Tagasi paradiisi, 4. osa

Täna räägime söömisest. Pöördumatult on möödas ajad, kus vaene nõukogude turist võttis kodunt kaasa keeduspiraali, plekk-kruusi ja erinevad konservid, et mitte kulutada vähest valuutat kapitalistlikes restoranides, vaid suunas selle ressursi jalanõudesse, hilpudesse ja kasettmagneetofoni. Tänapäeva inimene naudib puhkusel kõiki võimalusi süveneda kohalike köökide poolt pakutavatesse hõrgutistesse ja tarbib hüva rooga niipalju kui kõhtu mahub. Võid valida odava tänavatoidu ja esmaklassiliste tipprestoranide vahel - keegi ei pane sulle kätt ette ja ei keela elu nautimast.

Meie puhkuse esimene "söögielamus" oli Arlanda lennujaama lounges. Kuna varasemad kogemused bisnesloungedes on olnud ülimalt positiivsed, siis seekord ei osanud midagi hullu karta. Kohapeal aga avanes päris hull pilt - ruum oli räpane, tugitoolid narmendasid, suupisted koosnesid krõpsudest ja kiirsupist (plasttopsi tuli valada supipurule kuuma vett ja voilaa- oligi kuum lurr valmis!). Kui võrrelda seda Tallinna Lennujaamas või ükskõik kus mujal kogetud suurepärase teenindusega, hubaste ja puhaste ruumidega ning maitsvate suupistetega, siis jääb küll arusaamatuks Arlanda lennujaama lounge kontseptsioon. Igatahes vältige seda kohta!

Põrandat ei pühitud ja nii võis sealt leida nii mõnedki kaotsiläinud kurgiviilud.

Kuuma suppi sai ise teha. Tugitoolide paremad päevad olid ammu möödunud.

Lennureisi ajal pakutud söök oli tasemel, süüa oli piisavalt ja toit oli maitsev. Ka juua sai piisavalt, ning kuna oli Eesti juubelipäev, siis lasime endale serveerida vahuveini ja saime nii mõnedki korrad tõsta pokaalid armsa Eesti terviseks. Lehvitasin ka pisikese trikolooriga, kuid suuremat tähelepanu ma ei pälvinud, igaühel oli tegemist rohkem iseendaga ja ühe pisikese riigi 100-s juubel ei läinud ülejäänud pardal olijatele absoluutselt korda.

Oma suvituspaigas oleme tänaseks kokku külastanud kolme toitlustusasutust. Oliivi restoranist olen juba juttu teinud, ühel õhtul väisasime rannarestorani Takiapi beachil. Seda külastasime ka eelmisel aastal ja juba tollest korrast jäi meile meelde, et hoolimata meeletust teenindava personali hulgast tuli oma toitu oodata hiiglama kaua ja nii nagu ka eelmine kord, jäid ka seekord mõned asjad lauale toomata. Aga üks põhjus, miks me sinna ikka tagasi läksime, oli mälestus ilusast merevaatest ja maitsvatest kokteilidest ja seegi kord ei pidanud vähemalt selles osas pettumust tundma. Pealegi on kõik need teenindajad nii armsad ja kogu aeg vabandavad ette ja taha ja no kohe kuidagi ei saa nende peale pahaseks minna. Vastupidi, see teeb natuke nalja.

Margariita ja Mohiito

Pakutud krevetiroog oli võrratu oma välimuse poolest, kuid maitse osas jällegi väike pettumus. Liiga kuiv oli see krempel.

See roosa lill jäi miskipärast söömata. Ilus oli küll.

Aga tõeline vau elamus alles ootas meid ees - tuli välja, et meie oma kodutänava otsas Soi 112 nurga peale on rajatud täiesti uus söögikoht Corner 112, kus sa võid ise sümboolse raha eest (250 baati) grillida endale niipalju süüa, kui sulle sisse mahub, ja valik on alates krevettidest lõpetades lihaga. Ühesõnaga, kui olime saanud oma airbnb hostilt vihje sellise toitlustusasutuse kohta, seadsime oma sammud otsejoones sinna (ca 1 km jalgsi meie villast). Tõepoolest - meie saabumisel astus kohe meie juurde söögikoha omanik, kes tutvustas ennast Kristof'ina Belgiast. Ta sai ka üsna ruttu aru, et me pole kohalikud, seega järgnes kohe küsimus - where are you from? Riigi nimi Estonia ei öelnud talle muidugi midagi, kuid väike lühikursus geograafiasse asetas meid üsna kenasti tema teadvusesse ja seosed Põhja-Euroopa ja Skandinaavia lähedusega  aitasid natuke tema silmaringi avardada. Kontseptsioon on ülilihtne - osta omale söögi vaucher (joogi oma ka muidugi, mis on ka üsna sümboolse hinnaga) ja grilli oma laual oleva väikese grilliga niipalju süüa, kui tahad.

Selline mõnus vabaõhu restoran, mis ei ole veel üle rahvastatud, sest see on alles täiesti uus asi!

Igal laual on väike grilliaparaat, mis mahutab korraga piisavalt palju grillitavaid asju ja kus toit valmib üli kiiresti.

Ise grillime, ise sööme! Nõud koristab aga abivalmis teenindaja, ei pea ise kuhugi ära viima.

Kõige ägedam ongi see, et võid piiramatult grillida värskeid jõekrevette ja neid teisi suuri jurakaid krevette, mille eest pead mujal söögikohas hingehinda maksma ja kunagi ei tea, kas nad seda raha väärt on. Mina olen nüüd kolm õhtut ise endale neid elukaid grillinud otse oma silma all ja no tõepoolest - maitse on ikka ehe! Muidugi ei saa üle ega ümber siin pakutavatest searibidest - õnneks on need juba kohalike kokkade poolt ära grillitud, nii et ainuke vaev on nad oma kõhtu pigistada. Nämma.  No ja siis muidugi veel arvukad kanavardad, loomalihavardad ja muud lihaviilakad. Kõige maitsmiseks lihtsalt ei jätku kõhus ruumi. Delikatessiks olid küpsetatud ananassid.

Lisaks väljas käimisele kasutasime ka koju söögi tellimise võimalust. Sest esimesel nädalal me lihtsalt ei raatsinud oma villast lahkuda - vajadus rahu ja vaikuse järele oli hullupööra suur.

Kuller toob tellitud toidu sulle otse koju. Kõike ei jõuagi korraga ära süüa.

Sellest hunnikust jätkus kaheks õhtuks ja üheks päevaks. Ja ka siis ei jõudnud kõike ära süüa. Ainuke, millest siiani puudust olen tundnud, on need tänaval küpsetatud banaanitäidisega pannkoogid, aga selle mõnu jätame pühapäeva õhtuks, kui oleme Bangkokis - mingi elamus tuleb ju ka Tai pealinnast  saada. Ja see ei pea mitte olema sudu, meeletud liiklusummikud  ega miljonid inimesed, vaid lihtsalt tagasihoidlikult toidukärult ostetud pannkook.  

Tagasi paradiisi, 3. osa

Kui 24. veebruari etendus lõhestas järjekordselt eestlased kaheks (ühed, kes käisid Lätis ja teised, kes ei käinud), siis 3. märts läheb ajalukku kui päev, mil Eesti rahvas (st žürii ja telefonihääletajad) ennast kokku võttis ja jälle üheks sai. Aitäh, armas Elina! Sinu imelist esitust kuuldes tulevad mul siin kuumas Tais külmavärinad peale. See on ka ainus kord, kus külmetanud olen, sest siin on ju tapvalt soe, isegi kuum olla. Mis on õudselt mõnus, kui mõelda, kui külm ja vastik oleks praegu kodukandi kliimas olla. Mina pean soojas olema!
Meie geko tunneb ennast ikka kurvalt ja laseb õhtuti ja öösiti kõlada oma armuhüüetel. Ükski emane ei ole talle halastanud veel. Kuna mul pole õnnestunud temast pilti teha, siis panen lihtsalt blogi illustreerimiseks siia ühe geko pildi internetist. Kinnitan, et pildil oleval gekol pole midagi ühist käesoleva loo kangelasega.

