegema. Ausalt, ma olin natuke ärevuses, sest pole kunagi varem meesmasseerija käte vahel olnud, aga rahustasin ennast mõttega, et ma olen piisavalt vana ja tüüp oli jälle piisavalt noor, nii et vaevalt tal mingeid mõtteid minuga seoses võiks tekkida. Nii oligi, Ali tegi lihtsalt oma tööd ja minu kurvikas keha jättis teda ükskõikseks. Igatahes pärast 1 tunnilist protseduuri tundsin ennast päris hästi, nii et kui hakkasin spaast lahkuma, suutsin endale veel ühe massaaži kaela määrida, see on siis homme ja selle nimeks on anti stress massage ja ma olen selle välja teeninud pärast kõike seda stressamist, mida olen viimasel ajal tundnud.

Selline päikeseloojang just praegu

Muidu on siin kena olla, ainul üks imelik mees kõnnib siin ringi ja kuulutab oma T-särgiga, et ta on sündinud nõukogude liidus ja eile kandis ta punast särki, mille rinda kaunistas NSVL vapp ja seljal oli sirp ja vasar ning tekst, et CCCP moja roodina. Ei saa inimesest aru, kes sellise asja üle uhke saab olla. Aga ei lase ennast sellest häirida. 

Minu Türgi, vol 2

Ma ei ole juba mitu aastat ennast nii tervena tundnud, siinne soe kliima mõjub hästi, isegi unetust on siin palju kergem taluda. Ärkad  öösel üles, vähkred natuke ja magad rahulikult edasi, sest tead, et ei pea pool kuus ärkama, vaid võid rahulikult poole 8ni põõnata. Selleks ajaks läheb kõht tühjaks. Nälga siin ei sure, pigem tunnen muret, et suve jooksul 3-4 kaotatud kilo tulevad nädalaga tagasi. Ah et kuidas saab suvel kaalu langetada? Grillihooajal? Väga lihtne -  võta trepialusest kunkust välja oma golfivarustus ja käi 3 korda nädalas golfamas. Ära heitu sellest, kui alguses mitte mõmmigi välja ei tule, küll pikapeale lähevad löögid pikemaks ja nauding mängust suuremaks. Veel 2 kuud tagasi ma ei uskunud, et suudan lüüa kaugemale kui 10 meetrit, aga tänaseks suudan juba üle 50 meetri lüüa. Pole küll asi, millega kelkida , aga endal lihtsalt on hea meel, et kui ikka väga midagi tahta, siis kõik on võimalik , isegi minusugusel spordikaugel antisportlasel. Muidugi oli mul ka ambitsioonikas plaan siin Belekis golfiradu väisata, kuid minu vanem õde, kellel mänguri staaži mingi 20+- aastat, laitis selle mõtte kohe maha. Kui tulla siia mängima, siis mitte üksiküritajana, vaid ikka koos sõpradega, ja teiseks pean enne oma handicapi allapoole mängima. Seega Beleki golfirajad, ärge see hooaeg veel minuga arvestage.
Väga kehvad lood on lugemisega - kaasavõetud 4st krimkast olen läbi suutnud lugeda ainult ühe, teisega alustasin täna. Kui nii edasi läheb, siis saab enne puhkus otsa, kui mul mõrvamüsteeriumid lahendatud. Huvitav, et kas vananemisega kaasneb ka loetust aeglasem arusaamine, või loengi nüüd lihtsalt aeglasemalt? Noorest peast sai ikka raamat korraga alla neelatud, enne käest ei pannud, kui viimane lehekülg loetud sai. Nüüd aga kulub vahel paar nädalat, enne kui mõnest raamatust jagu saan. Või ei kirjutata enam nii huvitavaid raamatuid? Või siis lihtsalt enam ei suuda keegi mind millegagi üllatada.
Niimoodi vaikselt see aeg siin kulub, 3,5 päeva veel ja siis tagasi tööl. Praegu näeb minu töökoht aga välja selline:

Homseks broneerisin spaa protseduurid - hamam, massaažid, kortsude triikimine ja muu vajalik tehnohooldus ja keretööd. Puhkusest peab ju mingi kasu ka olema.

