Tai 2012 - Neljas päev vikerkaare all

29.11-2012.

Iga endine nõukogude naine teab, et kui lähed välismaale, tuleb spiraal kaasa võtta. Ja kohvipuru ja väike svarka, milles kohvivett keeta. Kuigi meil on hommikusöök hinna sees, siis sellest hoolimata ei kuulu hinna sisse piiramatu kohvitarbimine, ilma milleta ju ei ole võimalik oma hommikut alustada. Meie muidugi olime nõukaaja unustanud koos spiraaliga, nii et oma kohviisu rahuldamiseks tuleb välja käia extra money.  Raha, mida vôiks ju kulutada hoopis õllele.

Siin on rahulik olla, sest keegi ei tunne sinu persooni vastu mingit huvi, keegi ei taha alustada small talki ja sa ei pea seletama, kust sa tuled ja kes sa oled. Enamus meessoost olendeid on siin orienteerunud oma samasoolistele paarilistele. Kyllap tähendabki puhkekodu nimi Tubtim tai keeles vikerkaart, mis muud.

Ainukesed, kes meile tähelepanu pööravad, on nn harjuskid, kes pyyavad oma kaupa pähe määrida, kuid isegi seda teevad nad väga viisakalt ja ei ole pealetykkivad. Nende töö ei ole yldse kerge tegelikult – rannajoon on oma paar kilomeetrit pikk (siin on reas vähemalt 7-8 puhkekodu oma rannaga) ja oma raskete kandamitega päevas mitukorda edasi-tagasi traavida – see on kõva trenni eest! Oleme nende käest ostnud peamiselt puuvilju (ananassid on imemagusad!) ja grillitud kanakoibi (samuti väga maitsvad) suurema nälja kustutamiseks.

Puuviljatädi:

Ja Grillionu.

Me elame omaette majakeses ja selliseid ”mökke” on siin hulgi. Onnike on tagasihoidliku sisustusega, kuid olemas on konditsioneer, sooja veega dush, wc ja lai abieluvoodi. Liskas ka moskiitovõrgud akende ja uste ees. Muidugi saab suurema raha eest rentida vägagi luksusliku olemisega majakese, kuid arvestades, et enamuse ajast oled nagunii rannas või õhtul rannarestoranis, siis üksnes magamiseks ja pesemiseks käib odav hütt küll ja küll. Ja meie tähelepanekute järgi eelistasid enamus puhkajaid just seda odavamat varianti. Luxnumbrid seisid tühjalt.

Sääsed on siin tegelikult tunduvalt inimlikumad, kui Eestis – nad kyll imevad su verd ja sellest tekib suur punn, aga imekombel see ei sygele. Ole nii kuplas kui tahad, sygama ei pea kordagi. Punnid kyll meenutavad pigem tuulerõugeid ja ei kaunista sinu ihu, kuid tuleb sellegagi rahul olla, mis on.  OFFist on kyll abi tegelikult.  Meie toas elab ka meie isiklik geko, kes on siin kellakäo eest – öisel ajal igal täistunnil teeb ta võigast piiksuvat häält, mille peale on uni nagu peoga pyhitud. Ja kui oled just uinunud, kargab kellakägu uuesti omas pesast võikate kiljatuste saatel välja.

Yhel õhtul kohtusime Tai printsiga. Ta oli kyll nõiutud hiigelsuureks konnaks, kuid näost oli näha, et ta ainult ootas kuuma suudlust tulevaselt printsessilt. Kuigi oli kange himu lõpuks ometi kohtuda oma unelmate printsiga, jätsime seekord konnapoisi rahule, sest kujutage ette, milline shokk oleks teda tabanud, nähes kauni printsessi asemel kenda ees kahte vananevat mutikest. Konnadel on ju silmanägemine hoolimata pungis silmadest teadupärast päris vilets. Vist. Prints nägi välja selline:

Eile õhtul käisime naaberrandadega lähemat tutvust tegemas ja nägime ka vahvat tuleshowd. Kenad musklis tai noormehed keerutsid põlevaid tõrvikuid ja sylgasid tuld silmist ja kõrvust. Vägev värk! 

Meie rand on ikka päris väike võrreldes naabite randadega, kus on kordades rohkem suvitajaid, möllu, tympsu ja ägedamaid merelaineid.  Aga mis eriti tähelepanuväärne – meie randa kaitsevad NATO (?) rahutuvid, lennates päeva jooksul mõned korrad kohutava myrinaga madallennul yle meie peade.  Eha on neist väga vaimustatud – tema kui neutraalse riigi kodanik pole ju sõjalennukeid varem lähedalt näinud.

Liblikad on siin tunduvalt suuremad ja värvilisemad, kena on neid jälgida, kui oled selili lainetes ja nad sinu kohal hõljuvad. Selliseid koledaid ööliblikaid nagu meil kodumaal ymber laternate pimedal ajal tiirutavad, siin pole kohanud. Siin on kõik täiuslik! Koledus ei mahu siia! Yks kole asi siiski on – see meie Nälgind Krevett riivab valusalt silma. Ta marsib päevas mitu korda piki rannajoont kiirkõnnakul, et ära kulutada needki vähesed kalorid, mida ta on sisse hinganud. Tegelikult toitub ta arbuusidest, kahju on vaadata, kuidas ta tarib kilekotiga kolme arbuusi, mis kaaluvad rohkem kui ta ise. Pole kyll minu asi, aga mul on temast tegelikult kahju. Minu jaoks on see esimene kohtumine anorektikuga ja ma olen päris rõõmus, et mul on mõned lisakilod. Uskuge mind, ei ole paremat asja maamunal, kui maitsev söök ja jook!

Olen siin esialgu piirdunud ainult tai toitudega. Vahel on need päris vyrtsikad, vahel mitte. Krevetid, kalmaarid, krabid ja teod moodustavad suurema osa minu menyyst.  Kuid yhel õhtul pistsime kahe peale terve kana nahka – ega ta palju suurem meie tuvist ei olnud.  Siinsed tuvid on umbes meie leevikeste suurused. Yldse on siin kõik väiksemad – isegi inimesed on pisemad ja armsamad!

Täna 56 aastat tagasi nägi ilmavalgust pisike tytarlaps, kellele pandi nimeks Eha ja kellest sai poolteist aastat hiljem minu vanem õde. See on nyyd esimene kord tema elus, kus ta synnipäeval on 30 kraadi sooja! Palju ônne!