Kuigi oleme seekord üllatavalt hästi kohanenud ajavahega, siis täna öösel millegipärast olin suht unetu ja olin sunnitud kuulma päris kaua kestvat hulkuvate kutsude pöörast haukumist, ulgumist, klähvimist ja ilmselt ka suuremat sorti purelemist, mille käigus nii mõnigi peni võis kaotada ka oma elu. Sest tõepoolest, kaeblikud järelehüüded kestsid kella 5-ni hommikul. Siis hakkasid õnneks kõik ümbruskonna kuked kirema, nii et kukelaulu saatel õnnestus mul lõpuks uinuda.
Kaks korda käisime siin kohalikus Oliivi restoranis. No tõepoolest, toidud on siin maitsvad ja taskukohased. Kuna siin pakutakse nii Itaalia (omanik on itaallane ja kokk on taimaalane) kui Tai toitu, siis esimesel õhtul tellisime pastaroad - olid väga maitsvad, pasta oli koha peal tehtud. Järgmisel õhtul spetsialiseerusime kohalikule köögile ja polnud põhjust nurisemiseks, ka seekord saime kõhu täis. Eks meie elu keerlebki rohkem söömise, puhkamise ja lugemise ümber. Ma pole nädala jooksul isegi linna saanud, no ei raatsi siit aia ja basseini seest välja astuda! Täna aga ikkagi läheme koos linna, sest meie vee tagavarad on otsa lõppenud. Ja noh, vahelduseks võiks teisi eestlasi ka näha, sest väidetavalt on Innu, kes on kaks korda juba linnas käinud, neid siin kohanud. Eestlased ju tunneb alati välismaal ära selle poolest, et nad on kõva jutuga ja teevad kohatuid kommentaare kohalike elanike ja olude kohta, sest nad on veendunud, et keegi teine peale nende eesti keelest aru ei saa. Aga võta näpust! On teisigi keeleoskajaid :). Toredat nädalavahetuse lõppu kõigile kodustele!

Tagasi paradiisi, 2. osa

Eestlased on jagunenud kaheks - ühed, kes väidavad, et EV100 N99 telefilm on erakordselt täpne süvaanalüüs meie ajaloost ja eestlase olemusest, ja teised, kes väidavad, et sellist p...a ei ole nad varem näinud. Mina ei kuulu kummagi poole hulka, sest näinud ma seda filmi ei ole ja nii ei oska ma ka midagi sellest arvata. Ainult natuke kurb on, et enam ammu ei suudeta vabariigi aastapäeval pakkuda inimestele elamust, mis ühendaks, noh nagu näiteks laulupeol, kus tunned, et rahvas hingab ühes taktis. Ikka on vaja teha nii, et üks osa on rahulolematu ja teine osa leiab, et jälle on pärleid sigade ette loobitud. Hea, et ma nii kaugel olen ja siia jõuavad juba lahustunud emotsioonid. Aga piltide järgi tundub, et pidu ise oli vahva ja osalised rõõmsad. Kui ma nüüd oleksin moepolitseinik, siis ainult üks märkus mul olekski - see puudutab habemikke. Kui vanemaealistel härrasmeestel on habe ilusti piiratud ja kammitud, siis noormeestel pole ilmselt pähe tulnudki mõte käia enne pidu juuksuri/habemeajaja juures ja lasta ka oma habemele "soeng" teha. Mul pole midagi habemike vastu, aga ei ole eriti ilus silmale vaadata korrapäratut karvatuusti meesterahva näos, eriti, kui tema käevangus on imeilus neiu, kellel peas kena soeng ja kaunis kleit seljas. Ja teine tähelepanek ka - kuhu jäi Raivo. E. Tamm? See oli nüüd küll vist esimene teleülekanne tähtsalt sündmuselt viimase aasta jooksul, kus teda kohal ei olnud ja temalt intekat ei võetud. Milline ebaõiglus!
Meie puhkus siin soojal maal, + 30 kraadi juures (lugesin just, et täna öösel olla Eestis kõikse madalam temperatuur sellel talvel) kulgeb väga rahulikult. Kui oma villasse kohale jõudsime, polnud eelmised külastajad veel lahkunud. Natuke segadust see tekitas, kuid olime sellega arvestanud, et jõudes varem kohale, kui ametlik tšekk inn ette näeb, võime seista silmitsi väikese kaosega. Kuid kõik laabus ilma ekstsessideta, koristajad tegutsesid kärmelt ja juba tunni aja pärast saime ennast täieõiguslike villa omanikena tunda. Täna on neljas päev. Kõik on täpselt nii, kui eelmisel aastal - vaikus, rahu, soojus, mõnus bassein, džungli hääled (meil on oma aiake palmipuudega ja muude džungli taimedega).

