Esmaspäeva õhtul otsustasime Riivoga omapäi õhtust sööma minna, Risto oli päevatööst väsinud ja lasime tal rahus omaette olla. Palusime taksojuhil viia meid kuskile sinna, kus käivad söömas kohalikud elanikud, ja kus pakutakse ehedat gruusia rahvustoitu. Maandusime restoranis "Begeli" - suur ja avar suhteliselt kaasaegne koht. Kelner tuli kohe menüüga ja hakkasime pärima, mida ta soovitaks meile. Loomulikult esimese asjana käis ta välja hinkaalid, kuid need asjad olid meil juba läbiproovitud, siis soovitas ta hatshapurit, kuid ka selle toiduga oli meil juba kogemus olemas. Edasi asi enam nii libedalt ei läinud, menüüs oli küll toite üsna palju, kuid tegelikult saadaval vaid vähesed. Lõpuks tellis Riivo hartshood ja shashlõkki, mina chakapulit -see on hautatud vasikaliha leemes, lisaks veel tomati-kurgi salat ja kahheetia päritolu majaveini.
Lauad, mis meie tulles veel suhteliselt tühjad olid, täitusid üsna kähku, enamus seltskondadest moodustasid mehed, oli ka üksikuid perekondi koos väikete lastega. Enamus inimesi suitsetasid ja põhisliselt söödi hinkaale.
Alustuseks toodi Riivole shaslõkiportsjon, ta jõudis sellest poole ära süüa, kui saabus hartshoo. Riivo asus isukalt suppi lurpima,ainuke etteheide oli, et supis ei olnud riisi, muidu hea vürtskias teine. Mina ootasin kannatliku meelega oma praadi. Kui Riivo ka shaslõkiga lõpule jõudis, saabus minu praad lauda. Esialgu oli see üsna kummalise välimusega - leemest turritas jurakas kondihunnik välja, lusikaga konte liigutades tuli pinnale ka riisi. Nüüd alles saime sotti, et kõik oli segamini aetud - Riivo pistis nahka hoopis minu vasikaliha hautise, pidades seda hartshooks ja mina sain nüüd tema suppi süüa. Et seal kõik sassi läks, on ka seletatav asjaoluga, et teeninduses kehtis reegel - neli teevad aset, kaks näitavad tuld, üks heidab magama. See tähendab, et üks kelner võttis tellimuse, teine tõi söögid lauda ja kolmas koristas nõud ja kirjutas arve välja. Tellisin ka magustoitu, kuid pärast pooletunnist ootamist ja asjaolude selgitamist selgus, et seekord magustoitu ei ole, lihtsalt ei ole ja kõik. Ega ma eriti pettunud ei olnud, sest kõht oli ka supist täis ja vanemas eas polegi vaja nii palju süüa. Kokkuvõtteks - oli tore õhtu, sest veini oli, õlut oli ja juttu jätkus kauemaks.
Viimasel päeval võtsime ette reisi Gorisse, et ära näha see kurikuulus Stalini muuseum. Sõit sinna läks kiiresti, kuna linnake asub Tbilisi-Bathumi kiirtee ääres ja ainult ükskord sõitis meile ühesuunalisel teel vastu üks mersu. Kui olime Tbilisist välja sõitnud, märkasin tee ääres sarnaseid papist külasid keset tühermaid, nagu meil siin Eestiski viimastel aastatel hulgaliselt kerkinud on. Jõudsin just vaikselt imestada, kas tõesti on ka siia kinnisvarabuum jõudnud, kui Risto selgitas,et tegemist on hoopis põgenike laagritega - terved suured külad on ehitatud tuhandetele 2008. aasta sõjapõgenikele. Keerasime ka kahte külla sisse, kuhu Eesti riigi abiga on rajatud laste mänguväljakud - need nägid väga armsad välja ja eristusid selles kurvas ja troostitus miljöös oma värvikirevuse ja hoolitsetud välimuse poolest.
Stalini muuseum oma pompöössuses muidugi rabada ei suuda, tegu on minu arust pigem vaikselt hääbuva nähtusega, sest peale meie ei tundnud isakese vastu sel päeval huvi ilmselt keegi. Otsustasin juba enne muuseumi külastamist, et oma filmilinti ma seal raiskama ei hakka. See lihtsalt ei ole seda väärt. Kui kellelgil on plaanis seda jubedat muuseumi vaatama minna, siis minu soe soovitus - ärge parem minge, elamust sealt ei saa, ainult teadmise, et sa oled seda oma silmaga näinud.
Gori külastamine lõppes ettearvatult hinkaalide söömisega, lisaks tellisime ka adzhaaria hatshapurit, mis on eriline selle poolest, et lisaks juustule on see üle valatud toore munaga, mis on kergelt hüübinud. Vähmalt mõni aeg ei taha ma enam mõela ei hinkaalidele ega hatshapuridele!
Kui aega saan, laen siia ka mõned pildid üles, pean veel uurima,kuidas see siin käib!
Viimane osa juba homme!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar