Tallinn-Riia-Berliin-London-LosAngeles-NewYork-Miami-London-Berliin-Riia-Tallinn
13-29.nov.2008.a.
Tegelased:
Peaosas- Signe, kes realiseeris oma juubelikingitust – tuusik Ameerikasse
Kõrvalosades: tädi Tamara, kes elab New Yorgis, ja on 83 aastane; Markus, tema poeg, ja Ivar, Tamara sõber
EPILOOG
14. november 2008 Heatrow lennujaamas 9.53
Minu lend LA-sse väljub ca 2 tunni pärast. Eile startisin Tallinnast 14.10 suunal Riia, sealt edasi Berliini, kus ka ööbisin. Kuni Berliinis maandumiseni oli kõik sujunud plaanipäraselt - tänu priority passile sain nautida bisnessloungi teenuseid nii Tallinnas kui ka Riias.
Berliinis hakkasid minu esimesed seiklused. Nimelt hotelli jõudmine ei sujunud minu plaanide kohaselt. Leidsin üles bussipeatuse, kust väljus see buss (nr.109), mis viib mu hotelli juurde - tuli sõita ainult 1 peatus. Üks lahke daam juhendas mind piletiautomaadi kasutamisel ja pärast pileti lunastamist astusin bussi peale ja küsisin igaks juhuks, kas see ikka viib minu hotelli juurde. Jajaa, 1 peatus tuleb sõita ja oledki kohal, kinnitas bussijuht. Tore, nii abivalmis mees! Ei võtnud isegi istekohta endale, sest mis ikka istuda, kohe ju minek. Ja nii ma seda esimest peatust ootama jäingi. Ma ei osanud alguses üldse midagi halba aimata, aga nägin, kuidas üks hallipäine härrasmees tõusis oma istmelt ja läks midagi bussijuhile seletama. Siis pöördus see härra minu poole inglise keeles ja ütles, et ma pean nüüd maha minema, kuna bussijuht unustas eelmises peatuses peatuda. (Nagu ma hiljem aru sain, tuli selleks, et buss peatuks, tõmmata nn. hädapidurit ehk anda bussijuhile märku, et soovid järgmises peatuses maha minna.) Härra oli väga lahke ja seletas, et pean minema üle tee ja istuma sama nr. 109 peale ja ühe peatuse tagasi sõitma, siis jõuan ilusti oma hotelli. Väga armas temast, et ta tähele pani, kui ma juhiga vestlesin, ta oleks ju võinud mul jumal teab kuhu põrutada lasta.
Nii, tänasin härrat ja ronisin bussi pealt maha. Olin üksjagu vihane selle tropist juhi peale ja otsustasin, et kõnnin selle 1 peatuse jala tagasi, mis see ikka ära ei ole. Läksin üle tee nagu kästud ja hakkasin tagasi vantsima. Umbes poole tunni pärast tundsin ennast väga üksikuna, sest see tee oli lõputu ja inimtühi. Loomulikult ei viinud see tee mind hotelli vaid jumal teab kuhu. Seal lennujaama ümbruses on ju mega ringteed, peale- ja mahasõidud jne., nii et kui ma ükskord lõpuks ühte kohta välja jõudsin, suur kohver järel lohisemas, siis oli see küll igalpool mujal aga mitte lennujaama läheduses. Õnneks sain sealt taksole, taksojuht oli suht imestunud, miks üksik vanem daam nii kaugele lennujaamast tulnud on, aga oli siiski nii lahke ja viskas mu hotelli - paras tiirutamine isegi taksoga. Arve oli ainult 4.90 eurot, mis Tallinna taksodega võrreldes on muidugi imeodav.
Jumalale tänu, lõpuks ma jõudsin hotelli, sain oma toa kätte ja pärast kõiki vintsutusi olin veendunud, et olen ara teeninud ühe lõõgastava dringi. Janu oli ka tegelikult. Minibaari sisu ei rõõmustanud eriti - paar mahla, paar vett, mini vein ja mini vahuvein. Hinnad muidugi kirved, aga häda ei anna häbeneda - keerasin vahuveinilt korgi maha ja nautisin külma kihisevat jooki. Kell oli siis kohaliku aja järgi ca 20.00, panin öösargi selga ja pugesin teki alla, maadlesin natuke telekapuldiga, kuni leidsin klassikaraadio üles, jätsin selle mängima ja püüdsin saada ühendust maailmaga. Muidugi see ei õnnestunud, sest selgus et internet on võimalik ainult mõnedes tubades ja see ei olnud minu tuba. Kodulehel muidugi oli see asjaolu mainimata jäetud. Tüüpiline. Ühel hetkel taipasin ka seda, et hommikusöök ei sisaldugi hinna sees. Jälle mingi misanderstanding. Õnneks leidsin voodist 2 tervitusküpsist, kugistasin need kähku alla ja tunne läks tugevamaks. Rajasin kõik oma lootused hommikul kohvi juua ja midagi hamba alla saada lennujaama bisnessloungis. Kuna lend ise startis kell 7.35, siis panin äratuse kuskil 5ks, et õigel ajal kohale jõuda. Lugesin veel ühest bukletist, et hotelli ja lennujaama vahel kurseerib tasuta shuttlebus - jälle minu jaoks uudis, sest kodulehel anti näpunaiteid, kuidas ühiskondliku transpordiga hotelli saab, kuid seda, et sealt iga 10 minuti tagant minibuss käib, polnud sõnagi. OK, elame üle, hea vähemalt, et ei pea hommikul pead murdma, kuidas lennujaama jõuda. Lugesin veel veidike kollast ajakirjandust ja tuligi uni peale.
Hommikul sujus kõik kenasti, minibuss toimetas mu ilusti lennujaama ja seal pärast vähekest peata olekut ja ekslemist jõudsin oma check-in väravasse, nr. 6. Astusin laua juurde ja esitasin oma id-kaardi. Lahke letitöötaja toksis mu nime oma arvutisse ja ütles - see siin on bisnesklassi check-in, aga teil on economy ticket. Nii, natuke kokutamist ja ähkimist, mille peale lahke neiu leti taga muigas iseäraliku näoga ja ütles, et OK, ta tshekib mu ära sellegipoolest. Tore, sai seegi protseduur läbi ja võisin minna oma lendu ootama. Läksin väravast läbi ja mind tabas kohutavalt ebameeldiv üllatus. Ei mingit bisnessloungi, olin lihtsas ootesaalis, kus polnud isegi mingit toitumise võimalust. Sealt saalist otse oligi lennuki peale minek. Tundsin, kuidas selgroog hakkab varsti läbi kõhu tungima. Kõige rohkem tundsin puudust kohvist, harjumus iga hommik kohvi juua on nii suur. Õnneks lennukil pakuti üks väike sandvitsh ja mingit musta värvi vedelikku (kohvi??), nii et olemine läks lahedamaks.
Mul vedas - olin oma istmereas ainuke reisija, nii sain parajalt laiutada. Ühe tähtsa tähelepaneku tegin vee – alates Tallinnast kuni Londonini olin ma praktiliselt ainuke naisreisija! Lend Berliinist Londonisse kestis 2 tundi, nüüd istun siin lennujaamas ja jälle sain tünga osaliseks - bisnessloungi jaoks oli minu priority passport mõttetu ese – mind saadeti viisakalt uksetaha - see ei kehti siin lennujaamas. Minu lootus mõnusale olesklemisele ja suupistetele luhtusid hoobilt. Pean leppima üldkasutatavate ruumidega, lennujaam on muidugi tohutu ja see turvakontroll on ka paras pikk protseduur. Shoppingaread on siin jube suured, rahvaid on igasuguseid esindatud, kuid enamus siiski eurooplased. Tunni aja pärast pean olema juba oma väravast läbi läinud, aga hetkel ma isegi ei tea, milline värav ja kus see asub. Siin on ikka mastaabid tohutud, Tallinna lennujaam on lihtsalt armas. Teengi nüüd pausi, lähen hulgun ringi, sest ainult 1 tund ongi jäänud minu järgmine seikluse alguseni.
Berliinis hakkasid minu esimesed seiklused. Nimelt hotelli jõudmine ei sujunud minu plaanide kohaselt. Leidsin üles bussipeatuse, kust väljus see buss (nr.109), mis viib mu hotelli juurde - tuli sõita ainult 1 peatus. Üks lahke daam juhendas mind piletiautomaadi kasutamisel ja pärast pileti lunastamist astusin bussi peale ja küsisin igaks juhuks, kas see ikka viib minu hotelli juurde. Jajaa, 1 peatus tuleb sõita ja oledki kohal, kinnitas bussijuht. Tore, nii abivalmis mees! Ei võtnud isegi istekohta endale, sest mis ikka istuda, kohe ju minek. Ja nii ma seda esimest peatust ootama jäingi. Ma ei osanud alguses üldse midagi halba aimata, aga nägin, kuidas üks hallipäine härrasmees tõusis oma istmelt ja läks midagi bussijuhile seletama. Siis pöördus see härra minu poole inglise keeles ja ütles, et ma pean nüüd maha minema, kuna bussijuht unustas eelmises peatuses peatuda. (Nagu ma hiljem aru sain, tuli selleks, et buss peatuks, tõmmata nn. hädapidurit ehk anda bussijuhile märku, et soovid järgmises peatuses maha minna.) Härra oli väga lahke ja seletas, et pean minema üle tee ja istuma sama nr. 109 peale ja ühe peatuse tagasi sõitma, siis jõuan ilusti oma hotelli. Väga armas temast, et ta tähele pani, kui ma juhiga vestlesin, ta oleks ju võinud mul jumal teab kuhu põrutada lasta.
Nii, tänasin härrat ja ronisin bussi pealt maha. Olin üksjagu vihane selle tropist juhi peale ja otsustasin, et kõnnin selle 1 peatuse jala tagasi, mis see ikka ära ei ole. Läksin üle tee nagu kästud ja hakkasin tagasi vantsima. Umbes poole tunni pärast tundsin ennast väga üksikuna, sest see tee oli lõputu ja inimtühi. Loomulikult ei viinud see tee mind hotelli vaid jumal teab kuhu. Seal lennujaama ümbruses on ju mega ringteed, peale- ja mahasõidud jne., nii et kui ma ükskord lõpuks ühte kohta välja jõudsin, suur kohver järel lohisemas, siis oli see küll igalpool mujal aga mitte lennujaama läheduses. Õnneks sain sealt taksole, taksojuht oli suht imestunud, miks üksik vanem daam nii kaugele lennujaamast tulnud on, aga oli siiski nii lahke ja viskas mu hotelli - paras tiirutamine isegi taksoga. Arve oli ainult 4.90 eurot, mis Tallinna taksodega võrreldes on muidugi imeodav.
Jumalale tänu, lõpuks ma jõudsin hotelli, sain oma toa kätte ja pärast kõiki vintsutusi olin veendunud, et olen ara teeninud ühe lõõgastava dringi. Janu oli ka tegelikult. Minibaari sisu ei rõõmustanud eriti - paar mahla, paar vett, mini vein ja mini vahuvein. Hinnad muidugi kirved, aga häda ei anna häbeneda - keerasin vahuveinilt korgi maha ja nautisin külma kihisevat jooki. Kell oli siis kohaliku aja järgi ca 20.00, panin öösargi selga ja pugesin teki alla, maadlesin natuke telekapuldiga, kuni leidsin klassikaraadio üles, jätsin selle mängima ja püüdsin saada ühendust maailmaga. Muidugi see ei õnnestunud, sest selgus et internet on võimalik ainult mõnedes tubades ja see ei olnud minu tuba. Kodulehel muidugi oli see asjaolu mainimata jäetud. Tüüpiline. Ühel hetkel taipasin ka seda, et hommikusöök ei sisaldugi hinna sees. Jälle mingi misanderstanding. Õnneks leidsin voodist 2 tervitusküpsist, kugistasin need kähku alla ja tunne läks tugevamaks. Rajasin kõik oma lootused hommikul kohvi juua ja midagi hamba alla saada lennujaama bisnessloungis. Kuna lend ise startis kell 7.35, siis panin äratuse kuskil 5ks, et õigel ajal kohale jõuda. Lugesin veel ühest bukletist, et hotelli ja lennujaama vahel kurseerib tasuta shuttlebus - jälle minu jaoks uudis, sest kodulehel anti näpunaiteid, kuidas ühiskondliku transpordiga hotelli saab, kuid seda, et sealt iga 10 minuti tagant minibuss käib, polnud sõnagi. OK, elame üle, hea vähemalt, et ei pea hommikul pead murdma, kuidas lennujaama jõuda. Lugesin veel veidike kollast ajakirjandust ja tuligi uni peale.
Hommikul sujus kõik kenasti, minibuss toimetas mu ilusti lennujaama ja seal pärast vähekest peata olekut ja ekslemist jõudsin oma check-in väravasse, nr. 6. Astusin laua juurde ja esitasin oma id-kaardi. Lahke letitöötaja toksis mu nime oma arvutisse ja ütles - see siin on bisnesklassi check-in, aga teil on economy ticket. Nii, natuke kokutamist ja ähkimist, mille peale lahke neiu leti taga muigas iseäraliku näoga ja ütles, et OK, ta tshekib mu ära sellegipoolest. Tore, sai seegi protseduur läbi ja võisin minna oma lendu ootama. Läksin väravast läbi ja mind tabas kohutavalt ebameeldiv üllatus. Ei mingit bisnessloungi, olin lihtsas ootesaalis, kus polnud isegi mingit toitumise võimalust. Sealt saalist otse oligi lennuki peale minek. Tundsin, kuidas selgroog hakkab varsti läbi kõhu tungima. Kõige rohkem tundsin puudust kohvist, harjumus iga hommik kohvi juua on nii suur. Õnneks lennukil pakuti üks väike sandvitsh ja mingit musta värvi vedelikku (kohvi??), nii et olemine läks lahedamaks.