Juba esimesel õhtul köitis meie tähelepanu väga kummaliselt häälitsev olend, keda näha ei olnud, kuid kelle hääl meenutas nagu papagoi kõnelemist, kes kõigepealt köhatab hääle puhtaks ja siis käriseva häälega korrutab mitu korda sõna "Okei". Selline teguviis kordus terve õhtu ja isegi öö. Mõistatasime tükk aega, kes küll võiks meie aias sellist häält teha. Ja välja mõtlesime, loomulikult koos guugliga! Tegemist on  armunäljas isase gekoga, kes niimoodi hõigates püüab leida mõne emase geko tähelepanu. Kahjuks ükski emane ei suvatse noormehele vastata ja nii jätkuvad need südantlõhestavad armuhüüded ikka edasi. Ega meil neist lugu pole, aga öösel tahaks ikka magada ka vahetevahel. Imestama paneb, et kuidas nii pisikese loomakese sisse nii suur hääl ära mahub. Aga eks ennegi on armuvalus vaevlejad saanud hakkama enneolematute tegudega. Geko pole küll ainuke elukas, kellega me siin territooriumi jagame. Täna hommikul leidsin terrassilt ilmselt vanadusse surnud prussaka, kes nägi välja selline:

Oeh, elusast peast ei tahaks temaga kohtuda, saaksin ilmselt südamerabanduse. Loodetavasti ei ole sellised prussakad inimsööja kalduvustega.

Aga kõige rõõmsam hetk oli eile hommikul, kui kohtusime oma armsa masseerijaga, kelle käte alla me juba eelmisel aastal  oma lupjunud kered usaldasime. Kui ta astus meie väravast sisse, siis olime nii õnnelikud, ma pole juba ammu kohanud kedagi, kes minu nägemisest nii suurt rõõmu tunneks, v.a. lapselaps. Tund aega üle kere masseerimist on väga mõistliku hinna eest - 10 eurot. Kuigi see mõnu on palju rohkem väärt! Igatahes laseme ennast siin veel palju kordi mudida.

Eile õhtul seadsime sammud Oliivi restorani. Ei tea küll, miks me eelmisel aastal seda söögikohta, mis asub meie villast 2 minuti jalgsirännaku kaugusel, vältisime. Seekord enne reisi otsisin Tripadvisorist head söögikohta Hua Hinis ja mis selgus - et üks parimaid ja kõrgelt hinnatud restoran on Oliiv, mis asub meie vahetus naabruses. Ja meie muudkui sõitsime õhtuti linna, selle asemel, et nautida Tai toitu oma kodu ukse all. Inimene ikka õpib kogu elu. Muidugi selgus kohapeal, et kõik kohad olid juba reserveeritud (see on väga väike söögikoht), kuid saime toitu kaasa tellida ja nautisime seda kodus. Mina võtsin traditsioonilise Tom Yum krevetisupi - ohh, kus oli alles tuline suutäis. Tulekahju kustutamiseks allaneelatud õllel oli lihtsalt vee maitse. Hingeldasin veel tükk aega pärast söömist, et saada tagasi oma normaalne elurütm. See supp oli oma hinda väärt! Broneerisime täna õhtuks Oliivi restosse kohad  ära,  sest kui juba supp nii hea oli,  siis ei saa ka teiste roogadega alt minna. Ja mis oleks puhkus ilma nauditavate toitudeta?

Pidage seal karmis kliimas vastu, meiega on kõik hästi! Isegi mu tervis taastub kenasti ja mu köhahood on palju harvemad ning ka mu kadumaläinud hääl on tagasi tulnud. Olge teie ka terved!





