Minu Kuningriik

Minu põlvkonna inimesed mäletavad kirkalt seda päeva, kui meile tulid külla ehtne kuningas ja kuninganna. Rootsist. See juhtus peaaegu täpselt 24 aastat tagasi, 22. aprillil. Ja oh seda ohhetamist ja ahhetamist, kui ilusad riided olid Silvial seljas ning kui kentsakalt mõjus tema kõrval proua Rüütel. Terve Eesti tõusis tagajalgadele ja kritiseeris tema kostüümide valikut. Isegi mina virisesin. Aga täna vanu pilte vaadates näen, et Ingrid on jumala stiilselt riides: http://www.ra.ee/fotis/index.php?type=2&id=457145

Ja pidulikul kontserdil oli ka proua Rüütel väga kena, aga meie ikka kritiseerisime:

Mis meil eestlastel küll viga on, et muudkui viriseme? Mäletan, et kui Arnold sai palju aastaid hiljem presidendiks, siis kuulsin raadiost saatejuhtide õpetust, millist soengut peab Ingrid nüüdsest kandma hakkama - ta peab oma pikad mustad lokid maha ajama ja allesjäänud juuksed heledaks triibutama - see olevat väga trendikas. Ingridil õnneks oli mõistus peas.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida! Palju proosalisem põhjus oli sule haaramiseks - me pidime järjekordselt realiseerima meile ettenähtud reisivaucherid SEB-i maratonil osalemise eest. Valik oli silma eest kirjuks võttev - Rootsi Kuningriik või Soome Vabariik, kuid konsensuslikult valisime seekord Rootsi. Polnud seal juba 2 aastat käinud. Grupijuhiks palkasime suure ajaloohuvilise Vello, kes lubas kogu raha eest maksimaalse tulemuse nimel pingutada. Ja tõepoolest - meie reis kujunes seekord väga kuninglikuks. Kuna laupäeval tähistas kuningas Carl XVI Gustaf oma 70. sünnipäeva, siis oli kogu Stockholm piduehteis, Kuninga pilte võis leida igalt poolt, isegi poe vaateakendelt:

Ja väikseid suveniiripoekesi juba jätkub, kui kõndida kuningalossi läheduses.



Aga seekord me ei keskendunud mitte shoppamisele, vaid meid huvitas kõik see, mis on seotud Rootsi kuningaga. Sestap suundusime otsejoones lossi juurde ja saime osa vaatemängust, milles osales 50-pealine hambuni relvastatud sõjavägi. Sõduritel olid hõbedased torniga kiivrid peas, sinised mundrid seljas ja täägiga pikad püssid õlal. Kuna rahvast oli palju, siis väga hästi näha ei olnud, mida platsil tehakse, kuid mingi marssimine seal toimus. Korraga olin ümbritsetud lärmakate nunnade poolt, kes ka kangesti tahtsid näha, mis platsil toimub. Kasutasin juhust ja tegin salajase selfie nunnaga:

Nunnad olid varustatud viimase peal nutiseadmetega, kõigil olid Apple firmamärki kandvad I-phoned ja I-padid, ja üleüldse pakatasid nad elurõõmust ning tundus, et mitte millegi ees nad risti ette ei löö.
Kui vaatemäng läbi sai, siirdusime lossi peaukse ette. Kahjuks lossi sisse ei pääsenud, sest millegipärast oli see suletud kuni 4. maini. Õnneks oli aga avatud nn kuninglik relvapalat, mis on selline koht, kuhu on kogutud kokku viimase 500 aasta kuningate rõivad, kroonid, relvad, hobuste tekid, tõllad ja muu selline kraam, ilma milleta ühtegi korralikku kuningaperet ette ei kujuta.

Tundus, et Rootsi kuningad on olnud väga sõjakad, igasuguseid raudrüüsid oli päris arvukalt näitusele pandud, korralik varustus pandi isegi kuninglikule hiirele selga:

Muidugi avaldasid muljet kuninglikud rõivad, küll olid need peenelt valmistatud, kuipalju näputööd ja vaeva nende valmistamiseks nähtud oli:

Rojalistlikud hobused nägid veel kõige uhkemad välja, nende tekid ja sadulad olid nii peenelt kullaga tikitud, et võttis lausa ahhetama. Tänapäeval sellist käsitööd enam ei kohta. Ja millised olid vanal ajal tõllad! Ükski tänapäevane Rolls Royce ei suuda tolle aja kaunitaridega võistelda:

Paistab, et Rootsi rahvas armastab oma kuninglikku perekonda ja neil ei tule pähegi hakata monarhiat kukutama. Sest siis tuleb ju nii või naa leida mingi muu aseaine kuningale ja hoidku jumal selle eest, et rahval tuleb hakata otsima presidendi kandidaati. On ju meie riigi näitel näha, et sellest ei tule midagi välja, üks luukere asendub teisega. Meile ei kõlba mitte keegi, ainult aru ma ei saa, kes siis kõlbaks? Või kas meile teda üldse vaja on?
Kui kuninga varandus oli ülevaadatud, suundusime Stockholmi Centrumisse. Oli märgata, et linn valmistub Eurovisioni lauluvõistluseks, mitmesse kohta püstitatakse mingeid vabaõhulavasid, linn on täis politseinikke ja taevas tiirutavad helikopterid. Ilm oli erakordselt ilus, nii et oli täiesti arusaadav ja põhjendatud meie soov istuda kuhugi vabaõhukohvikusse. Leidsime üles oma vana katusekohviku ja veetsime seal tunnikese värske õhu käes. Ja oligi aeg tagasi laevale suunduda. Laev oli muidugi täis maratoonlasi, sest oli ju vaucherite viimane kehtivuseaeg kätte jõudnud. Igatahes tänu maratonil osalemisele olen veidikene avardanud oma teadmisi nii Rootsi kui Soome ajaloost ja kultuurist, millest oleksin puhta ilma jäänud. Niisama ju ei lähe teise riiki hulkuma.

Minu Kairo, vol2

Pärast kahte sisukat päeva Kairos naasesin tagasi rahulikku Hurghadasse. Maakera suurim linn väsitas kohutavalt. Paar päeva on kulunud taastumisele ja muljete settimisele. Teisel päeval  suurlinnas käisime kuulsas muuseumis, kuhu on kokku kogutud vaaraode sarkofaagid, hauakambrid, suured hunnikud suuri kive, bareljeefe, kujusid ja tuhandeid vidinaid, mis on usinate arheoloogide ja hauakambrite rüüstajate poolt maa alt välja kaevatud. Nägin ka Tutanhamoni kuulsat kullast näomaski ja kullatud sarkofaage ning muid talle hauda kaasa pandud väärisesemeid. Kullaga ei oldud igatahes koonerdatud.
Egiptuse muuseumit külastatakse klasside kaupa. Mis on vahva muueumi külastuse juures - lapsed võivad käratseda nii kõvasti, kui torust tuleb, ei mingit pühalikku vaikust ega austust kadunud esivanemate vastu. Meenus, kuidas meid lastena viidi mingisse revolutsiooni muuseumisse, oli vist Tööliste Kelder, ja kuidas me andunult kuulasime kuulsa revolutsionääri Alma Vaarmanni pajatusi sellest, kuidas nad kodanlust kukutasid. Kellelgi ei tulnud pähe muuseumis mürada, peitust mängida või käratseda. Oli alles kord.
Kui meil muuseumist villand sai, võtsime ette Niiluse kruiisi. Risto rentis meile kruiisilaeva ja tegime sellega tiiru ümber selle saare, kus asub palju saatkondi, ka Eesti oma, ja kus elavad vaprad ja ilusad, ka Risto on ennast sinna elama asutanud. Lõunastasime seekord tunduvalt korralikumas restoranis. Muide, sellest tänavatoidu urka külastamisest mingeid seedehäireid me ei saanud, seega soovitan soojalt ikka käia nendes kohtades, mida turistid hoolikalt väldivad - saate unustamatu elamuse koos priske kõhutäiega.
Õhtul lennujaama sõites sattusime ka tõelisesse traffikusse ehk ummikusse, ja seda ma küll pean taas kordama, et Tallinnas ei ole ummikuid, see, kui seisad 5 minutit Pärnu maantee ja Liivalaia ristmikul, pole mingi ummik. Ja liikluski pole Tallinnas mingi liiklus. Parkimine on ka Kairos palju paremini korraldatud. Kõik autod on pargitud üksteise ette, kõrvale ja taha nii, et hiirepoeg ka ei mahu läbi. Aga mingi valemiga saab igaüks oma auto kätte kui vaja sõitma minna. Niipalju siis Kairo muljeid.
Homme õhtul hakkame juba tagasi Eestisse sõitma. Ilmaga on seekord väga vedanud, on soe ja mitte eriti tuulne. 

Minu Kairo

Never sei never, ütleb Eesti vanasõna, ja kyll vanad eestlased juba teavad, mis on kõige õigem. Täpselt aasta tagasi lubasime papaga, et enam ei tule Egiptusesse puhkama, aga võta näpust -siin me nyyd oleme ja teisiti ei saa. Kõik on siin ikka nii, nagu vanasti, ainult selle vahega, et kuurordid on tyhjad, ei ole siin enam puhkajaid Venemaalt. Hotellis aja teisi turiste nagu tikutulega taga, lamamistoolide pärast ei pea mitte kellegagi võitlema ja sööklas saad oma toiduportsu kätte ilma ryselemiseta. Yhesõnaga on siin nyyd igav! Seepärast tegingi väikese põike Hurghadast otse Kairosse, sest kui juba oled nii lähedal oma lähisugulasel, siis tuleb tema elamine siin Kairos yle vaadata. Ja yhtlasi ka nautida suurlinna võlusid ja valusid. Niisiis maandusin hommikul lennujaamas ja mulle oli auto koos juhiga vastu saadetud. Et ma teaksin, milline on just minu sohver, hoidis ta kõikide peade kohal suurte trykitähtedega kirjutatud silti EMA. Eksida oli võimatu. Sõit lennujaamast Risto koduni võttis ca pool tundi, sest et ei olnud traffikut, nagu autojuht kinnitas. See tähendab, et ei olnud veel ummikuid. Istusin tagumisel pingil ja mul olid kogu aeg mõlemad jalad piduritel, minu arust on see lihtsalt kohutav, millises kaoses toimub kogu liiklus, igaüks sõidab nii kuidas tahab, parem oli silmad kinni hoida, oli kohe poole julgem tunne. Aga sellegipoolest kulges see suur kaos väga toimekalt ja yhtegi liiklusõnnetust kellegagi ei juhtunud minu nähes. Kõik on lihtsalt harjunud selle liiklusega, kiirusega, miljonite autodega ja pideva tuututamisega. Kui olin Risto apartemendi yle vaadanud ja veidike keha kinnitanud, sõitsime pyramiide vaatama. Tegelikult paistavad need ka Risto tuppa ära, kui pole parajasti sudu, kuid otsustasin, et tahan neid ikka oma käega ka katsuda. Pyramiidide ymber asjatavad hobuse ja kaamelimehed, kes kangesti tahavad, et sa nende kaarikuga sõidaksid. Ja leidubki turiste, kes sellise sõidu eest on nõus välja käima kopsaka rahasumma. Kui yleyldse turistidest rääkida, siis ega siin enam välismaalasi ei kohta, koik on kohalikud, olime Ristoga ainsad  ja loomulikult koondus kõikide tähelepanu minule ning kedagi ei huvitanud enam pyramiidid ega Sfinks. Paljud tahtsid minuga pilti teha, olin sellisest tähelepanust väga meelitatud, kuid pikapeale muutus see juba tyytavaks. Ega pole kerge olla kuulus kirjanik.
Edasi viis sõit meid all linna, kolasime mööda kirikuid, synagooge  ja mosheesid. Pyha Jyri kirikus nägin altarimaale, mis on maalitud 2000 aastat tagasi. Siin ikka on seda kultuurikihti tublisti rohkem kui meie kodumaal. Kui usutemplid yle vaadatud, suundusime vanalinna. Kitsad tänavad on täis poekesi ja lette, mis on ylekylvatud meeletutes kogustes suveniiridega - ikka pyramiidid, kassikujud ja vesipiibud. Kus neid kyll valmistatakse ja kes neid ostab? Yhes tänavarestoranis võtsime istet ja kinnitasime keha. See oli ehe urgas, kus 3 voi 4 meest nn tänavatoitu valmistasid. Meid juhatati leti taha asuva ainsa söögilaua taha istuma, koleda kaltsuga pyhiti algul laud, seejärel pingid puhtaks ja toodid toidud lauale. Loomulikult kysiti, kes me oleme ja kust tuleme. Olime Mary ja John ja tulime Austriast. Siin inimestele seletada, et sa tuled Estooniast, on täitsa mõttetu - sellisest eksootilisest väikeriigist ei tea siin keegi midagi. Austria mainimine aga ei aja kedagi hämmingusse. Ei jõua kohe seda uut Eesti märki ära oodata, mis meile tuntust ja kuulsust maailmas juurde tooks.
Kuigi sööki tehti kohutavalt antisanitaarsetes tingimustes, oli lõpptulemus väga maitsev, sõime kebabi ja muud kohalikku toitu, millele nime anda ei oska. Aga mis oli maitsev ja parajalt vyrtsikas. Kohud täis, saabus tasumise tund. Kuna olime austerlasteks maskeerunud, siis loomulikult kysiti meie käest ka väärilist tasu - 350 naela, mis on ca 35 eurot. See võttis ikka jalad nõrgaks kyll, sama raha eest saab Marriotsis kõhu tugevasti täis. Pool tundi kauplemist ja saime lõpuks hinnas kokkuleppele, 190 naela. Kokku läks 200, viisakate austerlastena viskasime tippi ikka ka. Mõlemad pooled jäid lõpuks rahule.
Kairo on tõesti suur linn väidetavalt maailma suurim, siin elab 20 miljonit elanikku ja iga aasta kasvab elanike arv 1 miljoni võrra. IRL visionäärid tulgu ja õppigu, kuidas saada yhe aastaga juurde miljon eestlast, mitte aga 20 aastaga. Kuna täna oli väga tähtis mäng Arsenali ja Tottenhaimi vahel, pidime poole kolmeks koju tagasi joudma. Nyyd saime kyll  ka natuke ummikutes istuda, aga meie autojuht on ikka tõeline meister ja tõi meid igast eluohtlikust liiklussituatsioonist elu ja tervisega välja.
Homseks jääb Egiptuse Muuseum ja õhtul lennukiga tagasi turvalisse Hurghadasse, kuhu papa maha jäi. Aga ka Kairo on turvaline, politsei ja sojavägi on vägagi nähtav igal pool ja mingit hirmu siin olla kyll pole. Kairo ja Egiptus ootavad oma miljoneid turiste tagasi. Mina kyll julgen soovitada, et tulge siia, kasvõi palmide alla puhkama, sest inimesed on siin vägagi sõbralikud, pealegi soovivad siin kõik turistiga pilti teha. See aeg on pöördumatult möödas, kus turist tegi kohalikest pilti. Nyyd on turist suur haruldus ja vaatamisväärsus.
Ristole suur tänu võõrustamise eest. Ma loodan, et ta ei sõida siin ise autoga ja ei roni pyramiidi tippu, mida ta kangesti teha tahab. Katsun neile asjadele mitte mõelda!

Minu Ekströmi marss

Kui meie naiskond stardipaika jõudis, oli Ekströmi marss juba alanud. Tegemist ei ole mingi lihtlabase rahvamatkaga, mida nooruspõlves sai tihtipeale läbitud, kui oli saabumas 9. mai või Tallinna "saksa okupantidest vabastamise päev". Ekströmi marss on 30 km pikk ja   tähistab Soome ohvitseri Martin Ekströmi vabatahtlike soomlaste rügemendi lahinguteed Vabadussõja suurpealetungil alates Valkla positsioonist kuni Hara lahe dessandipaigani.

Matka kodulehelt võis lugeda, et see on täiesti sobilik läbimiseks ka ilma igasuguse ettevalmistuseta tugitooli- ja diivanisportlastele, seega ei kõhelnud ma sekunditki, kui saatsin tuntud matkasellidele nagu Janne, Raina ja Ülle, läbi facebooki kutse matkal osalemiseks. Kuna osa matkarajast kulges otsejoones läbi Maidu karjamõisa maade, siis oleks patt olnud mitte kasutada süllekukkunud võimalust matka käigus inspekteerida ka oma mõisavaldusi. Muutsin omavoliliselt ka matka marsruuti - teades oma võimeid, olin ma surmkindel, et 30 km läbimine pole mulle jõukohane ja sestap joonistasin kaardile oma raja: 
http://kaart.delfi.ee/?bookmark=d4013b2d156c9e003db3304e67df115b#


Kes viitsib kaarti lähemalt uurida, see näeb, et Andineeme kandis enne Loo silda on esimene teejoomise punkt - just seal kavatsesime teha kannapöörde ja suunduda läbi Sõitme küla tagasi koju, kaardi peal mõõtsin teekonna pikkuseks 16 km. Mis see siis ära ei ole, kui hea seltskond ja nutikalt pakitud seljakott kaasa on võetud. Hiljem Endomondo rakendust lähemalt uurides selgus, et läbitud raja pikkus kokku oli 19 km hoopis.
Niisiis - algus läks päris kenasti, tempo oli meil hea, esimesed 4 kilomeetrit läbisime keskmise kiirusega 10 km/tunnis. Tee viis aga muudkui allamäge ja tuul puhus seljatagant - ideaalsed tingimused matkamiseks. Kuna olime viimased startijad, siis tagantpoolt meid keegi ei ohustanud ja saime matkata täitsa pingevabalt. Mis tähendas seda, et aegajalt tegime väikese pausi ja uurisime, mida head ja paremat keegi oma seljakotti pakkinud oli. Ühtäkki lõppes asfalt ja edasi tuli liikuda juba märksa raskemates tingimustes - metsavaheline tee oli kohati üleujutatud, kohati jäine ja libe, nii et tuli olla tähelepanelik, et mitte libastuda või sukelduda põhjatutesse porilompidesse. Tasapisi langes ka tempo, kuid mitte meie meeleolu. Seda aitas kõrgel hoida  kogu Eestimaad vapustanud tore uudis Kelly Sildaru võidukast esinemisest X-mängudel. Kui selline väike tüdruk suudab nii palju, kuidas siis meiegi kehvemad saame olla. Sellise optimistliku tujuga jõudsime Loo silla juurde, kus matkakorraldajate lubaduse järgi pidi asuma esimene joogipunkt. Otsisime mis me otsisime, aga ilmselt olime nii aeglaselt liikunud, et joogipunkti töötajate kannatus oli otsa saanud ja meid ära ootamata olid nad positsioonidelt lahkunud. Kuid selline pisiasi meid rivist välja ei löönud - Loo bussipeatus oli nagu loodud pruukosti võtmiseks ja meeleolukate piltide tegemiseks.

See oli ka koht, kus pidime otsustama - kas liikuda edasi Hara laheni (sinna jäi veel 17 km kõndida) või võtta suund Maidu Karjamõisa peale - sellest lahutas meid 6 kilomeetrit.  Konsensuslikult võtsime vastu otsuse 6 km pikkuse teekonna kasuks. Üheks argumendiks oli see, et järgmisel aastal kindlasti läbime distantsi täies pikkuses, esimesel korral tark ei torma. Pealegi vähemalt minul valutasid kõik jalad ja need ei oleks mitte mingi hinna eest suutnud enam kaugemale kui otseteed koju minna. Matka korraldajate auks peab ütlema, et matkajatel hoiti kogu aeg silma peal - ühel hetkel peatus meie söögipeatuse juures must Mercedese buss ja kaitseliitlase vormis imekaunis neiu uuris, kas oleme ikka elu ja tervise juures ja kas meile on vaja kiirabi kutsuda. Tänasime teda ja kinnitasime, et suudame iseseisvalt oma lõpppunkti suunduda.
Viimased kilomeetrid muutsid meid aina töntsimaks, erakordselt tugev tuul puhus vastu ja üleüldse tundus mulle, et kogu aeg rühkisime me ülesmäge. Ainult Kelly saavutustele mõtlemine innustas mind hambad risti suruma ja mitte alla vanduma. Heaks motivaatoriks oli ka teadmine, et finishis ootab meid kuumaks köetud saun ja mulgipuder. Viimase peatuse tegime 800 meetrit enne finishit:

Koju jõudes aga üllatas papa meid kenasti kaunistatud lauaga ja pärast sellist üliinimlikku pingutust kulus pudel vahuveini nagu rusikas silmaauku

Täna, peaaegu päev hiljem olen ma veendunud, et pean taotlema raske liikumispuude tõttu invaliidsuspensioni. No sellist valu pole ammuilma tundnud, kõik kohad, millest minu keha koosneb, valutavad hullupööra. Pole ka imestada, sest minu viimane suurem jõupingutus jäi septembri kuusse, kui mängleva kergusega suutsin läbida Tallina Maratoni 10 km pikkuse raja kõndides. Igatahes polnud tagajärjed tookord nii hullud, olin ju eelnevalt kõvasti treeninud. Vahepeal aga olen täielikult aktiivsest sportlasekarjäärist taganenud ja nüüd on tagajärjed käes. On viimane aeg taas treeningutega alustada - kaugel see uus maratongi enam on. Ja ega seda mõtet ei ole me ka maha matnud, et aasta pärast võtame 30 kilomeetrit igal juhul ette. 19 kilomeetrit läks ju üsna kenasti?

Jõuluepistel II

Hiljuti oma kadunud ema paberites (ja neid on tal palju, ta kogus enamvähem kõike - postkaarte, üüriarveid, telefoniarveid, propuskeid Võidu väljaku tribüünile paraadi ajal, ajaleheväljalõikeid järelhüüetega Breznevile, Andropovile ja Tshernenkole, artikleid IME-st ja rahvarindest, tal olid talletatud kõikide nõukaajal populaarsetesse ühingutesse ja parteisse kuulumist tõendavad liikmepiletid ja mis kõige väärtuslikum - tema arhiivis on alles kõik kirjad, mis me talle oleme saatnud pioneerilaagrist, malevast, sünnitusmajast ja välismaalt) sobrades jäi näppu selline näärikaart:                                                                                                                                                                                                


Mis on pildil valesti?

Postitasin selle ka feissbuuki koos kommentaariga, et "Kui hoolega uurida, siis on pildil väga palju asju valesti, nii nagu kogu riigis tollel ajal!" Selle peale ilmus varsti vastukommentaar: "Kas täna on asjad õigesti?". Alguses mõtlesin, et mis inimestel viga on, mille üle nad nurisevad?
Aga nagu ütleb vanasõna - tark ei torma - ja hakkasin minagi mõtlema, et tõepoolest, asjad ei ole õigesti. Kui parteisekretäriks sokutatakse kriminaalkurjategija, kui ametist kõrvaldatud linnapea eirab kohtuotsust, kui Eestisse ei taha tulla ükski pagulane, kui rahvas vaevleb homofoobia küüsis ja ähvardab kirjastajat tappa, kui meie riigijuhtidel on oma rahva pärast häbi, aga oma tegude pärast mitte, siis on midagi valesti. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.
Vaid sellest, et on saabunud aasta oodatuim hetk - taas saavutab valgus pimedusest võitu, päevad lähevad pikemaks,  kolme kuu pärast algab kevad ja kaugel see jaanipäevgi enam on. Soovin kõigile armastust, hoolivust, tarkust ja tänulikku tunnet selle eest, et saate jõulud veeta koos oma lähedaste ja kallite inimestega. Häid Jõule!


Pildikesi haigemajast, viimane osa

Kes on lugenud sõdur Shvejki imelistest juhtumistest WW I ajal, siis seal eraldati sikud lammastest ehk simulandid haigetest väga lihtsal meetodil - kõigile määrati nädal aega järjest 3 korda päevas klistiiri külma veega. Seda suutsid vähesed taluda ja pöördusid elusalt ja täie tervise juures väeteenistusse tagasi. Kes aga kohe alla ei andnud, neid hoiti lisaks klistiirile ka jääkülmade märgade linade vahel. See oli märksa tõhusam ravimeetod - pooled said terveks ja ülejäänud kärvasid maha - selge, et sellistest poleks sõjas mingit kasu olnud ja suremine oligi neile parim, mis nendega juhtuda võis.

Jumal tänatud, ravimeetodid on tänapäeval palju humaansemad, kuigi võibolla mitte nii efektiivsed. Aga ütleb ju ka vanasõna, et haigus tuleb hobustega, aga ära läheb härgadega. Olen nüüd 7 päeva saanud ravimeid, peaaegu täielikult kohanenud haigla igapäevase ja -öise eluga, tutvunud oma uute voodinaabritega, koostanud listi inimestest, kes mind soovivad tulla külastama ja seda viimast täitsa asjata - just nüüd sain teada, et tänasega lõpeb minu ilus elu ja tuleb tagasi pöörduda karmi reaalsusesse - sinna, kus mind ootavad tööd ja tegemised. Ja loomulikult kurjad batsillid, kes ainult ootavad haigla ukse taga, et mind jälle rünnata. Aga ega arstide vastu ei saa, nende otsus on mulle seaduseks ja loodan, et ma ei pea enam kunagi haigemajja sattuma. Muide, minu aknapoolne voodinaaber, kes just hiljuti sai ühes teises suures haiglas endale südamestimulaatori, kirus sealset olemist ja personali kurjade sõnadega. Siin aga olevat puhta paradiis, kõik on viisakad, räägivad sõbralikult, ei riidle ja üleüldse on tunne nagu oleksid kodus. Seda on hea kuulda!
Ausalt öeldes olin ma ilmselt kõige parem patsient - iga arsti, õe ja hooldaja unistus. Ma käin oma jalgadega, söön ise, ei vaja pamperseid, olen vähenõudlik, ei protesteeri millegi ega kellegi vastu, öörahu ka ei riku. Vastupidiselt paarile delirium tremensi käes vaevlevale patsiendile, kes näevad ilmselt nii kohutavaid nägemusi, et nende ulgumist ja hirmukarjeid kuulates olen täiesti veendunud, et ei tarbi enam kunagi alkoholi. Võibolla.
Haiglas kehtib võrdse kohtlemise printsiip - kuigi olen nö oma inimene, siis mingit vahetegemist ma ei märganud - ei eraldatud vippidele mõeldud palatit, ei saanud pehmemat patja ega suuremat supiportsu. Ei mingit erikohtlemist. See annab kindluse, et siin ravitakse inimesed terveks sõltumata sinu poliitilistest vaadetest, nahavärvist, seksuaalsest sättumusest ja ametikohast.
Kui näen, kui haiged inimesed tegelikult on, siis tulevad hirmujudinad peale. Olen täiesti nõus sellega, et enamus haigusi on elustiilihaigused - sellised, mida saab inimene ise tervislikke eluviise harrastades vältida. Ära suitseta, ära kuritarvita alkoholi, söö rohkem köögivilja ja vähem pekki, söö mitu korda päevas ja joo vett. Käi rohkem jala. Ära mõtle teistest inimestest halvasti. Hoia oma suhted lähedastega korras. Ära maksa kellelegi kätte. Väldi telekast selliste saadete vaatamist nagu "Kaua võib?", "C komando" ja Tallinna TV "Meedia keskpunkt". Ole lihtsalt hea inimene - ja su tervis ei vea sind alt.  Aitähh, hea Ida-Tallinna Keskhaigla pere! Tulge kõik siia ravile!

Pildikesi haiglaelust, 2. osa

Ei käinud mul päkapikk sussi sisse kommi poetamas, kuigi olen olnud väga sõnakuulelik - olen ära tarbinud kõik mulle eraldatud tabletid, lasknud veeni kaudu oma organismi tilgutada igasugu vedelikke ja tagatipuks lubasin isegi bronhoskoopiat endale teha. See oli küll minu poolt suur vastutulek, sest mälestus eelmisest samalaadsest protseduurist eelmise sajandi lõpuaastatel on sööbinud minu mällu igaveseks ja see on ilmselt kõige halvem mälestus, mis mul siiamaani meeles on. Kui nüüd seekord arst nagu muuseas ütles, et teeme kindlasti ka bronhoskoopia, siis võtsin julguse kokku ja ütlesin, et ainult üle minu laiba, mispeale arst vastas, et okei, organiseerime. Mis tähendas seda, et andsin allkirja paberitele, et olen nõus üldnarkoosiga. See on üks kergeima südamega antud allkiri dokumendile, milliseid on mu käest elu jooksul loendamatul hulgal läbi käinud. Mäletan seda esimest bronhoskoopia tegemise protseduuri siiamaani detailselt. Oli ilus kevadine päev. Lõin ennast kenasti üles, sest samal päeval pidin minema ka töövestlusele. Nimelt olin kandideerinud ühte mainekasse kompaniisse mainekale ametikohale. Oli just see aeg, kus töökuulutuste kaudu otsiti 20 aastaseid, ilusaid, saledaid ja vähese töökogemusega beibesid.  Ma peaaegu mahtusin nendesse kriteeriumitesse, v.a. vanus. Igatahes mind kutsuti töövestlusele. Enne aga läksin pahaaimamatult bronhoskoopiat tegema, sest mul polnud õrna aimugi, mis mind ees ootab. Kõik see toimus Hiiul asuvas mingis kopsuhaigete haiglas. Istusin protseduuride toa ukse taga. Korraga kargas suurte kummikinnaste ja kummipõllega tegelane uksest välja, käskis mul suu pärani ajada, pritsis mulle miskit hingematvat ollust kurku ja kadus sama kähku kui ta välja oli ilmunud. Umbes minut aega ma ainult ahmisin õhku ja tundsin et hakkan kohe kohe surema,  pisarad voolasid ojadena mööda minu punaseks värvitud põski alla. Mingi hetkel tundsin, kuidas kogu mu kõri nagu tursus üles ja muutus tundetuks. Sain aru, et mind lihtsalt tuimastati. Samal ajal hakkasid ukse tagant kostuma kohtuvad hääled, mis sarnanesid sellele, nagu oleks kedagi seal tahetud tappa. Hääled varieerusid undamise, ulgumise, urisemise, mõmisemise  ja ruigamise vahepeale, igatahes ei olnud seda väga julgustav ukse taga kuulata. See inimkatse kestis üsna kaua. Lõpuks jäi kõik vaikseks ja uksest väljus väga räsitud moega meespatsient. Nüüd oli siis minu kord käes. Mind pandi istuma toolile ja tõmmati rihmadega käed kinni. Tundsin ennast nagu surmamõistetu, kellele kohe 220 volti sisse suristatakse. Pidin suu pärani ajama ja kahe mehega (vähemalt üks neist oli mees) hakati mulle mingit voolikut või juhet kõrist sisse ajama. Kästi rahulikult hingata. Keegi peaaegu istus mul süles, et ma jalgadega ei rabeleks. Oi sõbrad, see oli jube. Ilmselt tegin ma samasuguseid hääli nagu eelmine ohver. Mu