Mul vedas - olin oma istmereas ainuke reisija, nii sain parajalt laiutada. Ühe tähtsa tähelepaneku tegin vee – alates Tallinnast kuni Londonini olin ma praktiliselt ainuke naisreisija! Lend Berliinist Londonisse kestis 2 tundi, nüüd istun siin lennujaamas ja jälle sain tünga osaliseks - bisnessloungi jaoks oli minu priority passport mõttetu ese – mind saadeti viisakalt uksetaha - see ei kehti siin lennujaamas. Minu lootus mõnusale olesklemisele ja suupistetele luhtusid hoobilt. Pean leppima üldkasutatavate ruumidega, lennujaam on muidugi tohutu ja see turvakontroll on ka paras pikk protseduur. Shoppingaread on siin jube suured, rahvaid on igasuguseid esindatud, kuid enamus siiski eurooplased. Tunni aja pärast pean olema juba oma väravast läbi läinud, aga hetkel ma isegi ei tea, milline värav ja kus see asub. Siin on ikka mastaabid tohutud, Tallinna lennujaam on lihtsalt armas. Teengi nüüd pausi, lähen hulgun ringi, sest ainult 1 tund ongi jäänud minu järgmine seikluse alguseni.
I OSA - LOS ANGELES
15. november 2008 kell 9.21 Los Angelese aja järgi
Mida on inimesele õnnelik olemiseks vaja - et kõht oleks täis ja et keegi sinust hooliks. Elementaarne, dr.Maslow! Praegu just saabuski õnn minu juurde - sain üle hulga aja oma kõhukese täis pugida saiakesi ja sulajuustu, banaan ootab oma järjekorda, ja hoolivust näitasid üles nii Risto, kes saatis eile, just siis kui olin teel oma LA hotelli poole, sõnumi tervitusega “welcome to lalalandi”, see sõnum tuli just õigel ajal, sest olin juba piisavalt kaua üksi olnud - ära lõigatud oma perekonnast ja sõpradest. Ja täna hommikul helistas Tamara New Yorgist, mis oli samuti südantsoojendav, sest juba ainuüksi teadmine, et keegi sinust hoolib, teeb olemise ja elamise hetkega rõõmsamaks. Nii palju siis õnnest Ameerikas.
Lend kestis minu arvestuste järgi pool ööpäeva, ühe jutiga. Kui olin lennukis oma kohal platsi võtnud, siis natukese aja pärast tuli üks seltskond ja ajas mind sealt minema - olin jälle, juba teist korda selle reisi jooksul süüdimatult istunud vale koha peale, sama asi juhtus ka Riia-Berliini lennul. Ma ei saa aru, milles on asi - pardakaardil on eesti keeles sulaselgelt kirjas, et mu koht on 36A, kordan seda mõttes sada korda ja istun ikka kohale nr. 34A. Mingi must maagia on siin mängus. OK, kolisin oma õige koha peale ja tasapisi tärkas minus lootus, et jäängi oma istmeritta üksinda, sest keegi ei teinud katsetki minu kõrvale istuda. Isegi stjuuardess käis mulle 2 korda ütlemas, et you are lucky girl, you will stay alone, aga siiski viimasel hetkel istus minu kõrvale armas prantslastest koosnev paarike, kes olid väga vaiksed ja enamuse aja reisist lihtsalt põõnasid, vastupidi minu ees ja taga istuvatele seltskondadele, kes ma ei tea, kas kannatasid kõva kuulmise all või oli neil midagi muud viga, aga nad lihtsalt omavaheliseks suhtlemiseks kasutasid karjumise taktikat. Või olen mina lihtsalt selline vaikse hääle ja terava kuulmisega inimene, kes teab. Noormees, kes minu ees istus, lasi muidugi kohe seljatoe alla, ja kui ma siis enda oma langetasin, et ometigi ruumi saada, kostis tagapingist hädakisa - minu taga istuval leedil oli mingi probleem jalgadega, tal oli vaja rohkem ruumi, seega olin suhteliselt sunnitud olukorras. No aga eks sellega peab ka lennureisil arvestama, et kui sõidad turistiklassis, siis ärimehena just eriti ei tunne ennast.
Kuna olin suhteliselt näljane, siis hakkasin kohe ootama, millal süüa pakutakse. Mis seal salata - hommikune kohv (see lennuki kohv ei ole ju teadupärast kohv) oli joomata ja vererõhk ja suhkrutase olid madalad, mis iseenesest tekitasid kehva enesetunde. Lõpuks hakkas joogikäru liikuma - tellisin kohe ühe konjaki, valge veini ja topsitäie vett. Kusjuures hämmastav oli see, et eelmine kord, kui Tsehhi õhuga New Yorki lendasin, oli veepudel iga istme peal ootamas. Britid on kokkuhoidlikumad. Nii et sellel reisul kannatasingi esialgu veepuuduse all, aga juba esimene lonks konjakit muutis olemise kõbusamaks ja vein sinna otsa lõbusamaks. Söögi ootamine ei olnud enam nii piinarikas. Tagumistele ridadele enam chickenit ei jätkunud ja nii leppisime lasanjega. Söömise ajal käis peast läbi mõte, et kodune toit makaronid hakklihaga on lasanje eestipärane nimetus. Maitse ju suurt ei erine. Ühesõnaga - kõht sai rahuldatud ja hea olemise tunne saabus. Ma ei kirjelda pikemalt, kuidas varsti tundsin, et teksad pigistavad igalt poolt, eriti kintsude ümbert, et kuigi mind vaevas uni, ei ole ma just eriline magaja istuliasendis, ja kuna istusin akna all, ei olnud ka eriti suuri võimalusi ringi siiberdada, sest paarike Prantsusmaalt magas õndsat und ja pole kena inimesi une ajal segada.
Õnneks sai jälgida kogu aeg ekraanilt, kus lennuk parjasti viibib ja kui palju aega on jäänud sihtkohani jõudmiseks. Kui oli jäänud veel 5 tundi, hakkas olemine paremaks muutuma, sest üle poole reisist oli juba läbitud. Aknast välja vaadates laius all tohutu jää- ja lumeväli - lendasime üle Gröönimaa ja Kanada põhjaosa, ja kõik kohad olid lumega kaetud, polegi oma elus korraga näinud nii palju lund ja lumiseid mägesid. Pilt oli ilus, aga igav. Alles kuskil 2 tundi enne maandumist kadusid lumeväljad ja asemele tulid halli värvi maastikud, ei puid, ei maju, ainult korrapärased ruudud, ma ei saa aru , kuidas on võimalik maastikku nii korrapäraselt ruudustada, nagu oleks ruuduline vihik su all. No ja mäed muidugi, ühel hetkel lendasime üle Salt Lake järve - imeilus lasuursinine järv, ja ümberringi hall maastik, nagu oleks see kaetud tuhaga. Tasapisi siiski hakkasid juba ka inimasustused paistma ja rohelised puud ja põllud, ilmne vihje, et kliima hakkas soojemaks muutuma ja suund on võetud lõunasse. LA ise asub ka mägede vahel.
Maandumine oli sujuv, immigratsiooniametnik lahke ja olin üks esimesi, kes oma pagasi kätte sai, siirdusin reipalt väljapääsu juurde, kus kohe üks kena mustanahaline pikk mees mulle ligi astus ja ütles hallo, welcome to LA! Mõtlesin esimese hooga, et ongi selline ametnik, kes tervitab turiste ja juhatab, kus taksopeatus on, nii küsisingi temalt, kus on taksopeatus. Ta seletas lahkelt ja tahtis, et ma annetaksin kohe ka raha - selgus, et ta pole mingi tervitusametnik, vaid esindas perevägivalla all kannatavaid naisi!!! Ja kogus annetusteks raha, et toetada neile varjupaiga ehitamist. Ma ütlesin, et mul pole dollareid, aga ta vastas, et any currency sobib, mulle meenus, et mul on mõned eesti kroonid kuhugi kotipõhja peidetud, aga ma ei viitsinud neid otsima hakata,
sest minu eesmärk oli jõuda nii ruttu kui võimalik oma hotelli, nii ma siis ütlesingi, et mul pole üldse raha ja siirdusin taksopeatusesse, mis oli tegelikult kohe sealsamas. Esimese takso juht Arturo teadis täpselt, kus mu hotell asub, laadis koti pagasnikusse ja sõit algas.
Pole vaja pikalt peatuda sellel, et oli reede pärastlõuna ja tipptund. Meil ei kulunud päevagi, et hotelli jõuda, sõit maksis ainult 65 taala, 20 miili ja tipptunni kohta suht normaalne, Tallinnas kindlasti oleks sama summa kulunud nt. Lennujaamast läbi linna Õismäele tipptunni ajal. So, Arturo andis mulle oma visiitkaardi ja lubas, et kui vaja, ta viib mu kunagi lennujaama tagasi. Sümpaatne hallipaine latiino, ja rääkis vabalt inglise keelt kusjuures. Hotell ise on muidugi väga pruugitud olekuga, pildid internetis olid 100 korda ilusamad. Aga tuba on suur, vannitoas on soe ja külm vesi ning vann olemas, wc töötab, külmkapp suriseb, telekas ja raadio töötavad, aknast näen pilvelõhkujaid ja mis sa hing veel tahad.
Pärast väikest hingetõmmet avastasin, et väljas on juba pilkane pimedus, kuigi kell oli vast 17.30, otsustasin, et pean ikka söögituuri ette võtma, sest kere oli suhtelislt hele. Kõmpisin välja ja sattusin kohe Olvera tänavale, mis on nn. Mehhiko tänav - iga 5 meetri peal oli väike söögikoht ja suveniiri ja pudipadi müügikohad, midagi meie keskturu sarnast. Aga kaup on selline mehhikopärane. Kuigi nälg oli suur, otsustasin siiski mitte riskida selle tänavatoiduga kohe esimesel õhtul ja otsustasin, et otsin üles mingi shopping centeri, kust ostan midagi söödavat ja joodavat ja kobin tagasi hotelli, kus siis maiustan omaette. No võta näpust - lähedusest ei leidnud ühtegi toidukauplust, sattusin hoopis Chinatowni, kus jällegi iga teine uks on söögikoha uks, kuid need kõik olid inimtühjad ja ei meelita sellised kohad. Lõpuks avastasin ühe tõelise urka, mille uksel oli silt “Macy liqueurs”, otsustasin sealt kasvõi midagi dringi moodi kaasa osta ja kuna uued papud juba jalale käima hakkasid, siis võtsin käigu pealt vastu otsuse hotelli tagasi minna ja valmistuda uneks, ajavahe ikkagi ja uneaeg ju mitu tundi tagasi juba saabunud. Pood oli tõeline urgas ja leti taga istus tõeline hiina vanamees, kellel oli täitsa ükskõik sellest, et kena valge eurooplanna tema poodi tuli. Tshekkisin kõik kolm külmkappi üle ja peale limu ja õlle muud alkoholi ei märganud. Papi selja taga riiulil olid juba kanged napsid, igasugused liköörid ja viskid. Küsisin veini, papi tuli leti tagant välja ja õngitses külmikust ainsa!!! valge veini pudeli - Chardonnay - välja. Hind oli 11 taala, mul oli juba kama, võtsin ühe krõpsupaki ka, kokku 12 raha ja tulin tulema. Hea Kalifornia vein oli, aga krõpsudega läksin alt - need olid nii vürtsikad, et üle kolme ei suutnud süüa, suu hõõgus ja pisarad voolasid ojadena. Kell 19 heitsin rahunenult magama, ärkasin kell 3 öösel, lugesin veidi ja jäin uuesti magama, ärkasin alles kell 7 ja usun, et sain oma ajavahe tasakaalu. Praegu on kell kohe 12 saamas ja teen nüüd päevavalges linnale tiiru peale.
16.nov, kell 5.36 hotellis
Ei saa nii kergelt sellest ajavahest üle. Uni läks kell 4 minema, kirjutan siis veidi eilsest päevast. Hotelli uksest väljudes tabas mind tõeline saunakuumus - vist 40 kraadi, nii mulle tundus, ja pilvitu taevas. Hotelli omaniku mr. Woo juhatuse järgi võtsin suuna Hiinalinnale. See asub otse hotelli taga – sattusin sinna juba esimesel õhtul toiduotsinguil. Ja nii oligi - terved kvartalid täis pisikesi söömakohti ja poekesi, täis tonnide viisi hiina kaupa. Minu soov oli osta natuke puuvilja ja õlut või veini - kui on ikkagi puhkus, siis minu arust kuulub selle juurde ka naudingute nautimine. Ühekorraga sattusin hiiglaslikule turule, mis oli nagu meil vanasti Kadakaturg, ainult müüjad olid väikesed sõbralikud hiinlased. Ja mida kõike seal ei olnud, s.t. lihtsam on öelda, mida seal tõesti ei olnud - seal ei olnud õlut ega veini. Muud kaupa oli niiiiii palju, et ma ei kujuta ette, kes selle kõik ära ostab kunagi, ja siis ma kujutasin ette, kuidas kuskil väikesed hiina lapsed treivad neid asju kuskil tehastes sandikopikate eest, et siis valged inimesed neid ostaksid. Ma ei näinud küll ühtegi inimest mitte midagi ostams, kõik lihtsalt patseerisid seal lettide vahel. Kõige rohkem olid väikesed Hiina lapsed vaeva näinud Obama pildiga T-särkide meisterdamisel – neid oli igat värvi ja igas suuruses iga müüja leti peal!!! (Ei olnud ostjate seas populaarne kaup!) Mis mulle meeldisid - need olid laste riided, nii umbes 1 aasta vanuste laste hilbud - kõik need kleidikesed ja kasukakesed ja peleriinid olid nii nummid, nagu nuku riided. Aga noh, minul neid ju vaja pole...