Tagasi paradiisi

Enamusele kangastub paradiis silme ette kui roheline palmisalu valgel liival sinise laguuni ääres. Aga ka väike basseiniga villa eemal käratsevatest turistilõksudest võib olla paradiisiks, kui tahad saada eemale külmast talvest,  poliitkähmlustest ja kõrgetest kütusehindadest. Eemale Eestist, et rahus ja vaikuses tähistada isamaa väärikat juubelit. Tegelikult veedame 24. veebruari 10 kilomeetri kõrgusel maakera kohal ja tervitame sealt oma kallist Eestimaad. Jääb küll nägemata enneolematu uhke pidu ja valamata nii mitmedki härdusepisarad, aga eks siis hiljem saab lugeda arvustusi, kui tore see kõik oli ja kui rõõmsad kõik Eesti elanikud olid.  Terve see juubelinädal on olnud nii enneolematult südamlik, et iga asja peale tuleb pisar silma - kogu aeg saan kinnitust, et ei ole maailmas paremat paika elamiseks, kui Eesti! Meie aga kõlistame siis lennukis oma šampanjaklaase ja lehvitame trikoloori.
Esialgsed reisiplaanid koos tütrega olid tehtud erinevatesse sihtkohtadesse - valikus olid Mauritius, Sri Lanka, Bali, Maldiivid ja Vietnam. Kuid mida suuremaks meie haare läks, seda kahtlevamaks me muutusime ja ühel hetkel otsustasime, et kõige kindlam on minna tagasi sinna, kus olime ka eelmisel aastal - Taisse. Hua Hini, oma armsasse villasse. Ehk nagu Innu ütles - oleme nagu Norra pensionärid, kes alati ühes ja samas kohas suvitavad. Eesti Ekspressis oli selle kohta kirjutis, et kui inimene väldib muutusi ja ei otsi enam midagi uut oma ellu, siis ta järelikult on vanamehestunud. Kas ma nüüd just mehemaks muutunud olen, aga vastab tõele, et kindla peale minek tundub palju turvalisem, kui sukelduda pea ees uude tundmatusse kohta. Isegi lennufirma valisime sama mis eelmine kord, ikka selleks, et oleks täpselt teada, mis meid ees ootab - palju ruumi pikkadele jalgadele, imeilusad Tai päritolu stjuardessid, kes loevad su soove silmadest, maitsvad söögid ja joogid. Ainult selle vahega, et start antakse seekord Stockholmist, mitte Oslost. Ühed Põhjamaad kõik! Ka kohvrit pakkida on seekord palju lihtsam - poole vähem riideid ja poole rohkem raamatuid. Eelmine kord sai mu lugemisvara mõni päev enne puhkust otsa, seekord loodan lõpuni välja vedada.
Seega, ees on ootamas 2 nädalat päris suve, mille järgi on kohutav igatsus olnud juba terve aasta. Ainuke asi, mis teeb murelikuks - nagu viimasel ajal kombeks, õnnestus mul just enne reisi haigeks jääda. Tavaline külmetushaigus, mis minu jaoks alati lõpeb mingi jamaga. Aga tuleb loota Tai tervendavasse kliimasse, peaasi, et sinna ikka kohale jõuame!

Reisi alguspunkt oli Tallinna sadam - laevaga Rootsi ja sealt lennukiga otse Bangkokki. Laeval pidime kohtume miljonite lemmikuga Ott Leplandiga, kes oleks aidanud  mööda saata meie esimese puhkusepäeva  õhtu oma imeliste lauludega (programmis oli ta kirjas), aga me ei suutnud teda kuskilt üles leida ja lõpuks olime juba nii väsinud, et läksime magama. Aga küllap nägime teda unes. Praegu istume  Arlanda lennuväljal, lounges,  kus ootame pardaleminekut Norwegiani õhusõidukile. Lennuk stardib varsti ja 10 tunni jooksul püüame igati väärikalt tähistada oma armsa Eesti  juubelit. Ja südamest tunnen kaasa neile õnnetutele, kes täna võtsid ette sõidu Lätti - pole vist väga mõnus istuda tundide pikkuses ummikus nii kaunil päeval ja kiruda oma rumalust. Selle asemel oleks võinud veeta toreda päeva oma pere seltsis. Elagu Eesti! 

Minu Belek, vol 2.

