Viimse päeva mõtisklus

Minu andunud blogilugejad on teinud mulle lausa kirjaliku noomituse, miks olen jätnud eilse päeva blogimises vahele. Aga saage aru, ma olen ju puhkusel ja tahaks ka oma FB sõpru säästa sellest, et nad peavad iga päev ohates konstateerima, et juba jälle see hull siin kirjutab mittemillestki mittemidagi. Kõigile rahustuseks - see on viimane sissekanne, sest täna on meie viimane päev selles imetoredas puhkekodus ja meie tuusik hakkab lõppema.
Vanasõna, et raha eest saab kõike, vastab tõele. Ühel õhtul teenindas meid kelner Mahmud nii kenasti, et papal polnud kahju talle hea teenuse eest natuke preemiat maksta. Pärast seda on meid veelgi paremini koheldud - alati on laud meile resreveeritud ja ei pea ootama kauem kui 5 sekundit, kui juba tuuakse meie joogid lauda. Hea teenuse eest tuleb ikka maksta, verbaalse preemiaga ju peret ei toida.
Täna on ilm suhteliselt pilvine, aga ega see meid väga ei kurvasta, väike vaheldus sinisele taevale ja eredale päikesele kulub täitsa ära. Ja kuna on laupäev, siis ongi tore, et ei pea seda tüütut päevitamise tööd tegema, saab lõpuks ometi puhata ka.
Igatahes teeme juba järgmiseks aastaks puhkuseplaane ja kui elu ja tervist ikka antakse, kavatseme siia piirkonda kindlasti tagasi tulla. Muidugi on ka siin mõned varjuküljed, nagu näiteks üks verejanuline sääsk, kes meid igal öösel kimbutamas käib ja kelle tegevus tagajärjel me igal hommikul avastame uued kublad oma kehal. Aga see on tõesti pisiasi.
Kuna see on väga lastesõbralik puhkekodu, siis oleme papaga unistanud, kuidas järgmine kord koos oma lapselapsega siia tuleme. Talle kindlasti meeldiks siin pööraselt. Elame, näeme!
Jääb veel ainult loota, et ka tagasisõidul on meil kohad lennukis varuväljapääsu juures, mis oleks nagu täpp i peal, et tunda täielikku rahulolu puhkusereisist.
Kellel plaanis oma puhkuseplaane pidama hakata, tutvuge pakkumistega delfiin.eu kodulehel ja kontakteeruge Ijaga - minu kontaktid temaga olid südantsoojendavad. Ja mida muud ongi vanainimesel vaja - et keegi temaga lihtsalt tegeleks ja ei peaks paljuks sinu soovide vastu huvi tunda.
Nii lihtne see elu ongi!

Dieedipidamatusest.

Juba mitmes hommik ärkan ma üles tõotusega, et tänasest algab dieet. See mõte ei ole mulle muidugi võõras ka puhkusevälisel ajal, ikka ja jälle seisan valikute ees, kas minna poodi ja osta suuremad riided või natuke pingutada, st nälgida, ja võin oma armsate vanade hilpudega edasi käia. Miks see mulle nii tähtis on? Lihtsalt sellepärast, et ma ei seedi silmaotsaski mõtet, et tuleb minna shoppama. Kuna mul puudub täielikult arenenud maitsemeel ja otsustusvõime, siis on mingi riidehilbu lappamine poes minu jaoks võrdväärne elutähtsa otsuse langetamisega. Parem selliseid keerulisi olukordi vältida.
Aga siin Türgis ei tule sellest dieedist küll midagi välja. Nad kohe teevad kõik selle nimel, et sa siin ennast lõhkemiseni täis mugiksid. Juba sööma minnes seisavd tähtsad persoonid ukse peal ja soovivad sulle head isu. Põhiroad küpsevad otse sinu silmade all. Salatite ja juustuvalik pimestab. Sööd ühe taldrikutäie tühjaks ja juba vasardab kuklas mõte, et aga see, too ja ka too kolmas toit on ju veel maitsmata. Ja kui oled oma tavapärasest toidukogusest sisse kühveldanud kahekordse koguse, siis oleks ju lausa patuasi jätta maitsmata kõik need oivalised magustoidud, mis lõpuks su keele alla viivad, nii et sa ei saa enam isegi oma täiskõhutunde üle nuriseda. Ainult veel ägiseda saad natuke. Vot niimoodi hoolitsetakse siin sinu kehakaalu kasvu eest.
Lisaks sisemisele ilule hoolitsetakse ka välimise ilu eest. Juba mitmes päev järjest tüütab meid üks noormees sellega, et tahab meid väevõimuga viia iluprotseduuridele. Külap me näeme piisavalt koledad välja, sest ta lubab meile super allahindlust. Aga me ei allu provokatsioonile ja jääme endale kindlaks. Küllap toidab meie meelekindlust ka asjaolu, et noormees, kuulnud, et oleme Eestist, tegi kohe järelduse, et oleme kõik ühest nõukogude liidust ja et oleme ühest rahvusest, teadagi et venelased. Nii need asjad ikka ei käi, noormees! Täna uurisin välja, et tüütu tüüp ise on turkmeenlane. Saan aru, et ta peab ka oma palga välja teenima, aga mingi viisakuse piir peaks ka alles jäâma. Nõukogude liitu pole juba ammu olemas ja see naša mentaliteet peaks ka ükskord kaduma. Niipalju siis ühe väikese rahvakillu enesemääramisôigusest.
Pärast pikka targutamist vôeti lõpuks ka kooseluseadus riigikogus vastu. Mille üle on mul hea meel. Facebookis levis Kertu Rakke arvamus traditsioonilisest perekonnast, mis oli selge sõnum selle kohta, et traditsiooniline Eesti perekond on pigem üks õnnetu kooslus, mille nimel ei tasugi väga võidelda. Ma lisaks veel juurde, et viimasel ajal on lisandunud traditsioonilise peremudeli hulka ka selline pere, kus ema on töötu, isa on töövōimetuspensionär (töövõime on ta kaotanud mitte tööd tehes, vaid ohtralt alkoholi tarbides) ja lapsi aina sünnib sellesse peresse juurde. Vaesed lapsed, kellle kaela nuheldakse vanemate patud. Kuidas sellist peret kaitsta süüdimatute vanemate eest, hr. Varro Vooglaid?

Lastedisko

Täitsa juhuslikult sattusin täna laste diskole. Teadsin küll, et siin korraldatakse igal õhtul lastele tantsulkasid, aga et see toimub siinsamas basseinibaaris, seda sain alles täna teada. Disko oli äge, lapsed olid vanuses 1 - 15 aastased, ja tantsulood olid kolmes keeles: saksa, vene ja inglise keeles. Kusjuures lapsed oskasid kaasa laulda kõigis keeltes. Ilmselt olid nad siin harjutanud juba mitu õhtut järjest oma juhendajate käe all, sest tantsud tulid väga vahvalt välja. Neid vaadates meenus oma pioneeripõlvest lõkkeõhtud, kus me kohustuslikus korras tantsisime selliseid vahvaid diskotantse nagu "Me lähme rukist lõikama", "kaks sammu sissepoole, kaks sammu väljapoole" ja "kes aias?" Hiljem, õpilasmalevas lisandusid repertuaari ka salapärane "Šuuder, šuuder, sind ma oma sõbraks võtan, mälestuseks sulle kingin suudluse" ja veel mingi seksistliku orientatsiooniga ringmäng, mis hetkel ei meenu.
Laste disko kestis pool tundi, siis oli vanematel kohustuslik joogipaus ja edasi jätkus juba vanurite disko. Esinema olid kutsutud sellised superstaarid nagu ABBA, Whitney Huston, ja veel mõned, kes kohe meelde ei jäänud, aga kes väga ilusasti laulsid ja meiesugused vanad inimesed tantsima suutsid meelitada.
Täna on  veel selle poolest ka tore õhtu, et papa muudkui teeb välja.  Just selles ongi UAI võlu, et siin saavad mehed ennast tõeliste meestena tunda - ei ole midagi toredamat, kui oma südamedaami kõiki soove rahuldada! Puhkuse lõpuni on jäänud loetud päevad....

Kooselust ja muustki ajupesust

Jälgides viimaseid uudiseid Eestist, selgub, et kooseluseadus on lõhestanud Eesti rahva. Mis ei ole õnnestunud puutinlastel, on õnnestunud homofoobidel. Aitäh, aga minu perekond ei vaja kaitset. Me saame hakkama ja kooselu seaduse vastuvõtmine ei muuda meie perekonnas mitte midagi, ja ma olen kindel, et minu sõpruskonnas samuti. Ma ei saa sellest hüsteeriast aru, mida riigikogu liikmed Reinsalu ja Nool (kes teadupärast oli õigel ajal trennis) praegu üles kisuvad ja kelle huve nad teenivad? Aga loodame terve mõistuse võidule ja aitab poliitikast. Ma olen siiski puhkusel!
Meie kooselu siin Türgi kenas kuurordis koos kõigi teiste puhkajatega laabub suurepäraselt. Basseinibaari baarman keeldub meiega suhtlemast inglise keeles, kuigi ma igakord alustan vestlust inglise keeles, läheb ta sujuvalt üle rahvastevahelise suhtlemise keelele, mis teadupärast on vene keel.
Me ikka vist näeme nii venelaste moodi välja. No mis parata, 50 aastat okupatsiooni on meie nägudesse ja tegudesse oma jälje jätnud. Aga ega pole ka miskit häbiväärset osata mitmeid võõrkeeli, vähemalt ei ole ma siiamaani janusse surnud, ja täna olen ka puhtalt eesti keelega hakkama saanud. Oluline on siiski kehakeel! Viibutad kahte sõrme ja suunad pilgu õllekraanile - ei saa ju kahtepidi mõista, et ma nagu tahaks kolme õlut. Ikka kahte! Elementaarne!
Põhilise aja veedame basseini ääres, aga ujumas käime meres. Täna oli meri rahulik ja nägime suuri kalaparvi meie ümber tiirlemas. Vesi oli läbipaistev, muidu on siin lained üsna sogaseks vee teinud. Aga vesi on suurepärane sellegipoolest. Basseini ääres askeldavad pidevalt animatsioonimeeskonna liikmed, kes ei lase sul sugugi sõba silmale lasta, vaid sunnivad sind vesiaeroobikat tegema, võrk- ja veepalli mängima, osalema kòhutantsukursustel ja kõige lõpuks ka veel pilatest harrastama. Täna tutvusin ka Indiraga - imekauni tütarlapsega Gruusiast, kes siin promob karusnahkadega äritsevat firmat ja kutsus mind privaatsele shoppingtuurile karusnaha poodi. Saime jutule ja Indira tunnistas, et  teenib siin 4 korda rohkem kui kodumaal oma erialal - meditsiiniõena töötades. Kuna minu riidekapp kubiseb kasukatest, siis ilmselt see äri jääb meil katki, kuid Indira ei saanud sugugi pahaseks ja kinnitas, et kui mul iganes peaks olema soov soetada uus kasukas, siis just tema on see õige inimene, kelle poole tasub siin pöörduda. Jätsin selle olulise info meelde.
Täna õhtul on siin hotellis mingi surem showprogramm, aga oleme siin juba tunnikese selle programmi ootuses basseini baaris istunud ja midagi head see endast ei tõota. Hetkel mängib keegi Jelena elektroonilist klaverit, kaverdades tuntud poplugusid, väikesed lapsed kiljuvad rõõmust ja suured inimesed suhtlevad omavahel aktiivselt. Väidetavalt valitakse täna hotelli miss, tehakse kõhutantsu turniir ja kõige lõpuks lubatakse discot. Millegipärast see meid eriti ei köida ja tundub, et kobime varsti oma tuppa vaatama vene telekanalitest, kuidas Ukrainas kohalik armee pommitab koolimaju ja kuidas head vene sõdurid päästavad kohalikke lapsi Ukraina armee jõhkrate tegude eest. Oh seda ajupesu, mis ümberringi toimub. 

