Gruusia 2010 - Esimene päev Tbilisis

Ei ole midagi mõnusamat, kui ärgata hommikul koos päikesekiirtega, mis paistavad sisse su  magamistoa aknast. Isegi sajapealise metsikute koerte kamba  järjepidevad haugatused ei suuda seda mõnu rikkuda. Ja teadmine, et on alanud kauaoodatud puhkus kaugel kodumaast, süvendab veelgi õndsustunnet.
Alusatsin oma pikka reisi koos Riivoga   Tallinnast Tbilissi juba eile pärast lõunat lennuga Riiga, kus veetsime 4  tundi, oodates Tbilisi lendu. Muidugi ei lasknud me ajal niisama igavikku voolata, olime kumbki hankinud endale Dagmar Raudami raamatu "Minu Gruusia" ja lugesime üksteisevõidu sellest, mis meid ees hakkab ootama. Pean tunnistama, et ma ei jõudnud raamatut lõpuni lugeda, jõudsin just peatükini "Villa Saburtalos", kuid sellest hiljem.

Lend ise möödus minu jaoks täielikus rahus - ilmselt esimest korda elus suutsin lennukis magada, seega oli 3,5 tunnine lend minu jaoks pikk nagu silmapilgutus. Lennukile tuli vastu Risto, kes meid oma korterisse sõidutas, mis tänu tema lahkusele  saab nädalaks ka meie kodu olema. Öine linn on muljetavaldav, valgustusega oskavad grusiinid mängida, kohati on tunne, et viibid muinasjutumaal. Korterisse jõudes  tegime saabumise puhul kerged tervitusjoogid ja heitsime reisiväsimust välja puhkama.

Tutvumine Tbilisiga päevavalges vähendab esialgset öist vaimustust - linna tänavad, mis ei ole just peatänav, ei olekski nagu tänavad - enamjaolt puuduvad kõnniteed, iga millimeeter vaba pinda on kaetud autodega. Täiesti tavaline on, et kui keset tänavat on auk kaevatud, siis mingit hoiatavat märki või piiret pole augu ette pandud, kuhugi maa alla kukkuda ja igeveseks kadunuks jääda ei ole siin eriti keeruline. Liiklus on midagi sellist, millega lihtsalt tuleb leppida, kui sa just ei taha hulluks minna. Õnneks on mul mingi vana veneaegne kogemus Moldaavia aegadest ja muudestki lõunariikidest, nii et väga üllatunud ma ei ole. Ja kohati isegi näidatakse suunatuld. Jalakäijana muidugi tuleb igapäevaselt läbida ellujäämiskursus, nii mulle tundub. Kohalikud ise ilmselt asja nii traagiliselt ei võta. Silma torkas, et emadel lastekärudega on väga raske autode vahelt, mis on ennast parkinud kõnniteedele ja ülekäiguradadele, läbi vingerdada, kuid samas ei olnud nad ka mingil moel meeleheitel koduperenaiste väljanägemisega.

Riivol oli kange soov oma dollareid ümber vahetada kohalike rahatähtede vastu - pangas ei läinud see tal korda, kuna küsiti passi. Torkasin luugist sisse oma ID kaardi, kuid see ei avaldanud kenas telleris mingeid emotsioone - ta jäi raudselt kindlaks nõudmisele,et tuleb pass esitada. Seekord jäid dollarid vahetamata. Õnneks 50 meetri kaugusel leidsime tagasihoidliku rahavahetusputka, kus ainsaks tehniliseks vahendiks oli tavaline lauakalkulaator - 70 dollarit muundusid pärast kalkulaatoriga klõbistamist 124-ks lariks. Ja ei mingit passi ega üleliigseid küsimusi.

Jalutasime piki Rustaveli tänavat kuni Vabaduse platsini, sealt keerasime Leselidze tänavale, kust leidsime ka esimese söögikoha, kus oli võimalik tänaval istuda. Maandusime laua taha ja kena ettekandjapreili andis endast kõik, et ma oleksin nõus tellima hatshapurit, juustu, veini ja õlut. Kuigi kõht tühi ei olnud, oli söök siiski nii maitsev, et sõime ära kogu hatshapuri, mis oli suur nagu üks XL pizza. Kõht sai sellest nii täis, et ma ei ole kindel, kas mul õnnestub õhtusöögiks ennast sellisesse vormi saada, et mulle ka mõned hinkaalid sisse mahuksid. Nimelt on täna õhtul plaan minna just sinna hinkaali restorani, kus Risto armastab maiustamas käia, ja et seal tõesti maitsvaid hinkaale pakutakse, on näha ka Risto paisuvast vööümbermõõdust. Ahjaa, hommikul kaalusin ma 66,1 kg, saab näha, millistest numbritest me räägime nädala aja pärast.

Pärast ohjeldamatut söögiorgiat suundusime Risto õhutusel Eesti saatkonnaga tutvuma. Meid tulid tervitama Toomas ja Risto (mitte meie Risto) ja pärast tüüpilist diplomaatilist small talki tegime väikese ringkäigu majas. Kohtusime ka saatkonna toreda sekretäri Nataga, ühe tööka noormehega, kelle nimi on Leemet ja kes rahmeldas  viisataotlejate pika järjekorraga ja kõige lõpuks tutvusime ka kassiga, kelle nimi on Linda, kuid kes teatud põhjustel on saanud ka teise nime, mida ma ei tahaks siin mainida austusest Linda vastu.

 Saatkonnga tutvutud, suundusime kergele shopingutuurile, et täiendada puuvilja ja õlle tagavarasid ning suundusime taksoga koju. Tagaistmel ei olegi see liiklus nii kohutav!

Üks asi, mis mulle siin meeldib, on see, et kui sul näiteks on sõbral sünnipäev tavalisel tööpäeval,siis võid järgmine päev tööle mitte minna - see, et panid kõvasti pidu sõbra sünnipäeval, on väga mõjuv põhjus töölt puudumiseks. Uurin juba vaikselt kinnisvara hindu, vanalinnas pidi palju tühjalt seisvaid kortereid olema. Võibolla loobun oma esialgsest plaanist veeta vanaduspõlve pikad päevad Brasiilias - Gruusia on mitu korda lähemal ja elu on siin sama odav kui Brasiilias.