Te ei taha ju teada, et mu tervis pole eriti paremaks läinud? Siis ärge parem edasi lugege, sest keda huvitavad haigused, eriti, kui need pole tema enda omad. Aga jah, olukord on suurepärane, kuid mitte lootusetu. Põhilise aja veedan hotellitoas ja põen jätkuvalt. Tõsi küll, on edusammud, näiteks pole juba teist päeva palavikku ja ilm on pilviseks pööranud, seega pole nii väga piinavalt valus toas vedeleda.
Eile suutsin ennast kohalikku pudupoodi vedada, et osta endale kamm. Oli valida 3-e ja 4 piiga kammi vahel. Võtsin 3-se, maksis ainult 8 eurot, 4-se hind lõi mu niigi nõrgad põlved veel nõrgemaks - 12 eurot. No nii palju mul nüüd ka juukseid pole, et peaks neid nii tiheda kammiga kammiga. Aga küll oli hea tunne pärast 5 päevast kammimatust jälle juukseid siluda.
Söömas jõuan ikka  käia, eks see mu ainuke meelelahutus ongi. Ah mis ma nüüd valetan, meie tuppa kostub väga hästi basseinibaarist tulev elav muusika kuskil kella 8-9 vahel õhtul ja pärast seda areenal algava showprogrammi muusika, nii et mingil moel ma ikka seltsielust osa saan. Aga ühel õhtul mõtlesin, et isegi, kui oleksin terve, ei viitsiks ühtegi programmi vaatama minna, eks ole neid ju eluajal juba küll nähtud ja mida seal uut ikka vaadata on? Nii see vananemine algab - avastad, et oled juba kõike oma elus näinud ja tasapisi kaob huvi uue ja huvitava vastu ka.
Papal muidugi on kõik hästi, peab ta ju meie kahe eest tööd tegema, ega siis tuusiku eest makstud raha saa liiva joosta lasta. Ahjaa, tuusiku hinnast ka. Kahepeale siin kenas 5 tärni UAll hotellis elamine läks meile maksma 475 eurot. See oli müstiline pakkumine, mille ma kogemata kombel ühel varahommikul booking.comi lehelt avastasin. Lennupiletid olid mul juba varem ostetud, ka üliodavalt. Aga nagu ikka - kui sul mingi asjaga tohutult näkkab, siis saad kohe teises kohas oma näpud kõrvetada. Minu puhul siis oli kõrvetuseks see va paha haigus. Nii et ei ole head ilma halvata ja vastupidi. Püsige teie seal kaugel Eestis ikka terved ja tehke oma valimised ka ära, minu number on 247. 

Minu Belek, vol 1.