Lubaduste täitumine

Reisibüroo esindaja lubadus, et saame kohad lennukis varuväljapääsu juurde, osutus tõeseks. Kes ei tea, siis nendel istmetel on kaks korda suurem ruum jalgadele kui mujal ridades. Aga muidugi on nendele kohtadele istujatele esitatud kõrgendatud nõudmised - nad peavad valdama kolme kohalikku keelt ja olema füüsiliselt heas vormis. Ja mingil juhul  ei tohi nad olla rasedad, liikumis ja vaimupuudega ning vanemaealised. Seega meie kvalifitseerusime ligi 100 protsendiliselt.  Ma ei saa oma agendi nime vaatamata lubadusele siiski avalikustada, sest muidu tormate te kõik tema juurde oma reisisooviga. Aga kui keegi siiski tahab täpsemat infot, siis suure saladuskatte all ütlen, et tema eesnimi algab I tähega;)
Eilne päev kulus põhiliselt vaimustumisele. Hotelli valikuga sai seekord kümnesse pandud. Kõik on siin suurepärane. Puhtus, rahulik ümbrus, viisakad teenindajad, maitsev söök, päikesepaiste, soe meri ja üüratult suur basseinibaar. Punase randmepaela omanikud, keda on siin märgatavas vähemuses, saavad nautida ka import joovastavaid jooke, Rohelise paela omanikud peavad leppima kohaliku toodanguga. Meie kuulume muidugi vähemuse hulka. Aga ka kohalikud joogid on kvaliteedimärgiga!  
Kuigi meid on siia hotelli kogunenud mitusada, ei paista rahvarohkus kuidagi silma, ruumi jägub kõigile ja pole mingit tarvidust varahommikul lipata basseini äärde lamamistoole broneerima. Kuigi moned seda siiski harrastavad, aga jäägu see mõnu neile, keegi viltu ei vaata. basseini äärest on otseühendus merega, vesi on just nii soe, et välja tulles ei ole mingeid külmavärinaid. Ilm on ka praegu  väga meeldiv, soe, tuulevaikne, päikeseline.
Papa muidugi igatseb natuke meie eelmiste reisikaaslaste Riina ja Vello järele ja ei suuda mõista, miks nad valisid soojamaa reisi asemel külmamaa reisi koos tülika suusatamisega. Papa on kohe mitu korda tahtnud Vellole helistada ja kirjeldada, kui mõnus siin on olla, aga ma olen teda suutnud ikka taltsutada ja selgeks teha, et igal inimesel on õigus oma valikutele. Nii nagu on õigus neil, kes soovivad oma kooselu seadustada, kuid mille vastu on lausa mingi demonstratsioon Toompeal korraldatud, nagu ma lugesin veebiväljaanetest. Rohkem tolerantsust, härrased!

MinuTürgi, jälle.

Keset imekaunist juulikuud, kui termomeeter näitas Eestis 30 plusskraadi ja nautisin puhkust täiel rinnal, leppisime papaga kokku, et see aasta ei ole mingit põhjust minna sügisel soojale maale. Eriti veel Türgimaale, kui siin kodus on sama soe ja merevesi hellitab sind oma soojade lainete embuses. Paraku jätkus sooja merevett Andineeme rannas ainult mõneks päevaks, ühel hetkel pöördus tuul täiesti valesse suunda ja randa tulvas jääkülm vesi. Just siis tärkas esimene mõtteidu, et ainuüksi sooja supluselamuse pärast tasub mõelda sooduspakkumistele Türgi puhkusereisidele, kui need kunagi peaksid ilmuma internetiavarustesse. Hoidsin seda mõtet tagataskus just niikaua, kuni vihmased ilmad nii augustis kui septembris viisid mind selleni, et hakkasin otsima põgenemisvõimalusi soojale maale. Seekord panustasin tõepoolest viimase hetke pakkumisele. Ajavahemik oli meil ka limiteeritud - 3-12 oktoobrini, kui meil on võimalik meie hiiglaslik majapidamine usaldada vanema poja kätesse, kes täiesti juhuslikult just sel ajal viibib lähetuses Eestis.
Jälgisin aeg ajalt internetis leiduvaid pakkumisi, ja ühel päeval see tuli - kui x reisibüroo teatas, et y kuupäeval on saadaval 5* hotell UAI paketiga, siis võtsin nendega kohe ühendust, mille peale tuli kohe vabandav meil, et tegemist oli trükiveaga ja tegelik hind on ikkagi tunduvalt kõrgem. Aga ega mina ei jätnud jonni, leidsin sellise vahva veebi lehe nagu delfiin.eu ja sealt saab valida reise söögi alla ja söögi peale. Väga hea ülesehitusega reisipakkumiste keskkond. Saatsin sinna päringu, ja mõne aja pärast võttiski telefoni teel minuga agent ühendust. Tegin talle selgeks, et minu eesmärk on olematu raha eest saada maksimaalselt hea pakkumine ja minu üllatuseks ei visatud telefonitoru pahaselt ära vaid vastupidi, mõne aja pärast potsatas minu postkasti hindamatu sooduspakkumine sellesama 5* hotelli kohta.  Ma ei lasknud seda endale 2 korda saata, ütlesin selge  häälega "jah" ja nüüd ongi nii, et pühapäeva öösel istume lennukisse ja lendame lõunasse. Aga kui juhtub nii, et me saame head kohad lennukis (st varuväljapääsu juurde), siis ma raudselt avaldan agendi nime, et te kõik teaksite tema poole pöörduda, kui teil vähegi peaks soovi olema saada head reisipakkumist. Sest just tema käsi on mängus, et lennukompanii on meile eraldanud parimad istekohad. Õudusega meenub viimane tagasilend Türgist eelmisel aastal samal ajal, kui lennuki istmetevahe oli praktiliselt olematu. See oli ikka meiesugustele pikakoivalistele täielik piin hoida jalgu lõua all ja kui toitu serveeriti, siis papal, kellel on peale pikkade jalgade ka keskmisest suurem kõhuümbermõõt, ei õnnestunudki lauakest, mis kargab välja eesistuja seljatoest, horisontaalasendisse väänata.
Kuna väljalennuni on jäänud veel loetud tunnid, siis mõtlesin, et jagan teiega oma emotsioone seoses sellega, et nüüd näitabTV3  argipäeva õhtuti minu lemmiksarja "Südameasi", mida ma olen varem vaadanud ETV-st 2,5 korda ja ma ütlen, et nüüd, kus ma näen seda juba 3,5 korda, siis minu vaimustus selle sarja osas ainult suureneb. Mis seal salata, see sari on täis ülimat positiivsust, peenikest huumorit ja ma ei tea, mida veel, ja nüüd, kui ma seda uuesti vaatan, siis on mu suunurgad kogu aeg ülespidi ja ma peaaegu tean juba ette, mida üks või teine tegelane teeb/ütleb ja ma vaimustun sellest nagu mingi kohtlane ullike. Kui kunagi peaks keegi andma välja Nobeli preemia meelelahutusbisnesi kategoorias, siis mina esitan "Südameasja" raudselt nominendiks. Mis on veel eriti lahe ja mida ma varem ei märganud - kõik näitlejad on sarja esimestel hooaegadel nii noored! Eriti Gina, keda ma viimastest osadest mäletan päris keskealise mutina, siis siin alguse osades on ta ikka päris lapsuke alles. Teistest osalistest rääkimata. Minu lemmik on muidugi Mr. Greengrass koos oma Alfrediga. Jah, see briti huumor, kes selle vastu saab. Ise kahetsen nüüd tagantjärgi seda, et kui oli võimalus olla 2010. aastal Inglismaal kuu aega, siis pidasin liiga tülikaks reisi Goathlandi, kus seriaal üles võeti. Väidetavalt oleks kulunud rongide ja bussidega sinna jõudmiseks terve päev. Lõin põnnama, sest oleksin pidanud selle reisi ette võtma  üksinda. Tagantjärgi tark olles oleks võinud siiski seal ära käia. Teadupärast on nad seal kogu olustiku kujundanud seriaalipäraseks ja eks ta ole turismimagnetiks ka samal ajal. Aga jah, õnneks saab seda vahvat seriaali tänu TV 3-le ikka ja jälle nautida, nii et sorry, dr Martin from ETV - you lost!
Aga jääme siis ootama minu uusi elamusi selles imepärases Türgi kuurordis, mille kohta olen Trip Advisorist lugenud sadu positiivseid kommentaare. Ja panen siia ühe pildi ka üles, mis on väidetavalt võetud üles selles hotelli restoranis, kuhu me peaksime homme hommikuks maanduma.

 

Minu ABBA

Ei ole vist ühtegi minu põlvkonna inimest, kes poleks kuulnud ansamblist ABBA. Maailma kõige ilusamad tantsulood ja hingepaitavamad, otse südamesse minevad laulud on vähemalt minuni jõudnud just tänu ABBA nelikule. Seepärast ei olnud üldse küsimustki, kui tuli kõne alla, millise sihtkoha me käesoleval aastal ette võtame oma Stockholmi tuuril. Igakevadine Rootsi metropoli külastamine on juba kujunenud meie jaoks traditsiooniks, teadaolevalt oli see nüüd kolmas kord, kui sama kambaga merereisi jalge alla võtsime. Oma osa mängib siin ka asjaolu, et sõidu eest ei pea midagi muud tegema, kui igal sügisel SEB-i maratonil 10 kilomeetrit vähemalt nelja tunniga maha kõndima. Suure saladuskatte all võin öelda, et isegi seda ei pea tegema, piisab, kui regad ennast maratonile, maksad sümboolse osalemistasu ja enne maratoni oma kingikoti lahkete näitsikute käest Vabaduse platsi all olevast staabist vastu võtad. Aga meie nii nahhaalsed ei ole, meile meeldib kümnete tuhandete rõõmsate kõndijatega vantsida läbi kesklinna Piritale, vaadata merel seilavaid valgeid laevu ja tagasitulles vanalinnast läbi põigates väsinult kuid õnnelikuna läbida finišijoon. Kõik selle nimel, et tasuta Rootsi saada. Noh, mitte nii, et see ainus eesmärk oleks, suuremat rolli ikka mängib see, et saame koos sõpradega kultuurselt aega veeta.
Esimene kord kaks aastat tagasi me käisime Vaasa muuseumis. See oli üks vahva koht ja mina sain sealt suure elamuse. Ma polnudki varem sellest õnnetust laevast, mis kohe ära uppus, kui ta vette lasti, eriti midagi kuulnud, aga kuna meie seltskonnas on väga ajaloohuvilised mehed, siis tänu neile on minu silmaring oluliselt avardunud.
Eelmisel aastal külastasime Stockholmi vabaõhumuuseumit, mis jällegi oli üks vahva koht, sest seal sai näha peaaegu samu asju, mida meie vabaõhumuuseumis Rocca al Mares. Aga kõik oli natuke teistmoodi, nii et põnevust ja avastamisrõõmu jätkus.
Kuna me kõik oleme väga sportlikud, siis me liigume sadamast sihtpunkti alati jala, nii ka seekord - sihtpunktiks oli ABBA muuseum ja mis see 5 kilomeetrit visata pole. Pealegi otsustasime kaasa minna Tarmo avantüüriga seekord mitte käia juba sissetallatud rada mööda (kõik meie varasemad (ja ka seekordne) sihtkohad asuvad enam-vähem ühes ja samas kohas kesklinnast paari kilomeetri kaugusel), vaid läheneda sihtpunktile täiesti uue nurga alt. Mis tähendas seda, et pärast mitmekordseid eksimisi jõudsime me muuseumisse läbimärgade ja läbikülmunutena, sest millegipärast see teiselt poolt lähenemine tegi meie teekonna kolm kilomeetrit pikemaks, vastupidi Tarmo lubadusele, et meil tuleb kõigest 300 meetrit rohkem kõndida. Ühel hetkel leidsime ennast isegi kuskilt hobusekasvandusest ja hea hulk maad saime  hobuste valvsate pilkude all traavida. Sellest ei tasu rääkida, et vahepeal kadus grupijuht Tarmo koos Riivo ja Velloga meil täiesti silmist ja kui me nad lõpuks üles leidsime, siis olid nad üsna äraseletatud nägudega, mis andis selget tunnistust sellest, et mustadeks päevadeks varutud lapikpudelist oli vahepeal tublisti julgust kogutud. 
Õnneks me siiski muuseumisse jõudsime ja sõber Jägermeister, kes meil täiesti juhuslikult kaasas oli, leidis oma õnneliku lõpu, soojendades  meie hangunud vereringe üles ja nii võisimegi minna kohtuma oma noorpõlveiidolitega. Siinkohal soe soovitus - tehke nii nagu meie - ostke internetist eelnevalt piletid ära, sest seda rahvamassi, kes piletijärjekorras seisis, ei oleks me suutnud seljatada - niivõrd populaarne on see koht! Kuigi svenssonitel oli see reede vaba päev (30.mai), oli rohkem siiski välismaalasi kohale tulnud. Väga paljud olid just meieealised nostalgitsejad. Ja õige koht kah, kus oma noorust meenutada. Ma ei suuda kõike siia kirja panna, mida ma nägin, paljut pole meeleski, aga see tunne oli palju olulisem, mida ma seal olles tundsin. Näha seda glamuuri, kuulata neid laule, meenutada nende etteastet, ah, mis etteastet, see oli tõeline triumf, mis neid saatis Eurovisioonil! Oma esimest Eurovisioni mäletan aastast 1971, kui olin 11-ne. Küll olid ilusad laulud ja ilusad inimesed! Kui 1973-ndal aastal Cliff Richard (nii ilus mees!) teiseks jäi, olin kohutavalt õnnetu.  Aga kõige kõige kõige oli ikka 1974. aasta lauluvõistlus. Oli see alles elamus!

Millised ilusad tädid! Ja kui kiftid kutid, armusin esimesest silmapilgust neisse mõlemisse. Ja laul ise! Ainult Johnny Logan on suutnud mulle veel unustamatuma mulje jätta 1987 aastal, pärast seda pole see enam see Eurovisoon mis ta oli. Kõik asjad muutuvad ja arenevad edasi, mõnikord isegi kehvemaks.
Väga palju oli eksponeeritud bändi esinemiskostüüme. Mind hämmastas, kui peenikesed pidid nad elusast peast olema, sest tänapäeva keskmisele modellile mõõtudega 86-60-86 need rõivad ilmselgelt selga ei mahuks. Või olidki vanasti inimesed peenemad? Ma ise kindlasti olin, seda ma veel mäletan... Kostüümid olid tõelised meistriteosed, nende valmistamiseks oli olemas lausa spetsiaalne töökoda. Tikandid, volangid, pitsid, satsid, kalliskivid, litrid - töö ja vaev, mis nende valmistamiseks kulus, oli üüratu. Aga kas keegi kujutaks ABBA-t ette ilma nende originaalsete riieteta, mingis labases ülikonnas või T-särgis?
Kui ma lõpuks muuseumist väljusin, olid ülejäänud reisikaaslased juba tüdinenud minu ootamisest, kuid nad ei olnud aega niisama raisanud. Kuna juhtumisi oli Anul sünnipäev, siis oli tal harukordne võimalus oma sünnipäeva kingitus ise välja valida ABBA suveniiride poest. Ja kingitus oli tõesti väärikas - roosa ABBA kirjaga T-särk, kusjuures kiri oli puhtast hõbedast peale trükitud. Särk sobis Anule selga nagu valatult, ta nägi selles välja nagu üks tõeline ABBA fänn nägema peab. Kahju, et ma pilti ei taibanud teha.
Seltskond jälle kenasti koos, suundusime üksmeelselt kesklinna poole, sest meie  reisil oli ju ka märksa tõsisem eesmärk - osta Riivole uued kesähousud, mõned pikeepaitad ja tuulejope. Me kõik oleme ju kuulnud, et Eestist pole võimalik normaalse hinnaga normaalseid riideid osta, aga Rootsi on kuulus oma supersoodsate ALE-dega. Seega sai suund võetud Tsentraaleni metroojaama suunas, kuhu on kokku kogunenud kõik suuremad ja soodsamad kaubanduspinnad. Tarmol õnnestus meid jälle veenda selles, et kesklinna saab ka ühte teist teed mööda ja meie kergeusklikult muidugi järgnesime talle pimesi. Ma vist ei maininud, et ilm oli sellel päeval täiesti meie vastu - sadas vihma ja sooja oli vast 12-13 kraadi. Oli ka vähesid hetki, mil võis vihmavarju korraks kinni panna, kuid ega see niiskust ja külmatunnet ei vähendanud.  Aga meie oleme karastatud ja ei virisenud, tuju aitasid üleval hoida joovastavad joogid, mis seekord täitsid pigem soojendavate jookide ülesannet. Kui olime tund aega reipalt marssinud, hakkas meid tasapisi närima kahtlus, et ka seekord on Tarmo tahtnud meid ilmselgelt rappa vedada. Igatahes olime me kõvasti kursist kõrvale kaldunud ja pikapeale tekkis kõigil soov laeva peale tagsi minna. Tühja neist kesähousudest. Küsisime esimeselt vastutulijalt, kus on metroo peatus ja seekord oli õnn meie pool - metroojaam oli siinsamas! See oli selle päeva ilusaim hetk, kui saime väsinutena lõpuks pardale astuda. Oli tunne, nagu oleksime pärast pikka ja rasket reisi koju jõudnud! Ja  laevas olles taastusime päris kiiresti, nii et tublimad meist lõid tantsu varavalgeni. Järgmisel hommikul tervitas meid natuke vähem sombuse ilmaga armas Tallinn. Jalad olid päris valusad ja veel mitu päeva hiljemgi lõid päkad tuld välja. Oli tore reis!

Ja siin osa meie seltskonnast!