Lennureis kulges suuremate yllatusteta – nagu ikka, leidus seltskonna hulgas kolm kanget eesti meest, kes suutsid kogu lennu vältel ohtralt vägijooke pruukida ja kõva häälega joriseda. Aga kui panin kõrvaklapid pähe ja keerasin Beethoveni quinteti 4&29 piisavalt valjuks, muutus öine lendamine päris talutavaks. Ega Beethoveni vastu ikka purjus eesti mees ei saa.
Teekond lennujaamast Pattayale kulges kiiresti, meile oli vastu saabunud kohalik noormees, kes tegi meile kiiret sõitu ja tõi meid otse meie elukohta, Jomtieni ranna lähedusse. Tegemist suuremat sorti apartement tyypi majutusega, kuid see ei ole hotell. Siin elavad enamjaolt eurooplased, kes on siia soetanud elamise, põgenedes kaamose ja kylma eest, mis hetkel valitseb põhjapoolkeral.
Kõigepealt hakkas sadama, päris korralikult, mitu korda järjest. Kuid me ei heitunud veel - hoolimata magamata ööst suundusime linnapeale, et tutvuda kohaliku eluoluga ja raha vahetada. Jalakäijana tuleb olla ylimalt ettevaatlik – kuna meie lähipiirkonnas kõnniteed puuduvad, siis hoia piip ja prillid, et sa auto alla ei jääks. Aga sellega harjub ära. Kõmpisime edasi-tagasi, lõpuks jõudsime rannapromenaadile – seal kihas päris elu – nii nagu ikka neis kohtades, kus liiguvad ringi tuhanded turistid, kes oma sajalisi luhvtitada tahavad. Leidsime peagi pangakontori, kus saime oma sajalised tuhandelisteks vahetada ja tundsime ennast kohe poole rikkamatena. Sellegipoolest ei hakanud me veel esimese hooga poodlema vaid allusime yhe lahke tailanna kutsele istuda tema restorani ja maitsta tema tehtud roogasid. Mis seal salata, nälg juba näpistas ja jalad lõid tuld talla alt välja – väike söögipaus kulus ära. Restoran koosnes pikast sinisest lauast, mille äärde perenaine meid istutas, valisime välja oma road – mina tellisin selle kohaliku supi (Tom Yam?) ja Eha valikuks oli pähklipraad. Kuigi tegemist oli väga tagasihoidliku söögikohaga, oli toit väga maitsev ja kylm õlu läks nagu kerisele. Eha muidugi ei oska hinnata häid asju – tema jõi paljast vett. Aga kyll ta jõuab minu karastunud koolitaja käe all veel paljugi õppida, eelkõige seda, kuidas elu nautida tuleb.
Kõht täis, meel hea, kõmpisime kodu poole tagasi ja ei lasknud ennast veel tai tydrukutel ära rääkida, kes yksteise võidu meid masseerida tahtsid. Jajaa, mõnus on tunda, et keegi sinu pärast nii kangesti võitleb ja tahab sind endale saada (kuigi ilmselt tahab ta hoopis sinu raha saada, aga vahet ju pole). Rampväsinult kukkusime oma abielu sängi – me magame nyyd koos – ja tukkusime õhtuni välja. Ärgates olime juba ysna värsked, tegin basseinis virgutusujumise ja jälle padavai promenaadile. Ei tea, kas olime magades targemaks saanud, kuid nyyd taipasime kasutada tuk-tuki teenust ja lahke sohver sõidutas meid sinna, kus särasid tuhanded kutsuvad tulukesed, kus tänaval polnud ruumi istuda ega astuda ja hõrgud toiduaroomid panid pea ringi käima. Sukeldusime Pattaia ööellu.
Täna on teisipäev, ilm on jätkuvalt pilves, aga meil on plaan – avastada Pattaya kesklinna, lasta ennast masseerida, osta asju ja loota, et juba homme näeme ka päikest! Sest pagana kahju on, kui meie pool liitrit päikesekreemi asjatult kohvris ruumi võtsid ja nagu muiduleivasööjad siin niisama lustivad, selle asemel et oma tööd teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar