neljapäev, 9. oktoober 2014

Dieedipidamatusest.

Juba mitmes hommik ärkan ma üles tõotusega, et tänasest algab dieet. See mõte ei ole mulle muidugi võõras ka puhkusevälisel ajal, ikka ja jälle seisan valikute ees, kas minna poodi ja osta suuremad riided või natuke pingutada, st nälgida, ja võin oma armsate vanade hilpudega edasi käia. Miks see mulle nii tähtis on? Lihtsalt sellepärast, et ma ei seedi silmaotsaski mõtet, et tuleb minna shoppama. Kuna mul puudub täielikult arenenud maitsemeel ja otsustusvõime, siis on mingi riidehilbu lappamine poes minu jaoks võrdväärne elutähtsa otsuse langetamisega. Parem selliseid keerulisi olukordi vältida.
Aga siin Türgis ei tule sellest dieedist küll midagi välja. Nad kohe teevad kõik selle nimel, et sa siin ennast lõhkemiseni täis mugiksid. Juba sööma minnes seisavd tähtsad persoonid ukse peal ja soovivad sulle head isu. Põhiroad küpsevad otse sinu silmade all. Salatite ja juustuvalik pimestab. Sööd ühe taldrikutäie tühjaks ja juba vasardab kuklas mõte, et aga see, too ja ka too kolmas toit on ju veel maitsmata. Ja kui oled oma tavapärasest toidukogusest sisse kühveldanud kahekordse koguse, siis oleks ju lausa patuasi jätta maitsmata kõik need oivalised magustoidud, mis lõpuks su keele alla viivad, nii et sa ei saa enam isegi oma täiskõhutunde üle nuriseda. Ainult veel ägiseda saad natuke. Vot niimoodi hoolitsetakse siin sinu kehakaalu kasvu eest.
Lisaks sisemisele ilule hoolitsetakse ka välimise ilu eest. Juba mitmes päev järjest tüütab meid üks noormees sellega, et tahab meid väevõimuga viia iluprotseduuridele. Külap me näeme piisavalt koledad välja, sest ta lubab meile super allahindlust. Aga me ei allu provokatsioonile ja jääme endale kindlaks. Küllap toidab meie meelekindlust ka asjaolu, et noormees, kuulnud, et oleme Eestist, tegi kohe järelduse, et oleme kõik ühest nõukogude liidust ja et oleme ühest rahvusest, teadagi et venelased. Nii need asjad ikka ei käi, noormees! Täna uurisin välja, et tüütu tüüp ise on turkmeenlane. Saan aru, et ta peab ka oma palga välja teenima, aga mingi viisakuse piir peaks ka alles jäâma. Nõukogude liitu pole juba ammu olemas ja see naša mentaliteet peaks ka ükskord kaduma. Niipalju siis ühe väikese rahvakillu enesemääramisôigusest.
Pärast pikka targutamist vôeti lõpuks ka kooseluseadus riigikogus vastu. Mille üle on mul hea meel. Facebookis levis Kertu Rakke arvamus traditsioonilisest perekonnast, mis oli selge sõnum selle kohta, et traditsiooniline Eesti perekond on pigem üks õnnetu kooslus, mille nimel ei tasugi väga võidelda. Ma lisaks veel juurde, et viimasel ajal on lisandunud traditsioonilise peremudeli hulka ka selline pere, kus ema on töötu, isa on töövōimetuspensionär (töövõime on ta kaotanud mitte tööd tehes, vaid ohtralt alkoholi tarbides) ja lapsi aina sünnib sellesse peresse juurde. Vaesed lapsed, kellle kaela nuheldakse vanemate patud. Kuidas sellist peret kaitsta süüdimatute vanemate eest, hr. Varro Vooglaid?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar