Minu Taani

Taani – mitte ainult muinasjutumaa!

700 000-st Lego klotsist ehitatud Viborgi haigla makett

Eelmise suve hakul oli mul võimalus osaleda rahvusvahelisel seminaril Paides, kus tehti  kokkuvõtteid kahe aasta jooksul toimunud programmist Cleaning in Healthcare. Programmis osalesid erinevad haiglad ja kutseõppeasutused Prantsusmaalt, Taanist ja Soomest. Eestit esindasid Järvamaa Haigla ja Järvamaa Kutsehariduskeskus. Kõikide osalejate kogemusi ja ettepanekuid arvesse võttes jõuti ühisele tõdemusele, et Eesti haiglate puhastusteeninduse valdkonnas on viimase paarikümne aasta jooksul palju ära tehtud, kuid on veel võimalusi arenguks ja ressursside paremaks ärakasutamiseks. Näiteks jõuda niikaugele, et haiglates töötaksid ainult kutsetunnistusega 3. taseme puhastusteenindajad. Täna kõlab see utoopiliselt, kuid mõelda tulebki suurelt.

Seminaril hakkas mulle silma Taanis asuva  Skive Tehnikakooli õppejõu Mariane Langtuedi esitlus, mille käigus sain teada, et Taanis ei ole enam ammu olemas sellist ametikohta nagu  haigla puhastusteenindaja, vaid koolitatakse välja  haigla teenindajaid (service assistant), kelle töövaldkonnast hõlmab koristustöö ainult 40%, ülejäänud aeg kulub muude ülesannete täitmisele – patsiendi saatmine (transportimine) uuringutele, abistamine istumisel või püstitõusmisel ja voodis liigutamisel, toidukärude toomine haigla köögist ja jagamine patsientidele ning muude ülesannete täitmine, mis on vajalik kogu osakonnas töötava meeskonna toetamiseks. Üks lihtne näide – kui ikka on vaja lambipirni vahetada, siis saab sellega teenindaja ise hakkama, elektrikut selleks kohale ei kutsuta. Või tõsta üks laud teise ruumi – pole probleemi, võetakse kahekesi laua otsast kinni ja tehtud! Taanis on service assistanti ametikoht väga populaarne ja huvi selle eriala õppimise vastu suur.

Kuna meie haiglas kulub palju aega ja närve nii puhastusteenindajate kui ka hoolduspersonali värbamiseks ja koolitamiseks, kuid ikkagi on neist pidevalt puudus, siis tekkis mul huvi, kuidas oleks meil võimalik puhastusteenindajat nii rakendada, et tema õlgadel on ka osaliselt hooldaja ülesanded. Kui meil oleks võimalik oma töötajaid vastavalt välja koolitada, ehk õnnestuks inimesi paremini rakendada ja maksta neile ka väärilist töötasu?  Võtsin ühendust Skive Tehnikakooli projektijuhi Erik Madseniga ning saime kokkuleppele, et kõigepealt tulevad 2 service assistanti eriala õpilast meile parktikale, seejärel aga saame ise Taani minna vaatama, kuidas asjad tegelikult käivad. Et meil viibinud praktikandid jäid oma töö ja olemisega siin väga rahule, siis võeti meid Taanis väga hästi vastu. Skive linn asub Taani loode osas, seal piirkonnas on kolm suurt haiglat (Holstebro, Viborgi ja Randersi haigla), kus meil oli võimalus tutvuda nii nende eluoluga kui ka lähemalt uurida, kes on service assistant, kuidas ta töötab ja kuidas on korraldatud tema väljaõpe.

Kõigis kolmes haiglas nähtu oli muljetavaldav. Kõigepealt inimesed. Ega asjata ei öelda, et Taanis elavad kõige õnnelikumad inimesed. Seda oli näha kõigi nägudest. Aga ka tegudest – tööd tehti rõõmuga. Ei olnud vahet, kas sa oled arst või prügivedaja – kõik kandsid ühesugust valget vormirõivast! Ei mingit klassiühiskonda. Kõige rohkem vapustaski mind kohtumine härrasmehega, kes oli vastutav Holstebro haigla  (150 voodikohta + EMO) prügimajanduse eest. Ta oli üleni valgetes riietes, mis särasid puhtusest ja minu küsimusele, kas talle meeldib see töö, vastas ta, et ARMASTAB oma tööd.  Ta pidi iga päev 2 korda päevas korjama kokku kõikides osakondades tekitatud prügi. Ja seda tekib palju. Tänu raskele tööle oli ta loomulikult ka heas füüsilises vormis. Saime jutule ka ühe service assistantiga, kelle nimi oli Peter ja kes välimuselt meenutas patsiga itimeest. Et sellel ametikohal töötavad ka mehed, on täiesti normaalne – 20% haigla teenindajatest on mehed ja nende arv on tõusuteel. Koristamine on nii raske töö, et Eestis tulevad sellega toime ainult naised. Peter oli 20-ndates noormees, kes rääkis, miks ta seda tööd teeb  – kunagi ei teki rutiini, iga päev kohtad uusi inimesi, tööülesanded on vahelduvad ja muidugi makstakse ka väga korralikult. Küllap on kõrge töötasu märgiks sellest, et ka lihtsama töö tegijaid koheldakse võrdselt teistega ja inimesed tunnevad  ennast väärtuslikuna seepärast, et nad teevad ülimalt vajalikku tööd. Igatahes ka Peter kinnitas, et talle tema töö väga meeldib.

Täiesti enneolematu oli meie jaoks see, et patsiendi voodis ei olnud kasutusel tekikotti ega padjapüüri. Oli ainult lina, tekk ja padi. Isegi mitte mingit ristlina ega kilekotti ümber padja. Meie küsimusele, miks nii, saime vastuseks, et Taanis tuleb mitte ainult voodilina ja padjapüür, vaid ka iga tekk ja padi saata pärast patsiendi haiglast lahkumist pesusse. Mis mõtet on siis neid veel igakord tekikotti või padjapüüri pista? Tõepoolest sellel puudub suur mõte ja vajadus. Küll aga küsitakse alati patsiendi käest, kas see on okei, et sul pole tekikotti ja kui kellegi meelest see ei ole okei, siis ta ka saab kogu voodipesukomplektiga varustatud. 99 % patsientide jaoks on väga okei olla voodis ilma tekikoti ja padjapüürita. Kui mõelda, mitmeid tunde ja tööpäevi saaks voodipesuga jändamata kokku hoida, siis see oleks vist rahalisest küljest vaadatuna päris muljetavaldav

Randersis saime külastada ka haigla kööki. Jällegi oli siin asju, mida avastada. Näiteks ei kasuta haigla ühtegi poolfabrikaati, kõik lihatooted, k.a. isegi vorst võileivale, valmistatakse kohapeal. Selleks on palgatud oma lihameister, kes kogu looma- või searümba töötleb ümber pihvideks, hakklihaks ja vorstiks. Kontidest keedetakse ehtsat puljongit. Ka saiad-leivad ja kuklid valmivad oma pagaritsehhis. Hommikul saab patsient võileiba ja kohvi, lõunaks suppi ja mingit snäkki, õhtusöök on toekam, siis saab tavaliselt praadi. Juur- ja köögiviljade ettevalmistusruumis torkas silma roheliste köögiviljade rohkus. On ka mõned dieettoidud – põhiliselt püreesupid, kuid mitte 27 erinevat dieeti, nagu meie haiglas. Haigla köök valmistab ka personalile süüa. Holstebro haiglas pakutud toit oli mitmekesine ja maitsev.

Loomulikult avaldas Randersi haiglas nähtud koolituskeskus eriliselt sügavat muljet meie koolitusjuhile.  Suured õppe- ja treeninguklassid, mis varustatud korraliku tehnika ja simulatsiooniaparaatidega, avar auditoorium ning hästi planeeritud ruumid – need on tööriistad  (praegu ju väga populaarne sõnakasutus), mis igati toetavad nii õppimist kui ka õpetamist.

Õppeklass, mis on nagu päris palat kogu aparatuuriga

Kuigi haiglad olid patsiente täis, tundus kogu keskkond väga rahulik ja turvaline. Palatid ei olnud üldse suured, palju siis voodislamajal ikka ruumi vaja on, kuid see eest olid koridorid muljetavaldavalt laiad (ja pikad), nii et vooditega, toidukärudega, pesu- ja prügikonteineritega manööverdamine on lihtne, seintel pole kokkupõrgetest traumasid, enamjaolt on kõik ruumid valget värvi. Meditsiinipersonali töökohad on lihtsad, kas koridoris seinte ääres asuvad arvutitöökohad või keset osakonda asuv klaasist boks, kus sees ainult töölauad,  arvutid-kuvarid ja toolid. Õed ja arstid töötavad koos ühes ruumis. Ei ole minu lauda ega minu arvutit, kõik on meie.

Mida kõigest nähtust ja kogetust õppida? Taanlased ise kinnitasid, et neil kulus palju aastaid haigla teenindaja ametikoha õppesuuna väljaarendamiseks. Täna on nad seisus, kus neljas Taani tehnikakoolis (meie mõistes kutseõppeasutus) õpetatakse seda eriala ja õpilastest neil puudust ei ole. Õpiaeg on 2 aastat, lõpetanu saab  kutsetunnistuse ja asub haiglas tööle. Rakendatakse ka töökohapõhist õpet – sel juhul peab töötaja vähemalt 1 aasta haiglas töötama ja alles siis avaneb tal võimalus ka eriala omandada ning saada kutsetunnistus. See puudutab inimesi, kes on vanemad kui 25 aastased. Kutsetunnistuse omamine on suur motivaator – palgavahe on mitusada eurot. Keskmiselt on haiglateenindaja bruto töötasu 3000 eurot, kõrged maksud jätavad kätte küll natuke üle poole sellest, kuid samas saavad taanlased oma maksude eest ka suurepäraseid sotsiaalseid garantiisid nii haigestudes, töötuks jäädes kui ka pensioneerudes. Kui ka Eestis õnnestuks muuta mõtteviisi, et haiglates ei tööta kitsa profiiliga puhastusteenindaja ja hooldaja, vaid need ametid võiks kokku miksida üheks - haigla teenindaja ametiks, oleksime sammukese lähemal tööjõu ressursi otstarbekal kasutamisel ja töötajatele töö eest väärilise tasu kindlustamisel. Alustada tuleks sellise ameti jaoks vajalike kompetentside määratlemisest, edasi õppekava koostamisest ja lõpuks eriala avamisest kutseharidussüsteemi koolides.

Kas meie haiglas saaks midagi muuta? Viimase aja kasvav trend on see, et tubli puhastusteenindaja edutatakse kas osakonna abiliseks või hooldajaks. Järelikult meie inimestel potentsiaali on. Miks mitte aga lüüa kahte kärbest ühe hoobiga – anda puhastusteenindajale juurde vastutust ja tööülesandeid ning maksta selle eest ka inimväärset töötasu. Usun, et selline lähenemine aitab leevendada tööjõu nappust nii puhastusteenindajate kui ka hooldajate osas.  Küllap on ka hooldajaid, kellel jätkub tahtmist ja jõudu täita puhastusteenindaja ülesandeid. Meelevaldselt fantaseerides oleks ühes osakonnas tööl korraga ühe puhastusteenindaja ja 5 hooldaja asemel 3 haigla teenindajat ja usun, et meeskonna töö leiaks uue tähenduse meie haiglas. Taanist jäigi meelde kõige rohkem see, et kõik ütlesid „MEIE“.

Jõulujutt

Minu lapsepõlvekodus jõule ei tähistatud. Esimest korda sain aimu jõuludest siis, kui algkooli pinginaaber suure saladuskatte all mulle kõrva sosistas, et neil on täna kodus jõulud. Mis see tähendab, küsisin. See on see, kui tuleb jõuluvana ja toob uisud. Olgu, aga kas sulle siis näärivana ei toogi enam midagi, küsisin vastu. Lollakas, näärivana pole olemas, vihastas pinginaaber ja nii me tülli läksimegi.
Kuskil 70-ndate algul hakkasin jõuludest rohkem kuulma, oli trend, et keskkoolilapsed kippusid 24-ndal detsembril kirikusse ja õpsid käisid neid kiriku ukse peal püüdmas. Nii räägiti, ma ise ei käinud kuskil. Minul olid näärid ja jõulud jätsid mind külmaks. Siiski on meeles, et kuskil 7-ndas klassis levis õpilaste seas käest kätte trükitud kujul "Püha öö" sõnad. Ma sain ka selle paberi ja ma polnud kade, kirjutasin vahetunni ajal laulusõnad tahvlile, et kõik saaksid lugeda. Tund algas, õpetaja tuli klassi, vaatas tahvlit, võttis tahvlilapi ja nühkis tahvli puhtaks. Kui ta jälle näo meie poole pööras, siis ütles ta rahuliku häälega: "Nii, kus me eelmine kord oma järjega jäime?" Tund jätkus, nagu poleks midagi olnud. Alles palju aastaid hiljem mõistsin, milline jama sellest oleks tulnud, kui ta oleks algatanud juurdluse. Oli tõeline Õpetaja.
Päriselt tulid jõulud minu ellu alles 79-ndal aastal, kui olin juba abielus ja pidasime neid ämma juures maal. Oli täitsa teistmoodi, kui meie näärid linnas. Oli ise metsast toodud kuusk, oli ämma tehtud praad ja jõulusai, äia tehtud koduõlu ja suur perekond. Ja isegi Püha ööd sai lauldud. Kõige tähtsam siiski oli kingituste jagamine. Küll oli raske neid hankida vene ajal, aga ikka olid nad olemas seal kuuse all. Minu jaoks ongi jõulude tegelik tähendus olnud lastele kingituste tegemine. No muidugi on ise ka tore kinki saada, aga näha laste põnevusest säravaid silmi, kui nad kuusepuu all kingitusi uurivad, on väärt kogu seda rahmeldamist enne jõule. Nüüd on lapsed juba vanaks saanud ja põnevust pole enam üldse, aga kõik jätkub vanaviisi. Isegi luuletus, mida pakisaajad loevad, on aastaid ja aastaid üks ja seesama - "Jõuluvana kullapai, kingi mulle suhkrusai. Ära minult salmi küsi, olen alles pisi-pisi."
Mis ma tegelikult öelda tahtsin? Ei midagi muud, kui et olge kodus koos oma perega, sööge korralikult kõhud täis ja nautige seda jõuluaega, mis toob meile pikemad päevad ja  kevadeootuse. Võtke rahulikult paar kilo juurde, sest siis saate anda uue aasta lubaduse - hakkan tervislikult toituma, sporti tegema ja üleüldse muutun veelgi paremaks inimeseks!

Minu Kuldsed Liivad, vol 6

Oleme tagasi kodus, juba 5 päeva. Puhkuse lõpp kujunes meeleolukaks - neljapäeva õhtul väisasime koos Eesti sõpradega mitmeid kohalikke lõbustusasutusi, meeleolu oli nostalgiline ja raha ei omanud mingit väärtust. Nagu üks  vana hea sõber ikka tavatseb öelda, on välismaal ainult 2 esimest õlut kallid, edasi tellides ei oma hind enam mingit tähtsust. See on jumala õige tähelepanek. Igatahes tänu toredale seltskonnale saime oma pikaksveninud puhkusele väärika punkti panna. Siinjuures tervitan Reeta ja Georgi!
Viimane päev kulus shoppamisele, oleks päris nõme olnud ostuparadiisist tühjade kätega tagasi tulla. Mõned paarid nahkkindaid, üks ridikül, paar dzemprit ja kolm käevõru - selle ostmiseks kulus kõigest tund aega ja mõnikümmend eurot. Ja kui kohvri kaalu peale panin, siis kaalus see täpselt 15 kilo - just nii palju, kui eeskirjad ette näevad. Üllatavam  pilt avanes, kui ise kaalule astusin - + 3 kilo 12 päevaga - ei teagi, kas rõõmustada või kurvastada. Imelik, et seatakse pagasile piirang, aga inimeste kehakaal nagu üldse pole oluline lennuki pardal. Siit võib teha ainult ühe järelduse - pagasi kaalu piirang on absurdne piirang. Nagunii keegi rohkem kaasa ei võta, kui kohvrisse mahub. Minu arust tuleks hoopis piirata vaeste väikeste imikute lennutamine - ilmselgelt on mõnede imikute jaoks lennureis äärmiselt piinarikas. Meie ees istus 4 liikmeline perekond, üks neist oli paari kuune imik, kes  kogu reisi vältel lihtsalt kiljus. Paar istet edasi istus 3-kuune beebike, kes samamoodi vahetpidamata nuttis. Kas tõesti on soojamaa ihalus väärt oma lapsukese piinamist? Emmed, võtke aru pähe. Ahjaa, suur tänu Anastassiale Novatoursist, kes hoolitses selle eest, et ka tagasilennul olime vastutavad avariiväljapääsu valvamise eest.
Koju jõudes oli ka presidendi valimispäev kätte jõudnud. Millega see lõppes, teame kõik. Aga ma ei ole lootust kaotanud, et siiski me saame naispresidendi. Muidugi on kahju kõigist nendest, kes nägid hullusti vaeva oma kampaaniaga, aga eks see oli neile suur õppimise võimalus ja kes ütles, et koolitus peab odav olema?
Lõpetuseks - oli rahulik puhkus, lugesin läbi 3 raamatut, mis on enneolematult palju, sest tavaliselt kulub mul ühe raamatu läbitöötamiseks mitu kuud, viimane neist oli Donna Tarti Ohakalind, mida lugesin pool aastat. Küll oli keeruline lugemine, ei ole kerge mõista katkise hingeeluga ja pidevas narkouimas viibiva  peategelase mõttekäike, eriti siis, kui loed seda enne uinumist (see oli mu öökapiraamat), silm vajub looja, ja kui kustutad lambi ära, siis hakkad asja olemuse üle sügavamalt juurdlema ja uni on läinud nagu niuhti. Sestap võtsingi kaasa kaks krimkat ja Ilmar Taska Pobeda 46. Aga olid needki head ja haaravad lugemised, Katrin Pautsi krimkat lugesin isegi 2 korda, et ikka kindel olla, kas sain õigesti aru, kes siis see mõrtsukas oli. Muidugi aitasid kõledatel päevadel aega tappa ristsõnad, milledest papa jagu polnud saanud. Neid ikka oli.
Möönasime, et Türgis ikkagi oli parem. Kui saaks sinna järgmisel sügisel uuesti minna. Kuigi praegu tundub sinna minek üsnagi küsitav olema. Mis seal küll tegelikult toimub?
Aga kui kõik läheb plaanipäraselt, siis talvine-kevadreisi sihtkoht on hoopis teiselpool maakera ja reisikaaslaseks juba hoopis teine inimene. Püsige onlain!

Minu Kuldsed Liivad, vol 5

Mitte midagi ei ole muutunud - ilm on sama kole nagu eile, st külm, kõle ja tuuline. See sunnib sind 4-ja seina vahele ja veetma aega internetis või TV-s. Pool päeva on Vene kanalis nr 1 toimunud arutelu Ukraina teemal. See on päris kohutav olnud, Ukraina poolt on stuudios ainult 1 esindaja, ja vastaspoolt esindab kogu ülejäänud stuudiopublik. Pärast mitut tundi arutelu (ma ütleks agressiooni) jõuti tõdemusele, et las need ukrainlased teevad mis tahavad, nagunii pöörduvad nad tagasi Venemaa rüppe.  Enamus oli arvamusel, et sündmused Maidanil olid provotseeritud USA poolt ja tegelikult Ukraina rahvas ei taha Euroopa Liitu astuda.Mina olen kogu aeg uskunud, et nad tahavad liituda Euroopaga.
Nii palju TV-st. Delfist loen palju kohutavamat uudist, et ühte autistlikku last on väärkoheldud, ja kommentaaare lugedes tõusevad ihukarvad püsti, kui sellisele käitumisele leitakse õigustust. Kuidas saab õigustada seda, et 4 aastase lapse suu suletakse teibiga? Midagi nii õõvastavat pole ammu kuulnud ega lugenud. Midagi on ikka väga mäda meie haridussüsteemis, kui sellised kasvatajad-pedagoogid saavad tegutseda. Kas mingi atesteerimissüsteem ikka on olemas? Kas võin olla kindel, et kui minu lapselaps läheb lasteaeda, siis on tal seal turvaline olla? Südamest loodan, et see on erandlik juhus. Aga kindlasti ei tohi keegi jääda ükskõikseks ja loodan, et see juhtum leiab õiglase lahenduse. Ja mitte sellise, mis õigustaks selle täiskasvanu teguviisi, vaid sellise, mis oleks toeks sellele väikesele abitule lapsele. Ärge tulge rääkima, et õige on ikka last karistada vale käitumise eest. Et parim kasvataja on vits. Ma ei taha sellist rumalat juttu kuulda!
Aga presidendivalimistest ka. Eile vaatasime poole silmaga Delfi debatti. Kui seekord ei saa presidendiks emb kumb naiskandidaatidest, siis ma söön ma ei tea mida ära. Mulle on nad mõlemad sümpaatsed, Mailis on teinud ikka tohutu arenguhüppe ja Marina on kohutavalt tasakaalukas. Neis mõlemis on midagi seda, millest mina olen nende viimase 20 aasta jooksul puudust tundnud - midagi sooja ja empaatilist. Seekord tahaks presidendiks kedagi, kes oleks näoga oma rahva poole ja oleks tolerantne kõigi suhtes, ka väetite ja  ullikeste suhtes. Et Mailis ja Marina selleks võimelised on, ei kahtle ma mitte hetkekski.
Ja mida öelda lohutuseks neile, kes palehigis tööd teevad? Ärge meid küll kadestage - parem ma oleks sihukese koledate ilmadega tööl, kui istuks siin hotellis 4 seina vahel vangis. Õnneks tuleb piisavalt töömeile ja telefonikõnesid, nii et olen teie tegemistega seal vägagi kursis. On tunne, nagu oleksingi tööl, aga mitte puhkusel. Se la vii!

Minu Kuldsed Liivad, vol 4

Asjad on täielikult väljunud kontrolli alt! Imeilusast suvest on ühe ööga saanud külm ja kõle sügis, päevane temperatuur pole ületanud 14 kraadi, nii et kõigil on põhjust rõõmustada, et meil siin nii kehvasti läheb. Pole ju suuremat rõõmu kui kahjurõõm!
Eile, kui oli veel ilgelt palav ilm, otsustasime minna Varnasse, st et mina otsustasin ja papa lihtsalt allus minu otsusele. Mis oli suur viga, sest kui jõudsime Grand Malli, mis on umbes sama suur kaubanduskeskus kui Ülemiste Centrum, selgus, et papal ei ole mingit huvi sukelduda kaubandusse. Iga kord, kui astusin mõnda butiiki sisse, jäi ta piinatud näoga selle ukse taha seisma ja väljendas iga oma ihuraku ja näoilmega, et ei ole midagi ebameeldivamat, kui oodata oma mammat. Pärast kolme üritamist andsin alla ja suundusime koos kohvikusse õlut ja mojitot jooma, selline asjade käik tõstis papa tuju tunduvalt. Tagasisõit kuurordisse kujunes natuke ekstreemseks, sest istusime vist vale bussi peale ja sattusime hoopis teise kohta. Lõpppeatuses maha tulles selgus, et me pole üldse selles kohas, kus peaksime olema. Õnneks märkas meie kimbatust üks abivalmis vanem härrasmees, kes meile kohe oma taksoteenust pakkus ja oli 10 raha eest valmis meid meie majutuspaika sõidutama. Mees oli ülijutukas, muidugi tsekkis ta kohe esimese asjana, kust me pärit oleme, ja küll ta kiitis Eesti riiki ja majandust - ta oli täitsa kursis, et me oleme üks pisike ja tubli Euroopa riik. Järgmisena kukkus ta kiruma kommuniste, oi, kui vihane ta oli nende peale, ta nimetas ennast lausa fashistiks ja selgus, et ta on rahvuselt hoopis itaallane. Ma ei hakka siin kõike kirja panema, mida ta kommunistide kohta arvas. Õnneks jõudsime ka juba oma hotelli juurde ja jätsime meeleoluka taksojuhiga jumalaga. Aga jah, sõnavabadus on siin Bulgaarias täiesti olemas ja kedagi oma arvamuse avaldamise eest vangi ei panda.
Oleme nüüd kaks õhtut väljas söömise asemel külastanud oma hotelli restorani, avastasime (nii nagu lollid turistid ikka), et palju odavam on osta õhtusöögi vaucher ja süüa-juua niipalju kui sisse mahub, selle asemel, et käia mööda kohalikke söögikohti ja kulutada 2 x rohkem raha 3 x vähema söögi ja joogi eest. Lollidelt tulebki raha ära võtta ....
Kui olime eile õhtul kõhud korralikult täis puginud, mõtlesime, et jalutame natuke ka promenaadil ja ostame endale  ühe ekskursiooni, et tutvuda kohalike külaeluga ja kommetega. Piisas meil astuda 30 meetrit, kui trehvasime Vana Tamme kõrtsist mööda minnes oma vanu häid tuttavaid, keda polnud juba 100 aastat näinud. Muidugi istusime nende juurde ja meenutasime vanu häid aegu. Kummaline, et Eestis pole kunagi aega sõprade jaoks...
Hiljem promenaadil otsisime asjatult taga ekskursioonipakkujaid, tavaliselt olid nad igal õhtul oma pakkumistega keset teed, eile aga polnud enam mitte ühtegi näha. Ilmselt panid nad oma kontorid kinni, ikkagi hooaja lõpp. Ja tänane päev on jah nii möödunud, et olemegi terve päeva toas istunud, Papa on üritanud ka rõdul aega veeta, aga külm peletab tuppa. Tänase päeva kohta kehtib see vana hea klassiku ütlus - mul on piinavalt kahju asjatult elatud päeva pärast. Homme on vist sama värk.

Minu Kuldsed Liivad, vol 3

Täna sai nädal siia saabumisest. Ilm on olnud imeilus, kuid kõik märgid viitavad sellele, et otsi tõmmatakse kokku - rahvast on vähevõitu, restoranid promenaadil on inimtühjad ja müügikohtade müüjad on maailma kõige tüdinumate nägudega, sest neil on villanud turistidest, kes käpivad nende kaupa, aga mitte midagi ei osta.
Aga hea külg selle asja juures on see, et kui maandud kuhugi söögikohta, siis ei pea oma tellimust ootama mitte kauem, kui roa valmistamiseks aega kulub, kelner teenindab ainult sind. Kui juhtumisi on ka keegi teine seltskond samas kõrtsis, siis selle teenindamiseks on teine kelner. Nii et klient on siin kuningas. Ja muidugi oskavad siin kõik eesti keelt, üks õhtu ajasime pikad jutud maha mehega, kelle sõber elab Mustamäel, palju tervisi talle! Kuigi mees rääkis meiega puhtas soome keeles, siis ega ju vahet pole, ega meiegi suuda eristada vene ja bulgaaria keelt.
Samas, hooajalõpu halvem külg on see, et pakutav toit pole just enam oma esimeses nooruses, realiseeritakse viimaseid jäänuseid, mis külmkappides veel alles on. Seega tasub serveeritavasse väikese reservatsiooniga suhtuda. Eile just nägin, kuidas üks kunde isukalt oma steiki hakkas sööma, kuid pärast paari suutäit kutsus kohale kelneri ja sundis teda oma lihatükki nuusutama. Lõppes see lugu sellega, et tema toit pakiti plastikkarbi sisse ja kunde võttis selle kaasa, ei saanudki aru, kas ta viis selle oma koerale, naisele või saatis testimisele veterinaar- ja toiduametile. Meie sõime oma toidu nurisemata ära. Aga kuna oleme nüüd nädal aega erinevaid söögikohti testinud, siis oleme lõpuks taibanud, et igas kohas on täpselt üks ja seesama menüü - pildid ja roogade nimed menüüs on identsed, kuigi restorani nimi on erinev.

Vana Tamme kõrts, kohe meie elamise kõrval

Menüü on igal pool ühesugune

Üksnes hinnad erinevad nii 1-2 levi ulatuses. Ainuke vaheldus on olnud Gruusia restorani külastamine, kus tõepoolest pakutakse enamvähem ehedat gruusia kööki, ilmselt läheme sinna veelkord sööma.
Eile kohtasime promenaadil ka mitut käratsevat jõuku, kes rääkisid eesti keeles. Tore, kui kaasmaalased ennast vabalt tunnevad ja ei käi tagasihoidlikult nohistades mööda seina ääri, nii nagu meie kunagi nõukaaja turistidena tegime, kui välismaale sattusime. Ei tahtnud ju kuidagi kellelegi märku anda, et oled sealt raudse eesriide tagant tulnud. Nüüd on uus, iseseisvusaja põlvkond peale kasvanud ja jumal tänatud, oskavad nad maailmas ringi käies ennast vabalt tunda - lärmata, purjutada, kõvahäälselt kohalikke kombeid kritiseerida ja muudki teha, mis meiesuguseid vana kooli inimesi pisut häirib. Aga nagu öeldakse - tark inimene kohaneb kõigega, nii ka meie. Laseme vabaks!
Homseks lubatakse pilveid ja vihma, paras päev minna tutvuma pealinna eluga.
P.S. Pildid on alla laetud internetist.

Minu Kuldsed Liivad, vol 2

Samal ajal, kui kogu Eesti rahvas ajab taga Marina kodakondsust,  tunnen mina, et ma tegelikult ei ole ise ka päris eestlane. Minu isapoolsed esivanemad on just pärit sealt kuskilt vene-läti piirimailt ja minu emapoolsed esivanemad on Saaremaalt, kust teadupäralt on ülekäinud kõik mereröövlid ja vallutajad, seega mingit puhastverd eestlasest ei saa minu puhul küll rääkida. Kas peaksin loobuma presidendiks kandideerimisest?
Tegelikult on päris jabur olukord teil seal Eestis tekkinud, palun lahendage see enne ära kui me tagasi tuleme.
Aga mida uuemat siis Kuldsetelt Liivadelt? Ilm on siin natuke heitlik, täna isegi müristas ja sadas vihma, õnneks on soe. Ühel päeval mere ääres tundsin vajadust külastada wc-d. Nooled suunasid mind õigesse kohta, aga asjaajamist takistasid kaks agressiivset noorsandi, kes tahtsid minu käest saada 5 levi ehk 2,5 eurot ajaajamise eest. Meil tekkis tõsine arutelu protsessi seaduslikkuse üle, tahtsin saada asjaajamise eest kviitungit, aga kuna noorsandidel kviitungit anda ei olnud siis marssisin sirgelt oma kabiini. Ja lahkumisel ei tehtud mulle takistusi, kûllap saadi aru, et WC-bisnes on ebaseaduslik.
Muidu on siin väga rahulik olla, olen 2/3 oma kaasavõetud raamatutest juba läbi lugenud, ka ristsõnad on lahendatud, nii et ega muud üle ei jää, kui igavuse kätte surra. Küll see saab ilus olema.
Ahjaa, käime igal õhtul kuskil väljas söömas, kohti on palju ja sűűa saab hästi. Seega, kes plaanib järgmine aasta siiakanti puhkama tulla, siis ega all inclusive paketti ei soovita võtta, tasub ikka proovida kohalikke  maitseid ja mitte lasta hullutada ennast hotelli internatsionaalsest köögist.
See suur, et seltskond on siin ka ülimalt normaalne, on siin kõik rahvused ja usulahud esindatud, aga mingit vaenu ega viha küll tunda ei ole, burkiinides näitsikud ja bikiinides memmed ujuvad koos ja mingit konflikti ei ole. Üldse ma ei saa aru, kust see viha teistmoodi inimeste vastu on tulnud. Ega ometi mitte EKRE-st?