silmist voolasid pisarad ja suust voolas sülge ja mu aju lakkas töötamast. Ja see oli tegelikult ikkagi väga valus ja ebameeldiv. Kui protseduur lõpuks läbi sai, pidin veel kohtuma ka oma arstiga, kes oli juba pikemat aega uurinud, miks ma ikkagi köhin ja terveks ei saa. Tohtriproua vaatas mu tulemusi, siis vaatas mulle sügavalt silma ja ütles, et lõpetagu ma oma simuleerimine ja ärgu enam siia tagasi tulgu. Bronhoskoopia oli näidanud, et mul pole häda kõige vähematki. Häbistatuna lahkusin haigemajast ja andsin endale lubaduse enam mitte kunagi arsti juurde minna. Aga ega see päev ei olnud veel lõppenud - pidin ju töövestlusele minema. Astusin uhkesse büroosse sisse ja lahke sekretär küsis, kes ma olen ja mis ma tahan. Püüdsin reipalt vastata, mis asjus ma tulin, aga oh õnnetust - häält mul enam ei olnud, suutsin vaevu ennast tutvustada. Sain siiski personalitibide juurde jutule, aga kujutage ise ette, kui teie ette ilmub nutust paistes silmade, punase nina ja kähiseva häälega kandidaat - te ju ei võtaks sellist kahtlast tüüpi tööle. Ega minuga ka pikka juttu polnud, nägemist ja küll me võtame teiega ühendust. Nii palju viisakad nad olid, et saatsid äraütleva vastuse. Tegelikult ma olin tugev kandidaat sellele kohale, ma tean!
Seekord läks kõik palju ilusamalt, mind sõidutati voodiga protseduurile, kogemata kombel küll sinna osakonda, kus tehakse koloskoopiat (kes ei tea, mis see on, palun guugeldage), kuid kuna mind seal registreeritute nimekirjas ei olnud, jäeti see protseduur õnneks vahele ja minu tungival nõudmisel veeretati mind voodiga lõpuks õigesse osakonda. Mul ei jätku kiidusõnu minu ümber askeldavate õdede ja protseduuri läbiviinud arsti kiitmiseks. Kõik käis nagu kellavärk, kui uinusin, oli kell 12.40 ja kui ärkasin, oli kell 13.25. Mis vahepeal toimus, pole mul õrna aimugi. Olin küll mingi aeg üsna uimane, aga see eest õnnelik!
See kõik toimus reedel. Nagu juba varem kirjutasin, on siin ööd üsna ärevad. Sellega on veidike raske harjuda, kui öövaikust lõhestab kohutav karjatus "ljuudi, pomogiite, ja umrjuu!" Ja nõnda tund aega järjest. Kuna patsientide andmed on rangelt salastatud, ei suuda ma kuidagi tuvastada, kellega tegu on kuid ilmselgelt ta veel niipea surema ei hakka, sest peab ikka tugev tervis olema, et ta niimoodi igal öösel lõuata jäksab.

Mõista mõista, mis on suuremas kausis?

Täna lubas lapselaps mammat vaatama tulla. Ootan juba õhtut! Janne tubli tüdruk varustab mind hommikuti kuuma kohviga, ka see aitab meeleolu hoida!
P.S. Nagu ma juba ammu sisimas kahtlustasin, et olen haigla kõige ebapopulaarsem töötaja, siis nii ongi - ainult 2 kolleegi on mind siin vaatamas käinud ja sedagi oma tööajast. Teine variant võib aga olla, et kõigil lihtsalt on palju tööd ja neil pole aega tilulilu jaoks. Loodan, et see viimane variant on tõesem :) Ilusat esimest adventi kõigile ja olge ikka terved!