Alles täna hommikul suutsin ennast niipalju kokkuvõtta, et teha väike ülevaade kauaoodatud puhkusest kuuma päikese all. Siiamaani on kõik läinud vastu igasuguseid ootusi, jäin haigeks juba 1 päev enne äralendu, ja kui esmaspäeva varahommikul lennukile koperdasin, tundsin, et asi läheb vägisi käest ära. Esimest puhkusepäeva suurt ei mäleta, olin kõrge palavikuga voodis ja kogu aeg oli tunne, et keegi kraabib terasharjastest pudeliharjaga minu kõri, nina oleks nagu pesupulgaga kinni pigistatud ja ainuke hääl, mida ma suutsin endast välja pigistada, oli rägisev ja piinarikas köha. Nüüd on puhkuse kolmas päev ja tasapisi hakkan elule tagasi pöörduma. Naabrid kõrvaltoas on vist minu köhimise peale maruvihased, aga midagi pole parata, ega tulijat ei saa keelata. Aga aitab haigusest heietamisest, see ei huvita ju kedagi.
Hotell on tipp topp, kuigi meil oli tehtud broneering bungalosse, upgreiditi meid peamajja, suuremasse tuppa vaatega merele. Kuna olin saabumisel suhteliselt ebaadekvaatne, ei hakanud ma vastu vaidlema ja ega vist polnudki väga paha valik, asume otse sündmuste keskel, peamine baar ja restoran on ca 10 meetri kaugusel. Kuigi minu jaoks see suurt tähtsust ei oma, sest ei ole minust suurt sööjat ega joojat, vegeteerin niisama värske õhu peal. Vegeteerin ja vaatlen ning teen tähelepanekuid. Hotell on pilgeni täis, aga rahvarohkus ei häiri. Külastajad Venemaalt on tulnud perekonniti - vanaema, vanaisa (juhul, kui on veel elus), tütred väimeestega ja pojad miniatega ning lapselapsed. Nemad moodustavad siin väikeseid kolooniaid, elavad sõbralikult omaette. Teine grupp külastajaid on saabunud Suur-Britanniast, nemad on tulnud kahekesi - mees ja naine vanuses 50 pluss, kuid nad on väga vennastumisaltid ja moodustavad kohapeal väikseid lärmakaid briti kolooniaid ning nende tüüpiline valjuhäälne naerulagin paneb ennastki vaikselt muigama. Kolmanda grupi moodustavad paarikesed Saksamaalt, samuti vanemaealised, nemad hoiavad rangelt omaette ja kellegagi ei soovi assimileeruda. Neljanda grupi moodustab väikesearvuline seltskond (2 inimest) Eestist, kellest
üks pool on aktiivne baaride külastaja ja teine pool passiivne puhkaja. Üldiselt on siin vist päris mõnus olla, kui seda va haigust kimbutamas poleks. Aga 5 päeva on veel ees, küllap jõuan veel tegusid korda saata.
Eile istusin natuke ka basseini ääres ja kuna mu tabletivarud olid otsakorral, siis püüdsin ravimist alustada vanade heade võtetega, teate küll seda Eesti vanasõna, et kui ei ole surmatõbi, siis... Tervitasin viisakalt baarmani ja tellisin ühe mohiito. Baarman kohe küsima, et kust ma pärit olen. Ei hakanud saladust tegema, et olen from Estonia. Baarmani suu venis kõrvuni ja ta ütles mulle vandeseltslaslikult, et ohhoo, ma olen Vilniuses käinud, very nice city! Kuna mul ju häält suurt ei ole, siis noogutasin lihtsalt peaga oma nõusoleku märgiks. Igatahes mingi side meil omavahel on loodud. Mohiito aga ei maitsenud mitte üks põrm, see on muidugi minu haiguse tagajärg, et enam suurt maitseid ei tunne. Olen rohkem teejoomisele ennast reguleerinud.
Kõige suuremat puudust tunnen ma kammist. Kuidas see küll maha jäi? Käin siin ringi nagu võsaneeger, juuksed peas püsti ja hirmutan inimesi oma välimusega. Kui küsisin papalt, et laena mulle oma kammi, siis vaatas ta mind solvunud näoga ja ütles, et  viimased 20 aastat pole tal seda vaja olnud. Päris kohatu küsimus minu poolt, sorri. Siin on mingi minimarket ka, aga papa väitel seal kamme ei müüda. Täna lähen kontrollin ise üle, papat ei saa selles osas usaldada, võibolla ta tahab mulle lihtsalt kätte maksta.
Ega mul  rohkem polegi midagi suurt juurde lisada, oluline info on kirjas - et olen tasapisi paranemas ja võibolla isegi saan oma puhkust millalgi nautima ka hakata, siiamaani on see olnud küll puhas piin. Aga parem piinelda siin kuuma päikese all, kui seal kõledal põhjamaal, kus ma ju tegelikult selle viiruse omale külge korjasin. Hoidke ennast nendest kurjadest viirustest!

Minu Hua Hin, 5. osa

Pärast elevantside juures käimist hakkas aeg enneolematu kiirusega käest libisema, aina vähemaks jäi neid päevi, mis meid lahutasid puhkuse lõpust. Seda usinamalt tuli puhata. Puhkamine aga oli häiritud, kuna istusin kogu aeg ninapidi oma meilboxis ja muudkui lugesin töömeilisid. Pärast ühte unetut ööd keelas Innu mul igasuguste töömeilide lugemise. Ta lausa ähvardas mind, et võtab minu nutiseadme ja viskab selle basseini. Allusin korrale, aga siiski ei pidanud kiusatusele vastu ja õhtul tegelesin jälle keelatud asjadega. Oi, kus ma sain riielda lapse käest. Ja ikka täitsa asja eest, sest no mis probleemilahendaja ma ikka 6000 km kauguselt olen, ja päike tõuseb hommikul ikka idast, juhtugu seal töö juures mida iganes. Nii palju siis töötegemisest.
Ilmad olid imeilusad, päike säras vahetpidamata. Aegajalt võtsime ette linnatuuri - meil oli oma takso koos juhiga, kes oli väike vahva papi ja kes viis meid alati sinna, kuhu tahtsime ja tuli meile ka järele, nii et liiklemisega meil probleeme ei olnud. Esmaspäeva õhtul läksime uuesti Ööturule, tahtsime ikka need suured krevetid ja kalad ära proovida, mis nad kohapeal valmis küpsetavad. Innu tellis suure kala ja mina tellisin kolm tiigerkrevetti. Väljanägemine küpsetatud peast oli neil oivaline, aga maitseelamus jäi kuidagi tagasihoidlikuks - ei olnud nagu päris see, mida lootsime, puudu jäi nii maitsest kui mahlasusest. Kuid meil oli ka varuplaan olemas - läksime nurga taha oma vana hea tuttava grillitädi juurde ja ostsime ikka neid odavaid vürtsikaid kanatiibu koju kaasa, nendega saime jällegi mitu söögikorda üle elatud. Tänava pealt ostetud ananassid aga on omaette teema. Tädi võtab suure ananassi, teeb mõned ägedad liigutused suure noaga (heebliga? saabliga?) ja otse su silmade all kooruvad okkalise kesta alt välja suupärased ananassiampsud, mis on niiiiiii head, et ei leia sõnu kirjeldamiseks.
Ma vist olen kirjutanud, et me elasime ühes airbnb kaudu renditud villas. Seda võimalust ma soovitan küll kõigile, kes plaanivad nö omal käel puhkusele minna - unustage hotellid! Seda kogemust ja elamust, mida te saate kodumajutuse kaudu, ei paku teile kunagi mitte ükski hotell. Kõige tähtsam märksõna on privaatsus. Oled nagu oma kodus, ei pea kellegagi suhtlema, sööd millal tahad, magad, millal tahad, keegi ei koputa su uksele ega ei kuku koristama just siis kui sa tahad oma toas parajasti pikutada. Ei pea kella aja peale sööma minema. Ei pea receptsioonist iga kord mööda minema ja viisakalt teretama. Ei pea lifti järjekorras seisma, ja kui ükskord lifti saad, siis igal korrusel peatuma. Ja meie villas võis ka öisel ajal basseinis ujuda,  ainukesed uudistajad olid pisikesed gekod, kes meile mingeid märkusi ei teinud selle kohta, et me paljad olime.

Ühesõnaga, eeliseid kodumajutuse ees on nii palju, et pole mõtet siin tinti ja paberit raisata, igaüks võib selles ise veenduda, kui plaanib oma järjekordset puhkusereisi, vahet pole, kas kuskile suurlinna või dzunglisse, airbnb on olemas tervel maakeral.
Eile pidime aga oma armsa villaga hüvasti jätma ja Bangkoki poole sõitma, sest seal ootas meid täna varahommikul Norwegian Airlinesi kõigi mugavustega lennuk, mis meid turvaliselt Oslosse lennutas. Ikka premium klassis, nagu meil viimasel ajal kombeks on. Bangkokis tuulasime ka väheke ringi, leidsime mõnusa koha veinijoomiseks, sest suure kuumusega ähvardas meid vedelikupuudus ning viimased bahtid vajasid tuulutamist.

Nüüd jääb veel viimane lõik Oslo-Tallinn ära kannatada, aga selle jätame homseks tegevuseks.
P.S. Panen siia alla ka kopi ja pasta meie villa peremehe Matthew arvustusest airbnb kodulehelt, tavaliselt  külaline  kirjutab pärast lahkumist arvustuse majutuse ja omaniku kohta ning omanik saab kirjutada pärast seda ka külalise kohta arvustuse. Meie arvustus oli muidugi väga kiitev, sest no tõesti oli see meie parim puhkus ever.  Matthew aga kirjutas meie kohta just nii:
Air BnB keeps getting better and better with guests like Signe. Wow. What a fantastic guest; totally respectful of my property, poised and gracious- she and her daughter were simply delightful guests; responsive communicators and undemanding. Signe left my Villa so clean I cancelled the housekeeping crew. This is one lady I did not want to leave. She totally understands the essence of AirBnB. You will not go wrong hosting Signe and her family.