Nii, oli ikka tõeliselt palav olla ja isu külma õlle järgi kasvas sekunditega, muutudes lausa väljakannatamatuks. Suundusin turuhoonest välja ja mu tähelepanu köitis suuremat sorti lärm ja rahvahulk, kes loosungeid kandes mööda peatänavat marssisid. Loosungitel oli kiri - Kõigile võrdsed õigused! - ja viide mingile paragrahvile nr. 8. Algul ei saanud pihta, mille üle nurin käib, aga kui märkasin vikerkaarevärvilist lippu, sain aru, et tegemist on omasooliste õiguste eest võitlejatega - nõuti abielude sõlmimise õigust geidele ja lesbidele. Arnold Schwartzerneeger teatavasti oma osariigis on keelustanud homoabielud. Ja oi kui palju oli neid võitlejaid - paraad oli sama suur kui meie laulupeo rongkäik, oma õiguste eest võitlejaid oli ikka TUHANDEID!!!. Mida kauem ma neid vaatsin, seda imelikum mul hakkas, sest ma ei olnud oma varasemas elus midagi nii vägevat näinud.
Noh jah, olgu kuidas on, aga minu õlleisu nii suur hulk homosid muidugi ei vähendanud, vaid vastupidi - õhk oli juba nii kuumaks aetud, et kui ma poleks kohe külma õlut saanud, ma vist oleks rabanduse saanud. Lõpuks leidsingi ühe tõelise õlleka ja astusin uksest sisse ja pidin kohe tagurpidi välja tulema, sest see oli ääreni tais neidsamu paraaditsejaid oma loosungitega, nii et minusugusel heterol polnud mingitki lootust seal löögile pääseda. Vantsisin oma tuttava hiinlase juurde, kes peab hotelli lähedal alkopoodi ja no mis ma näen - sama seis siingi. Hiinlase äri õitses, aga õnneks oli paar purki õlut külmkapis veel alles - rabasin need endale ja läksin oma hotelli. Pärast selliseid elamusi oli vana hea külm buudvaiser tõeline sõber! Kahetsesin, et mul fotokat pole, oleks saanud meeleolukaid paraadipilte teha. Sain retseptsioonist endale ka interneti paroolid, nii et olen nüüd jälle ühenduses maailmaga. Aga see kuum lõunane aeg kurnas mu piisavalt ära, nii heitsingi väheks ajaks pikali ja tegin väikse tukastuse.
Kella 6 ajal õhtul otsustasin minna mehhiklasi tervitama - kohe hotellist paremat kätt jääb ajalooline Olvera street, kus siis väidetavalt ongi LA oma alguse saanud, st et inglid elasid just sellel tänaval. Üldse on kohalikud uhked oma linna üle, kuna see on niiii vana linn - oma 200 aastat. Ehh, vennad, tulge Tallinna ja siis räägime iidsetest linnadest! Olvera street on asustatud mehhiklastega, ja jälle on terve tänav täis mõttetut kaupa - suveniirid, hilbud, käekotid, jalanõud, pontshod ja mänguasjad, kootud mütsid ja saapad, ehted, kulinad, mulinad, sombreerod ja muud eluks absoluutselt mittevajalikku träni. Ja mitte keegi neid ei osta, küll vaadatakse ja käpitakse, aga minnakse edasi. See Olvera street on täis pikitud Mehhiko söögikohtasid, minu eesmark oligi süüa üks ehe Mehhiko roog. Istusin ühte enamvähem viisakasse kohta maha ja tellisin burrito - pole aimugi, mis asi see on! Teenindus oli kiire, vaevalt 5 minuti pärst oli suur portsjon mul nina ees. Tahtsin juba sööma hakata kui nagu maa alt kerkisid välja kaks pillimeest - loomulikult tahtsid nad mulle imeilusat serenaadi laulda, ühel oli kitarr ja teisel lõõtspill. Nad rääkisid ainult hispaania keelt, millest ma ei saanud mõhkugi aru, aga ilmselt nad lugesid ette oma repertuaari, sest kui kuulsin tuttavaid sõnu nagu bessamemucho, siis ütlesin et ok, laulge seda ja nad hakkasid omavahel vaidlema, millises helistikus seda laulda ja häälestasid oma 3 minutit pille. Mu toit ootas mind ja ma ütlesin et ok, liikuge edasi, et mul pole rohkem aega, nii nad siis läksid uut ohvrit otsima, ja jumal tänatud, ma sain sööma hakata.
Kui ma seda burritot sõin, siis äkki taipasin, miks on eestlaste rahvusroad nii lihtsad - meie esiemadel lihtsalt polnud aega igasuguste lolluste peale, kogu aeg tuli tööd rabada, et endal ja oma lastel kuidagi hinge sees hoida, aga mis muret on soojal maal - ei ole vaja võidelda külma ja näljaga. Mõni ime siis, et on aega lihtsat toitu keeruliselt valmistada. Näiteks hautatud loomalihatükk keerata taigna sisse - no ei hakka ükski eesti talunaine sellise asjaga jamama, sealiha ja kaalikad potti ja las haudub, samal ajal saab ju heina teha või vilja võtta, kui pott tulel on. Sellised mõtted burrito söömisel, eks see lasanjegi on paras mängimine toiduga, aga kui aega on, miks mitte. Ports oli just liha poolest nii suur, et jätsin veerand toitu järele, tundsin, et ei mahu minusse niipalju liha korraga. Maitse oli selline, et oleks võinud olla tiba vürtsikam, aga ei saa nuriseda. See taigen selle liha ümber oli küll hästi sametise maitsega (mis imelik väljendus – kas keegi on sametit maitsenud?). Söök söödud, kõmpisin veel väheke ringi ja siis tagasi hotelli, sest ikkagi õhtune aeg ja siis liiguvad ringi sellised tõelised kodutud kerjused, kelle eest taksojuht Arturo mind ka hoiatas.
17.nov. kell 14.10 Esmaspäev
Eilne päev kulus linnaekskursioonile. Tellisin bussi hotelli ette ja sõit võis jälle alata. Tegelikult käib asi nii, et buss korjab linna pealt hotellidest turistid kokku ja viib reisikorraldaja büroosse, kus siis mitu bussitäit turiste jagatakse vastavalt tellitud tuuridele bussidesse. Minu bussis oli väga kirev seltskond -taanlastest abielupaar, nii umbes minuvanused, ja see mees pidas mind venelaseks! Where are you from? I am from Estonia! Oh, I know, you are from Russia!! Mis kasu on meie iseseisvuspüüdlustest, kui kogu muu maakera jaoks oleme me ikka tükike Venemaast? OMG, järgmine kord ütlen, et olen from never mind! Siis oli üks abielupaar 3 lapsega, keda iga kord tuli igalpool oodata, sest nad jäid hiljaks kogu aeg. Mulle isiklikult sümpatiseerisid kaks saja aastast daami, oli näha, et nad olid läbinud mitmeid ilulõikusi, aga see ei vähendanud nende vitaalsust ja sharmikust, nad olid kõige aktiivsemad daamid meie seltskonnast ja tundsid kõiki omaaegseid filmistaare nagu Clark Gable, Vivian Leigh, Merilyn Monroe jpt . Oli veel mõni paarike, seega mina olin ainuke üksik inimene. Bussijuht oli mister Mark, kah nii umbes kolmveerand sajandit vana, aga väga seltskondlik ja vatras kogu selle ekskursiooni ajal. Ta sõitis väga hästi ja turvaliselt ja sõidu ajal tutvustas LA linna. Pikkis vahele igasuguseid nalju, mille kohta, kui bussis keegi ei naernud, siis ütles et see oli joke, siis kõik naersid püüdlikult, ka mina, kuigi ma üldse midagi aru ei saanud - ta rääkis selles tõelises ameerika murrakus, ainult mõned nimed olid tuttavad, nagu Julia Roberts ja Pretty woman, jne.
Ok, esimene peatus oli kuskil beachil, käisin Vaikse ookeani kaldal ja kahjatsesin, miks ma nii loll olin ja ei taibanud hotelli võtta otse biitsile. Oleksin saanud oma Ameerika turneed kohe alustada rannapuhkusega. Siis sõitsime edasi ja Mark muudkui lobises mikrofoni, liikusime piirkonda, mida nad ise nimetavad LA Veneetsiaks, see on selline kanalite kvartal, kus kinnisvara hinnad on meeletud, kuigi krundid ja majad ise on tillukesed. Mark näitas ka Julia Robertsi majakest, mis oli ühe kanali ääres. Ja kui sul on juba maja kanali ääres, siis on sul loomulikult ka paat. Või mootorpaat, või isegi jaht. Tiirutasime veel mitmes kohas, siis siirdusime Beverly Hillsi, Vauuuuu! Kahel pool teed ainult butiigid, ja mitte sellised pisikesed, nagu meil Tallinnas, vaid ikka muljetavaldavad ja ehitud imeilusate ja luksuslike jõulukaunistustega. Kummaline on näha lõõskava päikese käes sätendavat jõulupuud ja kristallist lumehelbeid! Inimtühjad tänavad, sest keegi seal jala ei käi, pärast seda, kui Barbara Straisandilt päise päeva ajal 20 000 taala ära rööviti. See juhtus mingi 20 aastat tagasi. Siiamaani põevad!!!
Jah, need firmapoed olid ikka vägevad - Gucci, Armani, Dior, Lacoste, jne jne, ühel poel ei olnud nime - see oli Prada pood, nii tuntud kaubamärk, et ei vaevu isegi oma nime reklaamima! Siis sõitsime ka sellele tänavale, kus J.Roberts käis shoppamas filmis Pretty Woman. See film on vist kohalike lemmik! Bussijuht pühendas mitu minutit ja mitu nalja sellele teemale. Ühesonaga, BH suutis muljet avaldada. Rikaste maailm on ikka täitsa teistmoodi, meie eesti rikkad on hale vari maailma rikaste ja ilusate kõrval. Tõesti, need inimtühjad tänavad ...Muide, BH on Los Angeleses nagu täiesti eraldi riik (umbes nagu Eesti Raudtee on meil riik riigis).
Pärast BH oli pikem peatus millegipoolest kuulsa Farmers Marketi juures, aga ma ei saanud aru, mille poolest see kuulus on. See kubises söögikohtadest ja peatus oligi ette nähtud söömiseks. Mul kõht tühi ei olnud ja shoppasin niisama ühes suures marketis, kus oli enneolematu veinivalik. Ostsin sealt ühe pudeli roosat California veini, 4.99, hiljem testimisel osutus väga maitsvaks. Ja ostsin veel ühe paki musta teraleiba. Mõtlesin, et hea vahelduseks hommikusele saiale musta leiba näksida. See Farmers Market oli ikka väga ülerahvastatud, pean mainima, et mulle eriti ei meeldi suured rahvahulgad. Aga õnneks sai pausiaeg otsa ja siis siirdusime otse Hollywoodi.
Mark rääkis kogu tee näitlejatest ja nendega seotud paikadest, poolest jutust ei saanud muidugi aru, aga see vist oli tõsi, et Merilyn Monroe hauaplatsi kõrvale ostis kohe pärast Merilyni surma omale hauakoha Hugh Hefner, sest tema soov oli saada maetud Merilyni kõrvale. Ja mõtelda, et ta ikka siiamaani elab!! Buss peatus otse Kodaki teatri juures, nii et sai ka see maagiline koht ära nähtud, kõik jala- ja käejäljed üle tshekitud ja staaride uulitsal kõnnitud. Kõige populaarsem on ikkagi Michael Jackson, sest tema tähe juures tahtsid absoluutselt kõik noored neiud pikali visata ja endast pilti teha lasta. Aga Hiina teatri ees, mis on kohe Kodaki kõrval, olid turistide rõõmuks kostümeeritud tegelased - Kariibi mere piraadid põhiliselt, siis üks ämblikmees, Superman, Kassnaine, 2 Merilyn Monroed, mingi elektrooniline koletis ja veel üks lahe tüüp, kelle keel ulatus suust välja ma arvan oma 20 cm. See oli vapustav, kuidas ta oma keelt suust välja ajas ja silmi pööritas. Rahvast oli tohutult, kõik tegid pilti ja ma ilmselt olin ainuke turist, kellel ei olnud kaamerat!
Käisin ka suveniiride poes, sest pean ju täiendama oma kodust õllekannude kollektsiooni ja magneetode kogu. Päris õllekannu ei saanud (ameeriklased ju joovad õlut otse pudelist!), aga ühe suure kruusi, ajab asja ära, ja külmkapi magneeto ka, nii et kollektsioon jälle täienenud. Sammusin bussi poole, kus sain jutule nende vanade prouadega, nad olid pärit New Yorgist, aga veedavad vanaduspõlve Kalifornias. Kui üks proua kuulis, et lähen paari päeva pärast NY, oli ta nii õnnelik, ütles, et see on maailma parim koht, ja andis nõu, kuhu ma minema pean. Shoppama pean minema MACY'S-sse, sest kui mul on Macy's krediitkaart, siis saan 20 % soodustust. Hm, pean selle peale mõtlema! Üldse olid need vanadaamid väga lahedad, ja ma sain aru, et ka vanana võib täitsa elada, ei tule see mulla lõhn veel midagi nii kiiresti juurde.
