Gruusia 2010 - Kolmas päev

Eilne õhtu lõppes meeleolukalt kohalikus populaarses kõrtsis, kus saime nautida Gruusia meeste neljahäälset laulu ja gruusia rahvatantsu piltilusate tantsupaaride esituses. Me polnud mitte ainsad eestlased - ka Eesti saatkonna teised töötajad olid oma külalised Eestist kaasa võtnud ja nautisid restorani terrassilt avanevat hunnitut vaadet Tbilisi linnale.

Seekord tellisime shaslõkki, ja pean tõdema,et see toit väärib eesti rahvustoidu nimetust auga - igas Eesti kodus küpsetatud shaslõkk viib keele alla, seega ma rohkem seda teemat ei puudutaks. 

Täna hommikul võtsime ette teekonna Kahheetia poole, see on piirkond, kus küpsevad parimad viinamarjad, millest valmistatakse  tõelist veini, mitte seda Hollandis villitud Kindzmaraulit. Ilm ei olnud seekord meie parim sõber - enamus teekonnast möödus udus, kohati oli nähtavaus 0 meetrit ja sõit sellises udus sai võimalikuks ainult tänu kindla käega ja raske jalaga Ristole. Nii mõnedki korrad suutis ta meelitada minu sisemusest heledahäälseid karjatusi, kui mulle tundus, et  kokkupõrge vastutuleva autoga on vältimatu. Kuid imede ime - kas võtab  vastane  õigeaegselt teeserva või õnnestub endal kellegi vahele pressida, nii et vältimatu hukk lükkub igakorda järgmise korrani edasi.

Meie sihtmärk oli Signaghi linnake, mis jääb Tbilisist  ca 80 km ida poole. Lootsime külastada ka kohalikku veinitööstust, kuid kahjuks tänane eriline koerailm seda üritust ei soosinud, nii piirdusime lihtsalt veinide degusteerimisega ühes armsas kohas nimeg "Faasani pisarad", mille kohta rohkem infot leiad  aadressilt www.pheasantstears.com . Saime teada,et sealseid veine tehakse naturaalsel moel ehk et neid ei filtreerita, samuti on see ka ainus koht, kust saab tõelist tshornajat vinod ehk musta veini. Tegemist muidugi punase veiniga, kuid värvi intensiivsus lausa kutsub seda veini just mustaks nimetama. Saime proovida 3 valget ja 2 punast veini ning ka tshatshat, mis tõepoolest oli ülihea! Loomulikult ostsime ka mõned pudelid väärtuslikku kraami kaasa, et oleks hiljem põhjust Eestis koledas novembrikaamoses meenutada kaunemaid hetki Gruusiast.

Pärast veinide degusteerimist oli ka ilm paremaks muutunud - oli võimalik näha orgudes laiuvaid viinamarjavälju ja mägikülasid, mis enne olid uttu mattunud. Signaghis asub nn Wedding Centre, kus pannakse iga poole tunni tagant keegi paari, ilmselt on see LasVegase Gruusia variant. Kogu sealviibimise aja jooksul nägime mitut pulmarongi meist möödumas, kombekohaselt andis autode signaalitamine üritusele pidulikkust juurde ja esimese auto küljeaknast väljakõõluv filmioperaator oli lausa kohustuslik atribuut pulmarongis.

Ühes kohalikus söögikohas saime hinkaalidega oma nälga kustutada ja pärast seda suundusime tagasi pealinna poole. Kuna udu oli hajunud, sain rohkem keskenduda looduse imetlemisele ja vähem tähelepanu pöörata liiklusele, kuigi täielikult mul siiski seda ignoreerida ei õnnestunud ja mõned korrad keris elu oma filmilinti mu silmade eest uuesti läbi. Kuid käesolev blogi annab tunnistust sellest, et olen elu ja tervise juures ja põhjust muretsemiseks ei ole! Elame veel ja vaatame, mis homme juhtub!