Tai 2012 - Kõige kurvemate silmadega penid

Kurvasilmseid penisid on siin palju, nad pikutavad igal pool, kus leidub ruumi või loivavad aegalselt ringi. Välimuselt on nad äravahetamiseni sarnased – syydlaslike nägudega, kondise kehaehitusega, hõreda karvkattega ja rõngassabaga. Välimuse järgi võiks arvata, et nad on kohutavalt näljased, kuid imekombel ei rynda nad tänava ääres pakutavaid toidukärusid, mis on täis kuhjatud liharoogasid ja muid hõrgutisi. Ja sõidutee yletamist tasub neilt õppida – seda tehakse väärikalt ja stoilise rahuga, vastupidiselt meiesugustele turistidele, kelle jaoks on tee yletamine täielik ellujäämiskursus. Seega – tai penid on sympaatsed ja mis peaasi – nad ei haugu ja ei sega kedagi. 

Lisaks koertele torkavad tänavapildis silma paarikesed koosluses valge mees koos kauni ja noore tailannaga. Valge mees esindab pigem põhjaeurooplast ja mida vanem, paksem ja koledam ta on, seda vanema ja vähem kaunima kaaslannaga tal tuleb leppida. Pole haruldane, et valgel mehel on kaks perekonda – yks oma kodumaal ja teine Tais, mille olemasolust ei pruugi perekond nr 1 yldse teadlik ollagi. Igatahes sibavad siin ringi pisikesed mustapäised ja mandlisilmsed mudilased, kes räägivad täitsa vabalt soome keelt oma papadega.

Veel tähelepanekuid – enamuse turistidest moodustavad vene perekonnad. Vene mees ei tule siia seksi jahile, vaid võtab kaasa oma naise, lapsed ja ämmad-äiad ning naudib puhkust koos oma perega. Talle meeldib olla hoolitsev isa ja maksta kõigi eest. Venelased on siin igatahes väga lugupeetud. Kui lugesin reisikirju, siis kinnitati nagu yhest suust, et inglise keelega saab siin vabalt hakkama. Mina ytlen, et unustage inglise keel ja rääkige vene keeles – seda mõistavad kohalikud hulga paremini ja kõik asjad saavad aetud. Kui sulgeda silmad, siis on tunne, et olen mõnes Musta mere äärses kuurordis – niipalju kuuleb siin venekeelset juttu.

Eile oli ilus päikesepaisteline ilm ja tegime hommikul välkkiire otsuse, et sõidame lähedalasuvale Koh Larni saarekesele, kuhu saab sadamast kas praamiga (pilet 30 baati ehk 75 eurosenti) või kiirkaatriga, hind 300 baati per nägu. Tuk-tuk viib sind otse sadamasse, kui väljendad selgelt oma soovi ja selle eest tuleb siis 100 baati per nägu välja käia. Jõudsime napilt praamile ja poole tunniga olime kohal.

 Lubatud oli ilusat liivaranda ja kristallselget merevett. Vastab tõele, kuid see selge vesi oli ikka väga rämpsu täis, see oli imekspandav, kui palju pisikesi kilekotikesi, plastikust igasugu jubinaid ja muud kirjeldamatut rämpsu triivis otse kaldajoonel. Vette minnes tuleb lihtsalt kas osavalt laveerida prygi vahel või syda kõvaks teha ja lihtsalt otse vette sumada. Kui just suud lahti ei hoia, siis ei tee see prygi midagi. Vesi on soe, mõnus on vees olla, sest kordagi ei tule peale ebameeldivaid kylmavärinaid. Sedapuhku olid rannas ka lamamistoolid ehl lezhalkad pehme madratsiga, muidu Jomtieni rannas on ainult need kokkupandavad toolid, mille peal istumine maksab 30 baati, saare peal aga tuleb esimeses reas, kus merevesi vastu varbaid loksub, välja käia 100 baati, teine rida on poole odavam. Baarist sai tellida imepärast ananassi sisse tehtud kokteili nimega Mai Tai, selle valmistamiseks kulus vähemalt 5 erinevat alkohoolset jooki ja tulemuseks oli ylimaitsev kokteil. Kaunistuseks olid peal ka kolm aromaatset orhideeõit. Hind oli 200 baati, kuid see oli oma hinda väärt. Soovitan soojalt kogeda. Panen siia hinna kirja lihtsalt selleks, et kui keegi on lähiajal siiapoole tulemas, siis oleks tal kergelt aimu, kui meeldivalt odav siin kõik on.

Tänaseks päevaks planeerisime Underwater worldi kylastamise. Päeva alustasime traditsioonilise massaaziga - oleme juba omad joped ja meile tehkase isegi allahindlust, kuid kuna nad teevad meiega nii head tööd, siis maksame ikka täishinna. Eha on ikka oma tai noormehega ja minuga tegeleb imekaunis Nina. Kui mina naudin mudimist rahulikult, siis Ehal tänu tunduvalt vanematele kontidele tuleb tunduvalt rohkem piinelda, sest vanu sitkeid lihaseid annab tykk aega mudida enne kui need pehmeks muutuvad. Igatahes teeb iga Eha piuksatus ja valugrimass meie teenindajatele kõvasti nalja ja nad teevad veelgi innukamalt oma tööd.

Aga asja juurde nyyd. Plaani pealt vaadates asus imepärane veealune maailm meie elamisest hinnanguliselt nii kümne minuti tuk-tuki sõidu kaugusel. Kohale jõudsime aga alles mitme tunni pärast. Ei ole kerge orienteeruda, kui tahad olla ise tark ja usaldad oma vaistu ja kaarti. Kuid tänu lahketele teejuhatajatele me lõpuks oma sihtkohta jõudsime, olles maha kõmpinud mitu kilomeetrit. Kuna tee peale jäi ka suur Outlet Mall, kus müüdi tehasehindadega tuntud brändide tooteid, siis õnnestus Ehal osta 3 uhket golfisärki väga sümboolse hinna eest.

Muide, ilm oli kohati päris rajune ja vihma sadas, nii et ostsime isegi vihmavarjud endale. Veealune maailm oli täitsa sarnane sellele, mida on näidatud ETV-s laupäevaõhtustes loodusdokkides. Olid suured kalad, olid väikesed, kirevad, triibulised ja täpilised elukad. Tegin ka hulgaliselt pilte, kuid mobiiliga pildistades on ju see häda, et liikuvast elukast jääb pildile udukogu, seega siia ülesriputamiseks jäi valik väikeseks.

Tõele au andes - eks see üks turistilõks ole ja kes on tõsised veealuse maailma fännid, need siit midagi uut ei avasta, pigem on see põnev atraktsioon lastele, kes ise veel ei snorgelda. Sissepääs välismaalastele oli 600 bahti, lastele veidi odavam. 

Ilmajaam lubab ka mitmeks järgnevaks päevaks vihma ja äikest, nii et aega Pattaya vaatamisväärsustega tutvumiseks on meil veel kyllaga. Lisaks sõidame esmaspäeva hommikul saarele nimega Koh Samet ja yritame olla koha peal mõne päeva. Põrgut, kui seal ka sama ilm on, siis ma olen tiba pettunud, aga ainult tibakene. Saab ka varju all istuda ja kuna ilm on soe ja merevesi sama soe, siis on asjal siiski ka positiivne maik man - pole ohtu pruunistumiseks ja tagasitulles pole vaja kogeda kellegi kadedaid pilke, vaid saan vaikselt infiltreeruda töökeskkonda, nii et keegi arugi ei saa, et mind paar nädalat pole kohal olnud.