Hollywoodiga lõppeski see ekskursioon ära, aga pean ütlema, et mulle täiesti piisas, nägin ära, mis mind huvitas ja ega rohkem enam sinna ei lähe ka. Tagasi hotelli jõudsin peale 4, tund aega veel vedelesin niisama, ja siis tuli ikka sihuke unekas peale, et kell 6 olin voodis ja magasin kuni kella 2ni öösel, siis sai suur uni otsa, kella 4ni keerasin küljelt küljele ja püüdsin uinuda, aga enam ei õnnestunud. Alles kella 6 ajal suutsin pooleldi uinuda, aga täpselt kell 8 hakkasid 4 hiinlast minu akna all mingit haamrite ja kirkadega tagumise tööd tegema ja ajasid mu üles. Nii saigi mu kolmas öö siin inglite linnas otsa.
Täna otsustasin võtta tee Little Tokiosse, ainult 1 miili kaugusel hotellist, mis see jala pole minna! Võtsin internetist ette teekonna planeerija ja panin marsruudi paberile kirja - kui hotellist väljun, siis paremale ja siis vasemale jne. Õppisin kõik tänavanimed isegi pähe! Loomulikult keerasin ma juba teisel ristmikul valele poole - see on lihtsalt fenomenaalne, kuidas ma alati teen kõike vastupidiselt. Õnneks ma üsna alguses jagasin ära, et olen valel teel, nii ei pidanud ma rohkem kui 1 km tagasi vantsima. Kuumus oli muidugi jälle tappev ja päike säras otse näkku, nii et dekoltee sai kenasti päikest! Kohale ma jõudsin ja esimene käik oli poodi, kus müüakse plaastreid, nimelt olin oma plätudega suutnud ühe koha oma labajalal verele hõõruda. Plaaster peal, sammusin mööda Tokio kaubamaja ringi - shopping center nagu ikka, minusugust vana shoppajat ju ei üllata millegagi, oli selline 3 korruseline hoone, mis meenutas tsipa Mustika keskust. Toidupoest ostsin mõned pakid jaapani teed ja mingit Havaii maiustust. Raha tahtis ju tuulutamist! Midagi erilist ei leidnud, pugesin kaubakeskusest välja ja suundusin Little Tokio peatänavale, see oli üsna armas väikeste butiikide ja söögikohtadega pikitud jaapanipärane tänav.
Oli juba lõuna aeg ja otsustasin, et võtan platsi ühes vabaõhu söögikohas ja söön midagi jaapanipärast. Leidsingi ühe vaikse kena kohakese, istusin maha ja hakkasin ümbrust vaatlema! Kelner oli kena jaapani noormees, kes igati mu eest hoolitses, tõi mulle jaapani õlut, mis oli dark beer ja väga hea, siis valisime koos menüüst ühe roa, mis pidi kirjelduse järgi olema praetud riis krevettidega. Krevetid olid, riis ka oli, aga see ei olnud praetud vaid keedetud. Ja lisandid olid üsna vürtsikad. Toitu oli palju ja ma jälle ei jõudnud kõike ära süüa. Aga kuna mul aega oli, siis lihtsalt vaatlesin inimesi, kes minust mööda voorisid. Ja jõudsin teha hulga järeldusi. Esiteks -mehi oli rohkem kui naisi, teiseks, vanad inimesed on in, kolmandaks, inimesi oli igas mõõdus - pikki, lühikesi, noori, vanu, ilusaid, koledaid, peenikesi, pakse, eri rassidest. Ja kõik olid väga rahulolevate nägudega. Vahepeal marssis mööda klassitäis lapsi, ja see oli tore vaatepilt - olid vanuses ilmselt 11 voi 12 aastat, mustad, valged, latiinod, asiaadid - no nad olid nii sõbralikud ja elurõõmsad, mõtlesin, kuidas meie oma väikses Eestis ei saa ühte rahvust kuidagi integreeritud, ja siin pole see absoluutselt mingi probleem. Üks tüdruk lehvitas mulle ja hüüdis HI, kohe hüüdis ka tema sõbranna mulle HI ja nad lehvitasid nii rõõmsalt, et mu vanainimese hing läks soojaks seestpoolt. Ja nii mõnigi täiskasvanu, kes minust lähemalt möödus, naeratas lahkelt ja küsis, how are you? Lihtsalt viisakusest, aga siiski - palju meie kasvõi oma lähedaste käest küsime, kuule, kuidas sul läheb? Ühesõnaga, oli tore seal istuda ja molutada, aga samal ajal oli natsa kurb, sest üksi olla on ikkagi mage, kogu aeg näed paarikesi (olgu pealegi, et enamus on meespaarikesed) ja kambakesi enda ümber, siis tunned veel eriti, et oled niiii üksi. Ja saad aru, et üksindus ei ole hea. Ok, kaks vanameest teisest söögikohast üle tee küll viipasid mulle ja püüdsid tähelepanu võita, aga nad olid ikka väga vanad, nii 80 tuuris, ja ma ei läinud nende õnge. Mida veel - nii vana ma nüüd ka ei ole.
Täna otsustasin võtta tee Little Tokiosse, ainult 1 miili kaugusel hotellist, mis see jala pole minna! Võtsin internetist ette teekonna planeerija ja panin marsruudi paberile kirja - kui hotellist väljun, siis paremale ja siis vasemale jne. Õppisin kõik tänavanimed isegi pähe! Loomulikult keerasin ma juba teisel ristmikul valele poole - see on lihtsalt fenomenaalne, kuidas ma alati teen kõike vastupidiselt. Õnneks ma üsna alguses jagasin ära, et olen valel teel, nii ei pidanud ma rohkem kui 1 km tagasi vantsima. Kuumus oli muidugi jälle tappev ja päike säras otse näkku, nii et dekoltee sai kenasti päikest! Kohale ma jõudsin ja esimene käik oli poodi, kus müüakse plaastreid, nimelt olin oma plätudega suutnud ühe koha oma labajalal verele hõõruda. Plaaster peal, sammusin mööda Tokio kaubamaja ringi - shopping center nagu ikka, minusugust vana shoppajat ju ei üllata millegagi, oli selline 3 korruseline hoone, mis meenutas tsipa Mustika keskust. Toidupoest ostsin mõned pakid jaapani teed ja mingit Havaii maiustust. Raha tahtis ju tuulutamist! Midagi erilist ei leidnud, pugesin kaubakeskusest välja ja suundusin Little Tokio peatänavale, see oli üsna armas väikeste butiikide ja söögikohtadega pikitud jaapanipärane tänav.
Oli juba lõuna aeg ja otsustasin, et võtan platsi ühes vabaõhu söögikohas ja söön midagi jaapanipärast. Leidsingi ühe vaikse kena kohakese, istusin maha ja hakkasin ümbrust vaatlema! Kelner oli kena jaapani noormees, kes igati mu eest hoolitses, tõi mulle jaapani õlut, mis oli dark beer ja väga hea, siis valisime koos menüüst ühe roa, mis pidi kirjelduse järgi olema praetud riis krevettidega. Krevetid olid, riis ka oli, aga see ei olnud praetud vaid keedetud. Ja lisandid olid üsna vürtsikad. Toitu oli palju ja ma jälle ei jõudnud kõike ära süüa. Aga kuna mul aega oli, siis lihtsalt vaatlesin inimesi, kes minust mööda voorisid. Ja jõudsin teha hulga järeldusi. Esiteks -mehi oli rohkem kui naisi, teiseks, vanad inimesed on in, kolmandaks, inimesi oli igas mõõdus - pikki, lühikesi, noori, vanu, ilusaid, koledaid, peenikesi, pakse, eri rassidest. Ja kõik olid väga rahulolevate nägudega. Vahepeal marssis mööda klassitäis lapsi, ja see oli tore vaatepilt - olid vanuses ilmselt 11 voi 12 aastat, mustad, valged, latiinod, asiaadid - no nad olid nii sõbralikud ja elurõõmsad, mõtlesin, kuidas meie oma väikses Eestis ei saa ühte rahvust kuidagi integreeritud, ja siin pole see absoluutselt mingi probleem. Üks tüdruk lehvitas mulle ja hüüdis HI, kohe hüüdis ka tema sõbranna mulle HI ja nad lehvitasid nii rõõmsalt, et mu vanainimese hing läks soojaks seestpoolt. Ja nii mõnigi täiskasvanu, kes minust lähemalt möödus, naeratas lahkelt ja küsis, how are you? Lihtsalt viisakusest, aga siiski - palju meie kasvõi oma lähedaste käest küsime, kuule, kuidas sul läheb? Ühesõnaga, oli tore seal istuda ja molutada, aga samal ajal oli natsa kurb, sest üksi olla on ikkagi mage, kogu aeg näed paarikesi (olgu pealegi, et enamus on meespaarikesed) ja kambakesi enda ümber, siis tunned veel eriti, et oled niiii üksi. Ja saad aru, et üksindus ei ole hea. Ok, kaks vanameest teisest söögikohast üle tee küll viipasid mulle ja püüdsid tähelepanu võita, aga nad olid ikka väga vanad, nii 80 tuuris, ja ma ei läinud nende õnge. Mida veel - nii vana ma nüüd ka ei ole.
Aga aeg muudkui jooksis ja oli aeg hakata tagasi hotelli poole kõmpima, kuigi kiiret polnud kuhugi, aga see vaatlus hakkas juba ära tüütama. Ja nii nagu alati, oli tagasitee üllatavalt lühem kui edasitee, st et uude kohta minek on alati 2 korda pikem kui tagasitulek. Päeva teine pool kuluski hotellis lebotamisele, teleka vaatamisele ja internetis surfamisele, ja unega võitlemisele, mis järjekordselt lõppes Unemati võiduga. Nii jäin juba kell 7 või pool 8 hirmus uniseks ja heitsingi magama. Ise olin muidugi enne uinumist kindel, et nagunii kell 3 on mul uni läinud. Aga võta näpust, läks veidi paremini!
18. november
Jätkan siis sellega, et magasin vist kella 5ni välja, mis on rekordiliselt hiline ärkamine siin Los Angeleses. Tükk aega mõtlesin, mida ma oma viimase päevaga ette võtan. Kuna pühapaeval olin saanud nuusutada Santa Monica beachil ookeaniõhku, siis oli suur tahtmine ikkagi tagasi beachile minna. Surfasin netis ja leidsin, et minu hotelli lähedalt läheb metroo otse beachile. Tore, sättisin ennast valmis, ja siirdusin retkele. Igaks juhuks enne hotellist väljumist mõtlesin, et küsin adminnilt üle, kas ma ikka saan metrooga biitsile, ja hea et küsisin, sest tütarlaps pööritas silmi ja ütles, et metrooga sinna küll ei saa, aga otse hotelli kõrval on bussipeatus, kust buss nr. 704 viib otse Santa Monica Beachile. 10 minutit lõõskava päikese käes bussi ootamist ja reis võis jälle alata. Küsisin bussijuhi (kena must leedi) käest, hau matsh, ja kuulsin vastuseks et 20 dollars and 50 sents, ok, pakun talle 20 taala ja ta vaatab mind imeliku näoga - too much. Ok, küsin siis uuesti, saan vastuseks, et 5 dollars ja 50 sents, pakun siis viiekat, ta vaatab mind jälle imeliku pilguga ja kordab, et tuu matsh, küsin siis viimast korda, et kurat, palju see maksab, ja alles siis sain tema kohalikust murrakust aru, et 1 dollar ja 25 senti. No problems, libistasin raha vastavatesse piludesse, võtsin platsi ja sõit ranna poole algas.
Sõit oli muidugi hiigelpikk, poolteist tundi, aga pole hullu, läbisin kogu LA , sh. ka Hollywoodi ja Beverly Hillsi, nii et vaatamist läbi bussiakna mul jätkus. Lõpuks tuli ookean vastu, ronisin bussist maha ja püüdsin randa jõuda. See polnudki nii lihtne, sest tuli välja et rand asus kuskil mitusada, kui mitte mitukymmend meetrit allpool sellest tasandist, kus mina olin, tuli veel oma pooletunnine jalgsimatk ette votta, enne kui mere aarde joudsin. Aga kohale ma joudsin, kokku kulus mul hotellist randa jõudmiseks täpselt 2 tundi. Aga tasus vaeva näha - suur ja lai ja praktiliselt inimtühi valge liivaga rand oli minu käsutuses! Muidugi oli mul ettekujutus rannast kui millestki aktiivse kaubanduseluga kohast, nii nagu mujal maailmas, kus sa saad rannast osta kõike vajalikku, alates Gucci päikeseprillidest lõpetades Rolex käekelladega, aga siin sellist asja üldse polnud. Tulin ju hotellist välja kaks kätt taskus, mõttega, et ostan vajaliku rannalina ja päikseprillid rannast, aga näed nüüd - olin täitsa nõutu, sest mul polnud ju rannalinagi kaasas. Õnneks olin taibanud selga panna oma armsa lehviva seeliku, ja kõlbas see ka ideaalselt pikutamisaluseks. Kiitsin ennast sellegi eest, et olin külmkapist kaasa võtnud ka oma eelmistest üleelamistest üle jäänud Buudvaiseri, nii et vähemalt janusse ei pidanud ma surema. Hakkasin siis aktiivselt päevitama. Tasapisi hakkas minu ümber koonduma teisigi päevitajaid, noori ja vanu, kukki ja kanu. Aga kõik olid omaette ja keegi kedagi ei häirinud. Käisin ka vett katsumas - uskumatult külm vesi!! Kastsin ennast siiski märjaks, et mitte päiksepistet saada, samas tuul oli üsna jahutav, nii et väga mõnus oli. Pean muidugi nüüd õhtul oma peegelpilti uurides nentima, et päike pole mulle eriti külge hakanud, kas on süüdi see, et olen nii vana ja kole, et päike ei taha mind vaadata, või on süü kõrge kaitsefaktoriga päikesekreemis, aga erilist tulemust minu 3 ja poole tunnisel päevitamisel ei ole. So what, aristokraadid ja siniverelised on alati olnud valgenahalised, seega ma väga ei kahetse.
Tegelikult oli see rannaskäimine mu senise reisi tipphetk, sest kui korjasin oma kodinad kokku ja hakkasin tagasi tsivilisatsiooni poole sammuma, hüüdis üks afroameeriklane mulle: hi, excuse me! Vaatasin tema poole - oli selline kena umbes 25-30 aastane kutt, tuli mulle lähemale ja küsis, et vabandage , madam, aga kui vana te olete? Olin piisavalt hämmeldunud näoga, nii et ei suutnud peale õhkuahmiva kalanäo midagi muud ette manada, kui ta selgitas, et ta saab aru küll, et see on väga ebaviisakas küsimus, aga ta on mind jälginud ja ma nägevat välja nagu 20-25 aastane. Ahhahahhahahhah, ütlesin et olen 50, seepeale tegi tema kalanägu ja ahmis õhku. Küsisin, et kas ta on väga disappointed, aga tema nagu tõeline dzentelmen küsis, mis mu nimi on, päästsin ta kimbatusest sellega, et ütlesin, et sellel pole tähtsust ja never mind ja siis ta vabandas viisakalt ja soovis mulle god bless you ja läks oma teed. Mina muidugi olin 7. taevas, pole ju vanainimesele palju vaja, et elust rõõmu tunda. Edasine kodutee kulges jällegi bussis, enam ei julgenudki istuda vanainimestele ja invaliididele mõeldud kohale, nagu hommikul, vaid suundusin tahapoole – sinna, kuhu noored kogunevad. Bussis märkasin mitut venelast, kes olid vägagi kodunenud siin kaugel kodumaast ja jällegi mõtlesin, miks nad ei suuda meil Eestis koduneda, kas pole viga mitte meis endis kinni?
Nagu alati, nagu kohe absoluutselt iga kord, ei osanud ma maha minna õiges peatuses, vaid lasin ennast jälle sõidutada pärapõrgusse, nii et hotellini jõudmiseks kulus veel mingi pool tundi jalgsi kõmpimist. Õnneks jõudsin siiski sihtkohta, käisin dussi all, mukkisin ennast üles - ikkagi lõpuõhtu täna ja seadsin sammud Chinatowni, et üks korralik restoraniõhtu endale lubada. Ekslesin mis ma ekslesin, lõpuks sattusin sellisesse kohta, kus sai osta kaasa hiina toitu - terve hunnik toitu karbi sees 5 dollari eest! Leidsin, et see on hea lahendus – üksi restoranis istuda oleks olnud piinavalt igav, parem oma toas toitu nosida ja raamatut lugeda. Käisin ka oma vana tuttava hiinlase poest läbi ja tegin eriti hea diili - pudel (0,7 l) veini maksis 11 taala, aga 4-pack sama veini, (kogus sama 4 x 0,185 ) maksis ainult 7.50, nii ostsingi 4-packi valget veini ja lipsasin oma tuppa ja sõin ja jõin ja tänasin jumalat, et seekord ometi olin ma teinud õige valiku! Nüüd panengi punkti oma reisipäeviku 1. osale. Seiklused Los Angeleses, nagu näha, on kulgenud suhteliselt sündmustevaeselt, aga eesmärk ongi lihtsalt puhata ja patareisid laadida ja 1. kolmandik minu akudest on juba laetud. Homme New Yorki, ja see on juba hoopis teine jutt!
II OSA - NEW YORK
19. Nov. 2008, kell 7.00 LAX / Los Angelese lennujaamas
Ei olnud probleemi ärgata enne kukke ja koitu, et jõuda aegsasti lennujaama. Taksojuht tõi mu õige terminali juurde ja soovis mulle guud lakki. Terminalis sees olles ei saanud alguses midagi aru, mida ma pean tegema. Vaatasin, mida teevad teised - mingi pidev sebimine käis selfservice check in automaatide juures, inimesed tõmbasid oma passe ühest pilust läbi, toksisid midagi klaviatuuril ja natukese aja pärast sülitas aparaat neile pardakaardi välja. Sain aru, et see selfservice on midagi, mida peavad tegema ameerika kodanikud. Võtsin ennast siis sellesse sappa, millest ma aru sain, et seda teenindab elus letitöötaja. Nii lihtsalt need asjad muidugi ei käi. Letitöötaja – kena hiinlanna - tegi mulle hiina-inglise keeles selgeks, et pean ka tegema automaadi juures check - in, ja alles siis tulema tema juurde. Pole hullu, lasin ühel lennujaama tädil ennast aidata, ta tegi kähku tsikipriki selle aparaadi juures ja saingi oma pardakaardi nagu naksti kätte. Edasi läks nagu lepase reega, andsin oma pagasi ära, püüdsin teha nägu, et mul ei ole kaasas pommi ega tulirelva (igal pool olid sildidi üleval, mis hoiatasid, et kui kasvõi teed sellist nägu, et sul on põues pomm, võidakse sind kohe arreteerida ja pommid konfiskeerida), läbisin edukalt turvakontrolli ja nüüd ootan oma lendu. Aega on poolteist tundi pardale minekuni. Püüan ennast siia kohalikku võrku logida, aga see jälle miskipärast ei õnnestu.
Hiljem, Long Islandil
Lend kulges suhteliselt rahulikult, seekord istusin juba esimesel katsel õige koha peale. Minu kõrvaliste jäi vabaks ja vahekäigupoolsel kohal võttis platsi hallipäine kogukas härrasmees, kes jõudis reisi ajal läbi lugeda umbes 10 paksu ajalehte, süüa ara mitu sandvichi ja banaani ja tühjendada mitu purki long drinki. Aga ta ei seganud mind, vaid vastupidi, pakkus isegi banaani. American Airlainsil pakutakse tasuta ainult mahla ja vett, muu kraam ja söök on oma raha eest. Ja söögiks ei pakuta muud kui ainult igavat sandvichi. Kuna reis kestis ikkagi 5 tundi, siis olin sunnitud 6 taala eest ühe võileiva nahka pistma. Illuminaatorist alla vaadates nägin jälle seda korrapäraselt ruudustatud maastikku ja oh mis ilma ime - ümmargusi põlde! No see oli küll vapustav pilt ülevalt vaadata - nad oskavad seda ümmargust põldu ka nii künda ja külvata, et nt, üks sektor põllust on roheline, üks sektor on kollane ja üks sektor on hall. Ma ei kujuta ette, kuidas see on võimalik. Ma ei usu, et ümmargust põldu on lihtsam künda, eriti veel sektorite kaupa, aga mine sa neid Ameerika maisikasvatajaid-farmereid tea! Võib-olla on saak märksa suurem?
Maandusin täpselt Newarki lennuväljal ja juhiste järgi hakkasin suunduma oma pagasi otsinguile. Käia tuli tükk maad ja vahepeal olin kindel, et olen eksinud, sest juba segunesid need inimesed, kes kavatsesid kuskile lennata, nendega, kes kuskilt tulid, linnarahavas ja maarahvas, aga pagasikarusselli ei kuskil. Ja nagu maa alt ilmus Markus äkki minu kõrvale, mul hakkas kohe kergem, sest nüüd teadsin, et küll me leiame koos kõik kadunud asjad üles. Nii oligi, jõudsime karusselli nr. 8 juurde ja jäime ootama pagasit. Ja me jäimegi seda ootama, sest seda ei tulnudki. Markus läks seal lähedal asuvasse kadunud pagasi tsekkimise osakonda ja õiendas seal väheke, ja ei läinudki kaua aega, kui lõpuks ka minu muserdatud reisikott välja ilmus. Lõpp hea, kõik hea. Siis otsisime veel natuke aega Markuse autot taga - Ameerikas on ju mastaabid (st. parklad) kohutavalt suured - ja sõit algas.
Loomulikult oli jälle rush hour ja meie sõit, mis oleks pidanud kestma vahest ehk kolmveerand tundi, võttis aega tiba üle kahe tunni. Tõepoolest, autode hulk on meeletu ja meie armsa Tallinna liiklusummikud on lihtsalt armsad lühikesed hetked iseenesega olemiseks, siin käib närviline tuututamine, aga kasu sellest pole! Nii või naa, meie teekond läks läbi tuledes Manhattani ja seda oli ilus vaadata. Sõitsime üle Brooklyni silla, siis suundusime Queensist läbi (Markus kui kohalik NYPD autopargi ülem teadis teid, mis aitasid meil kiiremini ummikutest välja rabeleda) ja kihutasime Long Islandi poole. Lobisesime inglise-eesti murrakus ja saime teineteisest suurepäraselt aru. Jõudsime 3 minutit enne 20.00 Tamara juurde, kes oli juba väsinud meid ootamast, aga siiski õnnelik, et me kohale saime. Istusime söögilauda ja sain üle hulga aja jälle maitsta quishi - seda oskab Tamara hästi teha! Jõime veini ja lobisesime oma elust, ilmast, noorusest ja poliitikast. Lõpuks tundsin, et Une Mati tahab mind kangesti enda embusesse haarata, Tamara näitas mulle mu toa kätte ja langesin väsinult voodisse, see oli esimene kord, kus ma Ameerikas läksin magama õigel ajal - kella 10 ajal õhtul - ja ärkasin alles hommikul kell 8, lõpuks ometi sain ajavahest üle!
21.nov, New York, Hempstead
Eilne päev möödus kiiresti, tegime Tamaraga ühe shoppingtuuri, käisime pitsat söömas ja siis koju tagasi, proovisin selga oma uusi hilpe ja meil oli lõbus. Vähe aja pärast tuli Ivar - üks Tamara hea sõber - ja ta viis meid kohalikku hiinakasse - söögikohta, kus võid ennast hiina toidust täis pugida sümboolse raha eest. Leidsime, et see on juba meie traditsiooniks muutunud - ka Risto viidi sinna ja kui me eelmine kord olime siin, siis käisime ka sealsamas söögikohas. Ivar on väga kireva minevikuga omaaegne noor Luftwaffe kotkapoeg, värvati enne II Maailmasõja lõppu saksa lennuväkke, ta oli siis alles päris poisike, ja siis algasidki tema maailmaränduri seiklused, läbi Tsehhi ja Saksamaa jõudis ta kuidagi Austraaliasse ja elas seal hulga aastaid, hiljem tuli USA-sse ja on siia jäänudki, naine on tal poolatar, ja ta aitab aegajalt Tamarat, kui Markust pole käepärast võtta. Ta on tore ja laheda jutuga härrasmees ja hirmus abivalmis, tema hüünimi on Kuri Koer, seegi vist Luftwaffe ajast külge jäänud.. Pärit on ta tegelikult Saaremaalt, Sõrvest. Või Kuressaarest? Nonii, vitsutasime oma kõhud pilgeni täis ja juttu jätkus kauemaks. Täna, s.o. reedel, on mul viimane päev olla siin, homme kella 7-st stardime lennuväljale. Ja täna on meil veel plaanis minna Markuse uut maja vaatama, nii et päris citysse ma seekord ei jõudnudki, aga ma ei tahagi sinna üksi minna, eks teinekord lähen, kui seltsilisi ka on. Tamara tervis ei ole veel kõige parem, tal kulub aega taastumiseks suvistest operatsioonidest.
Kuna Tamaral oli vaja täna panka minna, siis läksin temaga kaasa, et saan ehk oma eurod dollariteks vahetada. See on uskumatu, aga selleks ei kulunud telleril ei rohkem ega vähem aega kui 20 minutit. Suure osa ajast võttis rahatähtede chekkimine - selleks oli olemas mingi kataloog, kus kõik maailma rahade pildid ilusti sees ja sealt ta siis lehitses tükk aega õiget rahatähte otsides ja veendus, et selline raha nagu euro on ikka täitsa olemas. Muidugi ei olnud raha minul võimalik vahetada, sest mul pole ju nende pangas arvet, süsteem käis nii, et Tamara andis eurod tellerile ja oma arve numbri, siis teller võttis Tamara arvelt samas vääringus dollareid ja andis talle. Ja kõik see protseduur kestis 20 minutit. Nii keeruliseks oskavad ameeriklased teha sellise lihtsa asja nagu valuutavahetamine. Meie seljataha oli kogunenud päris pikk järjekord, kuid kõik ootasid rahulikult ja ei vaadanud meid kurja näoga, pigem tunti meile kaasa, et me nii palju oma aega raiskasime.
Õhtul läksime Markuse perele külla, nad kolisid aasta eest uude kohta (veele lähemale, sest neil on mingi äge kaater) ja Markus on teinud suure remondi, maja on kena ja ilusti sisustatud. Praktiseerisin siis tublisti ka inglise keelt, päris normaalselt tuli välja. Pererahvas tellis kreeka toitu restoranist, jõime veini ja meil oli lõbus olla. Kella 9 paiku sõitsime koju tagasi, pakkisin oma asjad kokku - kõik mahtus ära ja jäi veel ruumigi üle, kui peaksin miskit juurde ostma, siis mahub ilusti kotti. Homme algab siis minu reisi viimane osa, sihtpunk on Miami Beach ja eesmärk on just relax!
III OSA - MIAMI BEACH
23. nov, Miami Beach, Habana Libre resort ja spa hotell, kell 10.45
Eilne hommik algas kenasti, Ivar tuli meile järgi kell 6.50, natuke kohmitsemist ja hakkasime La Guardia lennujaama poole sõitma. Lennuk pidi väljuma kell 9.00. Saime sõita just 2 kvartalit, kui enne järgmist ristmikku käis vaike krõks ja Ivari auto ei liikunud enam ei edasi ega tagasi - midagi juhtus käigukastiga. Hea, et see ei juhtunud keset ristmikku. Paanikaks polnud veel põhjust - olime ju Tamara majast kõigest poole kilomeetri kaugusel, Ivar läks koos Tamaraga tema auto järele, mina jäin Ivari auto juurde ootama. Aeg muidugi lendas kohutava kiirusega, kell oli juba 7.25 ja neid ikka polnud. Lõpuks, kui olin lootuse juba kaotanud veel kunagi näha Tamarat ja Ivarit, nad siiski saabusid! Tõstsime minu koti Ivari autost Tamara omasse ja hakkasime kihutama lennuvälja poole. Kuna minu piletibroneeringul oli kirjas, et lend väljub terminalist M, siis hakkasime seda otsima - sellist terminali polnud, oli küll A-terminal, mille sildil oli kirjas “Marine terminal”, arvasime, et see ehk on see õige koht ja sõitsime A-terminali juurde, kuid see polnud üldse õige koht. Aeg muudkui jooksis, kell oli juba 8 läbi ja me polnud veel leidnud seda õiget terminali. Tiirutasime veel ringi ja lõpuks nägime ühte elavat vanameest, kes juhatas meid sinna, kust väljuvad American Airlainsi lennukid. Sõitsime hiiglaslikku parklasse, parkisime auto ja alustasime oma lõputuna näivat teekonda D-terminali. Ühel hetkel jäi Tamara meist maha, ta viipas käega, et minge aga edasi, küll ta tasapisi meile järgi jõuab. Tormasime siis Ivariga ikka edasi ja jõudsime just viimasel sekundil õigesse kohta, tshekkisin oma pileti ära, jätsin Ivari jumalaga ja mul tulid pisarad silma, sest olin nii mures, et ei näinud enam Tamarat - kas tõesti hakkas tal nii halb? Võib-olla juhtus temaga midagi tõsist? Sellise halva tundega läksin turvakontrolli, kus sõbrunesin ühe missis Ruthiga, kes kiitis minu lovely accenti ja teadis täpselt, kus asub Estoonia! Turvatsoonis kulus veel hiiglama palju aega, kuid lõpuks lipsasin viimaste seas oma lennukile. Olin ühtaegu rõõmus, et siiski lennule jõudsin ja teisest küljest kurb ja murelik, sest ei teadnud, kuidas on lood Tamaraga.
Lend väljus täpselt ja maandusime ka täpselt Miami Rahvusvahelisel lennuväljal, seekord olin esimene, kes oma pagasi kätte sai, suundusin väljapääsu poole ja võtsin takso. Taksojuhile ei olnud vaja midagi seletada, ütlesin aadressi ja ta tõi mu ilusti otse hotelli ukse juurde. Helistasin ka kohe Tamarale, selgus, et temaga on kõik OK, ma rahunesin ja ta lubas mulle õhtupoole tagasi helistada. Hotell on selline uhkeldava sisemusega - on tunne, nagu elaksin kuskil kuningalossis, suured peeglid, marmorpõrandad, uhke mööbel, aga kõik on kuidagi kulunud! Kaugelt vaadates luksuslik, aga lähedalt uurides vana ja kergelt räämas. Samas on hotell täiesti rahvast täis, hea asukoht ja odavad hinnad meelitavad rohkem kui miski muu! Tuba on mul 7. korrusel (liftis ei olnud nuppu nr. 7, aga oli salapärane nupp tähtedega PH, taipasin, et see tähistab penthouse`i ja kuna 7. korrus oli katusekorrus, siis julgesin sellele nupule vajutada ja jõudsin ilma sekeldusteta oma korrusele!), üsna avar, voodi on laiem kui pikem, toas on ka kööginurk, saan endale kohvi keeta ja süüagi teha. Aknast näen isegi ookeani. Vann on ka! Toas kordub sama mis fuajees - kõik on suursugune, antiikne, aga jälle kulunud. Kuid pole hullu, kannatab olla küll.
Niisiis, ronisin kohe vanni, sättisin ennast ja läksin linnaga tutvuma. Kõigepealt võtsin suuna randa, mis on hotellist kuskil 200 meetrit või isegi vähem, rand on pikk, valge liivaga kaetud, palmid, meri on sinisinine, ühesõnaga paradiis, ainuke viga, et ilm on tuuline ja pilvine, aga ilmajaam lubab, et ülehomme on jälle sunshine! Sooja on nii umbes 23 kraadi. Kõndisin rannas umbes kilomeetrijagu, vees surfasid tuulesurfarid - need on sellised surfajad, kellel on purilaud, aga purje asemel on see nn. langevari, mille abil nad mere peal liuglevad, neid surfareid oli seal mitukümmend ja nad tegid igasuguseid peadpööritavaid trikke, jälgisin neid päris huviga. Päevitamas polnud küll kedagi, ka ujumas mitte, sest laine oli ikka üsna kõrge.
Rannale silm peale visatud, liikusin Collins Avenüüle tagasi ja hakkasin hotelli poole liikuma. Mere poolse tee ääres on uhked hotellid, tundub, et sellised 5 tärni omad, minu hotell on ainult 3 tärniga. Kella poole 5ks jõudsin oma tuppa tagasi, teeäärsest poest (oli veidike uhkem ,kui see hiinlase urgas LA-s) võtsin kaasa pudeli veini, natuke süüa ja tegin olemise mugavaks. Uurisin internetist, et Tallinnas on lumi maas ja oodatakse suuremat purgaad, ja täna hommikul lugesingi uudistest, et 30000 majapidamist on elektrita, teed on lummetuisanud, lennukid, bussid ja laevad ei sõida ja mida iganes. Helistasin Riivole - meilgi kodus pole voolu ja teed on täis tuisanud, ta hakkas just linna sõitma, et kuidagi laevale jõuda, mis teda ja ta kamraade Soome viiks, kust homme hommikul väljub lennuk Venetsueelasse. Ja ma ei tea, kas nad jõuavad õigel ajal kohale, sest laevaliiklus ma saan aru, on ka täiesti rivist väljas. Tänu jumalale, siin küll pole eriti rannailm, aga igal juhul 1000 korda parem kui Tallinnas.
Öö möödus väga rahutult - tundub, et õige elu hakkabki peale pärast kella 22. Kui mul just uni tuli, hakkas igalt poolt kostma kohutavat lärmi. Sain aru, et tubadevahelised seinad on ilmselt papist tehtud, sest iga viimne kui jutuajamine, köhimine, kõhu tuulutamine, voodite rütmiline nagisemine ja kõik muud hääled kostavad üliselgelt minu tuppa. Päevasel ajal oli küll väga vaikne, sest ilmselt keegi päeva ajal toas ei ole, aga ööseks kobivad kõik koju ja on kõrgendatud meeleolus, sest kõva jutt ja naer kestab kõrvaltubades kella 4ni hommikul. Olin päris vihane, lõpuks siiski kella 4 ajal rahunesid naabrid maha ja sain ka mina uinuda. Täna pean raudselt ennast surmani ära väsitama päeva ajal, muidu piinlen jälle öö otsa üleval olles ja teiste lärmi taludes. Siin on hommikusöök üsna kobe - munapuder, sink, röstsai, maisihelbed, piim, kohv ja mahl. Pugisin kõhu kõvasti täis, nüüd ootan, mis ilm teeb, kas laheb selgemaks - kui jah, siis lähen randa ja kui jääb ikka pilviseks, kõnnin linna peale!
24. nov, kell 17.50, hotellis
Põrguvärk, kõrvaltuppa on ennast asutanud mingi suur perekond, kolm last, igas vanuses, kõige väiksem selline keskmist sorti imik. Ja lärm, mis kostab läbi seina, on päris kõrvulukustav. Püüan olla väga mõistev. Lootus on, et nad vähemalt öösel magavad rahulikult, kaasaarvtud nende vanemad. Ehk ei lähe suuremaks peoks? Täna öösel oli suhteliselt rahulik, tundub, et peoloomad kolisid eile minema. Aga noh, vihma käest räästa alla sattunu tunne on küll. Praegu just kõige nooremal pereliikmel on suuremat sorti jonnituur ja pole ka kuulda et keegi teda lohutaks...
Tänane ilm oli nagu loodud Bayside Marketplace külastamiseks. See on üks Miami suuremaid shoppingcentreid, koos arvukate restoranide ja lõbustuskohtadega. Bussiga mingi 45 minutit sõita Beachilt Miami downtowni. Tee peal imetlesin armsaid villasid, just sellised, nagu ameerika filmides nad tavaliselt on. Need, mis on veel mere (lahe) ääres, on kindlasti ka paadisillaga, mille ääres siis vastavalt villa suurusele seisab ankrus paat, kaater, suur kaater voi superluxkaater. Bussi sõidu eest tasumisel olin juba vana kala, hoidisn 2 taala käeparast ja oskasin neid ka õigesse kohta sisestada -kogemused ju olemas. Imelik ainult, et piletit vastu ei saa. Tükk aega mõtlesin, et kui tuleb piletikontroll peale , kas suudan siis seletada, et ma ju raha olen maksnud. Ja siis äkki taipasin, et siin ei ole piletikontrolle, sisenemine käib eesuksest ja sul kas on mingi kuupilet, mida näitad bussijuhile, või maksadki oma 2 taala ja võid sõita - kas ühe peatuse või kuni lõpppeatuseni. Milleks siis üldse peab keegi veel ekstra piletit kontrollima - seda on ju bussijuht juba teinud. Mõni asi on Ameerikas paremini korraldatud kui meil – kui mõelda, milline kulu on kontrollide ülalpidamine, samas – kogu piletitulu laekub 100%. Tallina linnaisad – mõelge selle peale! Muide, bussijuhid on siin niipalju, kui mina näinud olen, kõik neegriprouad. Valgeid vist ei usaldata nii raske töö peale..
Olin siis umbes kell 11 kohal, jalutasin ühest poest sisse ja teisest välja, kuskile kiiret ei olnud ja jalad ei valutanud. Nägin 2 suurt aarat - neid papagoisid, ja ühte krokodilli ka ühe mehe käes. Võib-olla see polnud kroku, aga ta oli selline minikroku. Nende elukatega võis ennast raha eest ühele pildile sättida, nii et lind istus su õlal ja krokul võisid pead silitada. Ma loobusin. Aga huvilisi oli. Poed olid täis jälle igasugust kaupa, aga enamus olid ikkagi sellised firmapoed, hinnad olid nii ja naa, mul erilisi ostuplaane ei olnud, lihtsalt veetsin aega ja uurisin kaupa. See Market asub ühe väikese lahesopi ääres, Biscayne Bulevardil. Osad söögikohad on vaatega merele. Usun, et õhtusel ajal on see kaunis kena kohakene, mängiti ka elavat muusikat, nii et mürtsu on ka.
Minu peamine eesmärk oli külastada Bubba Gumpi restorani, mäletate Bubbat ja tema ema küll, sellest filmist Forrest Gump. See oli otse Marketi sissepääsu juures, nii et ülesleidmine osutus lihtsaks. Kui olin paar tundi mööda poode kolanud, otsustasingi minna krevettidega maiustama. Koht on populaarne, sest rahvast liikus seal palju. Kõik lauad olid varustatud kahte sorti siltidega - Run, Forrest, Run! ja Stop, Forrest, Stop! Run silt oli sinine ja teine punast värvi. Pikapeale sain aru - kui tahad, et ettekandja su laua juures peatuks, pead esiplaanile sättima selle punase - stop sildi. Siis jääb kelner su juurde peatuma, muidu jookseb muudkui ringi. Tellisin külma olut ja mingi grillitud krevetitoidu. See osutus üsna vürtsikaks, ja kui ettekandja küsis mu käest, kuidas maitseb, siis suutsin ainult õhku ahmida ja käega lehvitamise liigutust teha. Ta pakkus kohe mahendamiseks Bubba Mama kooki, mis on tehtud erilise secret retsepti järgi. Lasin seda siis tuua, oli tõesti väga maitsev kook, ainuke häda oli, et see oli hiigelsuur ports, kahetsusega jäi viimane amps söömata, sest tõesti ei mahtunud enam kõhtu midagi. Ahjaa, joogimenüü oli selline pingpongi reketi moodi, mille küljes siis olid eraldi piltidega lehed koos kokteili kirjeldusega ja mõnede Bubba ütlustega (filmist), üks, mis mulle hirmsasti meeldis, oli selline: “Mama always said, memories are the spice of life”. Tal oli kuradima õigus!
So, kõht täis, oli aeg hakata väikeste gruppidena liikuma tagsi hotelli poole. Läksin jälle bussi peale ja avastasin, et mul oli ainult 1 ühedollariline, libistasin selle aparaati ja lootsin, et keegi ei saa aru, et ma vähem raha panin, aga kus sa sellega, aparaat muudkui vilkus et anna veel raha. Näitasin miss bussijuhile, et mul on 20 taalane, aga ta oli lahke ja ütles, et ta ei viska mind bussist välja, aga mõni teine tema asemel kindlasti teeks nii. Tänasin teda ette ja taha tema lahkuse eest ja sõitsingi hotelli tagasi, säästes terve dollari!!!
Nüüd mõtlen, mida edasi teha, kas minna veel avenüüle jalutama või logeleda niisama hotellis ja oodata rannailma, mida ilmajaam juba mitmendat päeva on lubanud. Et ootamine lõbusamalt läheks, pean vist minema vahepeal poodi oma joogitagavara uuendama.
25.nov. kell 21.15, hotellis
Täna on olnud selle reisi esimene tõeline tööpäev. Juba hommikul oli selge, et pool päeva kulub rannas rügamisele. Päike säras ja tuult ei olnud, sõin kiiruga oma hommikuse munapudru ja singiviilud ning kappasin kiirkõnnakuga randa, mis on ju hotellist vaid 150 meetri kaugusel. Vabu kohti oli miilide ulatuses, võtsin kotist välja hotelli vannilina, mida tegelikult pole lubatud hotellist välja viia, laotasin valgele liivale, tirisin hilbud seljast ja hakkasin tööle.
