Jälgides viimaseid uudiseid Eestist, selgub, et kooseluseadus on lõhestanud Eesti rahva. Mis ei ole õnnestunud puutinlastel, on õnnestunud homofoobidel. Aitäh, aga minu perekond ei vaja kaitset. Me saame hakkama ja kooselu seaduse vastuvõtmine ei muuda meie perekonnas mitte midagi, ja ma olen kindel, et minu sõpruskonnas samuti. Ma ei saa sellest hüsteeriast aru, mida riigikogu liikmed Reinsalu ja Nool (kes teadupärast oli õigel ajal trennis) praegu üles kisuvad ja kelle huve nad teenivad? Aga loodame terve mõistuse võidule ja aitab poliitikast. Ma olen siiski puhkusel!
Meie kooselu siin Türgi kenas kuurordis koos kõigi teiste puhkajatega laabub suurepäraselt. Basseinibaari baarman keeldub meiega suhtlemast inglise keeles, kuigi ma igakord alustan vestlust inglise keeles, läheb ta sujuvalt üle rahvastevahelise suhtlemise keelele, mis teadupärast on vene keel.
Me ikka vist näeme nii venelaste moodi välja. No mis parata, 50 aastat okupatsiooni on meie nägudesse ja tegudesse oma jälje jätnud. Aga ega pole ka miskit häbiväärset osata mitmeid võõrkeeli, vähemalt ei ole ma siiamaani janusse surnud, ja täna olen ka puhtalt eesti keelega hakkama saanud. Oluline on siiski kehakeel! Viibutad kahte sõrme ja suunad pilgu õllekraanile - ei saa ju kahtepidi mõista, et ma nagu tahaks kolme õlut. Ikka kahte! Elementaarne!
Põhilise aja veedame basseini ääres, aga ujumas käime meres. Täna oli meri rahulik ja nägime suuri kalaparvi meie ümber tiirlemas. Vesi oli läbipaistev, muidu on siin lained üsna sogaseks vee teinud. Aga vesi on suurepärane sellegipoolest. Basseini ääres askeldavad pidevalt animatsioonimeeskonna liikmed, kes ei lase sul sugugi sõba silmale lasta, vaid sunnivad sind vesiaeroobikat tegema, võrk- ja veepalli mängima, osalema kòhutantsukursustel ja kõige lõpuks ka veel pilatest harrastama. Täna tutvusin ka Indiraga - imekauni tütarlapsega Gruusiast, kes siin promob karusnahkadega äritsevat firmat ja kutsus mind privaatsele shoppingtuurile karusnaha poodi. Saime jutule ja Indira tunnistas, et teenib siin 4 korda rohkem kui kodumaal oma erialal - meditsiiniõena töötades. Kuna minu riidekapp kubiseb kasukatest, siis ilmselt see äri jääb meil katki, kuid Indira ei saanud sugugi pahaseks ja kinnitas, et kui mul iganes peaks olema soov soetada uus kasukas, siis just tema on see õige inimene, kelle poole tasub siin pöörduda. Jätsin selle olulise info meelde.
Täna õhtul on siin hotellis mingi surem showprogramm, aga oleme siin juba tunnikese selle programmi ootuses basseini baaris istunud ja midagi head see endast ei tõota. Hetkel mängib keegi Jelena elektroonilist klaverit, kaverdades tuntud poplugusid, väikesed lapsed kiljuvad rõõmust ja suured inimesed suhtlevad omavahel aktiivselt. Väidetavalt valitakse täna hotelli miss, tehakse kõhutantsu turniir ja kõige lõpuks lubatakse discot. Millegipärast see meid eriti ei köida ja tundub, et kobime varsti oma tuppa vaatama vene telekanalitest, kuidas Ukrainas kohalik armee pommitab koolimaju ja kuidas head vene sõdurid päästavad kohalikke lapsi Ukraina armee jõhkrate tegude eest. Oh seda ajupesu, mis ümberringi toimub.
Meie kooselu siin Türgi kenas kuurordis koos kõigi teiste puhkajatega laabub suurepäraselt. Basseinibaari baarman keeldub meiega suhtlemast inglise keeles, kuigi ma igakord alustan vestlust inglise keeles, läheb ta sujuvalt üle rahvastevahelise suhtlemise keelele, mis teadupärast on vene keel.
Me ikka vist näeme nii venelaste moodi välja. No mis parata, 50 aastat okupatsiooni on meie nägudesse ja tegudesse oma jälje jätnud. Aga ega pole ka miskit häbiväärset osata mitmeid võõrkeeli, vähemalt ei ole ma siiamaani janusse surnud, ja täna olen ka puhtalt eesti keelega hakkama saanud. Oluline on siiski kehakeel! Viibutad kahte sõrme ja suunad pilgu õllekraanile - ei saa ju kahtepidi mõista, et ma nagu tahaks kolme õlut. Ikka kahte! Elementaarne!
Põhilise aja veedame basseini ääres, aga ujumas käime meres. Täna oli meri rahulik ja nägime suuri kalaparvi meie ümber tiirlemas. Vesi oli läbipaistev, muidu on siin lained üsna sogaseks vee teinud. Aga vesi on suurepärane sellegipoolest. Basseini ääres askeldavad pidevalt animatsioonimeeskonna liikmed, kes ei lase sul sugugi sõba silmale lasta, vaid sunnivad sind vesiaeroobikat tegema, võrk- ja veepalli mängima, osalema kòhutantsukursustel ja kõige lõpuks ka veel pilatest harrastama. Täna tutvusin ka Indiraga - imekauni tütarlapsega Gruusiast, kes siin promob karusnahkadega äritsevat firmat ja kutsus mind privaatsele shoppingtuurile karusnaha poodi. Saime jutule ja Indira tunnistas, et teenib siin 4 korda rohkem kui kodumaal oma erialal - meditsiiniõena töötades. Kuna minu riidekapp kubiseb kasukatest, siis ilmselt see äri jääb meil katki, kuid Indira ei saanud sugugi pahaseks ja kinnitas, et kui mul iganes peaks olema soov soetada uus kasukas, siis just tema on see õige inimene, kelle poole tasub siin pöörduda. Jätsin selle olulise info meelde.
Täna õhtul on siin hotellis mingi surem showprogramm, aga oleme siin juba tunnikese selle programmi ootuses basseini baaris istunud ja midagi head see endast ei tõota. Hetkel mängib keegi Jelena elektroonilist klaverit, kaverdades tuntud poplugusid, väikesed lapsed kiljuvad rõõmust ja suured inimesed suhtlevad omavahel aktiivselt. Väidetavalt valitakse täna hotelli miss, tehakse kõhutantsu turniir ja kõige lõpuks lubatakse discot. Millegipärast see meid eriti ei köida ja tundub, et kobime varsti oma tuppa vaatama vene telekanalitest, kuidas Ukrainas kohalik armee pommitab koolimaju ja kuidas head vene sõdurid päästavad kohalikke lapsi Ukraina armee jõhkrate tegude eest. Oh seda ajupesu, mis ümberringi toimub.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar