Jõuluepistel II

Hiljuti oma kadunud ema paberites (ja neid on tal palju, ta kogus enamvähem kõike - postkaarte, üüriarveid, telefoniarveid, propuskeid Võidu väljaku tribüünile paraadi ajal, ajaleheväljalõikeid järelhüüetega Breznevile, Andropovile ja Tshernenkole, artikleid IME-st ja rahvarindest, tal olid talletatud kõikide nõukaajal populaarsetesse ühingutesse ja parteisse kuulumist tõendavad liikmepiletid ja mis kõige väärtuslikum - tema arhiivis on alles kõik kirjad, mis me talle oleme saatnud pioneerilaagrist, malevast, sünnitusmajast ja välismaalt) sobrades jäi näppu selline näärikaart:                                                                                                                                                                                                


Mis on pildil valesti?

Postitasin selle ka feissbuuki koos kommentaariga, et "Kui hoolega uurida, siis on pildil väga palju asju valesti, nii nagu kogu riigis tollel ajal!" Selle peale ilmus varsti vastukommentaar: "Kas täna on asjad õigesti?". Alguses mõtlesin, et mis inimestel viga on, mille üle nad nurisevad?
Aga nagu ütleb vanasõna - tark ei torma - ja hakkasin minagi mõtlema, et tõepoolest, asjad ei ole õigesti. Kui parteisekretäriks sokutatakse kriminaalkurjategija, kui ametist kõrvaldatud linnapea eirab kohtuotsust, kui Eestisse ei taha tulla ükski pagulane, kui rahvas vaevleb homofoobia küüsis ja ähvardab kirjastajat tappa, kui meie riigijuhtidel on oma rahva pärast häbi, aga oma tegude pärast mitte, siis on midagi valesti. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.
Vaid sellest, et on saabunud aasta oodatuim hetk - taas saavutab valgus pimedusest võitu, päevad lähevad pikemaks,  kolme kuu pärast algab kevad ja kaugel see jaanipäevgi enam on. Soovin kõigile armastust, hoolivust, tarkust ja tänulikku tunnet selle eest, et saate jõulud veeta koos oma lähedaste ja kallite inimestega. Häid Jõule!


Pildikesi haigemajast, viimane osa

Kes on lugenud sõdur Shvejki imelistest juhtumistest WW I ajal, siis seal eraldati sikud lammastest ehk simulandid haigetest väga lihtsal meetodil - kõigile määrati nädal aega järjest 3 korda päevas klistiiri külma veega. Seda suutsid vähesed taluda ja pöördusid elusalt ja täie tervise juures väeteenistusse tagasi. Kes aga kohe alla ei andnud, neid hoiti lisaks klistiirile ka jääkülmade märgade linade vahel. See oli märksa tõhusam ravimeetod - pooled said terveks ja ülejäänud kärvasid maha - selge, et sellistest poleks sõjas mingit kasu olnud ja suremine oligi neile parim, mis nendega juhtuda võis.

Jumal tänatud, ravimeetodid on tänapäeval palju humaansemad, kuigi võibolla mitte nii efektiivsed. Aga ütleb ju ka vanasõna, et haigus tuleb hobustega, aga ära läheb härgadega. Olen nüüd 7 päeva saanud ravimeid, peaaegu täielikult kohanenud haigla igapäevase ja -öise eluga, tutvunud oma uute voodinaabritega, koostanud listi inimestest, kes mind soovivad tulla külastama ja seda viimast täitsa asjata - just nüüd sain teada, et tänasega lõpeb minu ilus elu ja tuleb tagasi pöörduda karmi reaalsusesse - sinna, kus mind ootavad tööd ja tegemised. Ja loomulikult kurjad batsillid, kes ainult ootavad haigla ukse taga, et mind jälle rünnata. Aga ega arstide vastu ei saa, nende otsus on mulle seaduseks ja loodan, et ma ei pea enam kunagi haigemajja sattuma. Muide, minu aknapoolne voodinaaber, kes just hiljuti sai ühes teises suures haiglas endale südamestimulaatori, kirus sealset olemist ja personali kurjade sõnadega. Siin aga olevat puhta paradiis, kõik on viisakad, räägivad sõbralikult, ei riidle ja üleüldse on tunne nagu oleksid kodus. Seda on hea kuulda!
Ausalt öeldes olin ma ilmselt kõige parem patsient - iga arsti, õe ja hooldaja unistus. Ma käin oma jalgadega, söön ise, ei vaja pamperseid, olen vähenõudlik, ei protesteeri millegi ega kellegi vastu, öörahu ka ei riku. Vastupidiselt paarile delirium tremensi käes vaevlevale patsiendile, kes näevad ilmselt nii kohutavaid nägemusi, et nende ulgumist ja hirmukarjeid kuulates olen täiesti veendunud, et ei tarbi enam kunagi alkoholi. Võibolla.
Haiglas kehtib võrdse kohtlemise printsiip - kuigi olen nö oma inimene, siis mingit vahetegemist ma ei märganud - ei eraldatud vippidele mõeldud palatit, ei saanud pehmemat patja ega suuremat supiportsu. Ei mingit erikohtlemist. See annab kindluse, et siin ravitakse inimesed terveks sõltumata sinu poliitilistest vaadetest, nahavärvist, seksuaalsest sättumusest ja ametikohast.
Kui näen, kui haiged inimesed tegelikult on, siis tulevad hirmujudinad peale. Olen täiesti nõus sellega, et enamus haigusi on elustiilihaigused - sellised, mida saab inimene ise tervislikke eluviise harrastades vältida. Ära suitseta, ära kuritarvita alkoholi, söö rohkem köögivilja ja vähem pekki, söö mitu korda päevas ja joo vett. Käi rohkem jala. Ära mõtle teistest inimestest halvasti. Hoia oma suhted lähedastega korras. Ära maksa kellelegi kätte. Väldi telekast selliste saadete vaatamist nagu "Kaua võib?", "C komando" ja Tallinna TV "Meedia keskpunkt". Ole lihtsalt hea inimene - ja su tervis ei vea sind alt.  Aitähh, hea Ida-Tallinna Keskhaigla pere! Tulge kõik siia ravile!

Pildikesi haiglaelust, 2. osa

Ei käinud mul päkapikk sussi sisse kommi poetamas, kuigi olen olnud väga sõnakuulelik - olen ära tarbinud kõik mulle eraldatud tabletid, lasknud veeni kaudu oma organismi tilgutada igasugu vedelikke ja tagatipuks lubasin isegi bronhoskoopiat endale teha. See oli küll minu poolt suur vastutulek, sest mälestus eelmisest samalaadsest protseduurist eelmise sajandi lõpuaastatel on sööbinud minu mällu igaveseks ja see on ilmselt kõige halvem mälestus, mis mul siiamaani meeles on. Kui nüüd seekord arst nagu muuseas ütles, et teeme kindlasti ka bronhoskoopia, siis võtsin julguse kokku ja ütlesin, et ainult üle minu laiba, mispeale arst vastas, et okei, organiseerime. Mis tähendas seda, et andsin allkirja paberitele, et olen nõus üldnarkoosiga. See on üks kergeima südamega antud allkiri dokumendile, milliseid on mu käest elu jooksul loendamatul hulgal läbi käinud. Mäletan seda esimest bronhoskoopia tegemise protseduuri siiamaani detailselt. Oli ilus kevadine päev. Lõin ennast kenasti üles, sest samal päeval pidin minema ka töövestlusele. Nimelt olin kandideerinud ühte mainekasse kompaniisse mainekale ametikohale. Oli just see aeg, kus töökuulutuste kaudu otsiti 20 aastaseid, ilusaid, saledaid ja vähese töökogemusega beibesid.  Ma peaaegu mahtusin nendesse kriteeriumitesse, v.a. vanus. Igatahes mind kutsuti töövestlusele. Enne aga läksin pahaaimamatult bronhoskoopiat tegema, sest mul polnud õrna aimugi, mis mind ees ootab. Kõik see toimus Hiiul asuvas mingis kopsuhaigete haiglas. Istusin protseduuride toa ukse taga. Korraga kargas suurte kummikinnaste ja kummipõllega tegelane uksest välja, käskis mul suu pärani ajada, pritsis mulle miskit hingematvat ollust kurku ja kadus sama kähku kui ta välja oli ilmunud. Umbes minut aega ma ainult ahmisin õhku ja tundsin et hakkan kohe kohe surema,  pisarad voolasid ojadena mööda minu punaseks värvitud põski alla. Mingi hetkel tundsin, kuidas kogu mu kõri nagu tursus üles ja muutus tundetuks. Sain aru, et mind lihtsalt tuimastati. Samal ajal hakkasid ukse tagant kostuma kohtuvad hääled, mis sarnanesid sellele, nagu oleks kedagi seal tahetud tappa. Hääled varieerusid undamise, ulgumise, urisemise, mõmisemise  ja ruigamise vahepeale, igatahes ei olnud seda väga julgustav ukse taga kuulata. See inimkatse kestis üsna kaua. Lõpuks jäi kõik vaikseks ja uksest väljus väga räsitud moega meespatsient. Nüüd oli siis minu kord käes. Mind pandi istuma toolile ja tõmmati rihmadega käed kinni. Tundsin ennast nagu surmamõistetu, kellele kohe 220 volti sisse suristatakse. Pidin suu pärani ajama ja kahe mehega (vähemalt üks neist oli mees) hakati mulle mingit voolikut või juhet kõrist sisse ajama. Kästi rahulikult hingata. Keegi peaaegu istus mul süles, et ma jalgadega ei rabeleks. Oi sõbrad, see oli jube. Ilmselt tegin ma samasuguseid hääli nagu eelmine ohver. Mu silmist voolasid pisarad ja suust voolas sülge ja mu aju lakkas töötamast. Ja see oli tegelikult ikkagi väga valus ja ebameeldiv. Kui protseduur lõpuks läbi sai, pidin veel kohtuma ka oma arstiga, kes oli juba pikemat aega uurinud, miks ma ikkagi köhin ja terveks ei saa. Tohtriproua vaatas mu tulemusi, siis vaatas mulle sügavalt silma ja ütles, et lõpetagu ma oma simuleerimine ja ärgu enam siia tagasi tulgu. Bronhoskoopia oli näidanud, et mul pole häda kõige vähematki. Häbistatuna lahkusin haigemajast ja andsin endale lubaduse enam mitte kunagi arsti juurde minna. Aga ega see päev ei olnud veel lõppenud - pidin ju töövestlusele minema. Astusin uhkesse büroosse sisse ja lahke sekretär küsis, kes ma olen ja mis ma tahan. Püüdsin reipalt vastata, mis asjus ma tulin, aga oh õnnetust - häält mul enam ei olnud, suutsin vaevu ennast tutvustada. Sain siiski personalitibide juurde jutule, aga kujutage ise ette, kui teie ette ilmub nutust paistes silmade, punase nina ja kähiseva häälega kandidaat - te ju ei võtaks sellist kahtlast tüüpi tööle. Ega minuga ka pikka juttu polnud, nägemist ja küll me võtame teiega ühendust. Nii palju viisakad nad olid, et saatsid äraütleva vastuse. Tegelikult ma olin tugev kandidaat sellele kohale, ma tean!
Seekord läks kõik palju ilusamalt, mind sõidutati voodiga protseduurile, kogemata kombel küll sinna osakonda, kus tehakse koloskoopiat (kes ei tea, mis see on, palun guugeldage), kuid kuna mind seal registreeritute nimekirjas ei olnud, jäeti see protseduur õnneks vahele ja minu tungival nõudmisel veeretati mind voodiga lõpuks õigesse osakonda. Mul ei jätku kiidusõnu minu ümber askeldavate õdede ja protseduuri läbiviinud arsti kiitmiseks. Kõik käis nagu kellavärk, kui uinusin, oli kell 12.40 ja kui ärkasin, oli kell 13.25. Mis vahepeal toimus, pole mul õrna aimugi. Olin küll mingi aeg üsna uimane, aga see eest õnnelik!
See kõik toimus reedel. Nagu juba varem kirjutasin, on siin ööd üsna ärevad. Sellega on veidike raske harjuda, kui öövaikust lõhestab kohutav karjatus "ljuudi, pomogiite, ja umrjuu!" Ja nõnda tund aega järjest. Kuna patsientide andmed on rangelt salastatud, ei suuda ma kuidagi tuvastada, kellega tegu on kuid ilmselgelt ta veel niipea surema ei hakka, sest peab ikka tugev tervis olema, et ta niimoodi igal öösel lõuata jäksab.

Mõista mõista, mis on suuremas kausis?

Täna lubas lapselaps mammat vaatama tulla. Ootan juba õhtut! Janne tubli tüdruk varustab mind hommikuti kuuma kohviga, ka see aitab meeleolu hoida!
P.S. Nagu ma juba ammu sisimas kahtlustasin, et olen haigla kõige ebapopulaarsem töötaja, siis nii ongi - ainult 2 kolleegi on mind siin vaatamas käinud ja sedagi oma tööajast. Teine variant võib aga olla, et kõigil lihtsalt on palju tööd ja neil pole aega tilulilu jaoks. Loodan, et see viimane variant on tõesem :) Ilusat esimest adventi kõigile ja olge ikka terved!

Pildikesi haigemajast

Eilne päev algas kohe halvasti - tööle jõudes avastasin, et olen mobla koju jätnud. Teiseks ei töötanud tõkkepuud ja kujutasin ette, mitukümmend vastamata kõnet on mulle juba seoses sellega tehtud. Ja mida pidi papa kodus taluma, kuulates minu telefoni helinat järjepidevalt. Mind ajab küll närvi, kui tema mobla heliseb ja ta kohe vastu ei võta. Ja kõige selle jama otsa  pisteti mind lõpuks haigemajja. Põhjuseks küll mitte rikkis tõkkepuud ja kojuunustatud mobla, vaid pikalt põetud haigus,  kord kergemalt, kord raskemalt, kuid nüüd oli doktor väga otsusekindel - et kuna tabletiravi ei aita, siis hakkame süstima. Kohe käis peast mõte läbi, et okei, lasen siis ennast oma tuttaval õel need mõned korrad süstida. Järgmine lause aga purustas kõik minu head kavatsused - ma panen su haiglasse.  Mis on ka loomulik, sest kui oled juba 10 aastat haiglas töötanud, siis on ka viimane aeg ära proovida, mis tunne on ise olla haigevoodis, saada käsivarde kanüül, süüa haiglatoitu ja olla hoolisevate õdede ja hooldajate hoolealune. Nüüdseks olen vaikselt infiltreerunud palatisse ja kumbki mu kahest voodinaabrist ei aima, et olen kohalik. See ongi taotluslik - siis kuuled tõde selle kohta, kuidas meil tegelikult on lood arstiabiga. Ja mis seal salata - ainult kiidusõnu kuuleb siin! Kuigi patsiente on kõik kohad täis, ei jää neist keegi tähelepanuta ja ravita. Kõik õed ja hooldajad, keda on ju väga vähe, on lahked ja teevad oma tööd pühendumisega. Seega on siin väga turvaline olla.

Lõpuks saan terveks!

Ma oma haigusest pikemalt ei kirjuta, sest vaevalt, et see kellelegi huvi pakub peale arstide. Ainult niipalju võin rahustuseks öelda, et kui ma siit ükskord välja saan, siis peaksin olema tublisti paremas konditsioonis kui siia tulles. Arvestades, et aastalõpp koos pidustustega on kohe ukse ees, siis on ju ajastus väga hea - saan täiel rinnal hea tervise juures uuele aastale vastu minna!
Eile ei juhtunud suurt midagi, tavaline haigla elu. Öö see eest on märksa põnevam aeg. Võõras kohas mul tavaliselt und ei tule, nii ka siin. Keset ööd hakkas keegi mees hullumoodi soiguma, kuskil kõrvalpalatis. Imekombel kostab kõik väljaspool oma palatit toimuv tegevus nagu võimendatult siia. Kui mees oli oma soigumised ära soigunud, püüdsin uinuda, kuid üsna varsti see üritamine luhtus - sedakorda palus härdalt ja kõvahäälselt keegi proua, et bojuss, ne delaite, bojuss, ne delaite, ja nii paarkümmend korda järjest. Ma arvan, et küllap püüdis õde talle süsti teha, sest lõpuks kostus tema rahustav hääl - horoshoo, ne delajem. Siis oli jälle natuke aega vaikus majas. Aga eks ringijooksmist ja aparaatide veeretamist oli kuulda kogu öö. Alles vastu hommikut tuli tukastus peale.
Süüa saab siin korralikult, õhtuks oli kalasupp ja juustuviil leiva ja saia vahel ning keefir. Supi sõin korralikult ära ja juustu ka. Hommikuks riisipuder moosiga, saiaviil munavõiga ja kohvi. Kuna eilne supp oli soolane, siis pudru sisse enam soola ei jätkunud.

Haiglaburger

Tütar, kes on tõeline tujutõstja (kõik, kes te peaksite haiglasse sattuma, kutsuge Innu endale külla, saate hea tuju ja naerukrambid), tõi mulle eile õhtul tuttuued riided (mitte, et mulle haigla poolt eraldatud imeilus roosa öösärk poleks sobinud, aga päevasel ajal tahaks olla päeva riietuses) ja kaks raamatut - Jaak Joala ja kelner Jürka mälestused. Olin hingepõhjani vapustatud, kui nägin kelner Jürka raamatu hinda - see oli 11 eurot kallim kui Joala raamat, ehk siis kolmandiku võrra kallim ja kaks kolmandikku õhem. Pole julgenud nii kallist shedöövrit veel lugema hakatagi. Pealegi, nagu kirjutas Priit Hõbemägi oma arvustuses, pole enne 76. lehekülge sealt ka midagi lugeda. Kokku on Jürka raamatus ainult  159 lehekülge  Joala 400 vastu. Igatahes alustasin eile õhtul selle paksema raamatu lugemist ja et enne järgmist nädalat mul lootust siit välja pääseda ei ole, küllap jõuan ka Jürka hingeelu läbi uurida.
Kuna olen siin ju nagu tööl 24/7, siis vist pole vajadust haiguslehe järele, vaid panen hoopis ületunnid kirja - nii soovitas mu vanem poeg. Miks ma küll kunagi ise nii geniaalsetele mõtetele ei tule?
P.S. Papal viskas lõpuks nii üle, et ta tõi mulle mobla siia. Polnudki väga hull saldo - mingi 16 vastamata kõnet.

Viimased hingetõmbed

Ja seda kõige otsesemas mõttes, sest tableti aku saab kohe tühjaks, aga paari tähelepanekut tahaks veel jagada.
Kõige rohkem avaldavad siin muljet kõik teenindajad. Nad lihtsalt on nii armsad. Noormehed on kõik nagu filminäitlejad ja neiud nagu kaanetüdrukud. Ükskõik, kus nad sind ei teenindaks - baaris, restoranis või guest deskis - sõbralikkus ja vastutulelikkus iga sinu soovi osas on nagu iseenesestmõistetav asi, mida ei pea kerjama. See teeb hea tunde, et sa oled siin oodatud, mitte ei ole tüütu porikärbse osas. Täna hommikul oli mul probleem on line check in-iga lennule. See mobiili versioon ei õnnestunud mingi valemiga. Läksin teenindaja juurde kurtma oma häda ja ta lubas mul lahkelt kasutada oma arvutit ja printerit, nii et sain oma pardakaardid välja printida. Ma ei usu, et  Eestis keegi retseptsioonist lubab suvalist klienti oma arvutit näppima. Turvanõuded ja mis kõik veel. Aga siin  pole probleemi, peaasi, et mure saaks lahenduse.
Üks vahva asi on siin veel. Arvake ära, kes siin teenindavast personalist käib üleni valges? Ehhee, ei ole tegu meditsinilise personaliga, vaid hoopis koristajatega. Äärmiselt meeldiv vaatepilt näha selle raske töö tegijaid toimetamas lumivalgetes rõivastes. Pole imestada, et siin kõik nii puhas on.
Söögiga on täpselt nii, et 2 esimest päeva on kõik uus ja huvitav, edasi aga muutud väga valivaks ja eelistad süüa värskt tomatit ja kurki ja muid rohelisi lehti ning sinna juurde otse grillilt tulnud liha või kala. Kõik muu, mida siin serveeritkse meeletutes kogustes, las jääb algajatele katsetamiseks, kõik need täidetud paprikad, rullikeeratud kapsalehed ja tarretatud juurviljad. Muidugi sõime iga päev erinevaid juustusid, ja praetud mune. Papa oli suuteline sööma ka lillat värvi viinereid ja vorstikesi, aga tema hamba all ju teadupärast ei karju mitte ükski toit, isegi mitte vaglad ja prussakad.
Papaga puhkusel käies juhtub alati nii, et mingi hetk me läheme riidu. Mingi tühise põhjuse pärast. Ometigi peaks nagu olema selle aja peale (ikkagi varsti 37 aastat koos elatud) kõik teravad nurgad lihvitud vähem teravateks, aga võta näpust, ikka vaja riidu minna. Viimase riiu tagajärjel arutasime,et kui oleks keegi sõpruskonnast kaasas, siis ehk ei oleks nii palju aega ninapidi koos teineteisele närvidele käia. Võtsime läbi kõik seaduslikult ja mitteseaduslikult abielus olevad tuttavad paarid ja jõudsime järeldusele, et ega nende hulgas kedagi sellist pole, kes vabatahtlikult meiega nädal aega tahaksid oma elust raisata. Võibolla õnnetub meil lapslaps ära rääkida? Igatahes, kui keegi blogilugejatest tunneb, et on nõus meiega koos järgmine kord kaasa tulema ja meid taluma, andke julgelt teada. Järgmise puhkuse planeerimine hakkab juba homme, kui oleme taas kodus!
P.s. õhk varjus +31 ja merevesi +28. Titeerides klassikuid - pole paha!

Profid ruulivad

Minu andunud blogilugejad on teinud mulle etteheiteid, et ma ei ole midagi kirjutanud elust ja olust siin Türgis. Kui te tahate teada, mis elu siin on, siis lugege läbi  Hille Hanso raamat Minu Türgi ja saate põhjaliku ülevaate sellest riigist ja tema elanikest, eriti aga suhtumisest moslemitesse ja ma olen igatepidi Hille Hansoga nõus, et me ei pea kartma islamiusulasi, vastupidi, kõik need tobedad hirmud, mis on seotud pagulaste suure sisserändega Euroopasse, tuleb alla suruda ja mõelda hoopis sellele, kuidas me suudame selles vananevas Euroopas, kus iive on juba palju aastakümneid olnud negatiivne, oma elu ja kultuuri säilitada, kui meil ei ole järglaseid, kellele pühenduda. Jah, täpselt nii see ongi - taome endale rusikaga rinnale, et me oleme need tõelised eestlased, aga ei tee midagi selle nimel, et meid tublisti rohkem oleks. Ja ärge tulge mulle rääkima,et elu Eestis on nii halb, et siia ei taha ükski normaalne Eesti naine last sünnitada.
Kui me räägime järglastest, siis siin Türgis on see koht, kus enamik lapsi tunneb ennast turvaliselt ja hoitud. Välja arvatud koleda jõehobuse lapselaps ja veel ühe noore vene ema laps, kes samuti sai täna füüsilise noomituse osaliseks, kui ta julges viriseda kuumade ilmastikuolude üle. Mida ma olen siin tähele pannud, et moslemitest vanemad jumaldavad oma lapsi, niisamuti ka muudest riikidest emmed, issid. Riielda saavad põhiliselt idanaabrite lapsed. Ma ei taha teha mingeid järeldusi, kuid mingitmoodi on nõukogudeaegne pedagoogika siiski pärandunud tänapäeva noortesse. Niipalju siis andragoogikast.
Igal õhtul toimub siin mingi programm. Esinemas käivad tõelised profid. Täna õhtul näiteks esines trupp  Mother of Afrika, kes näitas tõelist taset steptantsus, mida ei anna kuidagi võrrelda Lord of the Dance steppijatega. Pole midagi parata, mustanahalised tantsijad on meie rahvatantsijatest mitu taset kõrgemal ja on täiesti arusaadav, miks nende tantsud on elujaatavad ja meie omad kergelt depressiivsed - nad lihtsalt võtavad elu täie rinnaga ja ei muretse naabri suurema maja ja ägedama autoo pärast.
Süüa saab siin mehemoodi. Kardan, et olen 3 kilo juurde võtnud. Valin küll enamjaolt tomatit ja kurki liha juurde, aga siin on enneolematult hea pizzavabrik, mille toodangust on mul raske keelduda. Samuti olen ma patustanud koogikestega, mis viivad keele alla. No miks peaksin endale seda keelama?
Ühesõnaga, siin on mõnus olla ja soovitan teilegi siia tulla ja aeg maha võtta. Te ei kahetse!
P.S. see milleniumi raamat läks põnevaks pärast 136-ndat lehekülge. Kes ei täi raamatut osta, võib minu käest sümboolse tasu (pudel head konjakit) eest seda laenata.

Puhkamisest väsinud

Pool puhkust on seljataga  ja ma olen juba nii väsinud. Tänane päev on kulunud magamisele. Ilmselt alles täna said mu aju ja kere aru, et lõpuks ometi tuleb ennast töölainelt välja lülitada ja hakata tegelema normaalsete asjadega. Üks väga normaalne asi on tukastamine. Sellele aitab kaasa Milleniumi triloogia 4. Osa lugemine. Nii kui olen kaks lehekülge lugenud, tuleb uni peale. Ometigi lubati arvustustes, et see raamat on neelatav ühe korraga. No ei ole. Ruitlase Vee peal oli palju huvitavam.
Eile külastasime Mehhiko restorani. Kelner torkas meile menüüd pihku, kuid ilma prillideta ei suutnud me sealt mitte midagi välja valida, sestap lasime endale serveerida head ja paremat vastavalt kelneri maitsele. No ma ei ole kindel, kas need just olid väga mehhikopärased road, aga ega nad hamba all karjunud ja eks tequila aitas Mehhiko tunde tekkimisele tublisti kaasa, nii et restost lahkudes olime päris parajad mehhiklased.
Tundub, et tänasest on hotell puupüsti rahvast täis - siin toimub mingi pidulik üritus, mis sarnaneb pulmadele. Aeda on kaetud pidulikud lauad, lahti on rullitud punane vaip ja kõik palmid on õhupallidega kaunistatud. No näeme, Papa lubas korraldada pruudi röövimise.
Täna lõunasöögi lauas juhtusin nägema koledat intsidenti, kus kuri jõehobu, kes oli kehastunud vanaemaks, andis oma lapselapsele, kes vist ei käitunud kõige paremini, koleda lopsu vastu vahtimist, nii et laps suure häälega nutma hakkas. Olin sellisest vaatepildist koledasti jahmunud, ma ei suutnud muud teha, kui sisistasin jõehobusele vene keeles "kuradi babulja, ei löö last", kuid babulja ei teinud mind mitte märkamagi. Papa, kes jäi veel pärast minu lahkumist lauda, ütles, et pärast nutuhoogu läks lapselaps jõehobu juurde ja kallistas teda tänutäheks. Vot niimoodi need naisepeksjad kasvavadki - maast madalast on lapsele selge, et kes lööb, seda tuleb armastada.
No õnneks on siin ka normaalseid vanavanemaid, kes oma kullatükikeste eest hoolitsevad ja me tunneme papaga suurt süümepiina, et miks ei ole me oma lapselast kaasa võtnud, vaid jätnud ta koju maha ja nagu ma tänastest kodustest uudistest lugesin, käib ta mööda meie maja ja hoovi ringi ja otsib, kuhu põrgu päralt on Mamma ja Taadu ennast ära peitnud. See teeb kohe südame haigeks, aga katsume need 4 päeva veel vastu pidada, eks ju Robi?