Esimesed 15 minutit olid eriti mõnusad, päike paitas ja tuuleke hellitas õrnalt, peaaegu oleksin magama jäänud, sest möödunud öö kulus kõrvaltoast kostva beebinutu ja teiste laste öiste müramismängude pealtkuulamisele, sunnitud pealtkuulamisele. Paneb imestama, et öösel kell 4 lapsed mängivad, kuid siiski kell 6 oli vaikus majas ja sain ka unne vajuda. Samas ootusärevus eesootava tööpäeva pärast ajas mul une juba kell 8 silmist. Nii et pole ime, et rannas lainete tasast loksumist kuuldes uni hakkas tulema. Tõusin otsustavalt püsti ja läksin suplema. Oi, vesi oli mõnus, selge, lained olid mõõdukad, igati mõnus oli olla. Tasapisi hakkas randa rahvast juurde tulema, aga mitte oluliselt palju. Väheke eemal oli see osakond, kus saab raha eest lamavoid ja päikesevarju üürida. Seal oli rahvast rohkem. Panin tähele, et väga palju oli meespaarikesi, iga 10 meespaari kohta tuli 3 segapaari ja 2 naispaari, pluss mõned üksikud nagu mina. Huvitav nähtus on ka rannavalve - nii nagu seda on nähtud filmis Baywatch. On selline vahitorni moodi ehitis, seal istub sees üks kutt ja vaatab binokliga päevitajaid. Vahepeal ronib tornist alla ja teeb kontrollkäike. Minu piirkonna vaht oli hallipäine papi. Igatahes oli turvaline tunne, et keegi ikkagi hoiab silma peal, kusjuures vend oli lausa radiofitseeritud ja motoriseeritud - küll mitte mootorpaadiga vaid ATV-ga. Aga kuna vesi on siin rannas suhteliselt madal, siis ega paadiga polegi midagi teha.
Kui olin kolmandat korda vees ja mõtlesin, kui tore ikkagi, et siin pole koledaid tapjahaikalu, siis korraga tundsin teravat kõrvetust vasaku käe küünarnukis. Esimene mõte oligi, et haikala lõi oma kihvad mulle käsivarde, kuid asi oli veelgi hullem - mingi väga kummaline mereelukas oli mind kõrvetanud oma pikkade kombitsatega. Sellist looma polnud ma veel oma elus näinud - ta meenutas mulle suurt kala ujupõit - on selline organ kalade sisemuses, kes on kala rookinud, teab. See ujupõis oli umbes 10 cm pikkune ja ta oli täiesti läbipaistev, kuid kerge sinaka tooniga, ja tal olid ühes otsas kaks pikka kombitsat, nii 20 cm pikkust, mis meenutasid kingapaelu. Igatahes see elukas suutis mind ikka hullult ehmatada, rääkimata krõbedast kipitusest küünarnuki piirkonnas. Natukese aja pärast olidki sellised punnid näha, nagu kõrvenõgese kõrvetuse puhul. Õnneks see loom eemaldus minust kiiresti, kuid edaspidi hoidsin kogu aeg silmad lahti, et mitte selle koletisega enam kohtuda. Teravad elamused siiski ei suutnud mu tööpäeva rikkuda, pikutasin ja lugesin Mihkel Muti raamatut, lennukid lendasid mu peakohal - iga minuti tagant suundus lennujaama poole suuri ja natuke vähem suuri lennukeid, ja imelik, et ühtegi lennukit ära ei lennanud siit, vaid neid aina tuli ja tuli juurde, kuidas nad küll ära mahuvad?
Kuskil poole 2 ajal hakkas ilm pilve kiskuma, pidasin vapralt tööpäeva lõpuni vastu ja kell pool 3 asutasin ennast hotelli tagasi. Tegin kindla otsuse, et täna õhtul lähen kasvõi nui neljaks linna peale lantima, aitab hotellis konutamisest! Mõnulesin vannis, tegin kerge eine, mukkisin ennast üles ja seadsin sammud Lincolni avenüüle, kus on suuremad shoppingu kohad. Ise elan ma 30. striitil, Lincolni avenüü on aga 18. striiti lähedal, kaardi pealt mõõtsin ära, et täpselt 1 miil kõndimist. Ilm oli haruldaselt sume, tuult ei olnud ja mõnus oli jalutada. Mida lõuna poole ma jõudsin, seda rohkem ja rohkem oli rahvast tänaval, ja jälle enamuses meespaarikesed, mõni üksik segapaarike, ja minusuguseid päris üksikuid ei olnudki. Selge see, et kõik tulevad puhkama kas oma kallimaga või siis peredega või äärmisel juhul koos sõpradega.
Lincolni avenüü kubises butiikidest, õnneks oli seal ka selline nn. apteegipood - suur supermarket, mis on avatud 24/7 ja kus pool poodi võtab enda alla ravimite müügi osakond, ja muu on siis tavaline kaup. Shoppasin seal väheke ringi, ostsin kodustele shokolaadi ja muud nänni, ja hakkasin kodu poole tagasi kõndima. Merepoolse kõnnitee äärde jäid suured valged hotellid, mille sissepääsude juures seisid pikad valgetes riietes kutid, kes iga hotelli ukse ees peatunud luksusauto ukse avasid, juhilt võtmed said ja auto maa alla garaazi ajasid. Vinge vaatepilt, sellist asja olen siiamaani ainult kinos näinud. Ja selliseid hotelle on siin ranna ääres ikka kümneid ja kümneid. Ja need on väga kõrged majad, mingid paarikümne korruselised. Hullult peab ikka rikkaid olema!
Kõndisin edasi kodu poole ja tuli selline väike nukrus peale, et olen ikkagi väga üksik siin lõbusate ja rikaste maailmas. Isegi see, et üks kutt oma kabrioletist vilistas ja mulle käega lehvitas, eriti mu tuju ei tõstnud, pealegi kihutas ta kohe kummide vilinal edasi, kui valgusfooris roheline tuli süttis. Ei mingit lootust. Enne hotelli jõudmist tegin veel ühe põike toidupoodi, sest tuli hirmus puuvilja isu peale, mõtlesin, et ostan viinamarju. Hind oli okidoki - 2 dollarit millegagi mingi kaaluühik. Oletasin, et ühe kobara saan paari taalaga kätte. Kui kassapidaja mu mammud üle kaalus ja ütles et 6,50 pliis, siis sain muidugi kerge shoki, see 2 dollarit oli mingi ma ei kujuta ette - 50 grammi hind vist. Vaat mis juhtub, kui ei tea muid kaaluühikuid peale kilo ja grammi. Tuleb ikka need naelad ja untsid omale selgeks teha. Ladusin raha letile ja mõtlesin, et ma pole isegi Eestis kunagi nii suurt summat viinamarjakilo eest välja käinud. Sõin nad ära ja tundsin, et midagi hinnalist olen kõhtu saanud! Selle tõdemusega mu esimene tõsine tööpaev siin Miamis lõppes. Loodan, et homne päev on sama sisutihe! Kui ainult öö saaks rahulikult mööda saata, praegu on kõrval tuba üsna vaikne, ei tea kuhu on kolama mindud? Või äkki magavad , et öösel ikka möllata jäksaksid???
Esimesed 15 minutit olid eriti mõnusad, päike paitas ja tuuleke hellitas õrnalt, peaaegu oleksin magama jäänud, sest möödunud öö kulus kõrvaltoast kostva beebinutu ja teiste laste öiste müramismängude pealtkuulamisele, sunnitud pealtkuulamisele. Paneb imestama, et öösel kell 4 lapsed mängivad, kuid siiski kell 6 oli vaikus majas ja sain ka unne vajuda. Samas ootusärevus eesootava tööpäeva pärast ajas mul une juba kell 8 silmist. Nii et pole ime, et rannas lainete tasast loksumist kuuldes uni hakkas tulema. Tõusin otsustavalt püsti ja läksin suplema. Oi, vesi oli mõnus, selge, lained olid mõõdukad, igati mõnus oli olla. Tasapisi hakkas randa rahvast juurde tulema, aga mitte oluliselt palju. Väheke eemal oli see osakond, kus saab raha eest lamavoid ja päikesevarju üürida. Seal oli rahvast rohkem. Panin tähele, et väga palju oli meespaarikesi, iga 10 meespaari kohta tuli 3 segapaari ja 2 naispaari, pluss mõned üksikud nagu mina. Huvitav nähtus on ka rannavalve - nii nagu seda on nähtud filmis Baywatch. On selline vahitorni moodi ehitis, seal istub sees üks kutt ja vaatab binokliga päevitajaid. Vahepeal ronib tornist alla ja teeb kontrollkäike. Minu piirkonna vaht oli hallipäine papi. Igatahes oli turvaline tunne, et keegi ikkagi hoiab silma peal, kusjuures vend oli lausa radiofitseeritud ja motoriseeritud - küll mitte mootorpaadiga vaid ATV-ga. Aga kuna vesi on siin rannas suhteliselt madal, siis ega paadiga polegi midagi teha.
Kui olin kolmandat korda vees ja mõtlesin, kui tore ikkagi, et siin pole koledaid tapjahaikalu, siis korraga tundsin teravat kõrvetust vasaku käe küünarnukis. Esimene mõte oligi, et haikala lõi oma kihvad mulle käsivarde, kuid asi oli veelgi hullem - mingi väga kummaline mereelukas oli mind kõrvetanud oma pikkade kombitsatega. Sellist looma polnud ma veel oma elus näinud - ta meenutas mulle suurt kala ujupõit - on selline organ kalade sisemuses, kes on kala rookinud, teab. See ujupõis oli umbes 10 cm pikkune ja ta oli täiesti läbipaistev, kuid kerge sinaka tooniga, ja tal olid ühes otsas kaks pikka kombitsat, nii 20 cm pikkust, mis meenutasid kingapaelu. Igatahes see elukas suutis mind ikka hullult ehmatada, rääkimata krõbedast kipitusest küünarnuki piirkonnas. Natukese aja pärast olidki sellised punnid näha, nagu kõrvenõgese kõrvetuse puhul. Õnneks see loom eemaldus minust kiiresti, kuid edaspidi hoidsin kogu aeg silmad lahti, et mitte selle koletisega enam kohtuda. Teravad elamused siiski ei suutnud mu tööpäeva rikkuda, pikutasin ja lugesin Mihkel Muti raamatut, lennukid lendasid mu peakohal - iga minuti tagant suundus lennujaama poole suuri ja natuke vähem suuri lennukeid, ja imelik, et ühtegi lennukit ära ei lennanud siit, vaid neid aina tuli ja tuli juurde, kuidas nad küll ära mahuvad?
Kuskil poole 2 ajal hakkas ilm pilve kiskuma, pidasin vapralt tööpäeva lõpuni vastu ja kell pool 3 asutasin ennast hotelli tagasi. Tegin kindla otsuse, et täna õhtul lähen kasvõi nui neljaks linna peale lantima, aitab hotellis konutamisest! Mõnulesin vannis, tegin kerge eine, mukkisin ennast üles ja seadsin sammud Lincolni avenüüle, kus on suuremad shoppingu kohad. Ise elan ma 30. striitil, Lincolni avenüü on aga 18. striiti lähedal, kaardi pealt mõõtsin ära, et täpselt 1 miil kõndimist. Ilm oli haruldaselt sume, tuult ei olnud ja mõnus oli jalutada. Mida lõuna poole ma jõudsin, seda rohkem ja rohkem oli rahvast tänaval, ja jälle enamuses meespaarikesed, mõni üksik segapaarike, ja minusuguseid päris üksikuid ei olnudki. Selge see, et kõik tulevad puhkama kas oma kallimaga või siis peredega või äärmisel juhul koos sõpradega.
Lincolni avenüü kubises butiikidest, õnneks oli seal ka selline nn. apteegipood - suur supermarket, mis on avatud 24/7 ja kus pool poodi võtab enda alla ravimite müügi osakond, ja muu on siis tavaline kaup. Shoppasin seal väheke ringi, ostsin kodustele shokolaadi ja muud nänni, ja hakkasin kodu poole tagasi kõndima. Merepoolse kõnnitee äärde jäid suured valged hotellid, mille sissepääsude juures seisid pikad valgetes riietes kutid, kes iga hotelli ukse ees peatunud luksusauto ukse avasid, juhilt võtmed said ja auto maa alla garaazi ajasid. Vinge vaatepilt, sellist asja olen siiamaani ainult kinos näinud. Ja selliseid hotelle on siin ranna ääres ikka kümneid ja kümneid. Ja need on väga kõrged majad, mingid paarikümne korruselised. Hullult peab ikka rikkaid olema!
