Minu uus elu, vol 2

Parafraseerides tuntud vanasõna - enne mõtle ja siis postita! Mina ei mõelnud, vaid panin kogu ilmarahvale lugemiseks üles suurejoonelise lubaduse muuta oma elu ja hakata tubliks jooksjaks. Veelgi enam - hakata lausa maratoonariks. Nüüd oma lubadusest taganeda on päris võimatu. Mis on alustatud, see tuleb lõpuni viia. Lubasin, et tänaseks peab mu jookstud sammude arv ulatuma 2000-ni. Selle plaani sain tegelikult täis juba eilseks, tänaseks saagiks jäi kõigest 1300 jooksusammu.
Algus oli väga innustav - iga päevaga tundsin, et suudan aina rohkem sibada. Minu sibamine tähendab kerget sörkimist. Neljapäeval sattusin lugema ühe jooksuharrastaja blogi ja sain aru, et mu treeningu metoodika on täitsa vale. Tolles blogis oli kirjas, et jooksma peab üle päeva, ja üle päeva tuleb teha jõuharjutusi. Kohe sain motivatsiooni reede hommikul mitte jooksma minna, sest vahepeal peab ju taastuma ka. Eilne päev see eest kujunes väga rängaks - hommikul 2000 sammu sörkimist, siis paar tundi puude ladumist - see läks jõutreeningu ette, ja õhtul tund aega saunas higistamist ja vihtlemist. Kõige selle tagajärg oli see, et täna hommikul ei suutnud teha rohkem kui need hädised 1300 jooksusammu ja sedagi hambad ristis. Järelikult olen üle treeninud ja pean natuke vist tempot maha võtma. Probleemiks on mulle ka jooksu tehnika. Ilmselgelt ma seda ei valda, sest kuskilt lugesin (http://www.tlu.ee/opmat/tp/harrastused_treening/varustus_ja_jooksutehnika.html ), et Tuleb jälgida õiget kehaasendit, jalgade ja käte tööd. Jalgade töö vahetub jooksul pidevalt, kui äratõuge on lõppenud ja algab lennufaas, muutub äsjane tõukejalg hoojalaks ja vastupidi - mahaasetatud hoojalg muutub tõukejalaks. Jalg peaks tervisesportlasel maanduma enamasti nö. täistallale, kogu raskus peaks olema jaotatud võrdselt kõigile varvastele, mitte üksi suurele varbale. Maapinda puudutab esmalt pöia eesmine osa, seejärel laskutakse kogu tallale. Jne jne. Seda on minusugusel amatööril jooksmise ajal väga raske meeles pidada, mul on tunne, et ma ise jooksen nagu karu, jalad teevad põnta põnta ja mingist lennufaasist pole juttugi. Raskelt, väga raskelt tuleb see kõik. Aga pole hullu, harjutamine teeb meistriks ja küllap toimub ka minuga pikapeale sama imeline muutus nagu Eveliniga, kes ka alustas oma presidendiproua karjääri kohmaka karuna:

 ja on seda nüüd lõpetamas totaalselt muutununa:

 

Seega on mul veel pikk tee ees ja loota, et muutus tuleb paari kuuga, on utoopiline. Tegelikult peaksin endast ka laskma paar ülesvõtet teha, et oleks hiljem võrdlusmaterjali. Kust ma muidu aru saan, et minu pingutused vilja kannavad?

Lubadus järgmiseks pühapäevaks - 2500 jooksusammu.

Minu uus elu

13. aprill 2015
Aitab! Juba mitu aastat ei ole minu elus mitte midagi toimunud. Sest mul on kõik olemas - 6 aastat tagasi juba üsna eakana kättevõideldud magistrikraad, 4 aasta tagune ESF-i poolt rahastatud vanemaealiste tööhõive projektiga maadlemise kogemus ja 2 a ja 3 kuu vanune lapselaps. Tunnen, kuidas hakkan vaikselt ära vajuma. Mitte midagi uut ei juhtu enam. Isegi viimased riigikogu valimised ei muutnud ei minu ega ka kellegi teise elus mõhkugi. Sellised stagnatsioonihõngulised mõtted ei valmista mulle sugugi rõõmu. Seepärast otsustasin, et kui elu minu ümber ei muutu, siis hakkan parem iseennast muutma.
Nagu ikka, on alati uuenduste elluviimiseks parim aeg uue aasta algus. Sest siis tavaliselt on kehakaal kahekordistunud ja motivatsioon uut elu alustada kordades suurem kui näiteks kõledal kaamose ajal. Parimaks eneseületuse proovikiviks on tavaliselt just kõige ebameeldivamate asjadega tegelema hakkamine. Kuna ma ei ole väga sportlik inimene, siis näiteks hommikuti veerand tundi varem ärkamine ja aktiivne rasvapõletamine on minu jaoks enneolematult vastik tegevus. Juba õhtul voodisse  heites sisendan endale, et ma pean seda tegema, et see on väga vahva ja see meeldib mulle. Kuigi tegelikult kuskil kuklas vaidleb keegi mulle väga ägedalt vastu ja püüab mulle tõestada, kui mõnus on hommikul kauem pikutada ja miks peaksin ennast mingi karglemisega hingetuks ja higiseks ajama. Vähemalt 2 korda nädalas jääb see kuklas taguja võidumeheks, aga ülejäänud korrad olen suutnud oma tahtejõu riismed kokku koguda ja tõepoolest olen tänaseks juba järjest ligi 3 kuud ja 10 päeva  andunult Denise Austini video Cardio Fat Blast Workout ( https://www.youtube.com/watch?v=LEqja3bPU4Q ) järgi oma rasvu väristanud. Papa on sellest päris närvis juba, sest mõned harjutused nõuavad ka hüplemist ja väidetavalt pidi maja minu kargamise peale ohtlikult värisema. Papa väidab ka seda, et kui näiteks hommikul on päike pilve taga peidus, siis see tuleneb kõik sellest, et päike lihtsalt ei suuda nii koledat vaatepilti, nagu ma oma võimlemisega pakun,  taluda.
Kuid mida päev edasi, seda kergemaks on mul läinud. Esiteks olen juba peaaegu kolm kilo (+-1 kg) alla võtnud, teiseks jõuan juba kõiki harjutusi Denise tempos järgi teha ja ma peaaegu enam ei hingelda. Kolmandaks avastasin, et mulle on tekkinud vöökoht. Eks see oli varem ka olemas, aga oli peidus mingi kummalise "päästerõnga" all, mis ajapikku minu keskkoha ümber kasvanud oli. Nüüd seda enam pole ja ma tahan kõigile minuvanustele daamidele öelda, et ärge uskuge seda juttu, et päästerõngas tuleb aastatega, see on paratamatus ja sellega tuleb leppida. See on puhas demagoogia, mille on välja mõelnud just minusugused laiskvorstid. Neljandaks, ja mis on tegelikult väga oluline faktor - minu riided ei pigista mind enam. Mis tähendab, et saan oma vanu riideid edasi kanda. Mis  ei tähenda seda, et mulle uued riided ei meeldi, ja veel kuidas meeldivad! Aga nagu ma ka varem väljendanud olen, vihkan ma igasugust shoppamist, isegi rohkem kui rasvade põletamist.
Kuid nüüd kõige tähtsamast! Kolm päeva tagasi püstitasin enda jaoks ilmvõimatuna  näiva eesmärgi - juba sellel aastal osaleda mingil maratonil. Kui mitte suurte inimeste omal, siis kasvõi mingil tillumaratonil. Jooksmisega alustasin laupäeva hommikul. Jätsin tubased harjutused kus seda ja teist, panin tossud jalga, sammulugeja vööle ja hakkasin jooksma. Vaevalt, et minust nii tubli jooksja tuleb, nagu Forrest Gump omal ajal, aga 1000 sammu joosta esimese korraga oli minu jaoks ülisuur pingutus.

Vahepeal puhkasin ka. Tegin endaga diili, et iga päevaga lisan jooksusamme nii 200-300 tk juurde. Ega siis tark ei torma! Ikka tasa ja targu. Asi ei tohi minna vastikuks. Mäletan, kui piinarikkad olid kooli ajal need maratoni päevad, kus tuli terve kooliga minna Glehni lossi parki ja vastavalt vanusele joosta kas 300 või 500 meetrit. Oma jooksus olin alati viimane, ja mis seal salata, juhtisin tagumiste lõpetajate edetabelit ka kogu kooli arvestuses. Ma ei tea miks, aga olin kooliajal üsna kehvake oma sportlike saavutuste osas. Võibolla oli mul vilets tervis, sest mäletan, et kaeblesin järjepidevalt kõhuvalu üle ja ema jooksis minuga mööda arste ja polikliinikuid. Kõhuvalust sain lõpuks lahti pärast seda, kui üks nutikas arstitädi taipas mind sondi neelama saata. See rõve kummivooliku neelamine on mul siiamaani meeles ja kõht üldiselt pole pärast seda enam valutanud. Teine häda oli mul südamega, tundsin pidevalt pisteid südames, ka seda tõbe sai korduvalt arstide juures kontrollitud, kuid iga kord laiutasid arstid ainult käsi ja panid mulle lõpuks diagnoosi - liiga kiiresti kasvav laps, kelle süda ei jõua lihtsalt kasvule järgi. Niimoodi tõbede käes aastaid vaevelnuna läks ilmselt kaduma minu kaasasündinud spordianne, mis hiljem enam ei avaldunudki täiel määral. Kuskil trennis ma ei käinud, kui mängisime kulli või rahvastepalli, siis olin alati esimene, kes kinni püüti või palliga vastu pead sai ja platsilt eemaldati. Ja kui moodustati mingeid võistkondi, ükstapuha kas luuremänguks või Ali-Babaa jaoks, siis mina jäin tavaliselt üle, sest kaptenid teadsid, et olen nõrgim lüli meeskonnas.
Niisiis - laupäeval 1000 sammu jooksmist koos puhkustega, eile 1300 koos puhkustega (tegelikult kogunes samme pea 2000, sest käisin postkastist, mis on meie elamisest umbes 700 meetri kaugusel, lehti ära toomas) ja täna hommikul 1000 sammu juba peaaegu ilma puhkusteta. Nii see läheb. 1000 sammu tuleb kokku, kui jooksen 4 korda ümber oma maja. Homme hommikul üritan siis juba 5 ringi lipata. Ja te ei kujuta ette, kui ilus päikesetõus ja lindude laul mind saadavad kogu jooksu vältel. Lisaks veel tuhandete hanede kisa, kes mind nähes ehmunult  tiibu lehvitavad ja hädakisa tehes põllult põgenevad. See kõik on nii imeline ja innustav. Järgmiseks esmaspäevaks pean suutma joosta juba vähemalt 2000 sammu ilma puhkepausideta. Ja kui ma seda suudan, siis annan sellest ka oma blogis märku. Kirjutangi ainult sellepärast, et kuskil koolitusel õpetati, et kui tahad midagi elus saavutada, siis pane oma eesmärk paberile kirja, et see sul kogu aeg silma ees oleks. Seniks hoidke mulle pöialt ja innustage takka, et ma mingil juhul oma eesmärgist ei taganeks. Nii et kui oled viitsinud tänase jutu läbi lugeda, siis - kõik toetusavaldused FB lehel on teretulnud!

Seekord mitte sõnagi poliitikast

Kuna sain viimase postituse eest kaks kirjalikku noomitust oma alalistelt lugejatelt, keda ei huvita mitte minu syvaanalyys Eesti poliitmaastikul toimuvast, vaid hoopiski minu seiklused Hurghadas, siis ei saa ma oma fänne alt vedada. Niigi avastasin, et blogi loetavus vähenes katastroofiliselt pärast viimast postitust.Poliitikast on kõigil siiber!
Millest alustada? Kui millestki eriti rääkida ei ole, siis on asendamatuks teemaks ilm. Puhkuse esimeses pooles kimbutas meid tugev tuul ja vahelduv pilvisus, mis alles eile asendus sooja briisiga ja selge taevaga. Seega nurisemiseks põhjust pole, vähemalt ei ole papa jõudnud transformeeruda keedetud peedi taoliseks olendiks. Kuigi mine sa tea, tänane terve päev kõrvetava päikese all on veel ees ja kõike võib  juhtuda.
Ühel päeval pikutasime basseini ääres. Seal käib aktiivsem seltsielu, muusika möirgab ja animaatorid kutsuvad üles tegudele. Üks kaunis noormees suutis kümmekond daami meelitada vesiaeroobikale. Oleksin isegi nendega liitunud, aga mind tegi valvsaks asjaolu, et daamid sunniti aeroobikat tegema lastebasseinis, kus vesi oli nii tibake üle põlve. No mis vesivõimlemisest me siin räägime? Midagi oli valesti, nii mulle tundus. Ja tunne ei petnud mind, kui pärast mõningaid venitusharjutusi sundis noormees daame niipalju ennast ettepoole painutama, et nad oma rindadega vett ulataksid puudutama. Noh, mis seal salata, noormees nautis täiega vaatepilti, mis nüüd avanes! Vähegi suurema rinnapartii omanikel vupsasid rinnad bikiinidest välja. Oh neid kilkeid, mis kostusid nii basseini poolt kui ka pealtvaatajate poolt. Hiljem suutis noormees veel muidki siivutuid harjutusi daamidega teha ja näis, et daamid olid päris õhinas. Vähemalt ei olnud kellelgi igav.
Mere ääres on aga palju rahulikum, siin ümbritsevad meid eestlastest sõpruskonnad ja eestlane teadagi on tagasihoidliku loomuga, v.a. juhul, kui ta saab piiramatult alkoholi tarbida. Aga midagi hullu pole juhtunud ja ainult kaks Kalevipoega on veidi valjema jutuga silma paistnud, nii oleme päris kursis nende eluga Soomes.
ühel päeval lasin ennast Spaa myygimehel pehmeks rääkida ja võtsin vastu pakkumise 100 minutiga saada 100 korda ilusamaks. Seda trikki ma tahtsin tõesti näha, aga pean teie rahustuseks kohe ytlema, et olen samasugune nagu varemgi, ainult veidi vaesem. Aga seda ma pean kyll ytlema, et see kena egiptlanna, kes minu eest spaas hoolitses - kooris mult naha maha, masseeris mind pealaest varbaotsteni, aurutas mind aurusaunas, kypsetas mind kuumal lavatsil, nii et ma tundsin, kuidas hommikune pooltoores omlett mu kõhus korralikult ära hyybis, ja kõige lõpuks mind mingi kliistritaolise möksiga kokku määris - jah, see tydruk oli nii armas, ta hoidis mul igakord käest kinni, kui mind järjekordsele protseduurile talutas, ja oli nii lahke ja sõbralik et sellist teenindust tahaks Eesti spaades ka kohata. Meil on veel selles osas arenguruumi.
Eile õhtul väisasime lähedalasuvaid ostukeskusi. Oh neid miljoneid kassikujusid, pyramiidikesi ja T-särke, mis kannatamatult oma uut peremeest ootavad! Ka meie ei tahtnud nende omanikeks hakata. Hotelli ees on hiigelsuur promenaad ja siin ootavad ka mõned kurvad kaamelid, et keegi nende selga roniks ja nad saaksid mõned minutid ringi patseerida ja oma peremehele raha teenida. Vaatasin lähedalt pealt, kuidas see kaamli selga ronimine käib. Kaamel on madalas asendis, st ta on oma koivad kerinud kõhu alla. Samal ajal kui turist hakkab tema turjale ronima, torkab peremees oma sõrmed vaese looma ninasõõrmetesse, mis on ilmselt väga valus ja sunnib kaamlit olema vagusi. Kui nyyd turist kindlalt kahe kyyru vahele on ennast istutanud, siis laseb peremees kaamli yhe esijala mingi kavala nipiga köidikust lahti (vaese looma yks esimene jalg on kuidagimoodi kere kylge kinni seotud) ja võtab oma sõrmed Kaamli ninast välja, mis on talle märguandeks, et nyyd lôpuks võib ta pysti tõusta ja turisti sõidutada. Kõik see loomapiinamine toimub nii märkamatult, et turist ei saa ise arugi, millist kannatust ta vaesele kaamlile põhjustab. Jah, peab neil loomadel ikka eesli kannatus olema...
Seekord oleme jõudnud selles osas papaga konsensusele, et Egiptusesse me enam ei tule, v.a. juhul, kui Risto peaks meid endale Kairosse kylla kutsuma. Aga jah, talviseks puhkuseks on vist siiski mõttekam lennata kaugemale ja pikemaks ajaks. Mitte et meile siin ei meeldiks, aga kolmest korrast on piisav, et ära tydineda. Õnneks ongi täna viimane päev ja öösel alustame tagasilendu. Ning ma ei jõua ennast ära kiruda, et ma unustasin Innu käest laenata lennupatja. Kuidas ma kyll tänase öö ilma padjata yle elan? See selgub juba homme, aga siis on juba hoopis teised jutud. Elame veel!

Valimiste õppetunnid

Kuna siin on nii aeglane internett, siis lähevad mul tähtsad asjad enne meelest ära, kui ma need yles jõuan kirjutada. Ja tabletiga on väga tyytu blogi pidada. Mõned mõtted siiski onpähe tulnud, mida tahaks jagada.
Muidugi olime oma reisi nii planeerinud, et oleksime saanud kylla minna ka oma Ristole, kelle praegune töökoht asub Kairos. Aga ta oskas oma asjad nii sättida, et viibib praegu haavatuna hoopiski kodumaal ja lähimad sugulased nagu õde ja vennapoeg koos oma emme ja issiga peavad teda nyyd põetama. Ja haige inimene on ju ikka kapriisne ja vajab poputamist. Midagi hullu temaga ei juhtunud, liigsete selfide tegemisega olid tema vasakus õlas kõõlused ja kondid katki läinud, mis nyyd tänu osavatele ortopeedidele kruvide ja poltidega kõvasti kinni keerati. Nii lihtne on tänapäeval inimesi ravida, pole muud vaja kui kruvikeerajat ja mutrivõtit. Niipalju siis tervise teemast. Tehke vähem selfisid ja rohkem sporti, siis pýsite terved!
Dellfist pealkirju lugedes olen aru saanud, et sotsid ja irl-ikad on valimistel jäänud peksupoisteks. Pole ka ime, ma ei tea, kes sotside tagatoas nõu annab, aga kui seal oleksin mina olnud, oleks tulemus kindlasti parem olnud. Sotside viga oli selles, et nad ei rakendanud populaarseid teletähti oma valimisvankri ette. Ainult Raim alias Indrek Saar virvendas korraks Õnne 13-s. Ja tulemus - Raim sai sisse! Aga miksei kasutatud ära Alma potentsiaali, kes on hetkel kõige kuumem teleseriaali täht. Voi siis Allan ja tema poeg Jaanus - kõigi Kalevipoegade hääled oleks olnud garanteeritud. No ja vana talupidaja Riks - just praegu, kui Eesti põllumehel ei olekõige kergemad ajad, oleksid tuhanded väiketalunikud andnud oma hääle karismaatilise Hannes Kaljujärve eest. Ainuke tuntum telenägu, keda sotsid oma ridadesse kutsusid, oli Mihkel Raud, aga mida suudab yks Mihkel teiste tuntud kultuuritegelaste vastu teha. Mitte tuhkagi. Ja kyllap hirmutas sotside potentsiaalseid valijaid ka Sven Mikseri ajutine peataolek. Sest mis sõnumi valijad said? Kaotad korra pea, võib seda sinuga ka edaspidi juhtuda. Ja kardan, et pead juba mõne kruviga tagasi keha kylge ei kinnita.
Ja miks siis Isamaalased feilisid? Loomulikult aitas nendekaotusele kõige rohkem kaasa homofoobia all kannatav isand Nool, kes oma kurjade väljaytlemistega kooseluseaduse teemal peletas viimasedki ajudega inimesed irl-ist eemale.
Nii palju siis meie puhkuse veetmisest siin pyramiidide maal!

Kõik on uus märtsikuus

Oleks võinud olla, aga nagu ma ennustasin, sõltumata valimistulemustest jätkub elu Eestis oma vana rada ja mitte midagi muutu, ei paremaks, ei kehvemaks. Ja kui midagi ei muutu, siis on tegu seisakuga. Midagi sarnast toimus ka eelmise sajandi 80ndate keskpaigast alates, kuni Eesti taasiseseisvumiseni. Ajalugu kordub. Aga mitte sellest ei taha ma kirjutada, ikka sellest, et pärast 3 tunnist hilinemist tõusis meie lennuk taevasse ja tõi kogu seltskonna turvaliselt Hurghadasse. Jumal oli meie vastu armuline ja nii saime järjekordselt laiutada varuväljapääsu juures. Muidugi kaasneb sellega ka lisavastutus,sest kui miskit peaks juhtuma, pean just mina see olema, kes avab varuukse ja viskab selle suure hooga lennukist välja. Loomulikult on seda pinget kogu reisi jooksul raske taluda, aga lisaruum jalgadele korvab muud üleelamised.Kui rääkida hotellist, siis on meid, eestlasi siin kokku 40 hinge - terve bussitäis. Täitsa uskumatu, et vene keele asemel kõlab igal pool eesti keel. Elame Sindbad beach club resordis, hotell on otse mere ääres, astu toast kohe randa. Kuigi hotelli see osa, kus meie elame, ja ka tuba ise meenutab mulle kunagist tipi ühikat, leppisime papaga kokku, et vähem virisemist ja rohkem nautimist. Nii et ei virise selle üle, et tuul on vahel väga tugev, et pakutav söök on yksluine ja jook on nibin nabin joodav - ymberringi on teenindav personal nahast välja pugemas, et meil siin mõnus oleks olla ja see teeb meele rõõmsaks.
Eile käisime nn Tai restoranis õhtustamas. Tellisime kuulsat Tom Yami suppi - mälestus sellest imemaitsvast tai supist on elavalt veel keele peal eelmisest korrast Tai kuningriiki. Mis seal salata - ei olnud siin seekord sellist maitseelamust ja selle kogemuse valguses sai yksmeelselt otsustatud, et järgmisel aastal samal ajal oleme jälle Tais. Või Vietnamis. Igaljuhul kuskil seal kandis. Muidu kulgeb siin kõik rahulikult. Ärge meie pärat muretsege. Vaadake, et selleks ajaks, kui me tagasioleme, oleksid koalitsoonikõnelused peetud jaWoodoo minister paigas!

Jälle see Giptus!

Nii nagu veri ajab rähni puu otsa, nii on ka meil papaga talvel mingi tung põgeneda külmast ja pimedast urust soojuse ja valguse kätte,  kuigi veebruari kuu on olnud Eestis isegi väga talutav ja pole olnud põhjust kurta kohutava pakase ja lumerohkuse üle, nii nagu see oli 3-4 aastat tagasi. Aga vahet pole, nagu minu ema armastas öelda - korda tegu, saad harjumuse, korda harjumust, saad iseloomu, korda iseloomu, saad saatuse. Ma olen nüüd selles staadiumis, et olen saanud kätte oma saatuse. Ja minu saatuseks on akude laadimine Egiptuses. Või kuskil mujal soojal maal. Pidasime plaani minna seekord hoopis Tenerifele, aga ma ei teagi, miks me ühel päeval Egiptuse kasuks otsustasime. Ilmselt lühema lennureisi pärast. On ju suur vahe, kas lendad 6 tundi või ainult 5 tundi. Lennukis aeg venib kohutavalt aeglaselt hoolimata lennuki lendamiskiirusest.
Pöördusin jälle oma hea reisikonsultandi Ija poole, kes tegi minu eest ära tüütu tegevuse - otsida tuhandete parimate pakkumiste seast üles see kõige parem. Eks siis kohapeal on näha, kui palju parem elu, võrreldes eelmiste kordadega, meid ees ootab. Muidugi ei lähe me sinna mingite eriliste ootustega, sest eks ole juba käidud kah ja aru saadud, et lõunamaal tuleb elu võtta palju vähenõudlikumalt ja rahulikumalt ning pigem keskenduda puhkamisele kui virisemisele.
Ilmselt jääb meil nägemata 1. märtsi õhtune valimistulemuste kokkurehkendamine, kellegi võidujoovastus ja kellegi muttalangemine, sest internetiga ei pruugi kohapeal  olla kõige paremad lood, kuid sisetunne ütleb, et elu Eestis jätkub vanaviisi. Koalistiooniläbirääkimised lähevad edukalt, ükskõik kes siis omavahel kokkuleppeid teevad, sest võimu juurde tahavad kõik saada ja selle nimel võib koostööd teha isegi ninasarviku endaga. Naiivne on loota, et enne valimisi antud lubadused selle kohta, kellega mingil juhul koos valitsusse ei minda, peavad vett ka pärast valimisi. Nagu papa ütleb - kui mees tahab, annab sõna, ja kui tahab, võtab sõna tagasi. Enamus võimulepürgijatest on ka muide mehed.
Ahjaa, kui juba jutt meestele läks, siis üsna hiljuti õnnestus mul FB-s sõbraks saada ühe mehega. Olen üldse viimasel ajal saanud mitmeid sõbrakutseid tundmatutelt meestelt (ja nad ei ole poliitikud!), kuid olen neid lihtsalt ignoreerinud. Seekord aga sai uudishimu minust võitu, natuke surfamist internetiavarustes ja tuvastasin, et tegemist on vist päris normaalse tüübiga, harrastab loodusfotograafiat ja kuskil kuritegevuse registrites ka kirjas polnud. No mida halba võib juhtuda, kui mu sõbralistis on keegi, kes teeb ilusaid loodusfotosid? Kinnitasingi sõbrakutse. Esialgu midagi halba ei juhtundki, tüüp teretas viisakalt, aga sain üsna pea aru, et tegemist on väikestviisi pervoga. Nimelt kirjeldas tüüp värvikalt, kuidas ta mingil naiste veiniõhtul kaotas kihlveo ja pidi seetõttu terve õhtu mängima naistele ettekandjast orjapoissi, keha katmas üksnes väike pitsiline ettekandjapõlleke. Mäletate küll, vanasti Viru kohvikus kandsid ettekandjad valget põllekest ja peas tanukest. Minu küsimuse peale, et kas õhtu jooksul piitsa ka anti, tuli kohe reibas vastus, et ikka ikka, sain piitsa ka. Ja siis see tüüp küsis, et kas sooviksin endale ka orjapoissi ja millist riietust eelistaksin näha tema seljas??? Issver sussver, pidin pikali kukkuma, hea, et istusin parajasti. Vastasin, et ei ole eriline orjapidaja ja piitsutada mulle ka ei meeldi. Pärast seda ei ole ma temaga enam sõber. Aga mõtlesin pingasalt, et millest see tuli, et võõrad kutid innukalt sõbrakutseid saatsid? Ja välja mõtlesin. Olin hiljaaegu pannud oma profiilipildiks ühe natuke suurema dekolteega pildi. Poolenisti oli see üks udupilt, papa tegi selle, kui olime Türgis ja mina parajasti mukkisin ennast, et õhtusöögile minna. Ühesõnaga, piisab, kui paned üles natukenegi rinnapartiid paljastava pildi ja su ümber hakkavad mingid pervod sumisema. Ei kujutagi ette, kellena ennast need teised sellid oleksid esitlenud, kui oleksin sõbrakutsetele vastanud. Küllap on nende hulgas igasuguseid veidrikke. Sest kahtlen sügavalt, kas normaalne päris võõras mees ikka tahaks minuga FB-is sõbraks saada. Siiani ju pole seda juhtunud. Pärast seda kentsakat elamust vahetasin kähku oma profiilipildi ontlikuma, tõsiseltvõetava vanadaami pildi vastu. Ja see töötab - ei ühtegi sõbrakutset enam:) Elu on tagasi rööbastel!
Niisiis, mõned loetud tunnid veel ja lähebki nii, nagu tuntud lastelaulus: "Ikka, ikka lõuna poole, kus Egiptimaa" Kes oleks lapsena seda uskunud, et kunagi laulusalm tõeks saab? Ja just helistaes
 reisikorraldaja,et lend lükkub paar tundi edasi. Tere talv!

Jõuluepistel

5 aastata tagasi elasime hoopis teises maailmas. Oli masu aeg, palju töötuid 50+ vanuste seas ja vähe lootust, et tööandjad neid märkaks.  Vähesed vabad töökohad täitusid energiliste noorukitega, elukogemust ei hinnatud millekski, kandideerimisavaldused, millel kandideerija sünniaasta jäi eelmise sajandi 50-60-ndate aastate paiku, rändasid paberihunti. Vanad olid out.

Sellist suhtumist oli vaja muuta. Kõik, kes vähegi kursis projektiga „Vanemaealised – väärtsuslik ressurss tööturul“, teavad, et see ei olnud võimatu missioon. Napilt kolm aastat pärast projekti käivitumist hakkasid 50+ vanuste temaatikat kajastama peale meie kodulehe ka üle-Eestiline meedia. Ühtäkki teadvustati, et selles vanuses inimesed ei olegi veel senti surmale võlgu ja võivad väga edukalt oma tööde ja toimetamistega hakkama saada.
Kuidagi on nii juhtunud, et isegi meie omaaegsed noorpoliitikud on märkamatult 50 aasta künnise ületanud ja nad kindlasti ei taha tunda ennast üle parda visatuna. Tundub, et hoopis raskem on ennast teostada noorel, äsja koolipingist tulnud noorel, kellel puudub nii töö- kui ka elukogemus ja kellest tööandja polegi enam huvitatud. Tasub ju eelistada seda, kes on oma elus midagi saavutanud, kellel on lai silmaring ja kes on kohanenud kiiresti muutuvate oludega. 50+ põlvkond just selline ongi.
Olen kindel, et 5 aastat tagasi alanud missioon on oma eesmärgi täitnud -  vanemaealised on ühiskonnas läbi löönud. Jah, on veel küllaga kibestunuid, kes on jäänud kinni oma vanadesse hoiakutesse ja kelle arvates on kõik teised süüdi nende halvas elus. Aga õnneks on veel rohkem neid, kes elavad tänapäevas ja vaatavad lootusrikkalt tulevikku.
Nüüd tuleb hoolitseda selle eest, et ei tekiks olukord, kus noored on out. Tasakaalu ei tohi kaotada. Noored on need, kes elu edasi viivad, nad on meist targemad ja andkem neile võimalus ennast teostada, pakkudes oma elukogemust toeks. See võib isegi üsna raske olla, sest keeruline on murda müüti, et noored on rumalad ja tänapäeval omandatav kõrgharidus on poole viletsam nõukaajastu omast. Rootsi tänapäeva filosoof, laulukirjutaja, produtsent ja muidu aktiivse eluhoiakuga härrasmees Alexander Bard on andnud soovituse: „Kui tahad elus edasi jõuda, siis vaata, mida teevad lapsed ja õpi neilt!“ See on parim mõttetera, mida ma kunagi kuulnud olen.

Jõuluajal tulevad lapsed koju koos oma lastega. Olge avatud meeltega ja pange tähele,  mida need tirtsud ja põnnid teile õpetavad! Kui mitte kõrgemat matemaatikat, siis seda kindlasti, et tuleb osata rõõmustada heade asjade üle ja olla siiralt tänulik, et su elus on sellised vahvad tegelased.

Rahulikku jõuluaega ja armastust kõikidele!