Minu Türgi, 2019

I'll be back,
ütles vist Shwartseneger või Stallone. Vahet pole, ma olen tagasi, selles toredas kohas Belekis, kus ma olin 2 aastat tagasi, puruhaigena ja millest ma suurt midagi ei mäleta. Seekord valmistusin põhjalikult, juba augustis alustasin antibiootikumi kuuridega, et saada oma köhimine kontrolli alla, mille lõppvaatus oli ränk üleelamine bronhoskoopia protseduuriga, millest ma ei taha teile midagi rääkida, sest see oli lihtsalt järjekordne kohutav elamus. Oot, see tuli nüüd nii pikk lause, et pean väikese pausi tegema. Ühesõnaga, minuga on nüüd kõik korras ja tulin tagasi siia Letoonia Golf Resort hotelli, et nautida seda kõike head kogu raha eest, mis eelmine kord jäi tegemata. Reis ise algas suure üllatusega, sest parafraseerides klassikuid - kui me lennujaama jõudsime, olid istekohad tagavaraväljapääsude juurde välja müüdud. See tähendab, et me jäime ainult 10 minutit hiljaks ja chek in käis täie hooga, olime täitsa saba lõpus ja ma olin valmis mürki võtma, et seekord meil ei õnnestu saada head positsiooni varuväljapääsu ukse juures,  kus on jalgadele 2 meetrit sirutamise ruumi, Aga võta näpust - kui jõudsin leti teenindaja juurde ja tegin haledat nägu, sain nigu naksti kaks kohta sinna kuhu vaja. See on puhkuse õnnestumise juures väga oluline faktor, et saad seda alustada piisavalt suure jalasirutamise ruumiga lennukis. Ma ei peatu siin pikemalt sellel, et kui me maandusime ja suundusime oma vastutellitud limusiini juurde, siis ei pannud ma esimese hooga tähele, et Taadu jäi maha. Kui lõpuks märkasin, et ta väga aeglaselt liigub , siis sain aru, et temaga on mingi teema. Autos oli tunne, et nüüd ongi lõpp - Taadu oli näost lubivalge ja tegi imelikke häälitsusi. Ketrasin peast läbi kogu oma esmaabi ja elustamise tarkused ja sundisin teda köhima, abi sellest suurt ei olnud, sest köhimisest ta keeldus. Mõne minuti pärast siiski ta toibus ja tundus, et suust suhu hingamist ma seekord tegema ei pea, õnneks. Arvan, et tervisehäire põhjuseks oli väga varane ärkamine ja hommikusöögi vahelejätmine, mis põhjustas madala veresuhkru näidu. Teie kõigi rahustuseks kinnitan, et Taadu on vähemalt praegu täie elu ja tervise juures ja ei kurda millegi üle. Seega, kokkuvõttes on meie puhkus hästi alanud, me oleme elus, ilm on siin suurepärane, toidud ülimaitsvad ja mis seal salata, isegi dzinn toonikuga kõlbab juua. Ja see on alles esimene päev. Seepärast ei kirjuta ka pikemalt, sest muidu te ei viitsi järgmisi osi lugeda. Olge terved ja käige regulaarselt tervisekontrollis, uskuge mind, see ei ole kena vaatepilt, kui keegi sinu lähedastest kavatseb otsad anda sinu silmade all.

Minu Vilnius

Kui mu mälu mind ei peta, käisin ma viimati Vilniuses 1978. aastal üliõpilaste laulupeol Gaudeamus. Kuna see oli enam kui 41 aastat tagasi, siis mul muid mälestusi tallel ei ole, kui et see oli üks ütlemata tore ja õnnelik aeg. Seega oli aeg seda linna uuesti külastada. Juba tol korral erines Vilnius selle poolest, et kirikus käimine ei olnud mingi tabu ja vene keelt siin keegi ei rääkinud, vastupidiselt Tallinnaga.
Kuna mul on õnnestunud nii oma elu sättida, et oma 30. sünnipäevaks sain ma  kingituseks tütre, siis tuli tema poolt ettepanek, et veedame sünnipäevade weekendi koos mingil linnapuhkuse reisil. Kõige soodsam Euroopa pealinn selleks nädalavahetuseks osutus Vilnius. Ja nii olemegi ennast siia imekaunisse linna lasknud ennast lennutada, otse kõige uuemasse Hilton Garden In hotelli, kus meile kummalegi on eraldatud luksuslik number (mis see maksab, ma ei te, sest see on tütre kingitus mulle) ja kus me saame nautida selle hotelli kõiki mõnusid. Hotell asub otse Vilniuse peatänava, Gediminase bulvari ääres, natuke nurga taga, nii et mingit tänavamüra tuppa ei kosta.

Aga loomulikult ei malda me olla ainult hotellis. Juba reedel alustasime põhjaliku kultuuriprogrammiga. Kõige lähem objekt hotellile oli Okupatsioonide ja vabadusvõitluse muuseum. See oli

üllatavalt rahvarohke. Sellise paiga nägemine annab teadmise, kui pagana hästi on minul ja mu laste põlvkonnal läinud ning et meie elu on ikka lill mis lill.
Edasi suundusime vanalinna poole. Korisevad kõhud andsid märku, et aeg oleks midagi põske pista. Söömiskohtade puuduse üle siin kurta ei saa. Samas ei tasu väga tõsiselt võtta müüti, et toidud ja joogid siin palju odavamad on. Sõltuvalt söögimaja asukohast on keskmise prae hind 6-26 euro vahel, vanalinnas on väike õlu 3,5 ja suur õlu 5 €. Meie esimeseks söögimajaks osutus St. Valentino terrass kuskil vanalinna piirkonnas, toidud olid maitsvad ja valge majavein täitsa soe. Peale kosutavat kehakinnitust meie kultuuriprogramm jätkus, otsisime üles illusioonide muuseumi ja viisime ennast kurssi salapäraste mustakunsti trikkidega. Käisime ka tagurpidi toas:

Õhtusöögi manustamiseks valisime välja restorani Town, kus me osutusime ainsateks külalisteks, hoolimata sellest, et restoran asus peatänava ääres. Muidugi oli sellise paiga suureks eeliseks see, et kelneril polnud peale meie vaja kedagi teist teenindada, rääkimata peakokast, seega saime meeldiva ja kiire teeninduse osaliseks. Sellises privaatrestos polegi varem võimalust söömas käia.

Kui vilniuslane tahab liikuda puntist a punkti b, siis ta ei osta endale mingit uhket bmw-d või audit, vaid haarab tänavalt elektrilise tõukeka. See riistapuu on siin erakordselt populaarne ja ilmselgelt on näha, kuidas tõukside kasutamine kahandab autostumist kesklinnas. Sõidutee servas on ligi 1,5 meetrine serv mõlemas suunas eraldatud tõuksidele ja jalgratastele, autodele on jäetud ruumi minimaalselt. Tallinnas on jalgrattur täiesti vaeslapse osas, mingi närused 50 cm Liivalaia tänaval on paras koht, kus jalgrattur võiks edukalt enesetapu sooritada. Vilniuses keegi ei soovi jalgratturite surma. 

Laupäevane kultuuriprogramm algas Baltimaade kõige suurema šoppingukeskuse Akropolise väisamisega. Oma üllatuseks avastasime selle keskuse seest veel suurema poe- MaximaXXXX. Pood oli väga korralik, tohutu kaubavalikuga ja väheste ostjatega. Ka kõik ülejäänud poed selles hiidtsentrumis olid suured, nii et 3 tunni jooksul suutsime vaid murdosa neist läbi käia. Aga see oli minusuguse ostlemisvaenuliku inimese jaoks väga suur edusamm, et niigi kaua suutsin vastu pidada ilma midagi erilist ostmata. 

Õhtul suundusime vanalinnas asuvasse iseseisvasse vabariiki Užupis, mis kuulutas oma sõltumatuse 1997 aastal, kuid siiamaani ei ole veel ükski riik seda tunnustanud. Hallooo Island? Põhiseadus on sellel riigil lühike ja konkreetne:

Eriti kõnetas mind punkt 26 - inimesel on õigus tähistada oma sünnipäeva, või ka mitte. Nii jätangi see aasta selle päeva lihtsalt vahele.

Vanalinnast leidsime veel paljugi vaatamisväärset, kuid enamjaolt oli tunne, nagu oleksime oma koduses Tallinnas:

Tänase hommiku veetsime Vilniuse teletornis ja pealelõunal käisime veelkord vanalinnas, et kõik ilusamad kohad korralikult meelde jätta, sest mine sa tea, millal jälle kas ise või keegi sõpradest otsustab  iidse vürstiriigi pealinna külastama tulla. Siin on väga kodune olla!