Kõndisin edasi kodu poole ja tuli selline väike nukrus peale, et olen ikkagi väga üksik siin lõbusate ja rikaste maailmas. Isegi see, et üks kutt oma kabrioletist vilistas ja mulle käega lehvitas, eriti mu tuju ei tõstnud, pealegi kihutas ta kohe kummide vilinal edasi, kui valgusfooris roheline tuli süttis. Ei mingit lootust. Enne hotelli jõudmist tegin veel ühe põike toidupoodi, sest tuli hirmus puuvilja isu peale, mõtlesin, et ostan viinamarju. Hind oli okidoki - 2 dollarit millegagi mingi kaaluühik. Oletasin, et ühe kobara saan paari taalaga kätte. Kui kassapidaja mu mammud üle kaalus ja ütles et 6,50 pliis, siis sain muidugi kerge shoki, see 2 dollarit oli mingi ma ei kujuta ette - 50 grammi hind vist. Vaat mis juhtub, kui ei tea muid kaaluühikuid peale kilo ja grammi. Tuleb ikka need naelad ja untsid omale selgeks teha. Ladusin raha letile ja mõtlesin, et ma pole isegi Eestis kunagi nii suurt summat viinamarjakilo eest välja käinud. Sõin nad ära ja tundsin, et midagi hinnalist olen kõhtu saanud! Selle tõdemusega mu esimene tõsine tööpaev siin Miamis lõppes. Loodan, et homne päev on sama sisutihe! Kui ainult öö saaks rahulikult mööda saata, praegu on kõrval tuba üsna vaikne, ei tea kuhu on kolama mindud? Või äkki magavad , et öösel ikka möllata jäksaksid???
27. nov. hotellis, kell 17.05
Ongi viimane päev lõpule jõudmas, istun hotelli fuajees ja mul on lennuki väljumiseni peaaegu veel 4 tundi aega. 2 viimast ööd on rahulikult möödunud - perekond oli õnneks ainult ühe öö, järgmisel öösel oli tuba tühi ja eile saabusid rahulikud inimesed, kes mõistavad õigel ajal magama minna ja ärgata alles hommikul, nii nagu minagi. Eile jätkasin oma tööd rannas, ja oli ka juba tulemusi õhtul näha. Esimesel päeval kreemitasin ennast kõvasti, et päike liiga ei teeks, aga sai vist palju määritud, sest no kohe üldse ei tulnud jumet külge. Otsustasin, et järgmine kord kreemi ei pane ja kohe paranesid ka tulemused - põlesin korralikult ära. Nägu oli punane nagu tomat ja seljapeal oli ka näha punetavat nahka. Täna oli suhteliselt lühike tööpäev, siin ju see thanksgiving holiday - kõige suurem püha ameeriklastele ja nemad täna üldse ei tööta.
Kuna pidin toa juba kell 13 vabastama, siis viilisin rannas nii kuis jõudsin. Vees põrkusin hiiglasliku millimallikaga, oli teine suur nagu kõige suurem pizza, mis ahju mahub. Meie kodumaised millimallikad on päris kääbused selle suure juraka kõrval. Ehmusin koledasti, kui ta mulle külje alla hiilis ja mind puudutas. Kartsin koledal kombel, et seegi puudutus lõppeb hirmsa kõrvetusega, aga ei hullu midagi, tundub et polnud seda sorti meduusiga tegu. Jälgisin tükk aega tema tegemisi rannavetes, lõpuks ujus ta minema. Oli selline roosa sült - täiesti mõttetu elukas. Täna oli tähelepanuväärne see, et lennukid lendasid seekord kõik minema, vaatlesin tükk aega taevast - ükski lennuk ei lennanud lennuvälja suunas, vaid kõik tulid sealt poolt ja kadusid kuhugi taevaavarustesse. See pidi olema suur traditsioon, et vähemalt tänupühaks püüavad kõik ameeriklased koju jõuda ja lennujaamades pidi tavaliselt totaalne segadus valitsema. Saan seda varsti näha, kuigi loodan, et kõik on juba kodudesse selleks ajaks jõudnud, kui mina lennuväljale saabun.
OK, tulin rannast koju, käisin dushi all ja veeretasin oma koti alla. Imekombel mahtus mu träni kõik kotti, aga ega ma pole, käsi südamel, midagi erilist ostnud ka. Tegin tsekkaudi, panin oma pagasi hoiuruumi ja läksin linna peale siiberdama, eesmärgiks ühe kobeda kõhutäie ja külma õllega ennast kostitada – ikkagi lõpuõhtu jälle! Marssisin päris reipal sammul 30 kraadise kuumuse käes mööda Collins Avenüüd ja otsisin söömakohta, aga pean tunnistama, et siin on nendega suhteliselt kitsas, võrreldes näiteks vahemerekuurortidega, kus tänavad koosnevadki ainult kohvikutest. Olin päris hämmingus, sest ikkagi selline kuurortlinn ja puha, aga jalga kuskil puhata nagu polegi. Käisin oma paar miili niimoodi tühjalt maha ja janu hakkas aina hullemini piinama, sest kuumus oli ju suur - ma usun et päikese käes oma 35 kraadi. Viimane lootus oli, et ehk on siis mere ääres mingid õllekad ja tegin väikse haagi nn. Ocean draivile, see on tänav, mis jääb nende uhkete ja ilusate hotellide taha, otse mere äärde. Ja mis ma näen -elu kihas nii mis hirmus, iga hotelli taga oli uhke välikohvik, baar ja restoran, mis olid täis lõbusaid inimesi ja toredat muusikat ning valgetes särkides sibavaid kelnereid. Ainuke häda oli, et need kõik olid suletud minutaolistele hulgustele, kõik olid kinnised alad.
Sellise vaatepildi nägemine ainult kasvatas mu janu külma õlle järele, võtsin suuna tagasi hotelli poole plaaniga osta lähedalt poest paar õlut ja juua need ära oma basseini ääres. Aga ka see plaan ei õnnestunud, sest komistasin täiesti juhuslikult ühe välikohviku otsa, mis enne oli jäänud mul kahe silma vahele. Palmi all oli üksik lauake ja võtsin selle äärde kergendusohkega istet, jalad juba lõid tuld välja. Kohe ilmus kena ettekandjapreili ja tõi menüü, tellisin vana head buudvaiserit ja oi kui hea see oli, esimene pudel (muidugi see pisike) läks nagu kerisele. Tellisin väheke süüa ka ja nii ma seal siis istusin varjus ja vaatlesin möödujaid. Ei tasu vist mainida enam, et jällegi olid ülekaalus meespaarid, siis mitu korda vähem segapaare ja siis veel mõned üksikud inimesed. Kõrvallauda istusid vähe aja pärast kaks sharmantset prouat, kes elavalt zhestikuleerides ja valjuhäälselt omavahel midagi klaarisid. Püüdsin nende jutust aru saada ja ühel hetkel tabasin ära, et saangi kõigest aru – nad rääkisid vene keeles! Venelasi nägin suhteliselt sageli, eriti noori, kõik käivad hästi riides ja on kenad. Ainult jutu järgi saab aru, kellega tegemist on.
Kuna pidin toa juba kell 13 vabastama, siis viilisin rannas nii kuis jõudsin. Vees põrkusin hiiglasliku millimallikaga, oli teine suur nagu kõige suurem pizza, mis ahju mahub. Meie kodumaised millimallikad on päris kääbused selle suure juraka kõrval. Ehmusin koledasti, kui ta mulle külje alla hiilis ja mind puudutas. Kartsin koledal kombel, et seegi puudutus lõppeb hirmsa kõrvetusega, aga ei hullu midagi, tundub et polnud seda sorti meduusiga tegu. Jälgisin tükk aega tema tegemisi rannavetes, lõpuks ujus ta minema. Oli selline roosa sült - täiesti mõttetu elukas. Täna oli tähelepanuväärne see, et lennukid lendasid seekord kõik minema, vaatlesin tükk aega taevast - ükski lennuk ei lennanud lennuvälja suunas, vaid kõik tulid sealt poolt ja kadusid kuhugi taevaavarustesse. See pidi olema suur traditsioon, et vähemalt tänupühaks püüavad kõik ameeriklased koju jõuda ja lennujaamades pidi tavaliselt totaalne segadus valitsema. Saan seda varsti näha, kuigi loodan, et kõik on juba kodudesse selleks ajaks jõudnud, kui mina lennuväljale saabun.
OK, tulin rannast koju, käisin dushi all ja veeretasin oma koti alla. Imekombel mahtus mu träni kõik kotti, aga ega ma pole, käsi südamel, midagi erilist ostnud ka. Tegin tsekkaudi, panin oma pagasi hoiuruumi ja läksin linna peale siiberdama, eesmärgiks ühe kobeda kõhutäie ja külma õllega ennast kostitada – ikkagi lõpuõhtu jälle! Marssisin päris reipal sammul 30 kraadise kuumuse käes mööda Collins Avenüüd ja otsisin söömakohta, aga pean tunnistama, et siin on nendega suhteliselt kitsas, võrreldes näiteks vahemerekuurortidega, kus tänavad koosnevadki ainult kohvikutest. Olin päris hämmingus, sest ikkagi selline kuurortlinn ja puha, aga jalga kuskil puhata nagu polegi. Käisin oma paar miili niimoodi tühjalt maha ja janu hakkas aina hullemini piinama, sest kuumus oli ju suur - ma usun et päikese käes oma 35 kraadi. Viimane lootus oli, et ehk on siis mere ääres mingid õllekad ja tegin väikse haagi nn. Ocean draivile, see on tänav, mis jääb nende uhkete ja ilusate hotellide taha, otse mere äärde. Ja mis ma näen -elu kihas nii mis hirmus, iga hotelli taga oli uhke välikohvik, baar ja restoran, mis olid täis lõbusaid inimesi ja toredat muusikat ning valgetes särkides sibavaid kelnereid. Ainuke häda oli, et need kõik olid suletud minutaolistele hulgustele, kõik olid kinnised alad.
Sellise vaatepildi nägemine ainult kasvatas mu janu külma õlle järele, võtsin suuna tagasi hotelli poole plaaniga osta lähedalt poest paar õlut ja juua need ära oma basseini ääres. Aga ka see plaan ei õnnestunud, sest komistasin täiesti juhuslikult ühe välikohviku otsa, mis enne oli jäänud mul kahe silma vahele. Palmi all oli üksik lauake ja võtsin selle äärde kergendusohkega istet, jalad juba lõid tuld välja. Kohe ilmus kena ettekandjapreili ja tõi menüü, tellisin vana head buudvaiserit ja oi kui hea see oli, esimene pudel (muidugi see pisike) läks nagu kerisele. Tellisin väheke süüa ka ja nii ma seal siis istusin varjus ja vaatlesin möödujaid. Ei tasu vist mainida enam, et jällegi olid ülekaalus meespaarid, siis mitu korda vähem segapaare ja siis veel mõned üksikud inimesed. Kõrvallauda istusid vähe aja pärast kaks sharmantset prouat, kes elavalt zhestikuleerides ja valjuhäälselt omavahel midagi klaarisid. Püüdsin nende jutust aru saada ja ühel hetkel tabasin ära, et saangi kõigest aru – nad rääkisid vene keeles! Venelasi nägin suhteliselt sageli, eriti noori, kõik käivad hästi riides ja on kenad. Ainult jutu järgi saab aru, kellega tegemist on.
Aga erinevaid rahvusi on siin palju, sakslased, soomlased, muud skandinaavlased (hotelliski elas üks paarike eestlasi – härra oli vana, kole ja paks ja proua oli noor, ilus ja peenike), ja veel paljud teised, keda ei oskagi kodu ajada. Üldiselt on siin vaikne ja rahulik, kui hoolega mõelda, siis võiks täitsa siia tagasi tulla, aga mitte mingil juhul enam üksinda. Vaatab seda asja. Ehk nad avavad ka otseliini Tallinnast, siis küll pikalt ei mõtleks. Nüüd aga pakin oma netbuugi kotti ja hakkan ettevalmistusi tegema lennujaama sõiduks.
28.nov, reede, Tegeli lennujaam, Berliin
Siiamaani on kõik sujunud, lennud on startinud ja maandunud õigel ajal ja õiges kohas, natuke sattusin segadusse siin Berliinis, kui ei leidnud üles C-terminali, helistasin Ristole ja halisesin natuke, et olen eksinud, kuid Risto ainult naeris ja ütles, et küsi ometi kellegi käest teed. Väga hea soovitus! Lõpuks leidsin ka oma terminali üles, istun õnnelikult siin, ja ootan Riia lendu, milleni on ligi 2 tundi aega. Ja siis veel tibakene aega ja olengi oma armsal kodumaal tagasi. Tulgu seal või pussnuge taevast, koju tahaks ikka ja jälle tagasi tulla. Kujutan küll juba ette, kui külm ja kütmata meie maja on, aga poen kohe teki alla ja püüan magama jääda, praegu on Miamis just selline keskpäevane aeg, nii et und ei tohiks tulla, aga ma üritan kõigest väest, ehk ikka õnnestub.
Siinsed tolliametnikud puistasid mu sumadani läbi, meenutasin oma punase ninaga (päevitus!) ilmselt narkomuula või relvakaubitsejat, aga nad pidid pettuma, no drugs, no guns! Olin oma koti väga eeskujulikult pakkinud , kõik asjad olid ilusti kilekottides, nii et neil oli tükk tegemist puistamisega. Aga eks see ole nende töö. Mulle meenub, et LA-s olid meil vastas sõbralikud narkokoerad, kes reisijate vahel sebisid, aga ka koertele ei jäänud ma vahele. Ilmselt kasutavad kurjategijad märksa salakavalamaid teid oma räpase äri ajamisel.
Lõpetuseks - mis siis ikka, mu poole kuu pikkune reisikiri ja ka reis ise saab otsa, tänan oma lapsi, kes mulle võimaldasid sihukese seikluse veel vanas eas, ja ellu ma jäin! Ühe asja sain endale küll selgeks - üksi ma ei taha olla!!! Mis sest, et vahel on koduski üksi hea olla, aga ma ei kujuta ette, et peaks olema päris üksi kogu elu – õudne, kui pole kellegi peale isegi mühatada. Ilmselt on mul nüüd väheks ajaks reisimisest isu täis, aga küllap ühel hetkel jälle tuleb soov kuhugi rännata, ja miks mitte teiselepoole maakera, 2 korda olen seal käinud, ega see kolmaski kord jää minemata! Tulge siis kõik kaasa!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar